Peaminister Jüri Ratase kõne EV100 sünnipäevanädala algusaktusel, 19.02.18

Kallid eestimaalased! Austatud kuulajad! Head sõbrad!

Me kõik oleme ilmselt täheldanud, et viimastel nädalatel on igal sammul tunda Eestimaa inimesi vallanud ülev meeleolu. Õhk on pidulikkusest pungil ja see on suurepärane. Seda enam, et täna sajandi eest näis Eesti tulevik meie esivanematele tõenäoliselt veel üsna sünge ja tulvil teadmatust.

Just täna 100 aastat tagasi sai Eestimaa Päästmise Komitee loomisega alguse peadpööritavate sündmuste ahel, mis päädis Eesti omariikluse väljakuulutamisega. Kaasaegsetel võis toona aset leidnud sündmuste virvarris olla üsna keerukas orienteeruda ja tänapäevalgi on raske üht sündmust teistest tähtsamaks pidada. Meie iseseisvuse lugu ongi mitmetahuline ning paljude julgete, aga õigete otsuste tulem.

Tähistades 24. veebruari, tähtsustame me esmalt Ajutise Valitsuse loomist. Kui aga pidada valitsuse loomisega võrdväärseks riikliku iseseisvuse avalikku deklareerimist, võiksime tähistada ka 21. veebruari, mil iseseisvusmanifesti tekst heaks kiideti, või hoopis 23. veebruari, mil see esmakordselt avalikkusele ette loeti. Kõiki neid samme, nagu asjaosaliste omavahelist mõistmist, otsustavust ja koostööd, oli möödapääsmatult vaja, et jõuda Eesti Vabariigini.

Kuigi õigus vabadusele kuulub igale inimesele, igale riigile, pole see kahjuks sugugi alati iseenesestmõistetav. Täna oleme aga siin, et kinnitada pühalikult üksteisele ja seeläbi tervele maailmale meie vankumatut tahet jätkata tööd meie rahva vabaduse, demokraatia ja parema elu nimel. Meie kõigi teha on, et Eestimaa ilusamad aastad oleks alles ees.

Kallid kaasmaalased!

Eesti esimese vabariigi kaotus, mõlemad ilmasõjad ja rasked aastakümned võõrvõimu all on jätnud meie ühiskonda sügavad jäljed. Keeruline on rääkida tagajärgedest, mis saadavad inimest, tervet ühiskonda pärast niivõrd traumaatilisi kogemusi. Pealegi, kõiki haavu ei paranda sugugi aeg. Seda teeb ennekõike läbitud teekonna mõtestamine, olnule tähenduse andmine. Oma riigi ja rahva ajalugu ei tohi kunagi unustada, kuid meil tuleb leida endas jõudu vaadata eeskätt tulevikku. Minevik ei peaks olema meid tagasihoidev ega lõhestav jõud, vaid muutma meid riigi ja rahvana targemaks, tugevamaks ja ettenägelikumaks.

Seetõttu tähistagem juubelinädala raames lisaks ajaloolistele sündmustele ka kõiki viimase aja saavutusi: meie riigi iseseisvus on paremini kaitstud kui eales varem ning äsja lõppes Eesti esimene ja väga edukas eesistujamaakogemus Euroopa Liidus. Meie kodumaa tuntuse ja rolli tugevdamine rahvusvaheliste riikide kogukonnas on meie kõigi ühine saavutus.

Samuti hiilgavad tähelepanuväärsete tulemustega rahvusvahelisel areenil meie kunstnikud, kooliõpilased ja teadlased. See näitab selgelt, et tugev algharidus ja jätkuv ühiskondlik toetus aitavad jõuda tippu nii teaduses, kultuuris kui ka spordis. Meie vaimne rikkus on rahva elujõulisuse üks tähtsaim näitaja ja selle eest tuleb pidevalt hoolt kanda. Ainult nii tagame eestluse püsimise.

