Uuendatud: 20.05.2011, kell 12:28
Riiki ei ole valitsemiseta ja valitsemist ei ole valitsemisasutusteta. Kantselei mõiste kujunes keskajal ja tähendas üksust, kes tegeles ametliku asjaajamise, kirjavahetuse ja selle säilitamisega. Kantseleid olid peale riigivalitsejate ka paavstidel ja piiskoppidel. Tänapäeval varieeruvad riigikantselei funktsioonid erinevates riikides, kuid igal pool on vajalik valitsuse ja valitsusjuhi teenindamine ning suhete korraldamine riigi teiste institutsioonidega.
Loe edasi
1940. aastal pärast Eesti okupeerimist algas Eesti Vabariigi riigiaparaadi järkjärguline lammutamine, millest ei pääsenud ka Riigikantselei. Kõik riigiasutused allutati nõukogude kontrollile, nimetades ametisse uuele võimule lojaalseid inimesi.
Juba 4. juulil anti Vabariigi Presidendi dekreet, millega kaotati Riigikantselei sekretariaadi direktori ametikoht, sekretariaat allutati otse riigisekretärile ja kontrollorganina seati sisse riigisekretäri alalise asetäitja ametikoht. Välja vahetati ka enamik kõrgemaid ametnikke.
Pärast Eesti ametlikku liitmist Nõukogude Liiduga 1940. aasta augustis likvideeriti Riigikantselei lõplikult. Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (edaspidi ENSV) valitsuse – Rahvakomissaride Nõukogu tööd hakkas korraldama Rahvakomissaride Nõukogu Asjadevalitsus, keda juhtisid nõukogu esimehele alluv asjadevalitseja ja tema asetäitjad.
Asjadevalitsuse ülesandeks oli Rahvakomissaride Nõukogu asjaajamise, majapidamise ja arvepidamise korraldamine, nõukogu ja selle esimehe otsustamisele kuuluvate küsimuste ettevalmistamine, nõukogu määruste ja korralduste ning nõukogu esimehe otsuste elluviimise korraldamine, nõukogu tegevuse kohta info andmise korraldamine ja ENSV Teataja väljaandmine. Asjadevalitsuse ülesanded jäid üldjoontes samaks kogu okupatsiooniajal.
Riigikantselei taastamise algusdaatumiks võiks lugeda 29. septembrit 1989, kui ENSV Ministrite Nõukogu andis määruse, millega korraldati põhjalikult ümber ENSV Ministrite Nõukogu Asjadevalitsus. Nimi jäi küll esialgu samaks, kuid juba ENSV Ülemnõukogu poolt vastuvõetud seaduses "Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Valitsuse kohta" 6. detsembrist 1989 tuli ametlikus käibes kasutusele nimi Riigikantselei.
Loe edasi
Aino Lepik von Wirén
1999-2003
Aino Lepik on sündinud 28. oktoobril 1961 Stockholmis luuletaja Kalju Lepiku ja Asta Lepiku peres.
Ta lõpetas Stockholmi ülikooli õigusteaduskonna 1987. aastal.
Aastatel 1987–1990 töötas Lepik juristina Örebro halduskohtus ning 1990–1992 prokurörina Stockholmi prokuratuuris. 1993-1994 töötas ta Vabariigi Valitsuse õigusnõunikuna, seejärel Välisministeeriumi juriidilise osakonna inimõiguste büroo juhatajana ning osakonna peadirektorina.
Lepik kuulus kohtuministrina Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis viimasesse koosseisu.
Ta oli riigisekretär 25. märtsist 1999 kuni 8. augustini 2003.
Lepik naases seejärel tööle Välisministeeriumi, aastatel 2003–2006 oli ta suursaadik Portugalis. Aastatel 2006–2010 töötas ta Välisministeeriumi asekantslerina, aastatel 2007–2010 oli ta Eesti Vabariigi suursaadik Iisraelis. 2010. aastast on Lepik suursaadik Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigis.
Uno Veering
1995-1999
Uno Veering on sündinud 27. oktoobril 1949 Harjumaal.
Ta on lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1978. aastal.
