Ülevaade teadus- ja arendustegevuse olukorrast ja valitsuse poliitikast selles valdkonnas

13.06.2006 | 10:00

13. juuni 2006, Riigikogus
    • Jaga

Austatud Riigikogu esimees!
Lugupeetud Riigikogu liikmed!

Eesti areng on viimastel aastatel olnud väga kiire. Oleme tõusnud kõikvõimalikes majanduse konkurentsivõime edetabelites. Tunnistagem, et niisugusest arengust ei osanud me veel paari aasta eest unistada. Kiire eelarve kasv on võimaldanud meil senisest oluliselt rohkem investeerida sotsiaalsete probleemide lahendamisse, aga ka Eesti konkurentsivõime kasvatamisse. Et Eesti SKT kahekordistuks püsihindades mõõdetuna järgmise 10 aastaga, peaks majanduskasv olema keskmiselt üle seitsme protsendi aastas. Viimase kuue aasta 7,6-protsendiline keskmine majanduskasv ning 2005. aasta 9,8-protsendiline kasv kinnitab, et selles pole midagi võimatut. Eesti on Euroopa ühe kõige kiiremini kasvava majandusega riik.

Kui aga majanduskasv on saavutatud üksnes või suuresti sissetulnud välisraha poolt ülesköetud sisetarbimise suurenemise ning odavamate tootmissisendite arvel, pole põhjust rääkida jätkusuutlikust arengust. Kui me kulutame rohkem kui teenime oleme sunnitud lootma järjest suuremale välisraha sissevoolule. Heaks näiteks on siinkohal Portugal ja Kreeka, kus peale Euroopa Liiduga ühinemist langesid intressimäärad ning majanduskasv oli väga kiire. See kõik toimus tänu laenukasvule. Kui see ühel heal päeval enam ei suurenenud majanduskasv peatus ning tekkis riigieelarve defitsiit. Et Eestiga nii ei juhtuks, peab üha olulisemaks muutuma meie enda majanduse võime luua väärtust, mida müüa.

Kui me ei suuda eksportida maailmaturule kõrge lisandväärtusega teadmistemahukaid kaupu ja teenuseid ning otsida pidevalt innovatiivseid lahendusi, ei ole meil mõtet unistada Euroopa viie kõige edukama riigi sekka jõudmisest. Jälgides teiste edukate suhteliselt väikeste riikide – Soome, Iirimaa, Singapuri – arengut, saab kindlalt väita, et ilma tootlikkuse kiire tõusu ja kõrgete professionaalsete oskustega inimesteta on see võimatu.  

Pean seadusega peaministrile pandud kohustust anda igal aastal Riigikogule ülevaade teadus- ja arendustegevuste olukorrast ning valitsuse poliitikast selles valdkonnas väga oluliseks. Tegemist ei ole pelgalt seadusest tuleneva formaalsusega. Paljuski just selle valdkonna edukusest sõltub, kas me suudame tagada pikas perspektiivis Eestimaalaste elukvaliteedi kasvu ja suunata rohkem vahendeid sotsiaal- ja tervishoiupoliitikasse ning teistesse olulistesse valdkondadesse. 

Valitsuse eesmärk: Eesti on aastaks 2010 kogu maailmas tunnustatud ja atraktiivne innovatsioonikeskkond

Me oleme teinud palju arengukavasid, mida läbib märksõnana „teadmistepõhine Eesti” või “teadmistepõhine majandus”.  See on kalli tööga majandus, kus ettevõtted teenivad suurt kasumit ka siis kui maksavad töötajatele soomlastega või iirlastega võrdset palka. Kahjuks ei ole paljud nendest plaanidest täna veel tegeliku sisuga täitunud. Miks see nii on? Toon välja kaks olulist põhjust. Esiteks, me ei ole endale aru  andnud reaalsetest võimalustest. Püüdes võtta üle teistes riikides toiminud lahendusi, ei ole me piisavalt teadvustanud lähtekohta, millelt alustame ja realistlikult hinnanud olemasolevaid ressursse. Teiseks, oleme jõudnud konsensusele selles osas, kuhu me tahame jõuda, kuid pööranud liialt vähe tähelepanu küsimusele kuidas. Me ei ole paika pannud konkreetseid prioriteete. Proovides väga piiratud ressurssidega teha kõike hästi, lõpetame olukorras, kus teeme kõike keskpäraselt. Ja sellest lihtsalt ei piisa.  

