Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 22. november 2018

22.11.2018 | 16:17

Uudis
    • Jaga

Valitsuse pressikonverentsil osalesid ja ajakirjanike küsimustele vastasid peaminister Jüri Ratas, välisminister Sven Mikser ning rahandusminister Toomas Tõniste.

Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://youtu.be/wbBHZxCco2E

Juhataja Urmas Seaver
Head ajakirjanikud! Alustame valitsuse pressikonverentsi. Teie ees on täna peaminister Jüri Ratas, välisminister Sven Mikser ning rahandusminister Toomas Tõniste. Alustuseks annan sõna peaminister Jüri Ratasele.

Jüri Ratas
Aitäh! Kõigepealt ma tänan ajakirjanikke tulemast. Mul on väga hea meel, et eile valitsuskoalitsioon näitas kindlat tahet riigikogus ja et riigieelarve teine lugemine ilusti sai lõpetatud. See näitab seda, et need prioriteedid, mis on riiklikult järgmise aasta eelarvesse kirjutatud, on tegelikult olulised ja riigikogu enamus peab neid tähtsaks. Olgu see tervishoiu lisarahastus, kohalikud omavalitsused, siseturvalisus, kaitsevaldkond, nii et need on kõik, ma arvan, positiivsed sammud.

Nüüd, meil oli täna emotsionaalselt väga kurb päev. Andres Anvelt oli viimast korda valitsuse liikmena valitsuse istungil ja kabinetinõupidamisel. Terve valitsus teda tänas, ma soovin teda ka siin tänada. Ta on olnud, ma julgen öelda, selline kirglik oma valdkonna eestseisja. Ja ma usun, et läbirääkimised siin Toomas ja Andrese vahel olid tegelikult need, mis viisid tulemuseni, et politseinikud või päästeametnikud saavad ennast järgmisel aastal kindlamini tunda. Aga ta oli ka hea meeskonnamängija. Nii et soovime Andresele jõudu ja loomulikult tugevat tervist. Tunnustus talle.

Nüüd, valitsuse istungil oli täna 12 päevakorrapunkti. Eraldasime üle 770 000, täpsemalt 772 000 välisministeeriumile, mis oli seotud e-residentsuse isikutunnistuste väljaandmisega, ja 537 000 eurot siseministeeriumile, et katta tänavuaasta metsa- ja maastikupõlengutega seotud erakorraliste päästetööde kulud.

Istungi järgselt toimus kabinetinõupidamine, kus Sven Mikser andis ülevaate siis selles positsioonis, mis on seotud Suurbritannia lahkumisleppega, tulenevalt ka sellest, et 25. novembril on siis erakorraline ülemkogu Brüsselis seoses Brexitiga. Ja kiitsime need seisukohad heaks.

Samuti EXPO, mis on olnud siin ju valitsuse fookuses. Ma arvan, et me oleme kaks-kolm korda seda kabinetis arutanud, see seis on olnud kogu aeg toetav – valitsus toetab, et EXPOle minna. See annab Dubais ja seal piirkonnas Eesti ettevõtlusele juurde. Nüüd see muutus on siis nii palju, et kui varasemalt olime seisukohal, et kui avalik sektor on nõus sinna panema 50%, et siis erasektor paneks ka 50%. Tänased läbirääkimised on jõudnud sinnamaani, et MKM on teinud väga head tööd, et see paviljon, kuhu Eesti saaks minna, selle hind on kõvasti alla räägitud. Asekantsler hindab seda paviljoni asukohta strateegiliselt heaks. Ja erasektori panus on siis suurusjärgus miljon eurot ja avaliku sektori panus kaks miljonit, see positiivne otsus sai langetatud. Aga kindel on ka see, et kogu seda EXPOt sellel korral korraldab erasektor ja riik avalikku raha sinna rohkem kui kaks miljonit ei pane, täpsemalt öeldes kuni kaks miljonit. Ja teine on ka see, et loomulikult erasektoril on siis kohustus seda paviljoni lahti hoida, tegevused seal sees hoida. Nii et ma arvan, et see on väga-väga õige samm. Ja see on lühidalt kõik.

