Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 15. november 2018

15.11.2018 | 17:54

Uudis
    • Jaga

Valitsuse pressikonverentsil osalesid ja ajakirjanike küsimustele vastasid peaminister Jüri Ratas, välisminister Sven Mikser, justiitsminister Urmas Reinsalu ning haridus- ja teadusminister Mailis Reps.

Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://youtu.be/mjLvgvgn7es


Juhataja Urmas Seaver
Head ajakirjanikud! Alustame valitsuse pressikonverentsi täna erakorraliselt siin Õpetajate Majas, et meenutada ja mälestada 100 aasta taguseid sündmusi. Teie ees on täna peaminister Jüri Ratas, välisminister Sven Mikser, justiitsminister Urmas Reinsalu ning haridus- ja teadusminister Mailis Reps.

Alustuseks annan sõna peaminister Jüri Ratasele.

Jüri Ratas
Aitäh! Auväärt ajakirjanikud! Täna on tõesti väga pidulik ja auväärne päev. Eesti Vabariigi valitsuse ja valitsusasutuste 100. aastapäeva tähistamine. Suur tänu teile tulemast!

Meil oli täna valitsuse istung. Valitsuse istungil oli kokku 13 päevakorrapunkti, mis kõik leidsid lahenduse ja said vastu võetud. Ja loomulikult, seda tänast päevakorda tagasi mõeldes, siis ma alustasin seda valitsuse istungit järgnevate ridadega: „Me ei tea, milliste sõnadega algas sajandi eest selles toas valitsuse istung. Me teame aga, et täpselt 100 aastat tagasi asus valitsus tööle nendes ruumides ning just siin alustasid tegevust ka valitsusasutused.“

1918. aasta veebruaris moodustatud Ajutine Valitsus taasalustas oma tegevust kohe esimese maailmasõja lõppedes, 11. novembril. Alguses töötas valitsus ministrite kodudes, eelmisel päeval praegusel Viru tänaval ja seejärel, paari päeva pärast praegusel Roosikrantsi tänaval asunud korterites. 15. novembril asus aga valitsus tööle just siin, toonases mereväeohvitseride klubi hoones. Ja just siin selles toas – antud juhul siis minu poolt vaadates seal paremas toas –pidas vaid Ajutine Valitsus sada aastat tagasi oma istungeid ning siin kõrvalsaalis asunud laudade taga alustasid tegevust ministeeriumid.

Kindlasti ma soovin nende sõnadega tänada kõiki valitsusasutusi, loomulikult Eesti inimesi, kõiki ministreid ja peaministreid, kes on kuulunud erinevatesse valitsustesse ning on seisnud meie riigi ja meie rahva eest.

Nüüd valitsuse istungi juurde tulles, nagu ma ütlesin, oli 13 päevakorrapunkti. Muu hulgas me andsime 46 inimesele Eesti kodakondsuse ning kinnitasime riigi äriühingute selle aasta eelarvesse makstavate dividendisummade muudatused.

Täna pealelõunal kella kahest algab siis kabinetinõupidamine, kus on mitmed teemad, sealhulgas me arutame Eesti seisukohti ÜRO globaalse ränderaamistiku kohta. Ja kindlasti arutame seda asja tasakaalukalt, tuginedes faktidele ja lähtudes rahvusvahelisest õigusest ning otsustame seejärel, kuidas kõige mõistlikum on edasi minna.

Läti 100. Kui eelmisel pühapäeval tähistasime me Poola Vabariigi 100. aastapäeva, siis sel pühapäeval soovime koos ametikaaslastega 100. aastapäeva puhul õnne meie heale partnerile ja lähimale naabrile, Lätile. Sel puhul heisatakse ka Eestis riigilipud. See on minu poolt sissejuhatuseks kõik. Aitäh!

Juhataja
Justiitsminister Urmas Reinsalu, palun!

Urmas Reinsalu
Aitäh! Täna on niisugune pidulik ajalooline momentum ja tõesti, Eesti ajaloo esimene kõigi ministrite kokkutuleku päev, kus said kokku nii noored kui ka vanad – hingelt ja vaimult.

Ja praktilisest valitsuse tööst kõneledes-  Vabariigi Valitsus pärast kaalumist otsustas esitada Riigikogu menetlusse tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatused, mis peaksid lahendama mitut praktikas esile kerkinud probleemi.

Esiteks, väikese Martini juhtumist algatatud probleem, millega lähedased inimesed, kaugemad sugulased saaksid samuti lapse eestkostjaks määramise menetluses osaleda. Mäletatavasti kehtiva seaduse raamistik on kitsendav. Ja me leidsime, et otstarbekohane on mitte seda isikute ringi kitsendavalt lugeda. Need lähedased inimesed võivad olla ju tehiolusid arvestades erinevad inimesed. Võib olla näiteks ristivanem, näiteks inimene, kellele siit ilmast lahkunud vanem on pannud oma palvega kohustuse või ettepaneku hoolitseda oma järeltulija eest, või ka kaugemad sugulased, kel on lapsega hingeline side ja valmidus selle lapse eeskostjaks hakata. Siis kohus kaalutleb ja langetab lapse huvidest lähtuva otsuse.

Teine muudatus kõneleb samuti menetlustoimingute läbiviimisest, mis puudutab lapse hooldusõiguse määramist ja nii menetlustoimingute läbiviimist kui ka kohtumenetlust. Ja siin on praktikas esile kerkinud probleemid seonduvalt sellega, et üks vanematest on olnud vägivaldne, kas siis teise vanema või lapse suhtes. Need perevägivalla juhtumid on kindlasti asjaolu, mida tuleb kohtul arvestada lapse hooldusõiguse määramisel. See on üks iseseisev kaalutlusalus, mida silmas pidada lisaks majanduslikele muudele sotsiaalsetele asjaoludele, lähtudes lapselapse parimatest huvidest.