Vaatamata sellele olen veendunud, et seatud siht on õige. Meie ainus valik ambitsioonikate eesmärkide saavutamiseks on innovaatilisus ehk uuendusmeelsus. Eestis peab 2010. aastaks olema välja arenenud kogu maailmas tunnustatud ja atraktiivne innovatsioonikeskkond. See tähendab põhimõttelisi murranguid majanduse struktuuris, veelgi enam aga suhtumistes ja mõtteviisis ning ka teadus- ja arendustegevuse poliitikas. 

Lugupeetud kuulajad,

Annan teile ülevaate sellest, missugune on teadus- ja arendustegevuse olukord täna ning mida valitsus on aastaga saavutanud. Toon välja kolm edukriteeriumit, mis tagavad seatud eesmärkide täitmise. 

Teadus – ja arendustegevuse rahastamine

Enne edukriteeriumite analüüsi räägin peamisest eeltingimusest – rahastamisest. 2004. aastal kulutas Eesti teadus- ja arendustegevusele 0,91% SKTst. Kas võime selle tulemusega rahul olla? Kindlasti mitte. Võime ju enda õigustuseks öelda, et uutest Euroopa Liidu liikmesriikidest kulutavad teadus- ja arendustegevusele meist rohkem vaid Tsehhi (1,28%) ja Sloveenia (1,61%). Läti (0,42%) ja Leedu (0,76%) jäävast meist aga kaugele maha. Sellele vaatamata on meie kulutused ligikaudu kaks korda väiksemad, kui Euroopa Liidu keskmine 1,9% SKTst. Kuigi oleme absoluutsummas 2001. aastal heaks kiidetud arengukavas “Teadmistepõhine Eesti” riigieelarveliste kulutuste osas seatud eesmärgi (1,014 miljardit krooni) täitnud, ei suuda me viia teadus- ja arendustegevuse kogukulutusi 2006. aastaks 1,5%ni SKTst. 

Samas ei nõustu ma nendega, kes leiavad, et Eesti teadus- ja arendustegevuse kogukulutuste tänane osakaal SKTst näitab valdkonna vähest prioriteetsust. Veel olulisem on teadvustada, et teadus- ja arendustegevusele riigieelarvest eraldatud vahendite ning teadus- ja arendustegevuse kogukulutuste vahele ei saa panna võrdusmärki. 

Esmalt peame me arvestama lähtekohaga, millest alustasime. Aastail 1998-2004 on kulutused teadus- ja arendustegevusele suurenenud 451 miljonilt kroonilt 1,294 miljardi kroonini, seega ligi kolm korda. Kui arvestada, et samal ajal suurenes SKT tegelikes hindades pisut üle kahe korra, võime rääkida teadus- ja arendustegevuse eelisrahastamisest teiste valdkondadega võrreldes. Teadus- ja arendustegevuse kogukulutuste kasv aastatel 2001-2004 on Eestis olnud Euroopa Liidu liikmesriikidest kõige kiirem. Investeeringud on sellel perioodil kasvanud aastas keskmiselt 15,6%. 2006. aastal suurendas valitsus riigieelarvelisi kulutusi teadus- ja arendustegevusele ilma 2005. aasta lisaeelarvet arvestamata 25% ja seda arvestades 17%. 

Lisaks peame arengukavas “Teadmistepõhine Eesti” seatud eesmärkide täitmise hindamisel arvesse võtma oodatust kiirema majanduskasvu ja statistilisi muudatusi SKT arvestamisel. Paari aasta jooksul kasvas meie rahvuslik rikkus statistiliste muudatuste teel ligikaudu 10%. Kui lisame siia välisfinantseeringutena Eestisse tulnud raha, mis on viimastel aastatel moodustanud 13-17% Eesti teadus- ja arendustegevuse kogukulutustest ning on ennekõike seotud Eesti teadlaste edukusega välisrahade hankimisel, on Eesti avaliku sektori kulutused, juba peaaegu võrreldavad Euroopa Liidu keskmise näitajaga. Vastavalt 0,55% SKTst ja 0,64%SKTst.    

