Lõpp rahvaarvu vähenemisele

Tallinnas, Stenbocki majas
22. augustil 2003. a.

1990 aastal elas Eestis 1 571 000 inimest, 2003. aasta 1. jaanuaril 1 356 045 inimest. Rahvaarv on 12 aastaga vähenenud 215 tuhande inimese võrra - seda on rohkem kui elab täna Tartus, Narvas, Kohtla-Järvel, Pärnus ja Viljandis kokku inimesi. ÜRO rahvastikuprognoosi järgi elaks praeguste tendentside jätkudes aastaks 2050 Eestis 927 000 inimest.

1988. aasta aprillis Toompeal toimunud Eesti loovharitlaste varjamatult poliitilisel ühispleenumil avalikustas Lennart Meri jõuliselt ning argumenteeritult Eesti rahva väljasuremisohu. Seda tragöödiat suutnuks pleenumil esinejate arvates peatada vaid radikaalsed muudatused. Lennart Meri näitas oma programmkõnes, et süstemaatilise rahvastikupoliitika korral taastunuks eestlaste sõjaeelne arvukus juba aastaks 2015.

Nüüd, kus taasiseseisvumisest on möödunud 12 aastat, on Eesti riik ka selles tähtsaimas küsimuses asunud sõnadest tegude juurde. Esmakordselt on tuldud välja radikaalsete ideedega nagu emapalk ja viljatuse ravi, esmakordselt on võetud eesmärgiks luua terviklik nägemus kõikidest meetmetest rahvaarvu suurendamiseks.

Seni on rahvastikuteadlaste hoiatuste ja ettepanekute eiramine rahvastiku kiiret kahanemist viimasel aastakümnel suurendanud. Positiivne samas on olnud muutus rahva enda hoiakutes, mis on viimastel aastatel viinud sündide arvu teatavale kasvule.

On selge, et mistahes ühiskondlik kokkulepe peab esmase prioriteedina nägema meie rahvaarvu suurenemist. See on meie edasise eksistentsi küsimus. See on eelduseks ka kõigi nende eesmärkide saavutamisele, mille oleme endale seadnud: jätkuv majandusareng, elutaseme tõus, turvalisus ja õitsev kultuur.

On kõigi eestimaalaste ühine ülesanne hoida ära Eesti demograafiline krahh ning tagada, et Eesti kodudes on elu ka aastakümnete pärast. Ei tohi unustada kõige tähtsamat - meie pingutustel on mõtet vaid siis, kui meil on lapsi, kellele pärandada oma töö viljad.

Paul-Eerik Rummo
Rahvastikuminister