Kolmas plokk sellest seaduseelnõust näeb ette menetlusökonoomika ja kohtumenetluse säästlikkuse tõstmist ja piiritleb siis konkreetsemalt ja kitsamalt nende määruskaebuste hulka erinevate aluste alusel, mida on võimalik vaidlustada Riigikohtus. Sest tõepoolest on meil üheksa aastaga kasvanud menetlustaotluste hulk riigikohtusse ligi kaks korda: 2016. aastal üle 1800 menetlustaotluse ja samas, 2015. aastal ligi 3500 taotlust. Seetõttu on mõistlik kasutada täiendavaid piiranguid, sest praegune edasikaebeõiguse rahvusvahelises praktikas võrdlemisi pretsendenditult avar süsteem on muutunud juba menetlusökonoomika seisukohalt mitteotstarbekaks. Aitäh!

Juhataja
Välisminister Sven Mikser, palun!

Sven Mikser
Aitäh! Ma siis alustan ka õnnitlustega meile kõigile selle tähtsa 100 aasta juubeli puhul. Välisministeeriumi poolt oli täna valitsuse istungi päevakorras mitu punkti, mis, ma arvan, et avalikkusele väga suurt huvi ei paku.

Aga pärastlõunasel kabinetiistungil mõistagi on kaks punkti, mis võivad pakkuda märksa rohkem huvi. Üks neist on siis uued arengud Brexiti läbirääkimistel. Ja teine mõistagi siis Eesti suhtumine globaalsesse ränderaamistikku. Sellel viimasel teemal olen paljudega teist ja suure osaga teie kolleegidest viimastel päevadel palju tunde ja palju kordi kõnelenud. Pidupäev on pidupäev, aga kindlasti ei ole ta ainult šampanja ja vahukoorekook. Ja nagu ikka, nagu ütleb Eesti laulusalm, tihtipeale on Eestis nii, et su suu laulab, aga süda muretseb. Teine laulusalm ütleb, et ei saa mitte vaiki olla.

Rändraamistiku sisu teemal olen mina kindlasti valmis veel ja veel ja veel rahulikult argumenteeritult kõnelema, kinnitama üle nii seda, mida me teame ÜRO ja tema peaassamblee protseduuridest, varasematest pretsedentidest, aga ka sellest, mis tolles raamistikus on mustvalgel kirjas: et ei kahjusta Eesti suveräänsust ja suveräänset otsustusõigust oma migratsiooni-, oma piiripoliitika kujundamisel, et ta ei too meile kaasa siduvaid õiguslikke kohustusi.

Mind, nagu ma olen korra juba öelnud, teeb kogu selle loo juures murelikuks üks teine asi. Ma arvan, et on hea, kui see ränderaamistik leiab maailma riikide toetuse. Ränne on teema, millega ÜRO-l ja maailma üldsusel tuleb nii ehk teisiti tegeleda. Selleks, et saaksid omavahel kõneleda rände, lähte-, transiit- ja sihtriigid, vajab ka ÜRO mingit platvormi, mingit raamistust. Kui seda ei peaks sündima, siis vahetult sellest ei järgne Eestile muidugi mingisugust julgeolekuohtu. Meid ei ähvarda sisserändajate hordid – ei siis, kui see raamistik heaks kiidetakse, ega ka mitte siis, kui teda heaks ei kiideta. Meie iseseisvus meie riiklust ja suveräänsust ei ähvarda ei see, kui Eesti sellele raamistikule toetust väljendab, aga ka mitte see kui Eesti Marrakechi konverentsil ei osale või ÜRO Peaassamblee hääletusel vajutab kollast või punast nuppu.

Küll aga me oleme viimastel aastatel väga palju rääkinud ühiskonna psühholoogilisest kaitsest, meie võimest seista vastu inforünnakutele. Me oleme viimase nädala jooksul näinud massiivset infokampaaniat, mis on kubisenud pooltõdedest, ebatõdedest ja lausvaledest. Sellises olukorras on riigijuhtidel minu hinnangul kohustus, ametikoha järgne kohustus jääda rahulikuks, kaineks, esindada terve mõistuse häält, tekitada ühiskonnas täiendavate hirmude asemel turvatunnet ja stabiilsust. Mõistagi on see kohustus välisministril. See kohustus on ka peaministril. See kohustus on ka presidendil. Ka parlamendikomisjonide esimeestel.

Ma tahan tänada ja tunnustada neid, kes on seda kohustust täitnud. Paraku me näeme, et mõnel juhul saab võitu see instinkt, mis sunnib hirmutajatega kaasa jooksma. Teisel juhul on need, kes peaksid ühiskonda rahustama ja turvatunnet tekitama, puu otsas juba ammu enne, kui pauk käib.

Jah, selle rändraamistiku puhul ei üht- ega teistpidi ole tegu Eesti jaoks eksistentsiaalse küsimusega. Aga ka tulevikus taolised inforünnakud leiavad aset ikka siis, kui on keerulised ja kriitilised ajad, olgu selleks valimiseelne periood või mõni muu hetk. Sellised ründed tabavad meid kohta, kus ühiskonnas on valmidus polariseerumiseks, kus emotsioonid on kerged tekkima. Ka tulevikus. Me kindlasti ei saa välistada, et järgmine taoline kampaania tekib hetkel ja tekib teemal, mis on Eesti jaoks palju eksistentsiaalselt ohtlikumad kui see tänane hetk. Ja ka siis, ja eriti siis, vajab Eesti kedagi, vajab Eesti juhte, kes on valmis kaitsma liberaalseid väärtusi, demokraatlikke väärtusi ja põhimõtteid – kõike seda, mille jaoks me seda Eesti iseseisvust lõime 100 aastat tagasi ja taastasime pea 30 aastat tagasi. Ma arvan, et see on peamine õppetund, mis sellest juhtumist kaasa võtta.

Jah, me arutame seda teemat. Ma teen ettepaneku valitsuskabinetile toetada ÜRO globaalset ränderaamistikku. Pean ütlema, et minu optimism, et selles osas valitsus suudab kokku leppida, on praegusel hetkel tunduvalt kasinam, kui see oli veel mõne päeva eest. Liiga selgelt on need positsioonid juba punase värviga maha joonistatud. Ma ei näe siin viimastel tundidel ja viimastel päevadel olevat toimunud olulist lähenemist.