Meie peamiseks probleemiks on erasektori teadus- ja arendustegevuse investeeringute madal tase. Kuigi erasektori osakaal arendustegevuse kuludes on perioodil 1998-2004 kaks korda suurenenud ja investeeringute maht on kuus korda kasvanud, moodustasid need 2004. aastal vaid 36% teadus- ja arendustegevuse kogukuludest. Innovatsiooni alal edukates ja konkurentsivõimelistes riikides, nagu näiteks meie naabermaal Soomes, kannavad ettevõtted ligikaudu 70 protsenti teadus-ja arendustegevuse kulutustest. Euroopa Liidu valitsusjuhid seadsid eesmärgiks saavutada aastaks 2010 teadus- ja arendustegevuse kulutuste 3%-line osakaal SKTst põhimõttel, et 1% investeerib avalik ja 2% erasektor. 

Arvestades eelöeldut ei pea ma Eestis realistlikuks 3% osakaalu saavutamist SKT-st aastaks 2010. Valitsus on 2005. aastal vastu võetud “Majanduskasvu ja tööhõive tegevuskavas” seadnud eesmärgiks saavutada teadus- ja arendustegevuse kogukulutuste tasemeks 1,5% SKTst aastaks 2008 ja 1,9% SKTst aastaks 2010. SKTst 3%-lise kulutuste taseme saavutamise on võimalik 2014. aastaks. Valitsuse poolt mai lõpul heaks kiidetud “Riigi eelarvestrateegia 2007-2010” tagab vajaliku kulutuste kasvu. 2007. aastal suurenevad riigieelarvelised teadus- ja arendustegevuse investeeringud 22%. Rõhutan, et seatud kogukulutuste eesmärk on väga ambitsioonikas ning seda on võimalik saavutada vaid erasektori investeeringute märkimisväärse kasvu kaudu. 2010. aastaks peavad erasektori arendustegevuse investeeringud moodustama vähemalt 45% kogukulutustest. Peame olema suutelised motiveerima erasektorit võtma riske ja tegelema valdkondadega, kus oskuste ja teadmiste loomisel on oluline roll. Lisaks Eesti ettevõtjate rahale tuleb meil olla oluliselt edukam arendustegevusele suunatud erakapitalil põhinevate välisinvesteeringute kaasamisel. 

Kaduva kulueelise tingimustes on meie jaoks tõsiseks väljakutseks tuua Eestisse välisinvesteeringuid kõrgtehnoloogilistes ja kõrget lisandväärtust tootvates sektorites. Seni on Eestisse investeeritud välisraha maht inimese kohta olnud Kesk- ja Ida-Euroopa riikide kõrgeim. Kuid uute greenfield- tüüpi investeeringute maht ei ole oluliselt kasvanud. Töötlevasse tööstusse on 2005. a esimese poolaasta seisuga suundunud vaid 13,1% kõigist välisinvesteeringutest. 

Soomest ja Rootsist tulnud investeeringud moodustavad koguni 80 protsenti kõigist Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest. Miks soomlased ja rootslased, kes oma kodus investeerivad teadus- ja arendustegevusse, ei tee sedasama Eestis? Miks meie oma ettevõtjad nii vähe teadus- ja arendustegevusest hoolivad? Me ei ole loonud selleks piisavaid eeltingimusi. 

Tahan rõhutada, et teadus- ja arendustegevuste kulutuste tõstmine ei saa olla eesmärk omaette. Ainult kulutuste taseme põhjal ei saa hinnata riigi poliitika edukust selles valdkonnas. Raha ei tee teadust, ei mõtle uuendusmeelselt ega tööta välja innovatiivseid lahendusi. 

Minu arvates on kolm Eesti jaoks peamist edukriteeriumi inimeste arendamine, soodne innovatsiooni- ja ärikeskkond ning konkreetsed arenguvalikud teaduse sees. Valitsus kavatseb just nendest kriteeriumitest teadus- ja arendustegevuse poliitika kujundamisel lähtuda. 

