Ettekanne Riigikogus valitsuse teadus- ja arendustegevuse strateegiast

07.12.2000 | 10:02

7. detsember 2000, Riigikogus
    • Jaga

Austatud Riigikogu

Seisan täna siin teie ees kahel põhjusel. Esimeseks neist on 26. märtsil 1997 Riigikogus vastu võetud Teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse 3. peatükk, mis käsitledes teadus- ja arendustegevuse riiklikku korraldamist märgib: "kord aastas esitab peaminister Riigikogule Vabariigi Valitsuse nimel ülevaate teadus- ja arendustegevuse olukorrast ning valitsuse poliitikast selles valdkonnas".

Teiseks ja veel olulisemaks põhjuseks on aga vajadus käivitada tänases Eestis kohe ja praegu avalik arutelu teadus- ja arendustegevuse teemadel. Sest elame me ju globaliseeruvas ja avatud, järjest rohkem teadmistele orienteeruvas maailmas, kus valdav osa hüvesid ja lisaväärtust luuakse teadmiste, mitte musklite abil. See arusaamine seisis omal ajal ka Eesti rahvuse sünni juures, see peab meid kandma ka uude aastatuhandesse.

Oma tänases ettekandes püüan kirjeldada teadus- ja arendustegevuse tähtsust läbi lähiaastate perspektiivi, avada riigi rolli teadus- ja arendustegevuse edendamisel, vaadelda teadus- ja arendustegevuse hetkeseisu ning kirjeldada Vabariigi Valitusse teadus- ja arendustegevuse strateegi põhijooni.

Teadus- ja arendustegevuse tähtsus

Eesti riigi ja majanduskeskkonna väiksuse tõttu ei saa me orienteeruda madalate tootmiskulude kaudu saavutatavale konkurentsieelisele. Peame orienteeruma teadmistest ja oskustest tulenevale lisaväärtusele ning pöörama selleks teadus- ja arendustegevusele ning innovatsioonile senisest tunduvalt suuremat tähelepanu.

Loomulikult võib väita, et riigil pole sellel alal suuremat teha, et kogu vastava ala võib jätta turujõudude hoolde. Olles küll turumajanduse veendunud pooldaja, pean siiski kinnitama, et turg üksi ei suuda tekitada investeeringuid teadus- ja arendustegevusse ning innovatsiooni ühiskonnale optimaalsel viisil ega taga teadustulemuste ulatuslikku rakendamist. Seetõttu tuleb riigil sel alal olla korraga nii investor, katalüsaator kui regulaator.

Erinevate rollide täitmine eeldab riigilt mitmete konkreetsete ülesannete lahendamist. Neist peamisteks on:

  • tingimuste ja struktuuride loomine teadmiste saamiseks ja rakendamiseks, samuti strateegiliste sihtide seadmine ning nende saavutamise kontrollimine
  • tegevuskavade ühildamine majanduse, hariduse ning teadus- ja arendustegevuse edendamisel, et tagada nende valdkondade süsteemne toimimine ja tasakaalustatud areng
  • alus- ja rakendusuuringute ning nende läbiviimiseks vajaliku infrastruktuuri finantseerimise soodustamine
  • poliitika ja seadusloomega erasektorile tingimuste kujundamine teadus- ja arendustegevuses, eriti aga innovatsioonis osalemiseks

Hetkeseis

Ilmselt on kõik nõus, et neid ülesandeid lahendamata oleks edasiminek raske, kui mitte võimatu. Lootust oma eesmärkide saavutamiseks omame aga vaid siis, kuid suudame ausalt ning avameelselt analüüsida oma praegust olukorda. Niisiis, milline on hetkeseis Eesti teadus- ja arendustegevuses. Seda pilti aitab valgustada ka täna teile üle antav teadus- ja arendustegevuse ülevaade.

