Vabariigi Valitsuse pressikonverents, 6. november 2014

06.11.2014 | 17:39

Uudis
    • Jaga

Valitsuse pressikonverentsil osalesid peaminister Taavi Rõivas, kaitseminister Sven Mikser, siseminister Hanno Pevkur ja justiitsminister  Andres Anvelt.

Pressikonverentsi salvestus:  https://www.youtube.com/watch?v=G6gxuFYG_SA&feature=youtu.be

Juhataja Helin Vaher

Tervist, head ajakirjanikud! Vabandame väikse viivituse pärast. Tänasel kabineti nõupidamisel olid seekord isegi olulisemad teemad kui istungil. Aga kõigest räägib täpsemalt peaminister. Palun.

Taavi Rõivas

Aitäh! Käsitlesime kabineti nõupidamisel, võib öelda, et meie valitsuse senise töö ühte kõige olulisemat eelnõu ehk riigikaitse seadust, mis põhimõtteliselt reformib Eesti riigikaitse korraldust, muudab selle kaasaegsemaks, tõhusamaks. Me otsustasime eelnõu saata parlamendi menetlusse ja me loodame, et see on lähikuudel võimalik ka parlamendis vastu võtta. See on kindlasti Eesti jaoks väga oluline eelnõu ja ma tänan kõiki, kaitseministeeriumi, aga ka kõiki teisi ministeeriume, kes selle eelnõu seaduseks saamisel on oma panuse andnud. See töö on olnud suur, see töö on tegelikult kestnud pikki aastaid. Kindlasti räägib sellest pikemalt kaitseminister ja ma eeldaks ka, et siseminister, võib-olla ka justiitsminister. See puudutab tegelikult meie kõigi valdkondi. Aga ma tooksin paar kõige olulisemat aspekti sellest seadusest välja. Esiteks, mis on julgeolekupoliitikas muutunud ka näiteks Ukraina näitel. Tänapäevases sõjapidamises on väga keeruline eristada rahu- ja sõjaaega. Seetõttu ühendatakse selles konkreetses eelnõus ühelt poolt seni eraldi seadusena kehtivad rahuaja riigikaitseseadus, sõjaaja riigikaitseseadus ja rahvusvahelise sõjalise koostööseadus. Ja teiselt poolt tagatakse riigikaitse juhtimine selliselt, et see toimiks erinevates olukordades nii, et ei oleks suuri muutusi samade isikute ja samade asutuste poolt. Eelnõu lähtub riigikaitse täitevvõimu-poolse ühtse juhtimise põhimõttest, mille kohaselt jääb praktilist riigikaitset juhtima nii rahu- kui sõjaajal peaminister ja Vabariigi Valitsus. Seetõttu suureneb eelnõu kohaselt ka valitsuse julgeolekukomisjoni ning teda toetava asutuse, riigikantselei roll. See tähendab, et Vabariigi Valitsus hakkab nii ka rahuajal laiapindset riigikaitset ministeeriumide üleselt planeerima kui ka kriisi korral juhtima. Teiseks. Tänapäevast sõjapidamist iseloomustab kiirus ning suutlikkus kiiresti reageerida ja seda nii meie NATO liitlaste kui meie enda kaitseväe poolt, seetõttu reguleerib eelnõu täpsemalt kaitseväeteenistuse korraldust. Võrreldes kehtiva regulatsiooniga tuuakse sisse paindlikkust ajareservi ja asendusteenistuse korraldamiseks ning täiendavaid võimalusi lisa õppekogunemiste korraldamiseks. Ja kolmandaks ma tooksin välja selle, et riigikaitse on palju laiem tavalisest sõjalisest kaitsest. Jah, Eesti kaitsevägi on alati valmis ja peab olema alati valmis meie riiki kaitsma, kuid sellele lisaks peavad valmis olema ka kõik riigiasutused, tegelikult kogu ühiskond. Eesti riigi kaitsmine on meie kõigi ühine asi ja see puudutab sisuliselt kõikide ministeeriumide töövaldkondi. See on oluline paradigma muutus, me oleme selles suunas liikunud juba mõnda aega ja mul on hea meel, et see eelnõu on nüüd sedavõrd küps, et me saame selle parlamendile üle anda.

Teise väga olulise teemana arutasime täna valitsuse kabineti nõupidamisel gaasivõrgu ja LNG-ga seonduvaid teemasid, kus majandus- ja kommunikatsiooniministeerium  andis ülevaate asjade seisust.