Ma tahan öelda seda, et selliste poliitiliste vastuolude korral koalitsioonivalitsuse liikmete vahel on mõistagi peaministri töö püüda leida lahendus. Rongi saab juhtida vedurist, mitte vagunist. Valitsust saab juhtida peaministritoolist. See on võib-olla veel üks mõte, mis võtta kaasa tänasest pidupäevast. Kui me juhime Eestit rongi vagunist, mitte vedurist, siis – mõistagi – ei saa Eesti mitte kunagi ka rahvusvahelise elu küsimustes, sealhulgas meile eluliselt olulistes küsimustes, olla veduriks ja suunata protsesse. Siis oleme me ka rahvusvahelise kogukonna liikmetena järel lohisejad.

Vabandan selle väikese tõrvatilga ees tänases pidupäevases meepotis! Aga nagu ütleb Artur Alliksaar ühes oma luuletuses, kõigel on kõigega seos. Ja nagu ma juba alguses ütlesin, ei saanud mitte vaiki olla. Aitäh!

Juhataja
Haridus ja teadusminister Mailis Reps, palun!

Mailis Reps
Palju õnne kõigile! Vabariigi 100. sünnipäeva puhul on täna jälle üks pidulik päev. Lisaks sellele, sellel nädalal enamik ministeeriumeid, kes tol ajal asutati, saavad 100-aastaseks. Sealhulgas olime haridusevaldkonnaga loomulikult kohe Peeter Põllu isikus laua taga ja ka meil on haridusvaldkonna edendajatena – mida me ju kogu ühiskonnas oleme – hea meel tõdeda, et see järjepidevus on olnud püsiv. Suur aitäh kõigile haridussõpradele üle 100 aasta!

Täna on ka haridusvaldkonnas pidupäev Vabariigi Valitsuse istungil. Nimelt, võime öelda, et kui mõne aasta eest väga kiiresti oli vaja Euroopas ühisesse perre astudes Euroopa kool asutada, siis ei asutatud seda tegelikult iseseisva ja tegutsevana. Me oleme lausa ka maja juba avanud Balti jaamale üsna lähedal iseseisva ja vahva hoonena.

Meil on ka heameel tõdeda, et kolmekordistunud on vahepeal õpilaste arv. Tänu uuele ja modernsele hoonele on Euroopa Kool selgelt astunud Euroopa koolide perre. Ta on rahvusvaheliselt täiesti sisulise ja arvestatava asutusena tunnustatud ja tema õpilaskollektiiv väga rahvusvahelisena on ka kasvav. Tema sihtrühmaks on esimesena loomulikult IT-agentuuriga seonduvad ja suursaatkondade lapsed. Aga meil on väga selgelt kasvav kogukond rahvusvahelisi firmasid ja vahvaid tööandjaid. Eriti säravad siin IT valdkonna inimesed, kes esimese teemana alati toovad välja laste haridusvõimaluse. Ja seetõttu on meil äärmiselt hea meel, et teiste rahvusvaheliste koolide kõrval Euroopa Kool nii oma hinna kui selgelt ka kvaliteedi sisuga on saanud siin väga tunnustavad sõnad. Nii et see on väga tõsine, väga vahva ja hästi ajastatud pidupäev.

Aga lisaks sellele oli Vabariigi Valitsuse istungil juttu ka alusharidusest ja alushariduse seadusemuudatusest, mida küll opositsioon on esitanud, aga tänu sellele me saime sellele jälle tähelepanu pöörata. Ja on hea meel tõdeda, et alusharidus saab olema kindlasti ka järgmise nelja aasta nii valitsuse kui ka Riigikogu tähelepanu fookuses, sest see teema on õnneks tõusnud väga erinevate nüanssidega, alustades sellest, et seal on tegemist lastega, kes vajavad erilist tähelepanu. Kui kaasavast haridusest koolihariduses on palju juttu olnud, siis alushariduses on ta pigem kõrvale jäänud. Seal tugispetsialistide vajadusest, sisust kui ka loomulikult sellest, et alusharidus võiks – nii nagu ülejäänud alushariduse süsteem – olla Eestis tasuta, kõigile kättesaadav. Need teemad jooksid ka täna valitsusest läbi ja on hea meel tõdeda, et siin on huvi selle teemaga edasi tegeleda. Aitäh!

Juhataja
Nüüd on võimalus küsida. Öelge palun oma nimi, väljaanne ja kellele küsimus on suunatud. Küsime läbi mikrofoni.

Tiina Jaakson, „Aktuaalne kaamera“
Küsimus peaministrile ja justiitsministrile. Mida teie soovitate valitsusel teha – kas ränderaamistik heaks kiita või mitte ja miks?

Jüri Ratas
Aitäh! Ma saan aru, et enne arutelu on soov saada lõplikke vastuseid. Kui küsite minu arvamust, siis ma lähtun sellest põhimõttest, mida valitsus tegelikult ütles selle aasta kevadkuudel, kui me alustasime läbirääkimisi seoses ränderaamistikuga. Ja ma olen jätkuvalt sellel seisukohal, et antud ränderaamistik ei loo Eestile juriidilisi või siduvaid kohustusi.

Samas, me vajame tegelikult küll sellist lahendust, mis on korrapärane ränne, kus on kaitstud inimeste õigused rändes, mis on turvaline ja loomulikult reeglitele põhinev. Nii et see on minu positsioon.

Ja nii nagu välisminister ütles, eks see arutelu saab alguse täna kella kaheses kabinetis ja peale seda me kindlasti anname teada. Vastab tõele, et Eestis on koalitsioonivalitsused ja koalitsioonivalitsused saavad otsustada seda, mis sobib kõigile osapooltele. Nii et eks neid küsimusi peale lõunat arutame.

Urmas Reinsalu
Jah, aitäh! Muidugi on välisministril õigus, et ega siis vagunist ei saa neid asju juhtida. Ma arvan, et Eesti riiki tuleb loomulikult juhtida vedurist ja valitsusel lasub see hoolsuskohustus hinnata erinevaid asjaolusid ja selle alusel langetada otsus. Minu seisukoht ja minu ettepanek on kindlasti selles mõttes sümmeetriline välisministri ettepanekuga – nii nagu välisminister paneb ette see lepe heaks kiita, minu seisukoht on, et Eesti ei peaks selle leppega ühinema. Ja arvestades ennekõike võimalikke õigusliku iseloomuga tagajärgi.

