Stenbocki maja

Kuue dooria sambaga rõdu ja rangelt klassitsistliku välisilmega esindusliku hoone Toompea põhjaserval kavandas arhitekt Johann Caspahr Mohr Eestimaa kubermangu kohtuasutuste jaoks, kuid valmimisel 1792. aastal sai hoonest krahv Jakob Pontus Stenbocki linnaresidents.

Pärast krahv Stenbocki surma kasutati hoonet mitmel erineval otstarbel, kuni 1891. aastal võeti see esmakordselt kasutusele kohtuhoonena. Kohtud töötasid selles 1987. aastani. Hiljem jäi maja unarusse, kuni 1996. aastal alustati selle taastamisega Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hooneks. Esimese istungi Stenbocki majas pidas valitsus 8. augustil 2000.

Stenbocki maja, kus alates 2000. aastast asuvad Vabariigi Valitsus ja Riigikantselei, on Toompea põhjanõlval üks silmapaistavamaid ehitisi, mis mere poolt vaadates annab oma klassitsistliku ehitusmassiiviga olulise panuse vanalinna siluetile

Stenbocki maja – Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hoone alates aastast 2000. Foto: Andres Tarto

Ehituslugu

Maja ehitusloo algus seostub asehalduskorra sisseseadmisega Balti provintsides 1783. aastal, kui Eestimaa- ja Liivimaa kubermange hakati tihedamalt liitma muu Vene impeeriumiga. Riigivõimu initsiatiivil ja rahalisel toetusel algas siin intensiivne kroonuehitiste planeerimine. Selleks otstarbeks määrati 1784. aastal igale kubermangule 20000 rubla aastas, kusjuures nõutavate ehitiste püstitamine pidi toimuma ajavahemikul 1785-1790. Muuhulgas planeeriti Tallinna ehitada uus hoone kohtuasutuste tarvis. Kohtuhoone plaanid koostas 1784. aastal kubermanguarhitekt Johann Caspahr Mohr.

1786. aasta suvel alustatud ja seejärel veel mitmeid kordi läbi viidud vähempakkumiste tulemusena nõustus 72000 rubla eest 1787. aasta suvel kohtumaja ehituse lõpuks ette võtma Rootsi aadlisuguvõsast pärit Hiiumaa mõisnik brigaadikindral krahv Jakob Pontus Stenbock (9. X 1744-23. IX 1824), kes sama aasta 20. juulil ehitustegevust ka alustas.

Venemaa majandusseis oli aga samaaegselt sõja tõttu Türgiga halvenenud ning ametiasutuste ehituseks ettenähtud raha eraldamine Peterburist lõpetati. Selle tagajärjel ei suutnud kubermanguvalitsus ehitusettevõtja ees võetud lepingulisi kohustusi enam täita ja jäi tema ees võlgu. Poolelioleva maja oli valitsus sunnitud andma Stenbocki omandisse. Tingimustes, kus oli olemas odav tööjõud pärisorjadest talupoegade näol ning kohale toimetatud ka enamus vajalikust ehitusmaterjalist, otsustas krahv ehituse lõpule viia. Ta võis loota, et riik edaspidi hoonest huvitudes finantseerimist jätkab ja temalt tagasi ostab. Samuti võis brigaadikindral kalkuleerida hoone väljaüürimist ametiasutustele ja kohtutele.

Tõenäoliselt sai hoone valmis 1792. aasta alguses. Oletatava aastaarvu aluseks on asjaolu, et siis pantis Stenbock oma Hiiumaal asuva Putkaste mõisa 60 aastaks parun Ungern Sternbergile, mistõttu võib ka eeldada, et krahv võttis vastvalminud maja kasutusele oma linnaresidentsina. Senini Stenbocki majaks nimetatav hooneteansambel on pärast krahv Stenbocki surma kuulunud alates 1828. aastast haagikohtunik Paul von Benckendorffile.

Stenbocki maja, vaade Rahukohtu tänavalt

Tegelikult oli hoone kauemat aega rüütelkonna kasutuses, kusjuures alates 1855. aastast on selles asunud Toomkooli pansion, seejärel müüdud 1873. aastal Eestimaa Rüütelkonnale. Seejärel kanti maja 1891. aastal Eestimaa Kubermanguvalitsuse nimele, kes võttis ehitise sada aastat pärast selle valmimist esmakordselt kasutusele kohtuhoonena. Pärast Eesti iseseisvumist läks hoonetekompleks 1924. aasta 8. märtsil riigi valdusse. Esimesel iseseisvusperioodil asus selles rahukohus, mille järgi ka tänav omale nime on saanud. Nõukogude võimu ajal on Stenbocki majas asunud Tallinna juriidiline kool, ENSV Ülemkohus, erinevad jaoskonnakohtud, apteekide peavalitsus, notariaalkontor ja Tallinna Pedagoogilise Instituudi kunstiklassid.