Alustagem positiivsest. Teadus on Eestis arvestatava potentsiaaliga, millest annavad tunnistust paljud olulised teadustulemused ja aktiivne rahvusvaheline koostöö. Koos teiste elualadega on ka teadus- ja arendustegevus ning innovatsioonisüsteem viimase aastakümne jooksul läbinud rea muutusi: toimunud on teadusasutuste töö ümberkorraldamine, läbi on viidud teadusteemade rahvusvaheline ja riigisisene hindamine. Muutunud on teadus- ja arendustegevuse rahastamise alused, kraadiharidus on oma põhiosas viidud vastavusse rahvusvaheliste kriteeriumidega.

Eesti osalemine Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse III, IV ja V raamprogrammis oli edukas. Osavõtt V raamprogrammist, mis tähendab sõelalejäämist äärmiselt tugevas konkurentsis võrdsetel alustel konkureerides, leidis positiivset äramärkimist ka Euroopa Komisjoni 2000. aasta Eesti eduraportis. Euroopa Liidu teadus- ja arendustegevuse V raamprogrammi raames avatud projektikonkursside esialgsete tulemuste põhjal esitati 2000. aasta 15. augusti seisuga Eesti osalusega projektitaotlusi üle 260, millest edukaks osutus 20-25% mis on võrreldav Euroopa Liidu liikmesriikide edukusega, kinnitades konkurenstivõimelise teadus- ja arendustegevuse baasi olemasolu Eestis.

Teadus- ja arendustegevuse alast olukorda riigis iseloomustatakse traditsiooniliselt järgmiste näitajate abil: inimkapital, teadus- ja arendustegevuse maht ja struktuur. Eestis oli 1998. aastal 4,5 teadlast ja inseneri iga 1000 töötaja kohta. Euroopa Liidu vastav keskmine on 5,1 (1997. aastal). Problemaatiline on ka Eesti teadustöötajate vanuseline struktuur. 45% kogu teadlaskonnast on üle 50 aastased.

Eesti teadlaste jagunemises teadusvaldkondade vahel domineerivad loodus-, humanitaar- ja sotsiaalteadused tehnikateaduste ees. Ajaloolasena tunnen selle üle heameelt, mis aga veel olulisem: ajaloolasena tean ma ka seda, et analüüsides riikide ja rahvaste konkurentsivõimet maailmas, on teadlased esile tõstnud just tehnikahariduse ülimalt olulist rolli riikide arengus ning endale konkurentsieeliste loomises.

Eriti suur puudus kõrge kvalifikatsiooniga inimestest on uute toodete ja teenuste arendamisega seotud tehnikavaldkondades, sealhulgas infotehnoloogia vallas. Näiteks alustas Soome kõrg- ja kutsekoolides tänavu pea 14000 noort IT alaseid õpinguid, mis Eesti rahvaarvu puhul tähendaks pea 4000 õpilast. Reaalsus on hetkel aga pea kümme korda väiksem, arvestades tööturu kohest vajadust peame aga rääkima IT spetsialistide koolituse mahu vähemalt kahekordistumist.

Olemasolevate kõrge kvalifikatsiooniga teadlaste ja inseneride motivatsioon oma teadmisi ettevõtluses realiseerida on väike, kuna teadlaste ja ettevõtete vaheline koostöö ei ole piisavalt intensiivne. 1998. aastal oli Eesti ettevõtetes hõivatud vaid 0,66 teadlast ja inseneri 1000 töötaja kohta, Euroopa Liidu vastav näitaja on 2,5 (1997. aastal).

Rääkides teadus- ja arendustegevuse rahastamisest, siis kogukulutused sellele on Eestis ajavahemikus 1995-1999 püsinud 0,6 % juures SKT-st. Rahvusvahelises võrdluses on see näitaja väga madal, moodustades vaid kolmandiku Euroopa Liidu vastavast keskmisest. Euroopa Liiduga assotsieerunud riikide grupis jääb Eesti tahapoole Sloveeniast, Ungarist, Tsehhist, Poolast ja Maltast, olles samal tasemel Rumeenia ja Bulgaariaga ning edestades teisi Balti riike. Eesti teadus- ja arendustegevuse kogukulutuste reaalkasv on jäänud tagasihoidlikuks, olles aastas keskmiselt 4,3 %.