Ja see ei ole minu jaoks poliitilise diskussiooni kategooria. Akadeemik Lauri Mälksoo, rahvusvahelise õiguse teadlase Rene Värgi seisukohad, kes on välja toonud ohte õigusliku tähendusega nendes küsimustes, ei ole kindlasti kantud mingist poliitilisest või hübriidsõjasoovist Eesti ühiskonda allutada Vene Föderatsiooni välisluure hübriidsõja taktikatele.

Tegelikkuses Justiitsministeerium pöördus ka väliseksperdi poole. Täna hommikul saime kätte põhjaliku õigusanalüüsi, mis puudutas seda ränderaamistiku iseloomu ja ränderaamistiku õiguslikku kvalifikatsiooni ja seda, milline ränderaamistiku normatiivne mõju suveräänsetele riikidele. Selle analüüsi koostasid vandeadvokaat Allar Jõks, endine õiguskantsler, ja advokaat Maria Pihlak.

Ja see analüüs ei põhine mitte tunnetusel, kuidas ma paberit loen. See analüüs põhineb põhjalikul rahvusvahelise õiguse allikate ja selle leppe ettevalmistamisel osalenud institutsioonide esindajate kommentaaridel, kuidas seda leppe tähendust ette kujutatakse. Ja kui ma tohin tsiteerida, siis tõepoolest, põhjalikumalt ma tutvustan seda analüüsi kindlasti valitsuskabinetis. Aga selle leppe suhtes see analüüs rõhutab selgelt, et ränderaamistik võib luua uut rahvusvahelist õigust, muutudes osaks tavaõiguseks. See lepe võib kujuneda rändepoliitikas globaalset õigusregulatsiooni asendavaks instrumendiks, kuna ta näeb ette liikmesriikide ühised põhimõtted, pühendumist ja arusaamad seoses olemasolevate reeglite ja nende tõlgendamisega.

Ning mis on väga oluline, et tegemist on esimese, see on siis rahvusvahelises õiguskeskkonnas esmase instrumendiga, mis väljendab omistatavat rahvusvahelist konsensust õiguste ja kohustuste kohta, mis rändes osalejatel on. Ja seetõttu saab seda pidada oluliseks leebe õiguse instrumendiks, olenemata sellest, kas liikmesriigid seda teksti koostades seda taotlesid või mitte. Ehk teisisõnu, see analüüs jõuab järeldusele, et isegi need erinevate riikide omistatud seisukohad ei pruugi … võivad realiseeruda erinevalt pärast selle leppe realiseerimispraktikat.

Eesti on rahvusriik. Ennast rahvusriigiks määratlevaid riike Euroopas – nii selgelt, nagu seda on Eesti teinud – ei ole mitte enamuses. Ja see tähendab, et meie ajalugu silmas pidades immigratsioon, ränne, see, kas eestlased jäävad siin maal enamuseks, on üks kõige kesksemaid ja tundlikumaid küsimusi, mis jääb meid saatma täna ja mis jääb meid saatma 100 aasta pärast, 1000 aasta pärast.

Ja ma tuletan meelde neid ÜRO rahvastikuprognoose, mis on tehtud Eesti rahvastiku kohta kolme inimpõlve perspektiivis. Objektiivne paari aasta tagune prognoos või neutraalse stsenaariumiga prognoos ütleb, et Eesti rahvaarv on 80 000 – suhtena põlisrahvast on see eeldatavalt siis samamoodi kaks kolmandikku. Negatiivne prognoos 2014. aastast, mis vähendab sündimuskordajat üksnes 0,3, annab meile vastuseks Eesti rahvaarvuks 600 000 2100. aastaks, mis eeldatavalt siis eestlaste arv selles proportsioonis oleks üle 400 000.

Globaalsed suundumused, me peame aru saama, mis puudutavad rännet, on tegelikkuses küsimused, mis peavad andma meile kindlust, et me suudame ise neid asju otsustada ja korraldada. Eesti on valinud konservatiivse immigratsiooni ja rändepoliitika suuna. Ja siin öelda, et globaalselt eksisteerib nendes küsimustes konsensus, tegelikkus rändepoliitilistes valikutes riikide vahel ei ole. Kui seda konsensust ei ole ka Eesti poliitiliste jõudude vahel.

Kõlavad üleskutsed, täiesti avalikult ja legitiimselt käib infosõda selle nimel, et tühistada rändekvoot. On ju nii. Tegelikkuses. Te olete ise teinud intervjuusid ja olete n-ö ise seda teemat käsitlenud.

Täpselt samamoodi me oleme olnud aastaid, Eesti riik on väga selgel jäigal seisukohal olnud, mis puudutab Euroopa Liidu rändekvoote. Ja see reaalsus. Rändekvoodi ettepanekud korduvalt ja korduvalt, millega on Euroopa Komisjon lagedale tulnud ja mida mitmed Euroopa riigid on lähtudes oma, noh, n-ö rändepoliitilise koorma kergendamise huvidest, on jäigalt ühemõtteliselt toetanud. Oleks naiivne arvata või ette kujutada, et see globaalne rändedokument ei muutu kaalukaks argumendiks ka Euroopa Liidu siseses rändeküsimuste korraldamises.

Ja kolmandaks, kindlasti me peame arvestama kogu globaalset sündmuste arengut, mis aset leiab. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon prognoosib, et aastaks 2100 elab – jällegi neutraalsest stsenaariumi järgi – Euroopa kontinendil kuussada miljonit inimest. Aafrika kontinendil elab praegu suures plaanis 1,2 miljardit inimest. ÜRO prognoosib, et 2100. aastaks elab Aafrika kontinendil kuus miljardit inimest.

Me peame aru saama sellest, et need ka immigratsioonisurve vapustused, mis siin lähiaastatel on olnud, on tegelikkuses ainult sissejuhatus. Sissejuhatus seal nendele paratamatutele kääridele, mis tekivad erinevate sissetulekutasemete, erinevate rahvastikudünaamikate vahel, mida me gloobusel näeme.

Ja selge on see, et Eesti on olnud seni konservatiivsel teel ja kui meil ei ole absoluutselt veendumust, et see asi ei seo meid sellist tüüpi kohustusteks, mida me tegelikkuses ei soovi võib-olla 30 või 50 aasta pärast, siis ma arvan, et mõistlikum on lähtuda seisukohast, et tark ei torma. Aitäh!