Kõige olulisema otsusena andsime me täna mandaadi majandus- ja taristuminister Urve Palole omandada enamusosalus Eesti Gaasi põhivõrku omavas ettevõttes. See on realiseerumise korral väga pikk samm edasi Eesti julgeoleku saavutamisel, Eesti energiajulgeoleku saavutamisel. Me võtsime kevadel ametisse asudes põhimõttelise seisukoha, et gaasi põhivõrk on täpselt nii, nagu elektri põhivõrk, oluline osa Eesti strateegilisest taristust ja me võtsime seisukoha, et see peaks olema tulevikus Eesti riigi kontrolli all. Leppisime kokku, et selle omandamise üle peab läbirääkimisi Eesti riigi ainuomanduses olev ettevõte Elering. Mul on hea meel, et need läbirääkimised, mida Elering on vedanud ja kuhu ka majandus- ja kommunikatsiooniministeerium on panustanud, on jõudnud nüüd sellesse faasi, et meil on võimalik anda majandus- ja taristuministrile mandaat selle tehinguga edasi minna ja enamusosalus soetada. Eeldatavalt saab see tehing toimuma lähiajal. Tehingu tingimusi arusaadavatel põhjustel saab avaldada siis, kui see tehing on toimunud, seetõttu rohkem detaile ma praegu avada ei saa. Aga veelkord, see on Eesti energiajulgeoleku saavutamisel väga-väga pikk samm edasi. Selleks, et energiajulgeolek astuks veel pikki samme edasi, on paralleelselt töös veel mitu suurt projekti.

Põgusalt rääkisime täna ka sellest, et Euroopa Komisjon otsustas eelmisel nädalal  eraldada enam kui 100 miljonit eurot selleks, et Eesti ja Läti vahele rajada kolmas elektriliin. Kui see liin saab valmis, siis on tagatud nii Eesti kui Läti elektriühendused ja meil on olemas eeldused selleks, et siduda Eesti, Läti, Leedu lahti Loode-Venemaa sünkroonalast ja liituda Euroopa elektrisüsteemiga terviklikult. Aga põhiosa ajast me rääkisime sellest, millised on Eesti valikud ja võimalused gaasiühendusi edasi arendada selleks, et meil oleks tagatud gaasivarustuskindlus. Meil on vaja olla üks osa suurest turust. See suur turg saab aset leida vaid siis, kui meil on ühendus ka põhjanaabritega, siis on meil mitu erinvat suunda, kust gaas saab tulla.

Arutasime ka seda, et millised peaks olema Eesti seisukohad läbirääkimistel Soomega ja läbirääkimistel Euroopa Komisjoniga. Me oleme siin selles küsimuses järjepidevad eelmise valitsusega, seetõttu me kinnitasime need positsioonid üle. Kui siin vahepeal on lehest saanud lugeda, et justkui on need kokkulepped juba sõlmitud ja lõplikud otsused tehtud, siis see on kindlasti ennatlik. Töötasandil läbirääkimised käivad. Jah, ka mina olen sel teemal oma Soome kolleegi Alexander Stubbiga vestlusi pidanud ja küllap pean ka täna, kui ma Soomes temaga kohtun. Aga eeldada, et need otsused või kokkulepped väga kiiresti peaministrite tasemel tulevad, oleks, ma arvan, liiast. Pigem me peame ikkagi veel päris palju tööd tegema, et üldse mingi lahenduseni jõuda. Praegune seis on selles mõttes nukker, et ettevõtted, kes kahelt poolt Soome lahte läbirääkimisi pidasid, jõudsid septembri lõpuks sellesse olukorda, et ei ole kokkulepet ei terminali asukoha osas ega meid rahuldavat kokkulepet toru rajamise kiiruse osas. Me loodame, et me suudame majandus- ja kommunikatsiooniministeriumiga selle teema siiski veel pilti tagasi tuua ja jõuda kokkuleppeni põhjanaabrite ja Euroopa Komisjoniga. Aga lõplike otsuste ootamiseks on natuke veel vara.

Istungi teemadest ka. Valitsus kiitis täna heaks 2015. a kehtima hakkavad kutselise kalapüügiõiguse tasumäärad, mis jäävad tänavusega võrreldes suures osas samale tasemele.

Lisaks kinnitasime Eesti toetuse Euroopa Liidu direktiivi eelnõule, mis annab meile kindluse, et põlevkivist toodetud mootorikütuseid saab Euroopa Liidus müüa. See oli väga pikk ja põhjalik  läbirääkimine nii keskkonnaministeeriumi kui riigikantselei poolt, mis päädis siis eelmisel nädalal Euroopa Ülemkogul kliimakokkuleppega. Ja selle kliimakokkuleppe muude ambitsioonikate eesmärkide kõrval oli Eesti oma huvi tagada see, et meie põlevkivitööstus oleks jätkusuutlik, et tulevikus oleks meil võimekus ja voli toota põlevkivist lisaks elektrile ka diislit. Diisli tootmine on vähemalt kolm korda efektiivsem selles mõttes, et ühest kilost põlevkivist või ühest tonnist põlevkivist saab kolm korda rohkem raha, kolm korda rohkem väärtust, saab maksta kohalikele inimestele kõrgemaid palkasid seeläbi. Ja teiseks, ei ole vähetähtis ka see, et kui toota põlevkivist elektri asemel õli ja diislit, siis keskkonnareostus või keskkonnakoormus väheneb poole võrra. Nii et kolm korda rohkem toodangut rahalises väärtuses ja kaks korda vähem keskkonnareostust. Täna siis me kinnitasime oma Eesti toetuse sellele ka ametlikult ja mul on väga hea meel, et sellega on tehtud Eesti poolelt väga-väga head tööd.