Ma pean ajakirjanike ees vabandama. Ma ei tea, kuidas seda asja korraldada, aga ma pean olema raekojas kell 12.30, seal on laste isiku-, nimetunnistuste kätteandmine. Ma loodan, et ei pahanda, kui ma lahkun siit üsna õige pea. Aitäh!

Juhataja
Välisminister Sven Mikser, palun!

Sven Mikser
Välisministeeriumi jaoks oli täna mitu punkti valitsuse päevakorras. Kõigepealt saime heakskiidu Eesti seisukohtadele Brüsselis toimuvaks Euroopa välisasjade nõukogu arenguministrite kohtumiseks, kus Eestit huvitavaid punkte on päris mitu.

Kindlasti siis Euroopa järgmise finantsperspektiivi selle valdkonnaga seonduvate tegevuste rahastamise põhimõtted. On olnud plaan koondada kõik eraldi seisnud instrumendid Euroopa naabrusinstrumenti kokku, või tähendab, sh Euroopa naabrusinstrument üheks instrumendiks kokku. Eesti kindlasti soovib näha seda naabrusinstrumendi säilimist eraldiseisvana, mis võimaldab teatud n-ö poliitilise sõnumi andmise kõrval ka teatud kindlust selles, et meile olulised välis- ja arengukoostööteemad saavad kestlikult rahastatud. See on ka üks teema, mille osas läbirääkimised jätkuvad.

No samuti räägitakse seal Cotonou järgsest protsessist. Teadupärast siis Euroopa Liidus on õige pea otsa saamas see periood, kus Cotonou leppega on reguleeritud n-ö koostöö terve hulga kolmandate riikidega väga geograafiliselt eripalgeliste piirkondades maailmas. Ei ole päris selgelt kindlust, kuidas, millises võtmes see programm siis edasi läheb. Need läbirääkimised on kestnud mõnevõrra kauem, kui esialgu ette ette nähtud.

Siis mul on hea meel, et lõpuks Vabariigi Valitsus ka eraldas reservfondist täiendavaid vahendeid selleks, et katta teatud puudujääke, mis välisministeeriumi eelarves oli seoses märkimisväärse kasvuga e-residentide tunnistuste väljaandmisel, kus välisministeerium teeb mitmeid tegevusi. Alates seal biomeetria hõlvamisest kuni siis e-residentide instrueerimiseni. Ja lisaks on veel postikulud nende dokumentide toimetamisel sinna sinna riiki, kus välisesindus neid parajasti välja jagab. See kasv on olnud märkimisväärne, praktiliselt  aastate lõikes igal aastal umbes 60%, mis tähendab, et need numbrid, millega omal ajal kalkuleeriti, ei ole seda tegelikku kuju katnud. Küll järgmise aasta eelarves me samuti oleme ette näinud selleks täiendavalt miljon eurot. Aga kindlasti on vajalik kestlikum lahendus. Me ootasime seda lahendust n-ö välisteenusepakkuja kaasamise võimalusest, mis hetkel on, näib olevat takerdunud.

Siis EXPO teemal. Kuivõrd täna ei viibinud Eestis ja seega ka kabinetiistungil minister Rene Tammist, siis ka seda projekti ja selles osas saavutatud kokkulepet ma kabinetiistungil esitlesin. Ma arvan, et Eesti osalemine Dubai EXPOl on kindlasti oluline. See, et me oleme suutnud sedapuhku planeerida need kulud märksa säästlikumalt maksumaksja jaoks, on samuti positiivne. Kui te mõtlete tagasi eelmisel ja üle-eelmisele EXPOle, siis märkimisväärne osa sellega seotud kulutustest oli seotud Eesti paviljoni ehitamise ja vastavate riigihangetega. Seekord saab enam panustada sisule.

Ja ma arvan, et teine märgiline asi on kindlasti see, et erasektor ise ei ole kunagi varem sedavõrd oluliselt ja sealhulgas siis n-ö rahalisi kohustusi võttes kaasunud. See on kindlasti positiivne. Isegi kui erasektori osavõtt võib-olla ei ole päris see 50%, mida me alguses soovisime näha, siis esimese korra kohta ma arvan, on täiesti märkimisväärne ka nende nende valmidus kaasuda. Esmajoones siis infotehnoloogiaettevõtete liidu, aga ka teiste majandus- ja ettevõtlusorganisatsioonide ja harude kaasamine on positiivne.