Tiina Jaakson, „Aktuaalne kaamera“
Küsimus: miks on Isamaa asunud tõmbama pidurit valitsuse välispoliitilistele sammudele? Lisaks ränderaamistikule ma pean silmas ka Dubai Expole mitte minekut, millel on ka majanduslik mõju.

Urmas Reinsalu
Aitäh! Ei, ega ma võin omistada … Mis tähendab valitsuse välispoliitilised sammud? Valitsus on vedur nendes küsimustes ja langetab oma otsused kollektiivselt, mis puudutab nüüd antud juhul ränderaamistikku.

Dubai Expo puhul ma arvan, et on mõistlik Dubai Expole minna. Ja Isamaa ministrid – see ei ole küll mingit parteipoliitiline küsimus – on alati väljendanud sellele ühemõttelist ja selgelt toetust. Aga see piir, mida valitsus seadis, oli kevadel. Oli ette nähtud, et me eeldame, et ka ettevõtjad asetavad sinna omaosaluse, millega eelmise majandusministri, proua Palo, ettepanek oli, kui ma mäletan, 50% ja 50%. Praegu on leitud see kaal, mida on esitanud praegune ettevõtlusminister Tammist, on suurem, eks ole, et kolmandik võiks olla valitsuse ja kaks kolmandikku ettevõtjate poolt. Ja ma olen kindel, et valitsus arutab seda ja selles küsimuses leiab oma lahenduse.

Nüüd see, mis puudutab valitsuse samme, siis, jah, ma toon näiteks, et eelmise valitsuse puhul oli täpselt samamoodi. Tõsi küll, ametkondlikuks kasutamiseks kuulutatud dokumentidega pandi ette, et Eesti Vabariik peaks sõlmima ÜRO pagulasasjade ülemkomissari ametiga globaalse kvoodisüsteemis osalemise kahepoolse lepingu. Teatavasti ka ÜRO tasemel on teatud – küll mitte kohustuslikud, aga soovituslikud – kvoodid pagulaste ümberjaotamiseks, et sõlmida selline kahepoolne lepe. Siis minu seisukoht oli, et me ei toeta seda.

See ei ole meie huvides niisuguse aktsiooniga ühineda. Ja ka midagi seisma ei jäänud. Nii et me langetame otsuseid lähtudes õiguslikust ekspertiisist ja sellest, mida me peame otstarbekohaseks. Kindlasti neid asju ei ole mõtet siduda kuidagi kimpu.

Jüri Ratas
Ma lisaksin nii palju, et valitsus on seda arutanud, oleme toetanud seda kahel korral. Tõsi on see, et täna on proportsioonid muutunud. Erasektor on ühelt poolt öelnud, et nad on esmakordselt valmis ise Dubai Expot siis vedama. Aga see tähendab seda, et valitsussektor peaks sinna panustama kaks miljonit eurot ja erasektor siis on valmis sinna nii rahaliselt kui ka oma kuludega panustama suurusjärgus üks miljon.

Me arutasime seda. Teatavasti täna ei ole Rene Tammistet siin, Eestis, on ära välislähetuses. Kindlasti me hetkel töötame selle nimel, et anda selge signaal siis välja enne novembrikuu lõpu, kas me jõuame sellele lahendusele, et riigi poolt on võimalik toetada Dubai Expot suurusjärgus kahe miljoni euroga. Hetkel see, ma ütleksin, selline motivatsioon ja tahe, et see lahend leida, on olemas.

Sven Mikser
Jah, ma nüüd Urmase eelneva sõnavõtu põhjal võin öelda, et see ongi see, millest ma rääkisin. Väga palju asjaga lõdvalt seotud või üldse mitte seotud suuri hirmutavaid numbreid, prognoose asjadest, mille juhtumist või mittejuhtumist viiekümne või saja aasta pärast see ränderaamistik tegelikult ju kuidagi ei mõjuta.

On selge, et ränne maailmas on täna tõsine probleem ja väljakutse, jääb selleks, potentsiaalselt muutub palju suuremaks väljakutseks ja probleemiks. See on kõik tõsi. See on põhjus, miks valdav osa maailma riikidest on seni leidnud, et see puuduv ühisplatvorm nende teemade arutamiseks ÜRO-s tuleb luua. Loomulikult võib sellele vaadata ka teistpidi ja öelda, et kuna see on nii suur ja hirmus ja ajas potentsiaalselt kasvav probleem, siis ärme sellest räägi ja ärme sellega tegele, sest äkki muidu kunagi tulevikus kujuneb sellest veel rahvusvaheline pehme õigus.

Sellest, kuidas kujuneb rahvusvaheline tavaõigus, võib samuti rääkida pikalt. On ÜRO-s vastu võetud arvukalt dokumente, mis ei ole muutunud rahvusvaheliseks tavaõiguseks. On teisi dokumente, mis on isegi ajas kodifitseeritud. Nende alusel on näiteks loodud mingisuguseid konventsioonid, millega eraldi ühinedes riigid saavad tõepoolest võtta ka siduvaid kohustusi.

Aga ma kutsuksin üles selles debatis hoiduma hirmutamisest. Nagu öeldud, Eestile ei too vahetuid ei õiguslikke, finantsilisi ega muid julgeolekulisi tagajärgi kaasa selle leppe toetamine. Ei too kaasa ka see, kui me jääme Marrakechi konverentsist kõrvale. Tegelikult selles debatis on oluline ju muu.

Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2 „Reporter“
Küsimus härra välisministrile. Kas te näete selle rändeleppe toetamises ka mingisuguseid riske? On mingisugust analüüsi sellest ka tehtud? Aitäh!

Sven Mikser
Aitäh! Otsese vastusena sellele küsimusele, et kas ma näen rändeleppes … Antud juhul tegemist ei ole… Siin selles mõttes „lepe“ on eksitav kindlasti, et tegemist ei ole rahvusvahelise lepinguga, tegemist on ingliskeelse sõnaga compact, millele eestikeelset head vastet ei ole, aga mis on tegelikult üks ÜRO deklaratiivne dokument.