Kuni 1987. aasta novembrini asusid hoones viimaste institutsioonidena Tallinna Oktoobri- ja Kalinini rajooni rahvakohtud, kes läbilaskvate katuste, pragunenud seinte, tuult läbilaskvate akende, külmunud veetorude ja kasutamiskõlbmatuks muutunud ahjude tõttu siit lahkusid. Kaarekujulises kõrvalhoones on 20. sajandil asunud erinevate ametiasutuste kõrval ka eluruumid, kusjuures viimased elanikud kolisid sellest lagunemisohtlikust majast välja alles 1980ndate aastate lõpul.

Hoone on kolmel korral olulisel määral ümber ehitatud: esimest korda siis, kui see kohandati ümber Toomkooli pansioniks, teist korda 1891. aastal siia esmakordselt kohtuasutuste paigutamise tõttu ning kolmandat korda, kui hoone renoveeriti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei tarvis.

Riigikantselei bilanssi jõudis varisemisohtlik hoone 1990ndate alguses, kuid alles 1996. aasta alguses hakati ehitist renoveerima. Kapitaalsed rekonstrueerimistööd said alguse lammutustöödest, kus pea kümme aastat tondilossina seisnud ja mädanenud ning varaste poolt laastatud hoone sissevarisenud katusekonstruktsioonid, kandevõime kaotanud vahelaed ja amortiseerunud siseseinad tuli suuremas osas eemaldada.

Stenbocki maja, talvine vaade Patkuli vaateplatvormilt

Renoveerimisel lammutatud laekonstruktsioonide ja vaheseinte tagant paljastusid mitmel pool peahoones seina- ja laemaalingud, kõige suuremas ulatuses tulid need krohvi alt välja II korruse keskmistes ruumides. Krohvpinnale kantud maalingu motiiviks oli näiteks II korruse keskteljel asuvas ruumis tammelehtedest ornament. Renoveerimise käigus kaeti maalingud konserveeritult taas krohvi alla, sest nende fragmentaalsuse tõttu ei olnud neid võimalik taastada ega eksponeerida.

Ümberehituse käigus uuendati suurem enamus katustest, siseseintest ja lagedest ning ka peaaegu kõik hoone akendest ja ustest, kuigi viimased valmistati renoveerimise käigus eemaldatud algsete eeskujul. Peahoone peatrepikoja I ja II korruse vahelises osas on kõik trepiastmete ja mademete paeplaadid asendatud uutega, II ja III korruse vahel aga säilitati olemasolevad. Ka III korruselt pööningukorrusele viiv puutrepp on suuremas enamuses säilitatud 19. sajandi lõpust pärineval kujul.

Nelinurkse peatrepikoja keskel on säilitatud läbi maja ulatuv šaht, kus enne viimast ümberehitust paiknes kaubalift ning mis on praegu pimeda ajal illumineeritud.

Kogu ansambli taastamistööd jõudsid lõpule 2000. aasta alguses ning 23. veebruaril tutvustati seda esmakordselt ka ajakirjanikele. Riigikantselei ametnike esimene tööpäev selles 6795 ruutmeetrise tööpinnaga majas oli 26. juunil. Taastustööd läksid riigile maksma 69 miljonit ning sisustus 3,37 miljonit krooni. Vabariigi Valitsus pidas Stenbocki majas oma esimese istungi 8. augustil 2000. a. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskopi Jaan Kiiviti poolt läbi viidud hoone sisseõnnistamistseremoonia toimus 2000. aasta 6. septembril.

