Lugupeetud peapiiskop Urmas Viilma!
Auväärt president Rüütel!
Austatud külalised!
Head koosolijad!
Oleme kogunenud ühte vanimasse Eestisse rajatud pühakotta – Mihkli kirikusse, varasema võimsa Soontagana muinaskihelkonna keskmesse. Just Mihkli kihelkonnas kulges pikki aastasadu ruumiliselt eraldusjoon kahe Eesti vahel.
See kõik muutus täna sada aastat tagasi. Eestlaste enneolematu kogunemise tulemusena Petrogradis andis Venemaa Ajutine Valitsus välja määruse, millega liideti Liivimaa kubermangu eestlastega asustatud alad Eestimaa kubermanguga. Kaks, seni administratiivselt lahutatud Eestit said üheks. Maa ja rahvas said kokku – sündis MEIE MAA.
Ühtset kuju ja kontuuri hakkas võtma see Eesti territoorium, mis on täna nii tuttav Eesti maakaartidelt, meie euromüntidelt, aga nähtav ka atlastes üle terve maailma. Tõsi, selle täpsema vormistamiseni jäi veel kolm aastat, kui sai üldjoontes paika praegune lõunapiir Läti Vabariigiga ning veidi varem kehtestus Tartu rahulepingu järgne idapiir.
Aga julgen siiski öelda, et meie asualadest sai tervik just täna sada aastat tagasi.
Palju õnne selle suure juubeli puhul!
Ajutise Valitsuse määrus oli vastuseks eestlaste taotlusele saada oma rahvale autonoomne rahvuskubermang. See tähendas ka eestlaste esindusorgani – maanõukogu kokkuastumise nõuet. Neli päeva varem olid toonase nimega Petrogradis elanud eestlased seda nõudnud 40 000 osalejaga manifestatsioonil. Eesti omavalitsuse määruse projekt oli üle antud aga juba 31. märtsil.
See päevade lähestikkus osutab, et ajaloos on ka piltlikult öeldes kiirendusi. Vaid aasta varem, 4. juunil 1916 oli noor advokaat Jüri Vilms pidanud Estonia teatris isamaalise kõne, milles seadis üles rahvusliku autonoomia nõude just nimelt kahe eestlastega asustatud ala ühendamise läbi.
Head inimesed!
Tänaselt vaateveerult on meil võib-olla raske hinnata selle ühendamise tähtsust. Ja ometi, just selle sammuga sai eestlaste maast see Eestimaa, nagu me seda tunneme. Ühtne autonoomne rahvuskubermang oli suur samm ja selge eeldus meie rahvusliku iseseisvuse pühal teel.
Enam kui seitse tuhat aastat tagasi asustasid siinset maanurka läänemeresoome hõimud, keda võime meie, eestlaste esiisadeks ja esiemadeks pidada. Taani ja Saksa vallutustega lõigati Eesti ala pooleks. Sajanditega kujunes välja teineteisest suhteliselt eraldatult Põhja- ja Lõuna-Eesti. Kujunesid põhja- ja lõunaeesti keeled, millest 18. – 19. sajandil said ka kirjakeeled. Eesti ühiskeel kehtestas end niinimetatud tallinna murdena alles 19. sajandi teisel poolel.
Kuni Liivi sõjani kuulus Mihkli Saare-Lääne piiskopkonda. 1627. aastal jagati aga see kihelkond Läänemaa ja Pärnumaa vahel. Nii sai Mihklist ainus kihelkond, mille ala ulatus nii Eestimaa kui ka Liivimaa kubermangu territooriumile. Kui muidu jooksis kubermangupiir mööda kihelkonnapiire, siis Mihkli kihelkonna see poolitas. Nii, nagu see poolitas kuni 12. aprillini 1917 ka tervet eestlaste asuala, ulatudes ülalt Peipsi rannalt alla Tõstamaa juurde Läänemere kaldale… Kevadel 1917 taastus Mihkli kihelkonna sümboolne ühtsus ja see sümboliseerib ka Eesti ruumilise ühtsuse taastumist.
Eesti Vabariigi rajamine polnuks mõeldav ilma meie-tunde loomiseta. Rahvuslik identiteet ei saanud piirduda üksnes keelelisel ühtsusel. Maarahvast eestlasteks saanud rahvus vajas ka ruumilist ühtekuuluvustunnet, ühtset tähendusruumi, mida sisustavad ühine pärimus, kombed, ühine vaimulaad, lugudega ümbritsetud ühised maastikutähised. See keelelis-kultuurilise „meie“ kõrval kehtestunud territoriaalne „meie“ tähendas Eesti riigi kui rahva ühiskodu sündi, see kõik oli nüüdsest: meie.
Kallid sõbrad!
Riigiga tagatud ühtsus pole kindlustuspoliis riigis endas tekkida võivate maa-alaliste eristusjoonte vastu. Tänast ajaloolist hetke suure pidulikkusega tähistades oleme ju samas tunnistamas, et kunagises Põhja-Eestist jõukamas, vaimselt ärksamas Liivimaa-Eestis on mitmed maakonnad, mis võitlevad enese ääremaastumisega.
Tõsiasi on see, et Eesti on kaldu Tallinna ning Harjumaa poole. Tahan siis öelda, et Eesti riigi sajanda aastapäeva tähistamine ei võta meilt kohustust seda meie ühist riiki iga päev taasluua. Selleks, et maakondade ja valdade vanad või uued piirid ei lõhestaks meid sisemiselt, vaid säiliks koos tegutsemine ja teadmine, et üks Eesti on nii Läänemaal kui ka Võrumaal, nii Viru- kui ka Pärnumaal ja muidugi mõista, siin, Mihklis.
Tänan teid kuulamast ja soovin ilusat pidupäeva!
Jõudu Eestile!