Peaminister Andrus Ansipi kõne Vabadussõjas langenute mälestamisel,tulede ühendamisel ja tulekandjate medalite kätteandmisel Pärnu Endla rõdu juures 23. juunil 2012

Tervitan teid Eesti võidupüha (kaunil) hommikul. Äsja ühendati siin meie silmade allmuinastule leek mälestustule leegiga. Nii sündis tänane võidutuli.

See on sümboolne tuli, mis täna liigub siit üle terve maa – muistse tava järgi süttivad jaanilõkked kõikjal Eestis.

Ühine tuli rõhutab ühtsustunnet: täna on meie rahva suur kesksuve pidu. Aga ta meenutab ka ühtsustunnet nendega, kes on olnud enne meid. Ühtsustunnet nendega, kes on Eesti Vabariigi eest andnud oma elu. Tänane võidupäev puudutab nii Eesti minevikku ja toonaseid riigiehitajaid kui ka meie tulevikku – ning tulevasi riigiehitajaid. Sest vaba Eesti püsimine on meie kõikide siht.  

Kõige rohkem puudutab võidupäev aga olevikku. Meid ennast, siin ja praegu. Kas oskame väärtustada kättevõidetut? Kas suudaksime kuigivõrd objektiivselt hinnata, milline on elu siin Eestiks kutsutud maailmanurgas. Ja milline ta oleks võinud olla.  Ülepea pole ju kindel, kas Eesti-mõiste sellisena või eesti rahvas sellisena 20. sajandist üldse läbi oleks tulnud – kui poleks olnud neid kõige esimesi otsuseid ja kõige esimesi võite. Nood otsused ja võidud tagasid Eestile omariikluse – suurima anni, mida oleme seatud hoidma ja arendama. Kui siin vana Endla rõdu ees seistes meenutada 23. veebruari 1918 – tol õhtul täpselt 94 aastat ja neli kuud tagasi, kui Hugo Kuusner luges siin ette iseseisvusmanifesti, ei olnud Eesti seesugune lõppsaatus sugugi ette määratud. Manifest oli alles esimene sammuke; aeg ennast tõestada, nii enda kui maailma ees, seisis alles ees. Sellega oleme lõppkokkuvõttes hakkama saanud.

Meie 94-aasta pikkuse töö ohvrite mälestus jääb meiega ka tulevikus. Ning püsima jääb ka nende töö pikaaegne tulemus: Eesti Vabariik – just sellisena, nagu ta meil on. Sellisena, nagu me ta ise ehitame. Valides endale sõpru ja partnereid. Eesti ei ole maailmas üksi. Mitte kunagi enam. Kuid Eesti on maailmas ise. Alati. Hea on seda tõdeda siin, Endla rõdu ees, meie iseseisvuse hällipaigas.

Käes on kõige valgem aeg.

Elagu Eesti!