I Inimeste arendamine

Esimeseks edukriteeriumiks on inimesed. Kui meil ei ole piisavalt kõrgel tasemel ja rahvusvaheliselt hinnatud spetsialiste, kes tegelevad teaduse ja innovatsiooniga või suudavad luua kõrget lisandväärtust, ei ole mõtet rääkida atraktiivsest innovatsioonikeskkonnast. Missugune on tänane seis? Rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi inimesi teaduses ja teadusega tegelevaid inimesi ettevõtetes on Eestis täna ilmselgelt vähe. Eesti teadlaste ja inseneride arv osakaaluna tööjõust on 0,5%. See on veidi madalam Euroopa Liidu keskmisest 0,54%-st osakaalust, kuid kordades väiksem Soome 1,62%-st ja Rootsi 1,02%-st näitajast. Kuigi ettevõtetes arendustegevusega tegelevate inimeste hulk on 2004. aastal tõusnud ligikaudu 300 töötaja võrra 1083 inimeseni, on doktorikraadi kaitsvate üliõpilaste hulk 2005. aastal langenud 20 võrra vaid 118 inimeseni. 

Doktorikraadiga inimesi peab olema nii palju, et neid jätkuks nii ülikoolidesse, ettevõtetesse kui avalikku sektorisse. Oletagem hetkeks, et juba käesoleval aastal suudaksime Eestis suunata teadus- ja arendustegevusse 3% SKTst. Selle efektiivseks kasutamiseks oleks meil kohe vajalik täiendavalt 600 doktorikraadiga inimest. Lihtne arvutus näitab, et praeguse eestlaste poolt kaitstud doktoritööde tempo juures suudaksime selle taseme saavutada 5 aasta pärast. Kuid kõik lõpetanud doktorid ei panusta otseselt konkurentsivõime tõstmisel olulistesse valdkondadesse. 

Nende arvude taustal peame arvestama veel kahe muretsemiseks põhjust andva arenguga.  Esiteks, viie aasta pärast väheneb ligikaudu poole võrra Eestis ülikooli astujate hulk. Teiseks, mitmetes olulistes valdkondades on teadlaste keskmine vanus väga kõrge. Näiteks Tallinna Tehnikaülikooli ehitusteaduskonnas on 5 aasta pärast 70% professoritest vanemad kui 65 aastat. 

Veidi ka teaduse kvaliteedist. Eesti teadlaste poolt rahvusvahelistes eelretsenseeritavates väljaannetes avaldatud publikatsioonide arv suurenes 2004. aastal ligikaudu 10%. Aastatel 1995-2006 oleme teadusartiklite arvult tuhande elaniku kohta (4,6) olnud kolm korda paremad oma lõunanaabritest Lätist (1,6) ja Leedust (1,7). Samas jääme kolm korda alla Soomele (15,2). Ka teadusartiklite viidatavuse suhtarvuga, mis on Eesti puhul samal ajavahemikul 32, on olukord peaaegu samasugune. Oleme neli korda paremad Lätist (8) ja Leedust (8),  aga viis korda kehvemad Soomest (170). 

Artiklite arvu kasvutendents on rõõmustav. Kuid samal ajal on Eestis vaid kaks valdkonda,  materjaliteadus ja farmakoloogia-toksikoloogia, mille mõjukus ületab valdkonna keskmist maailmas ja kus Eesti on vastavalt  3. ja 18. kohal. 

Eesti on võrdluses arenenud riikidega tagarivis ka patenteerimisaktiivsuse poolest. Miljoni elaniku kohta esitati 2003. aastal 3,7 patenditaotlust Euroopa Patendibüroole ja saadi 11,6 niisugust Ameerika Ühendriikide patenti, kus eestlased on olnud leiutiste väljatöötamisel osalised. Eesti ettevõtetel on aastatel 1995-2006 miljoni elaniku kohta vaid kuus USA patenti. Ka see, et lätlastel ja leedulastel tuleb vaid kaks USA patenti miljoni elaniku kohta, pole meile lohutuseks. EL keskmisega võrreldes on Eesti patenteerimisaktiivsus Euroopast 9,6 korda ja Ameerikast 16,7 korda madalam. Soomega võrreldes oleme veelgi halvemas seisus: Euroopas on soomlased 46,4 korda ja Ameerikas 40,4 korda meist patentide taotlemisel ja kaitsmisel aktiivsemad. 