Valitsus kiitis täna heaks ka 2012. a põlevkivi kasutamise aruande, mille kohaselt oli maavara kaevandamise maht 14,9 miljonit tonni ning põlevkivitööstuse keskkonnamõju kerges langustrendis. Kui me võrdleme natuke pikema aja tagant, näiteks 2007. aastaga, siis põlevkivitööstuses CO2 heide on üle kahe korra vähenenud. Päris rahul nüüd tänase olukorraga veel olla ei saa, näiteks allmaakaevandamisel läheb umbes kolmandik põlevkivist kaotsi ja see on ilmselgelt liiga suur osa meie hinnangul. See on minu poolt kõik. Aitäh!

Juhataja
Suur tänu! Ja nüüd jätkame riigikaitseseadusega, Sven Mikser, palun.

Sven Mikser

Aitäh! Peaminister rääkis suure osa juba ära. Riigikaitseseadust on tehtud ja ette valmistatud pea kolm aastat. Selle seadusega, mis  asendab praegu kehtivad rahuaja riigikaitse seaduse, sõjaaja riigikaitse seaduse ja rahvusvahelise sõjalise koostöö seaduse, muudetakse veel ühtekokku 37 seadust. Mõnda neist suuremas mahus, mõnda üksnes asendades senise viite rahuaja riigikaitseseadusele näiteks viitega uuele riigikaitseseadusele. Aga tõepoolest, põhiline eesmärk on olla valmis adekvaatselt reageerima väga pingelise julgeolekuolukorra väga kiiretele muutustele. Me teame, et tänapäeval ei ole väga must-valget piiri sõjaaja ja rahuaja vahel. Tegelikult riik peab olema suuteline oma valmidust tõstma ka siis, kui vaenlane veel otseselt maale astunud ei ole. Ja samal ajal selleks, et riik suudaks oma tegevust adekvaatselt korraldada ja juhtida, on ka oluline, et see juhtimismudel oleks võimalikult sarnane rahuajal ja sõjaajal. Riigikaitseseadus kehtestab kolm riigikaitse seisundit, milleks on n-ö üldine kaitsevalmidus, mis on piltlikult öeldes tavaolukord. Teiseks kõrgendatud kaitsevalmidus ja kolmandaks siis sõjaseisukord. Kõrgendatud kaitsevalmiduse korral on võimalik hakata riiki väga kiiresti ette valmistama vajaduseks riiki sõjaliselt kaitsta. On selge, et selle riigikaitse seadusega me ei ürita reguleerida ühes seaduses kõigi erinevate eluvaldkondade toimimist sõja ajal. Vastupidi, me lähtume kontseptsioonist, et ka laiapindse riigikaitse korralduse korral peavad erinevad eluvaldkonnad olema reguleeritud vastava valdkonna õigusaktides, nende toimimine nii rahuajal, tavaolukorras kui ka kõrgendatud kaitsevalmiduse või sõjaolukorras. Ja nii see tulevikus saab kindlasti olema. On üks oluline riigi institutsioon, mille toimimine rahuajal ja sõjaajal märkimisväärselt erineb - see on meie reservarmee. Nii et antud seadus tegelikult kirjeldab ka ära seda või n-ö annab raamistiku selleks, kuidas toimub reservväe mobiliseerimine ja lisaks loob ka võimalused, kuidas kõrgendatud kaitsevalmiduse korral kaitsekohuslaste liikumist on võimalik piirata. Näiteks panna piiranguid nende riigist lahkumisele. Või kuidas on võimalik ka mobiliseerimisvalmidust testida läbi täiendavate reservõppekogunemiste. Nii et kindlasti on tegemist seadusega, mis oluliselt muudab selgemaks riigi juhtimise kõrgendatud kaitsevalmiduse ja sõja ajal, annab suurema pädevuse ja suuremad volitused täitevvõimule, peaministrile, Vabariigi Valitsusele. Ka Vabariigi Valitsuse julgeolekukomisjonile, riigikantseleile, nagu  peaminister juba mainis. Tegemist on seadusega, mis kindlasti parandab Eesti valmisolekut adekvaatselt reageerida selles julgeolekuolukorras, kus eskalatsioonid võivad toimuda väga kiiresti. Aga hea meelega küsimustele vastates olen valmis selgitama neid detaile, mis eriliselt huvi pakkuvad.

Juhataja
Suur tänu! Jätkame siit Hanno Pevkuriga.