Võrreldes teadus- ja arendustegevuse finantseerimise jagunemist allikate lõikes, on Eestis kogu vaadeldava perioodi jooksul olnud peamine sellesse valdkonda investeerija avalik sektor. 1998. aastal moodustas avaliku sektori osa teadus- ja arendustegevuse kogufinantseerimisest Eestis 72%, Euroopa Liidu liikmesriikide vastav keskmine on 36 % (1998. aastal).

Samal ajal jääb Eesti avaliku sektori panus teadus- ja arendustegevusse, mis 1998. aastal oli 0,47 % SKT-st, Euroopa Liidu liikmesriikide keskmisest sama näitaja osas madalamaks. Ettevõtete kulutused teadus- ja arendustegevusele moodustasid 1998. aastal vaid 0,15 % SKT-st võrrelduna Euroopa liidu 1,14 %-ga.

Teile esitatud numbrid on ametlik ja olemasolev pilt teaduse arengust. Teie ees ausaks jääda tahtes tuleb mul aga tunnistada, et tegelikult pole meil täpselt võimalik öelda, milline on teaduse rahastamise tase Eestis. Üks põhjus on kindlasti ka praegu kasutatava statistilise informatsiooni kogumisega seotud. Näiteks ei ole hetkel võimalik öelda, millised olid ettevõtete teadus- ja arendustegevuse kulutused möödunud aastal - andmed saavad olema meie kasutada alles 2001. aasta II kvartalis. Lisaks on üha raskem eraldada uute toodete või teenuste loomisel teadus- ja arendustegevust eraldiseisvaks artikliks - tegemist on kõiki valdkondi suuremal või vähemal määral läbiva tegevusega.

Probleemiks Eestile on vaadeldava perioodi jooksul olnud iseloomulik suurem orienteeritus teadusele, vähem on pööratud tähelepanu rakendusuuringutele ja eriti tehnoloogilisele arendustegevusele. Selline olukord ei stimuleeri piisavalt teadmiste rakendamist majanduses ega arendustegevust ettevõtetes. Arenenud riikides on vastav suhe vastupidine, rõhuasetusega arendustegevusele.

Eesmärgid

Kuidas saab Eesti väljuda kujunenud olukorrast, mida saame hinnata kõigeks muuks, kui rahuldavaks. Selleks on valitsus heaks kiitnud ning teile esitanud nii muudatused Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusesse kui teadus ja arendustegevuse riikliku strateegia nimega "Teadmistepõhine Eesti" eelnõu.

Nende dokumentide kohaselt on Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegilisteks eesmärkideks:

  • teadmiste baasi uuenemine ja haridustaseme tõus
  • ettevõtete konkurentsivõime kasv
  • elukvaliteedi ja sotsiaalse heaolu paranemine

Ehk maakeeli öeldes, et me saaksime järjest targemaks ning tublimaks, et me maailmas edukalt läbi lööksime ning järjest paremini elaksime.

Nende eesmärkide poole püüdlemisel on teadus- ja arendustegevuse alaeesmärkideks:

  • teadusuuringute taseme tõstmine
  • teadustulemuste rakendamise soodustamine ettevõtetes ja ühiskonnas tervikuna
  • inimressursi arendamine arvestades eelnevaid eesmärke.

Need on kaunid ja ilusad eesmärgid, mille saavutamine on aga võimatu, kui teadus- ja arendustegevusse investeeriva riigi kõrvale ei astu partnerina erasektor. Seetõttu peab meie esmaseks eesmärgiks olema töötava sidusmehhanismi väljakujundamine teaduse ja ettevõtluse vahel. Alles vastava sidusmehhanismi olemasolul ja efektiivsel toimimisel saab reaalselt võimalikuks teadmiste ülekandumine majandusse ja ühiskonda.