Toon välja peamised valitsuse sammud olukorra parandamiseks.

Esiteks. Teadus, eriti täppis- ja loodusteadused tuleb muuta atraktiivsemaks. Uuendusmeelsus peab muutuma eestlaste elustiiliks. Majandus- ja kommunikatsiooniministri juhtimisel on valitsus algatanud innovatsiooniteadlikkuse programmi. Selle programmi raames on toetatud nii õpilastele kui arvamusliidritele suunatud projekte ligikaudu 15 miljoni krooniga. Kindlasti olete kõik jälginud koostöös ETV-ga valminud telesarja Ohhoo ning lugenud koostöös Eesti Ekspressiga käivitatud innovatsioonialast kvartaliajakirja HEI. Käivitunud on innovatsiooniauditi programm, mille käigus viidi 2005. aastal läbi innovatsiooniaudit 58 ettevõttes. Neid programme on valitsusel kavas Euroopa Liidu vahendite toel veelgi laiendada.  

Teaduse populaarsemaks muutmiseks tuleb teha mitmeid niisuguseid kulutusi, mida ei arvestata teadus- ja arendustegevuse kulutusena. Haridus- ja Teadusministeeriumi toetusel käivitati teadusbussi projekt Suur Vanker. Tegemist on liikuva teaduslaboriga, kus antakse ettekujutus sellest, milline näeb välja füüsiku igapäevaelu. 2005. aastal külastas teadusbussi ligikaudu 20 000 õpilast. Valitsus on põhimõtteliselt otsustanud eraldada 2007. aasta eelarvest üle 70 miljoni krooni AHHAA keskuse arendamiseks. Pean keskust väga oluliseks algatuseks, mis tekitab noortes loodetavasti oluliselt suurema huvi teadussaavutuste vastu ning motiveerib neid tulevikus valima teadlase elukutse.

Teiseks. Peame saavutama senisest suurema doktorikraadiga spetsialistide juurdekasvu. Ma ei väsi kordamast, et me vajame noori doktorikraadiga teadlasi nii ülikoolidesse kui ettevõtetesse. Tahaksin loota, et sellised ajad, kus Tallinna Tehnikaülikoolis kaitsti kolme aasta jooksul, s.o aastail 1996-1998 kokku vaid 12 doktoritööd, ei kordu enam kunagi. Palun ärge võtke minu viiteid Tallinna Tehnikaülikoolile kui spetsiifilisi etteheiteid sellele ülikoolile, need olid üldistatavad näited. 

Doktoriõppe kehva olukorra üks põhjusi on tagasihoidlik rahastamine. Eelmisel aastal jõustus 6000 kroonine doktoranditoetus, mis tagab noortele inimeste teadustööle pühendumisel stabiilse sissetuleku. Muutus järeldoktorite töö finantseerimise kord, nüüd toimub see Eesti Teadusfondi kaudu. Kahtlemata on need sammud edasi. Kuid need sammud on liiga lühikesed, et olukorda tegelikkuses parandada. Peame arvestama sellega, et võistleme tipptasemel spetsialistide turul naaberriikidega ja teiste riikidega kogu maailmas. Nende võimalused on meie omadest kordades avaramad. Doktoriõppe ja järeldoktorite rahastamine peab kasvama ning sellega on valitsus 2007. aasta eelarve eelnõu koostades arvestanud. 

Kolmandaks. Peame tõsiselt kaaluma välisõppejõudude osakaalu kiiret suurendamist. Sissetulek ei ole noorte teadlaste motiveerimisel peamine. Äärmiselt tähtsaks eeltingimuseks on tipptasemel juhendajad, keda ei ole Eestis piisavalt. Tipptasemel teadlaste koolitamine meie haridussüsteemis võtab kaua aega – aga aega on meil vähe. Esimeseks prioriteediks peab siin olema välisülikoolides töötavate Eesti teadlaste tagasi toomine meie ülikoolide juurde. See ei ole lihtne ülesanne, kuid esimesed positiivsed arengud on selles valdkonnas toimunud. Loodan, et selliseid noori ja lootustandvaid tippteadlasi nagu Mart Loog, kes otsustavad oma teadusteed jätkata Eestis, saab järgnevatel aastatel olema oluliselt rohkem. 