Arhitektuurist

Kirjeldamaks Stenbocki maja arhitektuuri peab arvestama, et see ei ole ehitatud aadlipaleeks vaid ametiasutuse tarvis ning seetõttu mõjub küllaltki lakoonilise ja lihtsana nii väljast kui ka seest. Kuigi hooneteansambli asetuse poolest järgib kogu objekt oma peahoone, kaarja kõrvalhoone ning nende vahele jääva siseõuega tollases aadliriigis valitsenud taotlust, et ka linnas asuvatele riiklikele ehitistele anti maal asuvate aadlimõisate laiuva hoonestiku iseloom. Teisalt on maja esialgselt valminud suure rahalise nappuse olukorras, mis omakorda dikteerib tema väljapeetuse. Kolmekorruselist kivist peahoonet iseloomustab tema massiivsuse ja tasakaalustatuse tõttu range klassitsism. Nii hoone siseõue- kui ka merepoolne fassaad on lihtne ja korrapärane, mida kaunistavad astmeline aknaraamistus, hammaslõikega katusekarniis ning II korruse akende kohal asetsevad viil- ja servsimsid.

Stenbocki maja, vaade peahoonele sisehoovist

Õuepoolse fassaadi kesktelge rõhutavad läbi II ja III korruse asetsevad 6 pilastrit ja 2 poolpilastrit, mis toetavad hammaslõikega ääristatud kolmnurkset frontooni. Pilastrite baasised ja joonia stiilis kujundatud spiraalikujuliselt lõppevad kapiteelid on valmistatud Saaremaa dolomiidist. Nad dekoreerivad sobivalt ja jõuliselt hoone lakoonilist fassaadi, näidates ühtlasi Saaremaa "marmori" kui sajandite traditsiooniga seotud ehitusmaterjali sobivust klassitsistlikus arhitektuuris.

Merepoolsel fassaadil läbivad esimest korrust kuus tugeva tüvesega pilastrit, mis on kujundatud lihtsate dooria kapiteelidega. Samas ulatub hoone teise korruseni kuuele dooria sambale toetuv ja klassikaliste balustritega ääristatud rõdu, mis 1891. aastal aset leidnud ümberehituste käigus lammutati, kuid on praeguseks taastatud hoone esialgsete plaanide ja kirjelduste järgi.

Stenbocki maja peahoone vastas asub kõrvalhoone, mis oli esialgselt mõeldud tõllakuurideks, talliruumideks, aidaks, kohtuteenijate ja vangivalvurite eluruumideks ning osaliselt ka vangikongideks. Kõrvalhoone on sümmeetriliselt poolkaarekujuline ainult siseõue poolt vaadates, selle tänavapoosed seinad järgivad krundi piire aga kõigis selle ebasümmeetrilisustes. Selline kõikidest külgedest piiratud ehitise rajamine on arusaadav, sest objekt pidigi kohtuhoonena asetsema oma vanglafunktsioonide täitmiseks eraldatult ja suletult.

Kõrvalhoone on peahoonega ühendatud alles 1891. aastal teostatud ümberehitustööde käigus, mistõttu kaarhoone loob tänapäeval tiibhoonete illusiooni.

Külghoone esimese korruse akendest on osad rekonstrueeritud ovaalsetena, nagu need esialgsel, 18. sajandi lõpu fassaadilahendusel olid. Hoburauakujuline siseõu, kuhu Rahukohtu tänava poolt pääseb läbi võlvitud peavärava, on praegu ääristatud munakivisillutisega, siseosa kaetud graniidist parkettkivide ning hallide ja punaste tellistega.

Siseõue keskel kasvab vana pärn. Peahoone merepoolse fassaadi ja Toompea paese nõlva vahel on muruga haljastatud ning hallide tellistega sillutatud terrass.

Peahoone võimsad keldrid, mis asetsevad Toompea paeklindi piirist allpool, on erakordselt paksude müüride ja võlvitud lagedega. Keldri paemüüride ladu on hoolikas ja meisterlik. Nende otstarve oli tagada kohtuhoone juurde mõeldud põgenemiskindlate vangikongide olemasolu. Kuna esialgselt ei lõpetatud keldrite ehitust vanglaruumidena, siis on enamus seintest siiani säilitanud oma krohvimata kuju.

Keldris on restaureeritud kujul säilitatud 1890ndate aastate ümberehituste ajast pärit puidust uksesillused. Varem oli keldri põrandaks tahutud paeklint, kuid nüüd asendavad seda isolatsioonikihi peale asetatud kiviplaadid.

Peaministri sekretariaat, kunagine kohtukantselei

Sisekujundusest

Kogu hoone esindusruumide praeguses sisekujunduses on lähtutud põhjamaisusest, askeetlikkusest, pigem heledast kui tumedast ning ennemini külmadest kui soojadest toonidest. Esimese korruse vestibüülist vasakule jääv hall oli esialgselt planeeritud kohtukassa tarvis. Sama korruse läänetiivas risti läbi maja ulatuv suur võlve kandvate tugevate piilaritega saal (praegune pidulik söögisaal) oli mõeldud kohtuarhiivi jaoks. Esimese korrusel asuvate ruumide seinad on praegu lubjatud ning põrandaid katavad Itaalias valmistatud kiviplaadid.