Teame, et see pole lihtne, sest ka mitmes teises riigis - näiteks Soomes võttis sellise reaalse koostööni jõudmine aega aastaid kui mitte aastakümneid. Peame endale ka aru andma, et kuna elame avatud maailmas, on ka teadus- ja arendustegevus konkurentsile avatud. Vaatamata Eesti teadusprojektide eelmainitud edule on siinsed ettevõtjad meie teadlaste suhtes umbusklikud ning peavad neid liialt "akadeemilisteks" või kuidas muidu seletada seda, et ettevõtjad on valdavas enamuses importimas Eestisse teadus- ja arendustegevust ning mitte kaasamas siinseid teadlasi oma arendustegevusse.

Nii sõltub kõik kokkuvõttes ikkagi meist endast. Kas suudame vastata meile esitatud väljakutsele ning tagada Eestile eduks vajalik kõrge kvalifikatsiooniga ja motiveeritud spetsialistide olemasolu. Selleks ei piisa vaid teadus- ja arendustegevuse uuendamisest, vaja on kogu ühiskonda, eeskätt meie haridussüsteemi läbivat reformi. Arusaam sellest, et ülikool on teadusasutus, kus toimub järjepidev uurimustöö ning mida iseloomustab doktoriõppe olemasolu, mureneb kohe, kui vaadata Eesti kõrgharidusmaastikule aastal 2000. Diplomi- ja kraadihariduse täpsem kirjeldamine, sellest lähtuvalt ka tööturu vajadustega ning arendustegevuse suundadega arvestamine on kõrgharidusreformi mõõdetavad analoogiad, mis peavad teadus- ja arendustegevuse sihtidele toeks, mitte piduriks olema.

Riikliku poliitika üldsõnalisus või selle puudumine on teadus- ja arendustegevuse korraldamisel olnud samasuguseks piduriks, kui kõrgharidussüsteemi segadus. Prioriteetide asetamisel ei ole poliitikute tööriistaks mitte kulli ja kirja viskamine vaid konsulteerimine teadlaste ja majandusasjatundjatega. See eeldab ka võimet hetkeks tõusta kõrgemale igapäevaprobleemidest ning vaadelda arengut pikemas perspektiivis.

Võtmevaldkonnad

Nii ongi meie esimeseks ja olulisemaks ülesandeks selgelt paika panna oma tegevuse prioriteedid. Ükski riik ei suuda olla edukas kõigis teadus- ja arendustegevuse valdkondades ning lahendada kõiki selle valdkonna arengu probleeme korraga. Seetõttu on oluline määratleda võtmevaldkonnad ja suurendada sinna suunatud ressursside (nii inim- kui materiaalsete ressursside) osatähtsust.

Meil pole mõtet raisata aega kaootiliselt kõikides suundades ringi jooksmisega, vaid peame suutma ennustada maailma arengut lähematel aastakümnetel määravaid suundumusi ning end just nendel aladel maksma panama.

Võtmevaldkondadeks Eesti jaoks on Vabariigi Valitsus oma teadus- ja arendustegevuse strateegias esitanud:

  • kasutajasõbraliku infoühiskonna tehnoloogiad
  • bio- ja geenitehnoloogiad ja nende rakendused
  • innovatiivsed tööstustehnoloogiad ja keskkonnatehnoloogiad

Läbivateks prioriteetideks kõigi valdkondade arendamisel on keskkonnasäästlikkus ja regionaalselt tasakaalustatud areng. Võtmevaldkondade stimuleeritud arendamise kõrval on loomulik tagada Eesti rahva, rahvuskultuuri ja ajalooga, Eesti loodusega, sotsiaalsfääriga ning rahvusliku julgeoleku kindlustamisega seotud uuringute järjepidevus, kindlustamaks vaimukultuuri edendamist ning rahvusliku identiteedi säilimist ja tugevnemist.