Brexitist ja eesootavast ülemkogust nii palju, et kindlasti kokkuleppele jõudmine Euroopa Liidu delegatsiooni ja Suurbritannia valitsuste vahel on positiivne. Nii lahkumislepingu eelnõus kui ka tulevikusuhte deklaratsioonis on Eesti huvid-mured kajastatud. Me oleme selles protsessis seisnud selle eest, et Euroopa Liidu 27 jääjat oleksid võimalikult ühtsed. Oleme seisnud selle eest, et Eesti huvid oleks kaitstud ja mõistagi oleme seisnud ka selle eest, et tulevikusuhe Ühendkuningriigi ja Euroopa Liidu vahel oleks positiivne, konstruktiivne ja mõlemapoolselt kasulik. Nagu teada, läbirääkimiste lõppvoorus peamine erimeelsus seondus siis ühest küljest nähtava piiri küsimusega Iiri saarel ehk siis Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi vahel, Ühendkuningriigi ja Iiri Vabariigi vahel. See on teema, millel on selge julgeolekuline dimensioon, kuivõrd pelgalt 20 aastat on möödunud suure reede rahuleppest ja vägivalla lõppemisest unionistide ja vabariiklaste vahel Iiri saarel. Aga teisest küljest on see loomulikult Suurbritanniale, võib öelda, esmajoones kindlasti sealse koalitsiooni väiksemale osapoolele küsimus Suurbritannia suveräänsusest Põhja-Iirimaa üle. Ja ta on Euroopa Liidule kindlasti küsimus tolliliidu ja ühisturu terviklikkusest. See on, nagu ma ütlesin, see kokkulepe on positiivne. Me vaatasime ka otsa sellele, milliseid Eesti seadusi tuleb Suurbritannia lahkumisel muuta. Oleme valmis selles osas kiiresti liikuma. On selge, et edasises protsessis, kuigi tegemist ei ole Eesti jaoks n-ö välislepinguga, tegemist on siis lepinguga Euroopa Liidu ühelt poolt ja Ühendkuningriigi vahel teiselt poolt lahkumislepingu näol. See tähendab, et Eesti parlament ei pea seda lepingut ratifitseerima, küll aga Euroopa Parlament ja Ühendkuningriigi parlament peavad seda tegema. Me teame, et Ühendkuningriigi parlamendis on juba enne aasta lõppu kavandatud,  inglise keeles öeldakse meaningful vote, ehk siis ehk siis hääletus, mis peaks andma selge indikatsiooni selle kohta, kas saavutatud kokkulepe naudib toetust ka Ühendkuningriigi seadusandjalt. Sõltuvalt sellest ja ka siis menetlemisest Euroopa Parlamendis oleme valmis kõigiks ootamatusteks. Ja loomulikult töötame hetkel konstruktiivselt selle nimel, et see lepe siiski sellisena sünniks ja rakenduks.

Ja siis rohkem välisministeeriumi olulisi päevakorrapunkte ei olnud. Eks me ju tea, et ka elevant seisab toanurgas, isegi kui me sooviksime, et teda seal ei oleks, nii et eks sellest siis küsimuste ja vastuste rubriigis.

Juhataja
Rahandusminister Toomas Tõniste, palun!

Tooma Tõniste
Aitäh! Tervitus ka minu poolt! Alustan ka sellest, et täna sai EXPO toetava otsuse kabinetis. Mul on selle üle hea meel. Mul on ka hea meel selle üle, et seekord käisid valitsuses sisukad, arutelud. Ja see esialgne soov, et see läheks maksma viis miljonit, tänu nendele sisukatele aruteludele on päädinud kahe miljoniga. Ja me ei lähe tõesti sinna paviljoni ehitama, vaid me lähme sinna sisuliselt oma ettevõtlust edendama ja riik tutvustama.

Teine positiivne uudis on see, et eile läbis riigikogus eelarve teise lugemise. See toimus konstruktiivses õhkkonnas. Ja selleks ajaks, kui ka „Aktuaalne kaamera“ läbi sai, jõuti üksmeelele … või mitte üksmeelele, aga vähemalt sai see eelarve toetava otsuse osaliseks.