Siin jõuame neljanda olulise sammuni. Kõrgetasemelise teaduse eelduseks on eeskujulik teaduse infrastruktuur. Tipptasemel laborid ja sellega kaasnev suurem akadeemiline vabadus motiveerivad teadlasi Eestisse naasma. Selles valdkonnas saab riik teha märksa rohkem, kui siiani tehtud. Viimase 15 aasta jooksul on teaduse infrastruktuur olnud alarahastatud. Käesoleva aasta aprillis eraldas valitsus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu teadus- ja arendustegevuse infrastruktuuri arendamise programmi raames 228 miljonit krooni. Nõustun Teaduste Akadeemia presidendi Richard Villems’iga, kelle arvates on, tsiteerin: “sõna tõsises mõttes tegemist esimese korraga, kus Eesti riik panustab teaduse ja arendustegevuse infrastruktuuri laias plaanis”. Lisaks sellele suunati 2005. aastal 100 miljonit krooni teaduse tippkeskuste infrastruktuuri arendamiseks, 59 miljonit krooni tehnoloogia arenduskeskuste projektidele ning 2 miljonit krooni ettevõtlusinkubaatorite projektidele. Järgnevatel aastatel suurendab valitsus infrastruktuuri arendamisele suunatud vahendeid veelgi.   

II Soodne innovatsiooni- ja ärikeskkond

Lugupeetud Riigikogu liikmed, 

Teiseks edukriteeriumiks inimeste arendamise kõrval pean soodsat teadus- ja ärikeskkonda, mis on peamiseks mootoriks nii kodumaiste kui välisinvesteeringute suurenemisel. Eesti on  Arengujuhtimise Instituudi Konkurentsivõime Keskuse poolt teostatud uuringu (2006) kohaselt konkurentsivõimet soodustava valitsussektori efektiivsuse kriteeriumi osas viimastel aastatel kiiresti tõusnud ja asub juba täna maailmas 11 kohal. Edastame enamusi Euroopa Liidu liikmesriike, kuid jääme maha näiteks Soomest, Taanist, Iirimaast, Singapurist ja Hong Kongist. 

See ei tähenda, et peame jääma käed rüpes istuma. Valitsus peab kasutama veelgi rohkem hoobasid innovatsiooni soodustamiseks. Me ei saa rakendada nii radikaalseid meetmeid kui näiteks Türgi, kus erimajandustsoonidesse koondatud teadusparkide juhtkond vabastati tulumaksust. Kuid meil on kindlasti veel palju kasutamata võimalusi. Toon siinkohal välja olulisemad. 

Esiteks, maksupoliitika. Üheks investeeringute soodustamise peamiseks vahendiks on Eestis olnud lihtne, läbipaistev ja atraktiivne maksukeskkond. Peame oma maksusüsteemi arendamisega edasi minema jätkates samal kursil. Olen veendunud, et peame jätkuvalt alandama üksikisiku tulumaksu ja jätkama ka pärast 2008. aastat ettevõtete tulu maksustamise süsteemiga, mille puhul reinvesteeritud kasumilt tulumaksu ei maksta. Madalal tasemel üldise ettevõtte tulumaksu kehtestamine on mugav lahendus, seda ennekõike ametnike seisukohalt. See tagab maksutulude püsimise samal tasemel, kuid kaotab meie maksusüsteemi konkurentsieelise võrreldes teiste riikidega. Kogemused näitavad, et mugavad lahendused ei ole kunagi olnud edukad. Reinvesteeritud kasumi maksustamine 0-maksumääraga soodustab suuremaid investeeringuid ettevõtete arendamisse, sealhulgas järjest enam arendustegevusse.  

Teiseks, soodsam ärikeskkond ning kapitali parema kättesaadavuse tagamine innovaatilistele ettevõtetele. Uute ettevõtete loomine peab muutuma senisest kiiremaks ja lihtsamaks. Justiitsminister tutvustas teile valitsuse ärikeskkonna arendamise plaane käesoleva aasta aprillis. Kinnitan, et tegemist on valitsuse jaoks olulise valdkonnaga. 