Peaassamblee teadupärast on ÜRO-s selline organ, mis ei võta vastu õiguslikult siduvaid otsuseid, erinevalt siis julgeolekunõukogust ja selle poolt vastu võetavatest resolutsioonidest. Ei, ma ei näe ühtegi ühtegi vahetut ohtu. Kas ma näen potentsiaalselt Eestile ohtu rändest? Jällegi, otseselt, vahetult, lühiajaliselt ma ei arva, et Eesti oleks ähvardatud massiivsest sisserändest.

Ma arvan, et ka need väited, mis aeg-ajalt poliitilises debatis kõlavad, on tegelikult kas teadlik, mõnel juhul võib-olla ka ebateadlik irratsionaalne hirmutamine. Ränne rahvusvaheliselt, kahtlemata, nagu ma ütlesin, on väga tõsine väljakutse. On mitmed Euroopa riigid, kes seisid mõne aasta eest vastakuti enda jaoks erakordselt ootamatu ja erakordselt arvuka sisserändajate vooga. Ja see kindlasti oli majanduslikult koormav, oli poliitiliselt ja ühiskondlikult šokeeriv, tekitas pingeid, sellel on olnud ka poliitilisi tagajärgesid.

Kahtlemata see, kui rände mittehaldamise või haldamise võime puudumisest tekivad poliitilised kriisid ja vapustused meie liitlaste või partnerite juures, siis sellel on ka meile mõju. Nii et öelda, et rändel kui sellisel ei ole vahetut mõju Eesti julgeolekule, seda kindlasti ei ole võimalik.

Aga nüüd on küsimus, kas nende ohtude maandamiseks on parem selle probleemiga tegeleda ja lahendusi otsida või on parem selle probleemiga mitte tegeleda. See on ka üks kindlasti selline lahk- või eriarvamus.

Urmas Reinsalu
Ühinenud Rahvaste Organisatsioonis on olemas niisugune konventsioon nagu kodakondsusetuse vähendamise konventsioon. Ja sellega ei ole liitunud neli Euroopa Liidu liikmesriiki, selle ÜRO dokumendiga. Ja see ei tähenda otsekui, et fenomenina Eesti Vabariik kodakondsusetuse vähendamist ei näeks nagu ülesandena. Loomulikult. Aga me oleme leidnud, et see meie rahvusriigis, meie julgeolekupoliitilistel huvidel ei ole selle konventsiooni mõjuvälja ennast allutada. Selge on olnud valik.

Küsimus ei tähenda seda, et otsekui see paatos, et ebaseaduslikku rännet ohjeldada ja kõik muud asjad, mis on nii-öelda seatud selle dokumendi niisuguseks visiooniks, et otsekui me võtame ja taganemine nendest alates inimõiguste tunnustamisest. Jutt ei käi sellest. Kahtlemata, keegi ei kahtlusta seda, et need meie partnerriigid – Ameerika Ühendriigid või kuus Euroopa Liidu liikmesriiki, kes on otsustanud selle dokumendiga mitte liituda – võtavad seisukoha, et nad eitavad inimõigusi või midagi taolist.

Kuid ma juhin tähelepanu tõesti sellele, et meil on praegu üks dokument. Sellel dokumendil on olemas, nagu ma … Justiitsministeeriumi hinnangul on 23 riikide jaoks kohustusena tõlgendatavat tegevust, mida riigid peaksid ellu viima. Tõsi küll, nii-öelda ilma sanktsioonimehhanismita küll, järelevalvesüsteemiga, mida siis tegelikult ÜRO selle ränderaamistiku alusel hakatakse ellu viima. Ja ma juhin tähelepanu, et vandeadvokaat Allar Jõksi analüüsi järgi tõesti 23-st sellest eesmärgist, mida ränderaamistik ette näeb, 16 eesmärki nimetavad nende saavutamise vahendina siseriikliku õigusregulatsiooni muutmist või loomist ja vastastike rahvusvaheliste lepingute sõlmimist. See ei ole minu tsitaat, see on siis praeguse selle minu käsutuses oleva õigusanalüüsi tsitaat. Aitäh!

Sven Mikser
Me võime kindlasti Urmasega neid väitlusi jätkata nõrkemiseni, me kumbki ei ole suu peale kukkunud. Ja, noh, näiteks üks küsimus, kas luuakse juurde rahvusvahelist tavaõigust. Valitsus väga selgelt märtsis ütles, et me ei soovi, et seda tehtaks. Ühtegi uut normi tegelikult sellest sellest dokumendist ka ei tulene.

Ja teine küsimus monitooringumehhanismist. Me soovisime, et ei loodaks juurde uusi struktuure. Ka neid ei looda. Selliseks monitooringuks olemasolev organ siis IMO (toim. International Migration Organization) seda juba teeb. Nii et siin ei tasu ka UN-ga (toim. United Nations, ingl. Ühinenud Rahvaste Organisatsioon) segamini ajada. Lepe ei reguleeri pagulust. Ka see on üks nendest väga-väga paljudest valeväidetest, mis ikka ja jälle selles debatis läbi kõlab.

Aga ma ütlen, et seda debatti me võime kindlasti jätkata. Vabariigi Valitsuse otsuste langetamise mehhanism on selline, et ei hääletata või ei võida see argument, kes kõvemini karjub või kes pikemalt räägib, vaid kui tekib konsensus, siis otsustatakse, kui konsensust ei teki, siis ei otsustata. See tähendab seda, et kui üks valitsuspartner jääb teistsugusele arvamusele, siis valitsus otsus on negatiivne, eitav.

See on valitsuse otsuste langetamise mehhanism ja kindlasti välisminister seda ka aktsepteerib. Ja siis on juba see küsimus, kas … Te kuulsite, et me siin vaidleme üle peaministri pea, kuidas siis seda probleemi valitsuse kui terviku töövõime seisukohalt lahendatakse.

Jüri Ratas
Kindlasti ma tahan ajakirjanikke tänada. See diskussioon teie ja Sveni ja Urmase vahel kindlasti annab palju kaasa ka kabinetiarutelule ja võib-olla muutub asi siis natuke konkreetsemaks ja lühemaks kabinetiarutelul.

Ingrid Sembach-Hõbemägi
Ma küsiks ühe konkreetse küsimuse veel välisministrilt. Kas kõnealuse compact’i heakskiitmine või mitte heakskiitmine mõjutab ka kuidagi Eesti pürgimist ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks? Aitäh!