Veel on hea uudis see, et Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsioon ehk OECD avaldas eile oma majandusprognoosi. Selle järgi jätkab Eesti majanduskasvu rajal. Valitsuse võlakoormus kahaneb ja eelarve on ülejäägis. OECD hinnangul kasvab Eesti majandus järgmisel aastal 3,5%. Valitsuse võlakoormus väheneb igal prognoositud aastal ja jõuab 2020. aastaks 6,6%-ni SKT-st. Ja sellega on meie võlakoormus Euroopa Liidus kõige madalam. Ja valitsussektori eelarve on OECD prognoosi järgi tänavu ülejäägis 0,7% SKT-st ja järgmisel aastal siis 0,3% SKT-st. Ülejäägis on eelarve ka kogu selle prognoositud perioodi ajal.

Euroopa Komisjon andis ka eile hinnangu Eesti järgmise aasta eelarvekavale. Komisjoni hinnangul vastab see üldjoontes stabiilsuse ja kasvu pakti nõuetele ja nende hinnangul püsime lähedal oma eelarvepoliitilistele sihtidele.

Valitsus kiitis heaks täna Eesti täpsustatud seisukohad Euroopa stabiilsusmehhanismi (ESM) reformi aruteludeks. Täpsustamine oli vajalik, kuna juunis otsustasid euroala valitsusjuhid, et ESM saab uue rolli kindlustada siis kriisi järel loodud pangandusliidus pankade kriisilahendust. Ja põhifookuses on ennetavad instrumendid, et aidata euroalal tõkestada kriisi ülekandumist ühelt liikmesriigilt teisele ja toetada neid liikmesriike, keda on tabanud neist võib-olla mitte sõltuvatel põhjustel negatiivne välismõju.

Valitsus kinnitas ka seisukohad struktuurivahendite kohta Euroopa Liidu ühisasjade nõukogus. Ühtlasi otsustasime liituda ühtekuuluvuspoliitika sõprade avaldusega. See ühendab siis sarnaselt mõtlevaid riik Euroopa Liidu seitsmeaastase eelarveraamistiku läbirääkimistel. See on minu poolt kõik. Aitäh!

Juhataja
Nüüd on võimalus küsida. Öelge palun oma nimi, väljaanne ja kellele küsimus on suunatud.

Sander Punamäe, Postimees
Küsimus peaminister Jüri Ratasele. Oma avalduses te ütlesite, et kriis on otsustavalt seljatatud. Valitsusel puudub täna tahe, võimekus ja üksmeel ränderaamistiku küsimuses. Kui see pole kriis, siis kuidas te seda nimetaksite?

Jüri Ratas
No tsiteerides siin klassikuid. Siis kui te ütlete, et see on kriis, kus me tõstame tugevasti kaitsekulutusi järgmise aasta eelarves rekordtasemele- 585 miljonit eurot, kui me tõstame tervishoius rahastust, et vähendada ravijärjekordasid, toetame kohalikke omavalitsusi, kui me oleme kindlal rajal Eesti välispoliitikas ja kaitsepoliitikas ja kui me küsime sellest erimeelsusest, mis valitsuse tasandil on – see on ju arusaadav, et see vastab tõele, et ega valitsuse, koalitsiooni vahel kokkulepet ränderaamistikus ei ole –, ja küsime seda riigikogu käest, siis mina küll ei ütleks, et see on kriis. Ma arvan, et see on tänases seisus ainus võimalus. Aitäh!

Sander Punamäe, Postimees
Kui parlament ränderaamistiku heaks kiidab, siis mis edasi saab? Kas valitsus võtab otsuse vastu või ei võta?

Jüri Ratas
Kui parlament, riigikogu ränderaamistiku heaks kiidab, siis Eesti sellega ühineb.

Vahur Koorits, Delfi
Küsiksin peaministrilt. Tänases Päevalehes oli üks lugu Lääne-Tallinna Keskhaigla järjekordadest. Ma tahtsin küsida teilt kui Keskerakonna esimehelt, et miks endiselt kaks aastat peale teie võimuletulekut erakonnas on selline sisekultuur, et asutuse juhid kardavad, et tuleb Tallinna linnapea või abilinnapea, helistab ja käsib järjekorrast ette lükata. Miks inimesed endiselt nii arvavad?