Veering on töötanud Harju abimaavanemana ning Tallinna abilinnapeana. 1992. aastal juhtis ta riigiministrina Riigikantseleid.
Ta oli riigisekretär alates 18. aprillist 1995 kuni 24. märtsini 1999.
Pärast seda töötas Veering Keskkonnaministeeriumi asekantslerina. Praegu on ta Keskkonnainspektsiooni peadirektori asetäitja.
Ülo Kaevats
1992-1995
Ülo Kaevats on sündinud 29. septembril 1947 Hiiumaal Kassaris.
1972. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli füüsiku-teoreetiku ja teadusfilosoofina.
Kaevats oli iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi esimene riigisekretär 20. oktoobrist 1992 kuni 18. aprillini 1995.
Kaevats on töötanud Eesti NSV teaduste akadeemia ajaloo instituudi teaduri ja filosoofia sektori juhataja kohusetäitjana (1973–1981), teaduste akadeemia filosoofiakateedri dotsendina (1981–1989) ja Eesti Entsüklopeedia peatoimetajana (1989–1992; 1995–2000).
Ta oli 1988–1990 Eestimaa Rahvarinde programmikomitee ja aukohtu esimees ning osales Rahvarinde I eestseisuse töös. 1995–2000 oli ta Tartu ülikooli kuratooriumi esimees, aastast 1995 on Kaevats Eesti teadlaste liidu juhatuse liige.
Alates 1999. aastast töötab Ülo Kaevats Tallinna tehnikaülikooli professori ja filosoofia õppetooli juhatajana.
Katrin Nyman-Metcalf
1990-1992
Katrin Merike Nyman-Metcalf on sündinud 7. mail 1963 Stockholmis insener Einar Nymani ja kooliõpetaja Edith Kotka-Nymani peres.
Ta on lõpetanud Uppsala ülikooli õigusteaduskonna1987. aastal ning kaitses samas 1999. aastal doktorikraadi tööga "Activities in Space – Appropriation or Use?".
Nyman-Metcalf oli viimane riigisekretär eksiilis 9. aprillist 1990 kuni 20. oktoobrini 1992.
Ta on töötanud rahvusvaheliste organisatsioonide ametnikuna Bosnias ja Hertsegoviinas, Riia kõrgema õigusteadusliku kooli (Riga Graduate School of Law) ja Audentese rahvusvahelise ülikooli õppejõuna, Human Dynamicsi õigus- ja arendusdirektorina Viinis ning Tallinna tehnikaülikooli õiguse instituudi rahvusvahelise ja võrdleva õiguse professorina. Alates 2010 on Nyman-Metcalf Tallinna tehnikaülikooli õiguse instituudi tehnoloogiaõiguse professor.
Arved Ruusa (28.08.1900–15.12.1992)
1971-1990
Arved Ruusa (Ruus) sündis Vana-Kuuste vallas Ebrol talunik Jaan Ruusa ja Mari Ruusa (sünd. Petulai) peres.
Ta lõpetas Eesti politseikooli kõrgema klassi 1928 ja Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1933. aastal.
Ruusa oli riigisekretär eksiilis 8. maist 1971 kuni 9. aprillini 1990.
Ta oli politseiteenistuses 1928–1935, Harju maavalitsuse sekretär 1936–1940 ning Läänemaa abimaavanem 1941–1944. Ruusa põgenes Rootsi septembris 1944.
Heinrich Mark sündis Kõlleste (Krootuse) vallas Otsal talunik August Margki ja Anna Karoline Margki (sünd. Raig) peres.
Ta õppis Tartu õpetajate seminaris 1930–1932 ja 1938. aastal lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna.
Mark oli riigisekretär eksiilis 12. jaanuarist 1953 kuni 8. maini 1971.
Ta oli peaministri asetäitja 1971–1990 ning peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis 1990–1992.
Seoses Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisega lõpetas eksiilvalitsus tegevuse ning Heinrich Mark andis oma volitused oktoobris 1992 üle ametisse astunud president Lennart Merile.
Artur Mägi (29.08.1904 - 9.11.1981)
1945-1949
Artur (Arthur) Mägi sündis Väinjärve vallas Ramma külas koolijuhataja August Mägi ja Sophie Mägi (sünd. Bötker) peres.