Aastapäeva peotulede kuma heidab erilise valguse kõigele tehtule ning kokkuvõtete tuules on alati hea vaadata ka tulevikku. Mõelda, millele tähelepanu pöörata, mida paremini teha, et elu Eestimaal õitseks ka järgneva saja aasta jooksul. Ja tõsi on see, et üks Eesti ja laiemalt demokraatia valupunkte on inimeste poliitikast ja riigist võõrandumine.

Me ei ole nii arvukas rahvas, et saaksime endale lubada ainsagi inimese ükskõiksust meie riigi käekäigu vastu. Ja me ei taha olla rahvas, kelle riik lubab endale hoolimatust ainsagi siin elava inimese suhtes. Meil tuleb soovida ja suuta omavahel suhelda ja suhestuda, luua ehe ja tugev side iga Eestimaa inimesega. Ainult üheskoos ja üksteist hoides saame olla edukad, tugevad ja ühtsed.

Täna teame, et tähtsam kui kiire ühiskondlik muutus on inimeste heaolu. Me kõik soovime, et meiega arvestataks, et meie häält kuulda võetaks, et meid hinnataks sõltumata meie soost, rahvusest, vanusest või elukohast. Esimene samm taolise turvatunde loomisel on tunnistada iga inimese õigust inimväärikale elule. Kuulata enam neid, kes on harjunud vaikima. Kartmata, et seeläbi satub meie pühendumus eesti rahva, keele ja kultuuri hoidmise osas kahtluse alla.

Tee kaasavama riigi suunas on pikk ja keeruline, kuid julgete päralt on maailm. Tänu meie esivanemate söakusele on meil täna oma riik. Nii et väärtustagem kõrgelt seda vaimuteravust, mille andis meile nii 1918. kui ka 1991. aastale eelnenud poliitiline võitlus, ja mis avaldub võimes mõista iga inimese olukorda, vajadusi ja püüdlusi.

Eestimaa inimeste maailmanägemused ja elukogemused ei ole ühetaolised, kuid hingetasandil oleme siiski väga sarnased. Seetõttu on sügavalt ebaõiglane lõhestada ühiskonda, rääkides ikka veel "meist" ja "neist", rääkides "muulastest" ning mitte "kaasmaalastest". Sügav lugupidamine enda ja teiste rahvaste elukäigu vastu on see, mis teeb meid suureks, mitte niivõrd meie pindala ja rahvaarv. Ma tean, et Eestimaal on suur hing.

Austatud kuulajad!

Meil ei ole vaja kuhugi idealiseeritud möödaniku juurde tagasi pöörduda, nagu meil pole vaja ka raskeid ajaperioode unustada. Mõlemad on meis juba niikuinii olemas: meie mälus, meie keeles, meie soontes. Selline on meie lugu, sellised me, Eestimaa inimesed, oleme. Samas see, milliseks kujuneb meie tulevik, on alles lahtine, on meie teha ning just siin peituvad saavutatud vabaduse mõõtmatud võimalused.

Nii et töötagem täna rohkem kui eales varem ühiste eesmärkide nimel ja mitte üksteise vastu. Mõelgem enam oma kaasmaalastele, solidaarsusele ning empaatiale. Mõelgem sellele, mida me saame ilusama, õiglasema homse heaks ära teha, ja mitte sellele, mida me ei saa.

Vähesed meie esivanemad söandasid sajandi eest unistada, et meil on õnn ja rõõm alustada 2018. aastal Eesti Vabariigi juubelinädala tähistamisega. Kuid siin me oleme, 100 aastat hiljem. Terved, tugevad ja vabad. Vaatamas julgelt tulevikku.

Mul on suur au ja rõõm õnnitleda eestimaalasi kodus ja võõrsil Eesti Vabariigi 100. juubeli puhul. Samuti mälestan ja tunnustan meie esivanemaid, kes võitlesid kogu südamest, elu hinnaga meie vabaduse eest. Teieta poleks meid.

Nende aupaklikkusest kantud tänusõnadega on mul suur au kuulutada Eesti Vabariik 100 sünnipäevanädal avatuks. Jõudu Eestile!