Jüri Ratas
See on vale arvamus. Ja siin on Tallinna linnapea ju mõned hetked tagasi ka sotsiaalmeedias andnud oma selgituse. See ei ole kuidagi mõeldav ja nii ei saa ükski asutuse juht või töötaja arvata, veel enam kasutada kellegi kolmanda nime ja kuidagi seda hirmutada.

Eve Heinla, TV 3
Ma ikkagi tuleks sellesama ränderaamistiku juurde tagasi. Miks ikkagi valitsus ei taha otsustada? Miks peab seda riigikogu tegema? Ja küsimus oleks nii peaministrile kui ka välisministrile.

Jüri Ratas
Miks valitsus ei otsusta seda ...? Sellepärast, et kolme partneri vahel ei ole ühisosa selles. Kaks partnerit arvavad, et ränderaamistikuga tuleb ühineda- Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid, ja Isamaa arvab, et ei tule ühineda. Ja koalitsiooni loogika on see, et sellistel juhtudel otsust ei langetata. Aitäh!

Sven Mikser
Aitäh! Sotsiaaldemokraatide vaatest, mõistagi, on tegemist oluliselt laiema küsimusega kui üksnes ühe õiguslikult mittesiduva raamdokumendi toetamine. Kindlasti on kaalul päris olulisel määral Eesti välispoliitilise kursi kestmine. Seda vastutust tuleb kindlasti tajuda nii koalitsioonil ja kõigil tema osapooltel kui kindlasti laiemalt ka kõigil Eesti parlamendierakondadel. Ja ma julgen öelda, et tegelikult on ka küsimus ju selles, et kas see valitsuskoalitsioon, kes oma koalitsioonilepet sõlmides esimese punktina deklareeris Eesti välis- ja julgeolekupoliitilise kursi jätkumist, kas see valitsuskoalitsioon taandub selle surve ees, mida avaldavad meile need jõud, kes mitte üksnes ei tõsta hädakisa alati, kui nad kuulevad sõna „migrant“ või „pagulane“, vaid kes muu hulgas ka soovivad näha vähemustele antud õiguste tagasipööramist, soovivad piirata Eesti kohtusüsteemi sõltumatust, on väljendanud soovi tsenseerida väljendusvabadust, loomevabadust.

See on sotsiaaldemokraatide hinnangul libe ja ohtlik tee. Me oleme kuulnud viimastel aegadel räägitavat, et kuigi Eesti parlamendis on kolm erakonda, kes nimetavad ennast konservatiivseteks, on valijal, kes otsib tänapäevast euroopalikku hoolivat konservatismi, väga raske leida Eesti erakonnamaastikult seda, keda toetada. Tegelikult olukord on mõnes mõttes veel kummalisem – meil on kaks suurimat parlamendierakonda, kes on nimetamas ennast liberaalsetes erakondadeks, ja ometi on sotsiaaldemokraatide õlu nüüd see raske koorem, et kaitsta liberaalseid väärtusi ja põhimõtteid Eesti poliitikas. Eks me seda siis kanname. Tõsi, ega meie võimuses ei ole siis teha muud, kui veenda oma koalitsioonipartnereid ja laiemalt parlamendierakondi. Aga seda me üritame ka teha.

Ja rahandusminister mainis siin ESMi reformi. Kui me lähme natukene ajaloos tagasi ja meenutame omal ajal seda ESMi, Euroopa Stabiilsusmehhanismi loomist. Toona sotsiaaldemokraadid olid riigikogus opositsioonis ja ESM ei olnud avalikkuses populaarne instrument. Te mäletate kindlasti väga hästi, kuidas iga päev või vähemalt üle päeva ilmusid Eesti ajakirjanduses graafikud sellest, kui suured on kreeklaste pensionid võrreldes eestlastega. Ja küsimus, et kas me oleme kellelegi midagi võlgu ja kas me peaksime oma oma maksumaksja raha panustama. Sotsiaaldemokraatidel opositsioonierakonnana olnuks kahtlemata võimalus parlamendis olla ESMi vastu. Need arutelud olid kirglikud, aga me leidsime, et see ei ole küsimus populaarsusest, see ei ole küsimus valijatele meeldimisest, see on küsimus riigimehelikkusest, see on küsimus tegelikult Euroopa tulevikust. Ja Euroopa tulevik on kindlasti meie jaoks julgeoleku küsimus. See oli see, kuidas lähenesid tollele probleemile sotsiaaldemokraadid, olles opositsioonis.