Ta lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna 1929 ja kaitses magistrikraadi 1935. aastal.
Mägi oli põhiseaduse väljatöötanud Rahvuskogu peasekretär 1937, Riiginõukogu peasekretär 1938–1940 ning Vabariigi Presidendi ja Riigikogu valimiste peakomiteede peasekretär.
Ta oli riigisekretär eksiilis 15. jaanuarist 1945 kuni 17. detsembrini 1949 ning õiguskantsler 1949–1981.
Mägi oli tunnustatud õigusteadlane, erialaks riigiõigus.
Helmut Maandi (5.06.1906–27.10.1990)
1944–1945; 1949–1953
Helmut Maandi (Maantee) sündis Rapla vallas Alumõisas veskirentniku (hiljem taluomaniku) Mart Maandi ning Mari Maandi (sünd. Vultmann) peres.
1932. aastal lõpetas ta Tartu ülikooli õigusteaduskonna.
Maandi oli riigisekretär 18. septembrist 1944 kuni 15. jaanuarini 1945 ning 18. detsembrist 1949 kuni 11. jaanuarini 1953.
Maandi põgenes Läänemaalt Puise külast, kus 22. septembril 1944 pidas Otto Tiefi valitsus oma viimase koosoleku, jalgsi läbi mere laiule ning laevaga edasi Rootsi. Tal oli kaasas üks eksemplar Riigi Teatajast, mis sisaldas Vabariigi Presidendi ülesandeid täitnud peaminister Jüri Uluotsa käskkirja Tiefi juhitava valitsuse ametisse nimetamise kohta. Maandi kätte jäänud eksemplar oli ainuke, mis jõudis vabasse maailm ning oli dokumentaalseks tõendiks Tiefi valitsuse loomise kohta ja aluseks õigusliku järjepidevuse kandmisele.
Karl Johannes Terras (9.09.1890 - 25.02.1942)
1920-1940
Karl Johannes Terras sündis Vaivara vallas taluomanikust vallakirjutaja Aleksander Terrase ja Marie Terrase (sünd. Säkk) pojana.
1916. aastal lõpetas ta Peterburi ülikooli õigusteaduskonna ja 1917. aastal kahurväekooli lipnikuna.
1920. aastal sai Karl Johannes Terrasest valitsuse asjadevalitseja. 1921. aastal muudeti see ametikoht riigisekretäri ametikohaks, millel Terras töötas 1940. aastani, olles ainus kõrgem riigiametnik, kes püsis oma ametikohal omariikluse kaks aastakümmet.
Nõukogude okupatsioonivõimud arreteerisid Karl Johannes Terrase 7. jaanuaril 1941 ning ta suri Kirovi vangilaagris.
Karl Johannes Terrase 120. sünniaastapäeva puhul koostatud näitus.(pdf, 4.1 MiB) Näituse koostas Kristiina Tiimus ning kujundas Einike Soosaar.
Theodor Andreas Käärik (10.11.1889–3.12.1940)
1918-1919
Theodor Andreas Käärik sündis Viljandi vallas Karksi külas kooliõpetaja Andres ja Leena Kääriku pojana.
Lõpetas 1917. aastal Peterburi ülikooli õigusteaduskonna.
Käärik oli Ajutise Valitsuse sekretär asjadevalitseja õigustes 12. novembrist 1918, st järgmisest päevast pärast seda, kui Ajutine Valitsus alustas uuesti tegevust ning asutati Riigikantselei eelkäija Ajutise Valitsuse Kantselei. Käärik oli sel ametikohal 18. novembrini 1919, kui ta vabastati ametist seoses Asutava Kogu liikmeks valimisega.
Täname: Mart Orav, Jaan Isotamm, Toomas Hiio, Enn Nõu, Ivo-Manfred Rebane, Jaak Maandi
Fotod: Eesti Filmiarhiiv, valitsuse kommunikatsioonibüroo, erakogud.
Valitsus.ee loomisel on peetud silmas, et siin avaldatav info oleks kättesaadav ja kasutatav võimalikult paljudele inimestele.