Valitsus esitas Riigikogule hiljuti eelnõu, mis loob soodsama keskkonna erariskikapitalifondide tegutsemiseks. See on oluline samm innovaatilistele ettevõtete paremate rahastamisvõimaluste loomisel. Valitsuse tähtsaimaiks algatuseks kapitali parema kättesaadavuse tagamisel on Arengufondi loomine. Fondi loomiseks vajaliku seaduseelnõu ettevalmistamine on võtnud oodatust kauem aega, kuid niivõrd olulised otsused tulebki väga põhjalikult ette valmistada. Kui me Arengufondi loomisel eksime on see mõõtmatu tagasilöök kogu Eesti teadus- ja arenduskeskkonnale. Valitsus arutab täna Arengufondi loomist ja esitab vastava eelnõu kohe ka Riigikogule arutamiseks. Loodan, et Riigikogu kiidab Arengufondi loomise heaks veel sellel aastal. 

Kolmandana toon välja Eesti riigi aktiivse tegevuse rahvusvahelises koostöös ja seeläbi teadusele soodsate arenemistingimuste loomise. Soome on seadnud innovatsioonipoliitika arendamise Euroopa Liidus üheks eesistumise prioriteediks. Eesti valitsus toetab aktiivselt Soomet Euroopa innovatsioonikeskkonna arendamisel. On oluline, et turud soodustaksid innovaatiliste toodete ja teenuste arendamist, et Euroopa Liidu siseturu seadusandlus muutuks lihtsamaks ja läbipaistavaks ning tekiksid paremad võimalused uute arendustegevusega seotud ettevõtete tekkeks. 

Neljandaks, toetused teadusuuringute praktiliseks rakendamiseks ning arendustegevuseks ettevõtetes. Möödunud aastal toetas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus ettevõtete ning teadus- ja arendusasutuste projekte 85 miljoni krooniga. 2006. aastaks planeeritud 63 miljonit krooni on tänaseks juba projektitaotlustega kaetud. Uue programmeerimisperioodi toetusmeetmed, mille valitsuse plaanib lõplikult heaks kiita käesoleva aasta lõpul, on välja töötatud tihedas koostöös ettevõtjatega. Senisest märksa enam pööratakse tähelepanu tehnoloogiaarendusele ja ettevõtete ja teaduasutuste vahelise koostöö soodustamisele. Näiteks on kavas rahastada laboreid teaduasutuste juures, kus ettevõtetel on võimalik oma innovatiivseid tooteid testida. 

III Selged valikud teaduse ja innovatsioonipoliitika arendamisel

Head kuulajad,

Kõige olulisemaks edukriteeriumiks pean selgeid valikuid teaduse ja ettevõtete arendustegevuse rahastamisel. On vähe lootust, et suudame seatud eesmärke täita ilma olulise prioritiseerimise ja vahendite fookuseeritud kasutamiseta. 

Mitte kusagil ega mitte kunagi pole raha piisavalt. Eesti teaduse investeeringute tase teadlase kohta on 7 korda madalam Euroopa Liidu keskmisest. See on ilmekas fakt ja paramatus, millest peame otsuste tegemisel lähtuma. Peame endale aru andma, kas Eestil on ressursse tõsta rahastamist 7 korda kõikide teadlaste puhul või oleme suutelised viima kõige kõrgemale rahvusvahelisele tasemele Eesti parimate teadlaste töötingimused. Eesti on väike riik, meie poliitika peab olema teistsugune maailma ja Euroopa suurriikidest. Meile meeldib rääkida sellest, et oleme teinud valiku infotehnoloogia, biomeditsiini ja materjalitehnoloogia kasuks. Kui järele mõelda on nende valdkondade alla võimalik mahutada praktiliselt kõikide teadlaste tegevus. Peame vältima suundumist, mille kohaselt arengukava või strateegia tundub olevat hea siis, kui selles on kõik mõeldavad uurimissuunad üles loetletud. Miskipärast on minu uksele kõige kõvemini koputanud rahvusliku Antarktika-jaama igatsejad ja seda pealegi prioriteetsete valdkondade esindajate allkirjastatud toetusega.