Sven Mikser
Jah. Vabandust! Ma enne vist omistasin Artur Alliksaarele ühe Jaan Kaplinski luulerea, öeldes, et kõigel on kõigega seos. Ega meie ju ei tea.

Aga see, Eesti ei tee ühtegi asja, mida me muidu peaksime ebaõigeks või valeks, selleks, et võita ühe või teise ÜRO liikmesriigi toetuse hääl. Me teame seda, et julgeolekunõukogu valimiseks on vajalik 129 liikmesriigi toetus 193-st.

Ja loomulikult me tahame kõigi nende juures rõhutada oma tugevusi, rõhutada seda, et me oleme rahvusvahelise kogukonna vastutustundlik liige. Aga me ei hakka taganema oma positsioonidest, kujundama neid ümber lähtuvalt sellest, et see ühele või teisele potentsiaalsele hääletajale võib meeldida. See, millele täpselt siis rajavad oma otsused need riigid, kes järgmise aasta juunis hakkavad hääletama, seda teavad nemad. Me oleme paljude riikidega sõlminud kahepoolseid toetusleppeid, kinnitanud neid üle vastastikku. Me oleme paljude riikide puhul ka teadlikud, et nad on lubanud oma hääled meie konkurendile. Me kindlasti üritame veenda neid, kes on veendavad, et rääkides sellest, et Eesti on eeskujulik digiriik, et me oleme vastutustundlik oma keskkonna- ja kliimapoliitikas, mis on kindlasti oluline argument väga paljude maailma riikide jaoks. Oleme rõhutanud ka seda, et me peame oluliseks inimõigusi üldiselt, sh naiste ja laste õigusi. Nii et me räägime nendest asjadest, millesse me tegelikult ise usume.

Nii et eks meie käitumine loomulikult peab ka kinnitama seda, mida räägivad sõnad. Kui seal leitakse mingisugune lõhe või vastuolu, siis see ühel või teisel juhul võib mõne riigi hääletuskäitumist mõjutada, ei pruugi seda teha. Eks me seda kampaaniat loomulikult jätkame ja loodetavasti siis eduka finišini. Ja tegelikult ju alles siis läheb töö lahti, kui see valimistulemus on meie jaoks soodus ja ees ootab kaks aastat julgeolekunõukogu mittealalise liikmena.

Aga kindlasti ka tasub kaasa võtta see mälestus sellest debatist ja teistest taolistest, mis Eesti ühiskonnas on olnud või ette võivad tulla. Sest julgeolekunõukogu liikmena, kahtlemata, tuleb meil võtta ka raskeid keerulisi vastutustundlikke otsuseid tunduvalt kaalukamates ja juba rahvusvahelise õiguse seisukohalt tõepoolest siduvates resolutsioonides või küsimustes.

Eve Heinla, TV3
Mina tooks teid jälle maa peale tagasi ja küsiks täna avaldatud reitingute kohta. Ma saan aru, et Isamaal siin midagi rõõmustada ei ole ja ei ole ka sotsidel rõõmustada, sellepärast et Eesti 200 on jõuliselt kandadele astumas. Keskerakond siis jätkuvalt hoiab teist positsiooni. Ootaks siis teie kõigi kolme kommentaari. Aitäh!

Jüri Ratas
No kindlasti see näitab meie erakonnale, Keskerakonnale, et selle tulemusega me rahul ei ole. See tähendab ju seda, meie loogikas, et see, kes võidab valimised, see moodustab ka valitsuse. Keskerakond on öelnud välja seda, et me soovime, et Eesti läheb edasi sellel kursil, mis on sidus tugev ühiskond, mis on õiglane riik erinevates valdkondades. Selle nimel me töötame, et 16-aastase vahe järel need valimised võita ja paluda Eesti elanikelt seda toetust 3. märtsil.

Loomulikult, see annab meile, ma arvan, tänane reiting annab jõudu juurde veel aktiivsemalt käia ringi, kohtuda inimestega, oma ettepanekuid ja mõtteid selgitada. Ja ma olen kindel, et see kannab ka edu keskerakonnale ja 3. märtsil me näeme, et see annab parima tulemuse.

Sven Mikser
No uuele erakonnale või uutele erakondadele jõudu tööle! Kindlasti on ühiskonnas pea igal ajahetkel mingisugune valmidus valida uut ja värsket. Ja selleks, et tõepoolest reiting kajastuks ka valimistulemuses, on vaja see täita sisuga. Jõudu!

See, et Eesti poliitilisele maastikule ei üritata luua üksnes nii-öelda konservatiivsesse nišši pürgivaid erakondi, vaid sinna siiski usutakse olevat ruumi ka liberaalseid väärtusi kandvate jõudude jaoks, ei ole iseenesest midagi halba.

Sotsiaaldemokraadid mõistagi hoolitsevad oma tulemuse eest. Ja kui peaministrile annab jõudu tema partei kõrge reiting, siis meil kindlasti nii-öelda paneb käed-jalad kiiremini käima teadmine, et tuleb seda reitingut, mis täna on selline, veel enne valimisi tublisti turgutada, et olla kaasa rääkimas järgmise valitsuse moodustamisel.

Et eks on kõigil see situatsioon, et klaasi võib alati vaadata pooltäis või pooltühjana. Eks me siis eelistame teda vaadata sellisena, mida annab veel täita.

Jüri Ratas
Ma tahan täpsustada, et minu mõte oli, et teiselt kohalt on vaja pingutada esimeseks. Ja see annab jõudu juurde. Kui uskuda seda reitingut.

Urmas Reinsalu
Noh, oh neid reitinguid! (Naerab.) Tegelikkuses on ju … Kõik ju teavad, mida tähendab Isamaa poliitika. Isamaa poliitika tähendab lasterikkuse toetamist. Isamaa poliitika tähendab vaba turumajanduse toetamist, see tähendab meie rahvusliku julgeoleku toetamist. See tähendab seda, et me oleme arukad, me teeme otsuseid, mis lähtuvad Eesti rahva huvidest. Me lähtume sellest, et tegelikkuses on väga tähtis kaitsta vabadust, riigi vabadust, inimese vabadust.