Hanno Pevkur

Aitäh! Võib-olla ma täiendan siseministeeriumi vaatega riigikaitseseaduse olulisusest. See, et me oleme jõudnud laiapindse riigikaitse käsitluseni, see on vältimatu. Väikese riigi puhul ma ei kujutaks isegi ette, et meil oleks kuidagi teistmoodi riigikaitse üles ehitatud. Ja riigikaitse ülesehitus kõige lihtsamast asjast alates - ma väga loodan, et me ei pea kõrgendatud valmisolekusse kunagi jõudma - riigikaitseseadus sätestab väga selgelt ära, kuidas Kaitseliitu ja kaitseväge on võimalik avaliku korra kaitsmiseks kaasata. Ja samamoodi selle, et me saaksime aru, et nii rahuajal kui sõjaajal säilivad kõigile need kohustused läbivalt. Ehk nii rahuajal, kui täidetakse mingit ülesannet, näiteks haiglad osutavad arstiabi või politsei tagab korda, kui ka sõjaajal jätkub samasugune seis ehk et politsei peab vastutama avaliku korra eest ka sõjaajal. Selles osas on selge arusaamine või sätestamine, et keegi ei hakkaks toetuma kellelegi teisele, et „Oi, nüüd on sõjaaeg, et meie enam sellega ei tegele, et sellega tegeleb keegi teine“. Sellist olukorda olla ei saa. Ja kindlasti on hästi oluline see laiapindse kontseptsiooni juurutamine ja arusaamine, et igaüks vastutab oma julgeoleku eest ja nende ülesannete eest, millega igapäevaselt tegeletakse.
Aga nüüd ka meie teemadest. Meil oli kaks hästi olulist teemat. Esimene teema puudutab suurusjärgus 46 miljoni euro saatust järgneva 4-5 aasta jooksul. Täpsemalt puudutab see sisejulgeolekufondi, mida me Euroopa kaasabil kasutame. Euroopast tulev raha sisejulgeolekufondis on suurusjärgus 35 miljonit eurot. 35 miljonit eurot Euroopa raha ja suurusjärgus 11 miljonit eurot siit kaasfinantseerimist ehk suurusjärk 46 miljonit kokku. Sellest ligi 29 miljonit läheb välispiiride tugevdamiseks, sh Eesti idapiirile ja suures osas Eesti idapiirile. See puudutab radarisüsteeme, see puudutab muud tehnilist valvet, see puudutab varustust, aga puudutab ka veepiiri. Nii et see on hästi oluline osa. Ja see teine osa, mis üle jääb sellest 46-st ja 29-st, see ehk siis üle 17 miljoni euro natukene, see suunatakse kuritegevuse vastaseks võitluseks. Ja kuritegevuse vastases võitluses on, arvestades, et tegemist on Euroopa rahaga, eelkõige piiriülene kuritegevus. Kõik, mis puudutab narkokaubandust, inimkaubandust, rahvusvahelist koostööd. Siin on olnud juba uudiseid, kus Poola-Leedu piiri peal on kinni peetud inimkaubitsejaid. Need operatsioonid on kõik koostöös tehtud. Ja selliste operatsioonide läbiviimiseks, info vahetamiseks ja infovahetuse parandamiseks - kõigeks selleks on meil võimalik Euroopa vahendeid kasutada. Nii et hästi oluline otsus meie vaatest, eelkõige, mis puudutab piiri.

Teine oluline teema, mis meil oli arutlusel täna Vabariigi Valitsuses, on kaks hädaolukorra lahendamise plaani. Nagu me siin mõni aeg tagasi rääkisime, et me tuleme järjest nüüd erinevate hädaolukordade lahendamise plaanidega valitsusse, siis nüüd täna arutasime kahte. Üks puudutab pantvangisituatsiooni lahendamist. Mis puudutab pantvangisituatsiooni, siis see plaan on ka varasemalt olemas olnud ja viimati 2011. a uuendatud. Nüüd on ta uuesti üle vaadatud, läbi käidud kõik koostööpartnerid ja saanud uueks. Mida meil Eestis varasemalt ei olnud, oli äkkrünnak ja äkkrünnaku lahendamise plaan. Need on nüüd samamoodi valitsuse poolt kinnitatud. Kõik teavad edaspidi ka ametlikult kirja panduna, mis on kellegi ülesanded, mida peab tegema, kuidas toimub infovahetus, kes kellele infot annab, milline on vastutus ja neid osapooli on kindlasti väga palju. Kui me võtame erinevat kaasatud isikute hulka: politsei- ja piirivalveamet, kaitsepolitseiamet, päästeamet, kiirabi, terviseamet, häirekeskus ja loomulikult ka teiste ministeeriumide valitsemisalast lisaks sotsiaal- ja siseministeeriumile, siis neid kaasatud isikuid on. Nii et meie jaoks hästi oluline ja kindlasti meie partnerite jaoks hästi oluline, et kui meil tekib situatsioon äkkrünnaku mõttes või tekib situatsioon pantvangi võtmisega, siis me oleme selgelt ära reguleerinud, mida teha.