Nüüd, kus tõesti, ütleme ausalt, valitsuse suutmatuse, valitsuse toimetulematuse tõttu on rändraamistiku toetamise küsimus viidud riigikokku, nüüd on siis umbes sarnase dilemma ees suurim opositsioonierakond, Reformierakond. Ma olin tugevalt julgustatud sellest, kui Reformierakonna esimees Kaja Kallas ja mitmed teised erakonna juhtivad liikmed ütlesid, et nad toetavad ränderaamistikku, sealseid põhimõtteid ja seda arusaama, et Eesti peaks olema nende riikide hulgas, kes väljendavad oma toetust olgu Marrakechis või olgu peaassambleel.

Jälgides nüüd viimase paari päeva jooksul neid debatte ja seda, kuhu see riigikogu menetlus tüürib, siis ma leian, et oleks kindlasti kõike muud kui riigimehelik üritada läbi muudatusettepanekute sellest avalduse eelnõust välja võtta see kriitiline lause, mis ütleb, et Eesti Vabariigi riigikogu toetab rändraamistiku heakskiitmist. Kui see peaks juhtuma, siis muidugi see avaldus ise muutub ju suurel määral sisutuks. Aga kahtlemata on nendel erakondadel, kes sõnades toetavad ränderaamistikku ja selles sisalduvaid põhimõtteid, ka võimalus teha riigimehelik valik. Ja noh, mida iganes öelda kellegi teise sobivuse kohta või suutlikkuse kohta juhtida riiki ja valitsust, kindlasti on see n-ö võimule pürgivale suurimale opositsioonierakonnale ka üks valitsemiskõlbulikkuse test, kas nähakse seda küsimust poliittehnoloogilise manipulatsiooni ja mänguna või nähakse seda tõepoolest küsimusena, mis on Eesti riigi – seal hulgas välispoliitika, aga mitte ainult välispoliitika – jaoks oluline.

Toomas Tõniste
Kui tohib, ma siis lisan omalt poolt ka, et me räägime hästi palju siin riigimehelikkusest. Minu arust on riigimehelik see, kui inimesed julgevad otsustada, julgevad öelda välja oma arvamust ega allu sellele, kui kogu aeg hirmutatakse: kui me nii ei tee, siis see lõpeb meile väga halvasti.

Migratsioonipoliitikas on tehtud väga palju vigu. Neid võib-olla ei ole tehtud meelega, on tehtud heas usus. Ja tihti on olnud põhjus see, et ei ole kuulatud kriitikat. Ma arvan, et meie ja paljud endised Ida-Euroopa riigid, meil on kogemus, me teame võib-olla rohkem kui teised. Nii et selles mõttes ei saa liigitada siin nii, et ühed on need tublid ja riigimehelikud riigid, teised on halvad riigid.

Ma olin paar päeva tagasi Eurorühma koosolekul ja seal kõlas läbi peaaegu kõikide riikide rahandusministrite jutust, et see on kodus neil väga tõsine teema ja see ei ole niimoodi, et ka need, kes toetavad, on väga üheselt selle taga. Pigem on nad kõik lõhki minemas, ja see on normaalne. Nii et kui me räägime riikide suveräänsusest, siis tegelikult inimesed tahavad ka oma arvamust avaldada. Ja ma veel kord ütlen, et varemgi, kui me meenutame seda suurt kriisi, mis siin aastaid tagasi oli, tehti palju vigu. Ja tegelikult räägiti samamoodi: kõik, kes ei toeta, kõik on halvad. Ja mina ütlen, tänu neile riikidele, kes siis julgelt vastu hakkasid, piirid tarastasid, tänu sellele Euroopa Liit tegelikult ka muutus. Euroopa Liidu poliitika muutus tunduvalt mõistlikumaks, kui see algus oli. Saadi vigadest aru. Nii et selle koha pealt, et me ummisjalu ei tõtta, on minu arust väga-väga mõistlik.

