Peaminister Jüri Ratase kõne XX tantsupeo avaetenduse eel, 04.07.19

Kallid tantsupeolised!
Head eestimaalased siin ja kaugemal!

Käsid südant sa: "Oh muuda
külmaks end kui talvejää!"
Kostab ta: "Ei elades ma
seda jõua! Iialge!
Armastus mo ülem vara,
jõudu, rõõmu annab ta
elades, mind valus trööstib -
sureks armastuseta!"

See kaunis kuulutus ilmus 1867. aastal samas luulekogus, kust pärineb 27. laulu- ning 20. tantsupeo juhtmõte – "Minu arm". See kogumik oli Lydia Koidula luulemärss "Emajõe ööbik", mis nägi ilmavalgust kaks aastat enne esimest üldlaulupidu. Sõna "eestlane" oli siis vaid tosin aastat vana, aga siinne maarahvas oli ärkamas ja haritlaskond tärkamas.

See aeg oli täis tulist lootust, määratut igatsust ning kõigutamatut usku, et meie isamaa, emakeel ja kaunis kultuur kestavad üle inimpõlvede. Nüüd näeme, et nii see oli, on ikka veel, ja jääb. Need samad usaldus, ootus ja hõllandus sünnitasid meile 150 aasta eest laulupeo ning korraldasid 85 aastat tagasi esimese tantsupeo.

Mõne nädala eest meie laulupeo hällis, Tartus, täna siin ja tervel sel nädalavahetusel üle Eesti näeme, et laulu- ja tantsupidu väljendab ning loob omakorda uuesti seda isamaa-armastust, millest ta on alguse saanud. Seda sama armastust, millest laulis meie Emajõe ööbik.

Meie tantsupartnerid ja laulukaaslased, laste helisev naer, vanemate hool, kaasade õrn kallistus, õpetajate tarkused...
Aga ka rabavaikus, merekohin, puude kahin, heinasahin, lumekrudin, liivarudin...
Veel ka kordi loetud raamatud, pähekulunud filmid, vanasõnad, mõtteterad...
Lisaks tuttavad ja tuttavlikud viisid ja mustrid...

See kõik ongi see isamaa arm, me ülem vara.

Ilusat pidu kõigile!

Jõudu Eestile!