Ja uskuge mind, küll me need sõnumid viime Eesti rahvale kohale. Ja siin ma olen peaministriga nõus. Tööd tuleb teha poliitikute poolt. Opositsioon kritiseerib, peaminister jagab šokolaadi. Reformierakonna poliitikud – Jürgen Ligi ja teised –, selle asemel et tegeleda eelmise aasta sügisel kohalikel valimistel seadusandliku tööga, jagasid preservatiive. Urmas Paet, Euroopa Parlamendi liige, tuli vastu preservatiividega mulle Nõmme turu ees.

Tegelikkuses pole midagi öelda, see ongi aeg, kus inimesed peavad olema, teadma, et keegi … kõigil on oht saada osaliseks poliitiku nännist. See käib selle asja juurde, see ongi see mäng. Ja tõsiasi on see, et selles saginas ei tohi olulised asjad kaotsi minna.

Ja tähtis on see, et poliitikud ei pea kartma inimesi, vaid see on tegelikult esmane poliitiku hoolsuskohustus – viia oma sõnum inimestele. Sest ainult siis on eeldus, et inimesed teevad kaalutletud valiku.

Juhataja
Võtame kaks viimast küsimust. ETV, palun!

Dmitri Kulikov, vene „AK“
Välispoliitika juurde tagasi, selle Brexiti kohta ja erakorralise Summiti eel. Mis on euroliidu väljakutsed, mida peaks lahendama enne seda Summitit?

Jüri Ratas
No nii, nagu meie hetkel teie ees siin, siis minu meelest Suurbritannia peaminister on hetkel alamkoja ees kaitsmas seda kokkulepet. Ja tundub, et selle pressikonverentsi ajal Suurbritannia valitsusest lahkuvad ministrid, mitte ainult üks, vaid neid on rohkem juba.

Aga ma arvan, et igal juhul, kui kokkulepe leiab heakskiidu ka alamkojas ja Suurbritannias tervikuna, on see Euroopa Liidule hea sõnum 25. novembri siis erakorralise ülemkogu osas.

Mida see täpselt tähendab? Kui pikaks võib muutuda siis läbirääkimiste protsess? Kas see lõpeb 31. detsembril 2020 või kestab veel sealt edasi, eks seetõttu ongi vaja kokku tulla ja täpselt nendest positsioonidest siis aru saada, kuhu läbirääkija on jõudnud.

Sven Mikser
Eks siin on kaks dimensiooni. Üks on see sisu, mida ju väga laialt veel ei ole avalikkusega jagatud seni, enne nüüd neid viimaseid uudiseid kokkuleppe saavutamisest. Ja see kriitiline element seal kindlasti puudutab, noh, ütleme, kitsalt vaadates siis Iiri saart ja seda, kas ja kui ja kuidas tuleb siis kõva piir Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi vahele või kusagile mujale, tollipiir siis.

Ja, noh, teine küsimus on laiemalt siis Suurbritannia tulevane suhe ja seotus ühisturu ja tolliliiduga. Teine küsimus on tõepoolest poliitiline ja see puudutab eeskätt siis võimalikku toetust või selle puudumist Suurbritannia parlamendi alamkojas sellele peaminister May poolt välja pakutud lahendusele. Ja on teada, et juba peaministri enda parteis on erinevaid leere, hõime, seltskondi, alates siis nendest, kes toetavad sellist hard Brexitit, kuhu kuuluvad endine välisminister Johnson ja Jacob Rees-Mogg, ja mitmed teised on n-ö teisel pool. Seltskond, kes usub, et Brexiti toimumise üle peaks toimuma veel teine referendum, kuhu puudub Boris Johnson … näiteks. Ja on veel mitmeid erinevaid lahendust taotlevaid nii-öelda osafraktsioone, kes võib-olla võiksid olla valmis ka – olgu enam või vähem vastumeelselt – Theresa May poolt pakutud paketti toetama.

Ja noh, võtmeküsimus kindlasti on, mida siis teevad ülejäänud erakonnad, … koalitsioonipartner, siis Democratic Unionist Party, aga ka leiboristid, kus samuti on ju esindatud nii saadikuid, kes omal ajal Brexitit toetasid aktiivselt kampaanias, kui ka neid, kes sooviksid näha uut referendumit. Kindlasti aga ka selliseid, kes eeskätt proovivad prognoosida, milline on ühe või teise sammu mõju sisepoliitikale, võimalikele uutele valimistele, võimalikule uuele referendumile. Kuidas see võiks mõjutada siis peaministri või, nii-öelda, kelle kätte see võiks mängida Downing Street number 10 võtmed?

Nii et siin on väga palju prognoosimatut ja tõepoolest, see viimaste tundide ja minutite uudis mitme seeniorministri tagasiastumisest, noh, eeskätt loomulikult Brexiti-minister Dominic Raab, siis see kindlasti ei mõju nüüd nii väga julgustavalt, vaadates ettepoole siis sellele parlamendi hääletusele.

Juhataja
Viimane küsimus, palun!

Olesja Truvorova, Stolitsa
Küsimus peaministrile. Saksa kantsler Angela Merkel esines hiljuti üleskutsega luua Euroopa sõjavägi. Mis on teie seisukoht sel teemal? Kas see sõjavägi on praegu vajalik?

Jüri Ratas
No minu meelest eesistumise raames ju meie üks eesmärk oli kindlasti tõhusam ja sidusam kaitsekoostöö Euroopa Liidu siseselt. Selle raames tehti mitmeid olulisi otsuseid, näiteks ka see PESCO loomine. Ja üks küsimus selle sees, et kuidas siis riikide piiride üleselt kiiremini liikuda, kui on selleks vajadus militaarse poole pealt.

Nii et ma arvan, et igal juhul tõhusam, rohkem tugevam koostöö Euroopa Liidu siseselt kaitsevaldkonnas on igal juhul tervitatav. Aga see mitte mingil juhul ei saa hakata kuidagi dubleerima NATO-t. Küll aga me näeme täna ju, et järjest rohkem ja rohkem ühisprojekte või koostööprojekte Euroopa Liidu ja NATO vahel on loomisel ja tegevuses. Ja ma arvan, see on positiivne.

Juhataja
Pressikonverents on läbi. Suur-suur tänu kõigile!

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

-