Teise korruse keskteljel asuv ruum, mis oli esialgselt ehitatud kohtukantseleiks, on praegu kasutusel peaministri sekretäri tööruumina. Sekretäriruumi sisustavat kaasaegset esinduslikku valget ja hõbedast mööblit ilmestavad prantsuse neoklassitsistlikus laadis neli valget ja kullatud nikerdustega konsoollauda ja samast stiilist kollase katteriidega diivan.

Peahoone läänetiivas asub maja kõige suurem ruum, mis oli esialgselt planeeritud kohtusaaliks. Praegu peab Vabariigi Valitsus seal elektroonse istungisüsteemi abil igal neljapäeval oma istungit. Saal on kogu hoones ka ainus, kus on taastatud peegelvõlvlage ääristav hammaslõikega karniis ning laes paiknevad kolm moderniseeritud kroonlühtrit on maja disaini autori Peeter Tambu originaallooming. Saali mööbel on eritellimusel valmistatud "Standardis".

Istungitesaali ees asuvat ruumi on hakatud kutsuma seda ilmestavate Enn Põldroosi ja Tiit Pääsukese poolt maalitud kaheksa esimese iseseisvusperioodi riigivanema portree tõttu riigivanemate saaliks.

Riigivanemate saal. Tagaplaanil riigivanemate Kaarel Eenpalu ja Jüri Uluotsa portreed. Autor prof Enn Põldroos

Selle külmkollaseks värvitud seintega ruumi sisustuseks on kahte ossa jagatud tänapäevane Austria "Witmani" valgest nahast disaindiivanid ja -tugitoolid ning nendele sekundeerivad Louis XVI stiilis rohelise katte ja kullatud ornamentikaga tugitoolid ja diivan ning ümmargune marmorplaadiga laud. Sellises sisekujunduses on lähtutud põhimõttest, kus kaasaegset disainilahendust ilmestavad üksikud vanaaegsed detailid.

Peakorpuse idatiivas asuvad peaministri töökabinet, puhkeruum, esindussalong (nn roheline tuba) ja nõupidamiste ruum (nn sinine tuba). Valitsusjuhi tööruumi on paigutatud Toompea lossist pärinev ja kõiki Eesti valitsusjuhte teeninud nn pätsuaegne süngepruun kabinetimööbel, milles on stiililiselt seotud barokk ja gootika. Selles kabinetis asub ka hoone üks kahest kaminast. Peaministri puhketoas on tänapäevane elutoamööbel.

Rohelist esindussalongi kaunistab ampiirstiilis mööblikomplekt. Sinises toas on omavahel kokku sobitatud erinevatest mööblikomplektidest pärit biidermeierstiilis sisustus. Nendeski ruumides leiduv vanamööbel on kolimise käigus kaasa toodud Toompea lossist.

Peahoone kolmandal korrusel asuvad riigisekretäri ning strateegiabüroo tänapäevase kontorimööbliga sisustatud tööruumid, ärklikorruse ühte tiiba on paigutatud ventilatsiooniseade ning teises on bürooruum, kus asub kamin. Kaarjates kõrvalhoonetes on kabinetid peaministri büroo, valitsuse kommunikatsioonibüroo ning teiste Riigikantselei ametnike tarvis. Nii peahoone siseõue- kui ka merepoolse frontooni keskele on paigutatud riigivapi kujutised. Maja merepoolse frontooni harjal lehvib Eesti lipp.

Kuigi hoonetekompleks aadressil Rahukohtu tänav 3 on aegade jooksul vahetanud mitmeid omanikke ja tal on olnud erinevaid funktsioone, on ta nii kunstiteostes, ajalooallikates kui ka teadlaste poolt koostatud uurimustes kandnud ikka Stenbocki maja nime. See fakt õigustab ka meid ajalugu väärtustades teda just Stenbocki majaks kutsuma.

Roheline tuba, seinal riigivanem Jüri Jaaksoni portree, autor Rein Tammik

Koostanud Priit Põiklik, valitsuse pressinõunik 1999 - 2002; fotod: Tõnu Noorits, Herkki Erich Merila, valitsuse kommunikatsioonibüroo.