Valitsus on teaduse rahastamise süsteemi juba oluliselt parandanud. Senisest suuremat rõhku pannakse rahade jaotamisel kvaliteedikriteeriumitele, kuid täna ei ole tehtud muudatused veel selgeid tulemusi andnud. 

Tegelikult saavad raha ikka need, kes varemgi saanud. 2006. aastal annab Eesti Teadusfond annab välja 650 granti. Lisaks sellele sihtfinantseeritakse 226 teemat. Samal ajal moodustavad viited vaid saja tippteadlase töödele koguni 81 protsenti kõigist Eesti teadlaste töödele tehtud viidetest. Ainus väljapääs on vahendite kontsentreerimises, võtmevaldkondade täpsemas defineerimises. See on raske, kuid vältimatu. Vahendeid jätkuvalt pihustades me edu ei saavuta.

Valitsus kiitis 1. juunil põhimõtteliselt heaks uue teadus- ja arendustegevuse ning innovatsioonistrateegia „Teadmistepõhine Eesti 2007-2013”. See on strateegiadokument, mis määratleb lähiaastateks Eesti teadus-ja arendustegevuse ning innovatsiooni põhimõtted, eesmärgid ja tegevused. Need tegevused lähtuvad edukriteeriumitest, mida oma kõnes välja tõin. Lisaks strateegia põhimõttelisele heakskiidule otsustas valitsus, et haridus- ja teadusminister töötab koostöös teiste ministritega välja detailse rakenduskava, mis sisaldab selgeid rahastamise prioriteete. 

Eraldi tegeleb valitsus riiklike programmide käivitamisega prioriteetsetes valdkondades. Kuidas me ka tänast teadus- ja arendustegevuse rahastamise seisu ei vaata, ikka on just erasektori osa puudu. Pole mõtet süüdistada ettevõtjaid liigses lühinägelikkuses. Iga ettevõtja tahab teenida kasumit ja seda ei saa talle pahaks panna. Investeeringute suurendamiseks vajavad ettevõtted kindlust, et ka riik prioriteetses valdkondades oma ülesanded täidaks. Seetõttu tegi valitsus haridus- ja teadusministrile ülesandeks koostöös ettevõtjatega välja töötada konkreetsed riiklikud programmid, mis tagaksid osapoolte ülesannete täitmise ja motiveeriksid ettevõtjaid arendustegevusse rohkem investeerima. 

Valitsus soovib, et see strateegia oleks midagi rohkemat kui vaid rahastamist vajavate valdkondade loetelu. Sisulisi valikuid tehes peame ühelt poolt arvestama globaalseid trende. Maailmas on kõige teadmistemahukamad biotehnoloogia, arvutitarkvara, meditsiini, pooljuhtide ja telekommunikatsiooni ettevõtted, kus teadus- ja arendustegevuse osakaal ulatub üle 10% käibest. Samal ajal on strateegilised loodusvarad kallinenud viimase viie aasta jooksul kaks kuni viis korda. Nende trendide taustal peame me oma prioriteetide seadmisel arvestama ka võimalusega, et konkurentsivõimelisuse võitlus võib muutuda ellujäämisvõitluseks. 

Kuid teiselt poolt peame arvestama ka Eesti võimekusega. Me ei saa prioriteediks seada valdkondi, kus Eestis on hetkel suutlikkuse osas tühi koht. Meie võimekus seab valikutele juba üsna selged piirid. Valdkondi, kus erasektor suudab arendustegevusse märksa rohkem investeerima hakata ei ole väga palju. 

Nendest kriteeriumites lähtuvalt loetlen mõned meile olulised valdkonnad – säästvad tehnoloogiad, infotehnoloogia ja kõrgtehnoloogilised teenused, biomeditsiin ja biotehnoloogia, energeetika, kemikaalid, tekstiil, puit – rõhutan, et see loetelu ei ole hetkel veel ammendav. Rakenduskava valmimise järel esitab valitsus strateegia Riigikogule arutamiseks. Ootan aktiivset diskussiooni Riigikogus ja loodan, et strateegia heakskiitmine toimub veel käesoleval aastal. Just selles dokumendis saab kajastuda vaade sellest põllu servast, kuhu tahame sirget vagu ajades välja jõuda. 

Aitäh!


 

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

üksus