Ja kolmandaks võib-olla ma käiks üle mittenõustumise ühe eelnõuga, mis on riigikogus algatatud. Nimelt, Keskerakonna fraktsioon algatas kodakondsuse seaduse muutmise, kus nad tegid ettepaneku, et enne 91. aastat sündinud isikud ei peaks tegema keeleeksamit ja põhiseaduse tundmise eksamit. Meie sellega nõus ei ole. Me oleme selgelt seda meelt, et selleks, et saada Eesti kodakondseks, peaks tundma eesti keelt ja peaks tundma Eesti põhiseadust vähemalt sellisel viisil või sellisel määral, et saada aru Eesti ühiskonna korraldusest. Teatavasti kodakondsus annab õiguse osaleda ka riigikogu valimistel. Sellest tulenevalt on arusaamine riigi toimimisest ja riigikorraldusest kindlasti hästi oluline ja me oleme öelnud seda, et me Eesti kodakondsuse põhimõtteid praeguses koalitsioonis ei muuda. Teatud mööndusi arutab juba praegu riigikogu. Mäletatavasti valitsus algatas eelnõu, mis n-ö kodakondsusetuse taastootmise lõpetab. Samamoodi leevendab kirjaliku eksami küsimusi vanemaealistel. Need küsimused on juba parlamendis arutlusel. Sealt edasiminekuks me praegu võimalusi ei näe. Kõik. Aitäh!

Juhataja
Suur tänu! Ja nüüd sõna justiitsministrile. Palun.

Andres Anvelt

Aitäh! Tervist ka minu poolt veelkord! Kõigepealt võib-olla paari sõnaga sellest samast riigikaitseseaduse eelnõust. Justiitsministeeriumi roll on olnud selle eelnõu menetluse puhul kõigepealt jälgida seda, et kodanike põhiõiguste ja vabaduste võimalik riive oleks minimaalne, sest tuleb vaadata otsa meie põhiseadusele, mis väga selgelt ütleb, et kodanike põhiõiguste ja vabaduste riive kõrgemal määral on  lubatud ainult sõjaseisukorras. Kui räägime kõrgendatud valmisolekust, mis on iseenesest ikka rahuajal, siis see eeldab seda, et kui seda riivet on vaja teostada, siis see eeldab ikkagi väga selget seaduslikku regulatsiooni, seaduslikku delegatsiooni. Täna ka kabinetis rõhutati, et ministeeriumid peavad vaatama haldusalas üle oma erinevad toimemehhanismid ja kaasajastada tuleb vastavate valdkondade tegevust reguleerivad õigusaktid. Justiitsministeeriumi puhul näiteks – kui me räägime erinevatest menetlustest, kuidas toimub kohus, kuidas toimub kriminaal-, väärteomenetlus, haldusmenetlus – siis millised erinevused on rahuajaga võrreldes. Ja kindlasti ka see, milline on näiteks riigiasutuste roll, mis põhiseaduslikku korda või riigi suveräänsust ähvardava ohu korral ei ole esmane. Jällegi alati on lihtsam tuua näide oma valitsemisalast, näiteks Patendiamet, kuidas siis näiteks võiks toimuda tema ressursi suunamine ka nendele riigiasutustele, kes on igapäevaselt kriisiolukorras seotud riigikaitse ja sisejulgeoleku korraldamisega. Aga niipalju riigikaitseseadusest.

Tuleme nüüd tagasi kodanike põhiõiguste ja vabaduste juurde ehk siis täna Vabariigi Valitsus otsustas toetada ja saata Riigikokku ka kriminaalmenetluse seadustiku muutmise eelnõu, mis suurendab tunduvalt kohtu kontrolli nii vahistamiste kui ka läbiotsimiste üle. Ma ise näen, et selle eelnõu, eriti kui räägime vahistamise poole pealt kindlasti, üheks eesmärgiks lisaks põhiõiguste ja vabaduste kaitsele on ka kindlasti eeluurimise intensiivistamine ja ülim eesmärk on alati, et karistus või siis karistuse puudumine, et see teadmine saabuks võimalikult ruttu. See täpselt samuti on kodaniku põhiõigus ja vabadus. Ehk siis kui praegu on vahistamine võimalik maksimaalselt 6-kuulise tähtajaga, siis uue seaduseelnõu kohaselt saab kohus anda esimese astme kuritegudes korraga loa vahi all pidamiseks kuni kaheks kuuks ning teise astme kuritegudes üheks kuuks. Ja seda sama vahi all pidamise tähtaega edaspidi pikendatakse kahe kuu kaupa ja arvestades samal ajal seda maksimaalset tähtaega ehk milleks on 6 kuud. Ja teise astme kuritegudes see maksimaalne tähtaeg väheneb ka 6 kuult 4-le, esimeses astmes jääb 6 kuu peale, teise astme puhul on maksimaalne 4. Ja alaealiste puhul on 2 kuud. Neid tähtaegu võib ka pikendada, kuid need on väga erandjuhud ning seda juba siis isiklikult riigi peaprokuröri taotlusel. Lisaks - vahistatul peab olema kohustuslikus korras kaitsja, kui ta on vahistatud 4 kuud. Tänasel päeval on see piir 6 kuud. Nagu te teate, mitte kõigi kuritegude puhul, aga enamike kuritegude puhul on ka vahistatul õigus kaitsest loobuda, kaitsta ennast ise. Läbiotsimiste puhul loome me eelnõuga olukorra, kus kõik läbiotsimised allutatakse kohtu järelkontrollile. Mis see tähendab? See tähendab seda, et tulevikus saab ainult prokuröri määrusel teha läbiotsimisi teatud kuritegude kataloogide puhul ehk siis väga raskete kuritegude puhul ja siis, kui need on edasilükkamatud olukorrad. Ja kõigist nendest asjadest peab hiljemalt juba järgmisel tööpäeval ka kohtule teatama. Üheks oluliseks muudatuseks on ka see, et tulevikus peab menetleja kohustuslikus korras ära määratlema ikkagi need objektid, mida otsitakse. Samas muidugi jäetakse ka seadusesse teatud erireeglid, kui läbiotsimise kohal on leitud siis juhuleid ja kuidas seda lubada näiteks teise menetlusse. Peale selle, et põhiõiguste ja vabaduste kaitse, mis on küll rohkem suunatud kahtlustatavate ja süüdistavate osas, on selles eelnõus ka veel lisaks ära toodud terve rida muudatusi, mis on suunatud ka kannatanu kaitsele.