Teadus- ja arendustegevuse koordineerimisel on Teadus- ja arendustegevuse korralduse seadusega asetatud oluline roll Teadus- ja arendusnõukogule. Nõukogu eesmärk praegusel hetkel peaks olema Eesti teadus- ja arendustegevuse strateegia kujundamine, kaasates selleks poliitilist, teadus-, mittetulundus- ja ettevõtlussektorit. Seda konsensuslikku mõttepanga rolli pole ta suutnud täita ning on keskendunud peaasjalikult Eesti akadeemilise kogukonna probleemidele, möödudes seejuures tihtilugu ka haridusministeeriumi ning teadlaskonna madalama taseme kogude tööst.

On puudunud mehhanism Teadus- ja arendusnõukogu otsuste realiseerimiseks läbi Vabariigi Valitsuse. Erasektor ja poliitikud ei tunneta vajadust nõukogu järele ning mittetulundussektor pole tegevusse kaasatud. Nõukogu muutmine kõigi osapoolte soove peegeldavaks organiks ehk nõukogu reformimine on olnud kõigi selle liikmete ühine huvi ja soov. Eelnimetatud probleemide teadvustamisest lähtuvalt sai käivitatud nõukogu reform, mis teadus- ja arendustegevuse korralduse seaduse muudatustega on ka Riigikogu menetluses.

Kuigi formaalselt saab Teadus- ja arendusnõukogu tööd alustada alles seadusmuudatuste jõustumise järel, ei ole see takistuseks vastavate ministeeriumide vastutusaladesse oma valdkonna tööd koordineerivate alaliste struktuuride loomisel ja kinnistamisel.

Poliitiline vastutus ning administratiivne suutlikkus saavad nii haridus- kui ka majandusministeeriumis reaalse mõõtme teadus- ja arendustegevuse elluviivate mehhanismidena.

Lõpetus ja üleskutse

Valitsus kiitis 28. novembril heaks teadus- ja arendustegevuse riikliku strateegia "Teadmistepõhine Eesti", mille koos ülevaatega teadus- ja arendustegevusest Eestis aastatel 1996-1999 täna valitsuse nimel ka Riigikogule üle annan. Vabariigi Valitsus loodab, et Riigikogu käsitleb teadus- ja arendustegevuse strateegiat riiklikult olulise küsimusena, avatud, konstruktiivse ja 21. sajandile kohase konsensuslikkusega.

Seda on meil vaja selleks, et realiseerida visiooni teadmistepõhisest Eestist, kus tasakaalustatult ühildatud uute teadmiste otsingutele suunatud uuringud, teadmiste ja oskuste rakendamine ning inimkapitali areng on majanduse ja tööjõu konkurentsivõime ning elukvaliteedi kasvu allikaks ning Eesti teadlaskonna tulemused on osa maailma teadusest. Teadus toetab ja edendab rahvuslikke ja vaimseid väärtusi, mis annavad Eestile tema näo.

Teadus- ja arendustegevuse finantseerimise keskpikaks eesmärgiks on tagada aastaks 2006 teadus- ja arendustegevuse kogukulutused 1,7 % SKT-st, kusjuures erasektori ja avaliku sektori teadus- arendustegevuse kulutuste suhteks on selleks ajaks vähemalt 35:65.

Sellise sihini jõudmiseks teeb Vabariigi Valitsus tööd juba praegu. Lisaks praegusele, kasvanud teadus- ja arendustegevuse eelarvele Riigikogus menetluses olevas aasta 2001 riigieelarve seaduse projektile on valitsus eelarve kolmandaks lugemiseks teinud ettepaneku suunata väga hästi ette valmistatud programmidele - tippkeskuste programmile ning järeldoktorite programmi ja uute uurimisvaldkondade avamisele, täiendavaid eelarvevahendeid.

Samme teadmistepõhise tulevikueesti suunas tuleb astuda kohe ja praegu. Seetõttu soovingi Riigikogule ning kogu Eestile tõsist arutelu täna esitatud dokumentide üle.

Aitäh!

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

üksus