Lisan siia juurde veel, et justiitsministeeriumis käib praegu suur eeltöö valmistamaks ette järgmisel aastal jõustuvat kannatanu direktiivi, mis tegelikult paneb kannatanu kaitsele veel suuremad kohustused riigi poolt. Seetõttu seda veel kõike siin seaduse eelnõus ei ole, selle analüüs veel ministeeriumis käib. Küll aga ma märgiks ära näiteks mõned olulised asjad. Siin mõni aeg tagasi meedias väga sellist jõulist vastukaja leidnud üks teema, kus lepitusmenetluse läbinud perekonnas toimus ränk kuritegu ennem selle sama lepitusaja lõppu ehk see Lasnamäe juhtum nn, millest kirjutas Eesti Ekspress ja seal tõesti võib öelda, oli selline ühtepidi võib-olla juristidele ja ka prokurörile ka seadusetähest võib-olla isegi arusaadav, aga sisuliselt ikkagi mõistmatu olukord, kus siis üheks lepitusmenetluse tingimuseks oli selle sama kannatanu mittepeksmine kuue kuu jooksul. Seda on väga raske mõista, siis praegu me toome ka kriminaalmenetluse seadustikku sisse juba esimese lepitusmenetluse põhimõtte muudatuse. Küll kogu selle lepitus, kogu selle teemaga seotud asjas on ka justiitsministeeriumil läbi viidud põhjalik analüüs, millest me, kui on huvi, saame rääkida eraldi. Küll aga tulevikus lepitusmenetluse uuendamiseks ehk see sama kuritegu, mille peale lepitus siis tuli, läheb automaatselt edasi juhul, kui siis see kahtlustatav või see lepitusmenetluse aktiivsem, kuritegelik pool on sooritanud ükskõik millise kuriteo teise poole suhtes. See ei pea olema vägivallategu, see võib olla ükskõik mis iganes, tema varavastane tegu või näiteks mingisugune muu tegevus, mis rikub tema õigusi. Ja võib-olla veel üksikutest asjadest, näiteks selle sama kriminaalmenetluse seadustiku muudatuse puhul on see, et nii nagu ma ka varasemalt olen rääkinud, et me peame otsima meie menetluses kriminaalmenetluses neid osi, kus on võimalik ressurssi kokku hoida, et vältida bürokraatiat liigset menetluse puhul. Selleks kindlasti justiitsministeerium näeb oma järgmiste aastate tegevuskavas ette küll kriminaalmenetluse revisjoni, aga näiteks ka siin eelnõus on juba üks samm sinnapoole astutud näiteks, et lubatakse tõendina kasutada otselindistusi ja videosalvestusi, mis on tehtud näiteks sündmuskoha vaatlusel või siis ka ülekuulamisel äratundmisel, et neid ei pea enam bürokraatlikul moel siis muutma stenogrammiks. Ja üksi väike analüüs näitab, et selliste asjade lihtsustamine võimaldab kokku hoida peaaegu ligi aasta prokuröri töötund. Minu poolt lühidalt kõik.

Juhataja
Aitäh! Ja nüüd on küsimuste kord. Palun.

Andres Raid

Aitäh! Andres Raid. Mul on küsimus peaministrile. Tegemist on väga olulise seadusega, lastekaitseseadusega, mille kohta te olete öelnud, et see on suurepärane. Nüüd on küsimus. Seal antakse lastekaitsetöötajatele peaaegu et piiritud õigused. Ehk siis ametnikul on õigused, samas ei ole tal mitte mingisugust vastutust. Kuidas te seda vastuolu seletate? See huvitab, muide, väga paljusid. Aitäh!

Taavi Rõivas

Aitäh! Tegemist on eelnõuga, mis on juba mõnda aega riigikogu menetluses. Ma usun, et korrektne oleks kõik need küsimused tõstatada ka parlamendis. Aga ma olen täheldanud lehelugejana, et on mõned väljaanded, kes selle teema kohta ikkagi väga tõsist hirmujuttu levitavad ja nende hulgas on loomulikult Tallinna linna väljaantavad lehed ennekõike. Ma ei tea, miks see nii on, et miks neid hirmusid levitatakse ja ka asju, mida seal eelnõus ei ole ja sellele eelnõule omistatakse. Pigem ma soovitaksin lugeda Anniki Tikerpuu, sotsiaalministeeriumi ametniku artiklit sel teemal ja sealt saab ka nendele küsimustele, ma arvan, palju täpsemad vastused, kui mina siin peaministrina annaksin. Aitäh!

Hanno Pevkur

Korrektsuse huvides on ta muide Anniki Lai.

Taavi Rõivas

Vabandust, Anniki Tikerpuust on vahepeal saanud Anniki Lai. Õige muidugi.

Andres Anvelt

Ma täiendaks seda asja väga lihtsa ühe sellise märkusega, et kuidas ei ole ametnikel vastutust? Näiteks, kui me võtame seda, et täna kehtiva reeglistiku kohaselt lapse äravõtmisel on pandud talle kohustus kohtusse minna esimesel võimalusel. Praeguse seaduse eelnõu kohaselt on konkreetne päevade arv, kus peab olema kõik see väärkohtlemisega näiteks seotud tõendid esitatud kohtule järgmiste otsuste tegemiseks. See paneb talle väga piiritletud ajalised kohustused. Aitäh!

Taavi Rõivas
Kui juba sisu kommenteerimiseks läks, ma niipalju siiski ütleks, et see uus lastekaitseseadus, see on väga tõsine reform kogu meie mõtlemises. Senine seadus, mis on kehtinud paarkümmend aastat, oli omas ajas küllap väga hea. Aga praeguses ajas Põhjamaade eeskujul, ka mõnede teiste riikide eeskujul, kes on selles vallas kõige kaugemale arenenud, on Eesti soovinud võtta vastu sellise seaduse, kus me keskendume võimalikult varajasele märkamisele, kus me keskendume probleemide lahendamisele. Nii kurb kui see ka ei ole, siis on see väga aktuaalne teema tegelikult ka selle väga traagilise juhtumi valguses, mis siin möödunud nädalatel Viljandis aset leidis. See varajane märkamine ja et inimesed ei oleks oma probleemidega, lapsed ei oleks oma probleemidega üksi, see on üks põhijoon selles lastekaitseseaduses.

Juhataja
Aitäh! Palun.

Ingrid Sembach-Hõbemägi

Kanal 2, Reporter ja Ingrid Sembach-Hõbemägi. Küsimus härra peaministrile. Saan ma siis aru, et gaasiühenduste osas ei ole mitte mingisuguseid kokkuleppeid veel sõlmitud? Ma täpsustaks selle üle, ei ole ei Balticconnectori osas, ei ole LNG terminali asukoha osas? Aitäh!

Taavi Rõivas

Nii see paraku on. On olemas varem kokkulepitud plaan, et Balticconnectori puhul esitati taotlus uuringuteks, aga ei ole esitatud taotlust connectori ehituseks ehk siis toruühenduse ehituseks ja need praegused kõige optimistlikumad laual olevad tärminid, millal Balticconnector valmis võiks olla, on seal kuskil 2021-2022. Mis, ma julgeks öelda, meid ei rahulda. Me tahaks Eesti energiajulgeoleku tagada märksa kiiremini. Ehitustehniliselt kõige varasem võimalik tähtaeg oleks 2018, et Balticconnector ehk siis Eesti ja Soome vaheline gaasitoru valmis saada. Meil aasta algusest toimusid läbirääkimised ettevõtete vahel nii Eesti poolelt kui ka Soome poolelt. Ettevõtted püüdsid leida kokkuleppe, mis oleks aluseks, et Euroopa Komisjon saab üldse neid ühiseid projekte rahastada. Paraku läks nii, et septembri lõpuks jooksid need kokkuleppe lootused liiva ja reaalsus on see, et kokkulepet ei ole. Kui kokkulepet ei ole, ei saa ka Euroopa Komisjoni poolt tulla rahastust. Nii et me oleme suhteliselt halvas seisus.
Nüüd selleks, et nullseisust välja tulla, oleme me majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga arutanud võimalikke plaane. Me oleme mõelnud ka sellele, et kas astudes pool sammu tagasi on võimalik ühiselt astuda pikk samm edasi. Ka seda oleme arutanud. Ja me oleme jõudnud üldjoontes sellisele seisukohale, et meie jaoks on vaja kõige kiiremini välja ehitada Eesti ja Soome vaheline gaasitoru. See on ka varasemate, eelmise valitsuse jaoks olnud prioriteet. Seda on põhjendatud uuringutega, miks just see on kõige olulisem energiajulgeoleku seisukohast. Kindlasti on meie huvi, et ehitataks ja võimalikult ruttu ehitataks ka regionaalne terminal, sest ka see on osa suurest pildist. Ja lisaks sellele torule, regionaalsele terminalile on meil kindlasti huvi ka tagada see, et vähemasti see terminal, mis tagab Eesti oma julgeolekuvaru, oleks Eestis. Kui me räägime regionaalsest terminalist, siis me räägime terminalist, mis teenindab Soomet, Eestit, Lätit, Leedut, kogu seda suurt turgu. Aga vähemasti see terminal, mis Eesti julgeolekuvaru ära katab, see peaks olema kindlasti Eestis. Ja ka selle jaoks on võimalik väga suure tõenäosusega saada märksa suurem Euroopa vahendite toetus kui selle väga suure terminali ehitamise jaoks.
Olukord hetkel on selles seisus, kus meil ei ole mitte midagi, aga ta ei ole selles mõttes päris lootusetu, et majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud peavad oma Soome kolleegidega läbirääkimisi ja mina omalt poolt püüan oma Soome kolleegiga, Alexander Stubbiga suheldes aidata kaasa sellele, et need läbirääkimised tehnilisel tasemel võimalikult, ütleme, motiveeritud oleksid. Et ka Soome pool ja Eesti pool ühiselt mõistaks, et seda on väga vaja mõlema riigi jaoks, meie kogu regiooni jaoks. Täna-homme me kindlasti lõplike kokkulepeteni ei jõua, aga vähemasti täna me jõudsime selle veendumuseni valitsuses ühiselt, et mis on see positsioon, mis on meie hetkeseis, mis eesmärgid me võiksime täita. Ja mul on hea meel, et Soome poolelt üks eeldus sai ka nüüd oluliselt positiivsemaks, et Soome riik omandas kontrolliva osaluse nende põhivõrgu ettevõttes või on omandamas. Igal juhul siin lähipäevadel olid need uudised, et see on juhtumas. Tänasest saab öelda, et on ka meil antud majandus- ja taristuministrile mandaat omada kontrolliv osalus selles ettevõttes, kes on n-ö maapealne partner sellele võimalikule ühisele torule. Nii et kui mõlemal pool on riigiosalusega ettevõtted, nii Eesti pool kui Soome pool, siis loomulikult suureneb oluliselt ka vastavate ministeeriumide ja riikide võimalus seda projekti ka sisulisemalt juhtida. Nii et me oleme päris pika sammu astunud edasi ka nende eelduste täitmisel. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Jah, palun.

Fred Püss

Fred Püss, Uudisteagentuurist BNS. Küsimus justiitsministrile. Tallinna linnavalitsus võttis eile vastu mitu alkoholimüügi piirangut, mis on tegelikkuses vastuolus alkoholiseadusega, sellepärast, et alkoholiseadus ei luba omavalitsustel alkoholimüügi aegu reguleerida. Kui nüüd Tallinna volikogu ka need piirangud vastu võtab, milline on siis riigipoolne reaktsioon? Kas riik kuidagimoodi omalt poolt vaidlustab selle?

Andres Anvelt

Kõigepealt hakkame pihta sellest, et ei ole päris ühemõtteline, kas tal on õigust või ei ole. Me peame hakkama vaatama seda korraldust ja määrust täitsa erinevalt, nende järelevalve on erinev. Korralduse puhul on järelevalve maavanemal ja määruse puhul õiguskantsleril juba kellegi kodaniku kaebuse kaudu või siis ka organisatsiooni kaebuse kaudu, milleks võib olla ka ettevõtja näiteks. Minu jaoks on kõige suurem probleem selles, et iseenesest peaks mingite aastate jooksul olema ikkagi väga selge prioriteet kõigil, nii riigil kui kohaliku omavalitsuse üksustel, viia alkoholivastase võitluse eesmärk Eestis 8 absoluutliitri pealt näiteks 6 või 5-ni või 4-ni. Aga kuidas seda tehakse, selles on teine küsimus.
Antud juhul Tallinna puhul, kui Tallinnal on ka teatud õigused, nii nagu ikka kohalikul omavalitsusel, otsuseid vastu võtta, siis tal on ka teatud kohustused. Nii nagu igal õigusakti andjal ja vastuvõtjal on tal kohustus viia enne läbi analüüs. Antud juhul see ei ole analüüs. Sseda ei oska isegi kuidagi teistmoodi, mis asi see on. Ehk sisuliselt, mis see analüüs tähendab? Analüüs tähendaks seekord seda, et tuleks hinnata ühelt poolt, millised mõjud on sellel alates alkoholi tarvitamisest pikemas perspektiivis, kui palju läheb mustale turule näiteks, kuidas on lähiriikides või lähilinnades, ütleme teistes Põhjamaades või mujalgi Euroopas need olukorrad muutnud seda sama alkoholi tarvitamist üldiselt. Ja lõppude lõpuks,  kui me räägime väikeettevõtlusest, mida see puudutab, siis see proportsionaalsuse küsimus on veel omaette teema. Ehk proportsionaalsuse küsimuse otsustamine saabki käia tegelikult läbi kohtu. Ja veel lisaks lühidalt ka see, et hea poliitika ja ka õigusloome näeks selliste meetmete kasutusele võitmisel ette, et nähakse ette kompensatsioonimeetmed nendele samadele väikeettevõtjatele, kuidas siis ühest turunišist teise üle tulla, aidata. Antud juhul midagi sellist tehtud ei ole ja niipalju kui ma olen aru saanud, on arvestatud toidupakkide jagamisega. Ma ei tea, kas neile ka. Siis arvatavasti järgmisest lisaeelarvest. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Ja sellega lõpetame pressikonverentsi. Aitäh!

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

-