Elo Ellermaa, „Aktuaalne kaamera“
Küsimus rahandusministrile kui Isamaa esindajale siin. Seoses EXPOga. Isamaa ministritel oli väga palju kõhklusi ja vastuseisu Eesti EXPOle mineku suhtes. Mis teid pani ümber mõtlema ja vastuseisust loobuma?

Toomas Tõniste
Aitäh! Ma isegi ei saa aru, kust selline jutt tuleb, et Isamaa ministritel oli kõhklusi või kahtlusi. Meil käisid sisulised arutelud, et kui Eesti riik kulutab viis miljonit, nagu alguses laual oli, mis ta siis selle eest vastu saab. Kui ta saab vastu hunniku porgandeid, siis see ei ole mõistlik. Nende arutelude käigus jõudsime eelmise ettevõtlusministri ajal otsusele, et me toetame minekut EXPOle, kui meie erasektor ka omalt poolt panustab, nii nagu on paljudes teistes riikides. See otsus meil kehtis siiamaani ja meil pole kordagi kõhkust olnud, et me tahaksime seda ümber vaadata.

Kui nüüd vahepeal muutus olukord, kus viiest miljonist on saanud kaks miljonit, lisaks sellele on erasektor nõus panustama, siis on meie mure, et see panustamine mitte ei oleks ainult paberil, et ei tuldaks n-ö riigi rahaga meile kosja, vaid nad ka tegelikult panustaksid. Milline see leping välja näeb, et oleks kindlus, see on see. Ja et ka pärast ei juhtuks nii, et järgmine koalitsioon peab leidma, kuidas siis katta neid ülejäänud kulusid, mis seal niimoodi kõik tekkisid.

Kunagi ei ole olnud selle vastu, et mitte minna. Pigem minna, toetada ettevõtlust, aga õppida varasematest vigadest, kus analüüsid on näidanud, seda lubatud ja oodatud tulu ja kasu ei ole tulnud.

Imre Kaas, Kanal 2
Küsimus välisministrile. Puudutab see ÜRO rändelepet ja siis selle heakskiitmise volitust. Kuidas ikkagi sünnib Eestile siis … see volitus heakskiitmiseks. Kuivõrd Tartu Ülikooli riigiteaduste õppejõud on öelnud, et selle volituse saab anda ainult valitsus. Valitsus selles osas kokkulepet ei ole teinud ja seda kokkulepet ei sünni. Riigikogu avaldus on pelgalt selline poliitiline seisukohavõtt, mis samamoodi volitust anda ei saa. Kes siis ikkagi seda heaks kiitma sõitma saab minna ja kuidas see volitus talle tekib? Aitäh!

Sven Mikser
Aitäh! Vastavalt välissuhtlemisseadusele on selline õigus kindlasti peaministril, välisministril ja ka Vabariigi Presidendil. Aga eks see ÜRO on üks keeruline loom ja tema kõigist protseduuridest arusaamiseks tuleb kindlasti väga sügavalt süüvida. Valdav osa neid mittesiduvaid peaassamblee deklaratsioone ja eelmisel aastal võeti näiteks peaassamblee resolutsioone vastu ühtekokku vist 313, kui ma ei eksi. Kõik nad kindlasti ei vaja Vabariigi Valitsuse mandaati selleks, et Eesti saaks selles enamasti vaikivas protseduuris, kus otsused võetakse vastu konsensuslikult, osaleda.

Ma arvan, et ka oleks ilmselt liigne bürokraatlik koormamine, kui me hakkaks kõiki neid dokumente kuuest ÜRO ametlikust töökeelest tõlkima eesti keelde, kui me hakkaksime kõiki neid viima parlamendi täiskogu või komisjonide ette. Ma olen arvanud, et ka antud juhul parlamentaarne arutelu ei ole kindlasti eelistatud suure saali arutelu ja kindlasti eelistatud variant. See on pigemini n-ö hädavajadus olukorras, kus valitsus on olnud suutmatu oma kohustust täitma seda otsust langetada. Valitsusel tegelikult, ütleme, ei ole ka ilmtingimata kohustust, aga olukorras, kus üks koalitsioonipartner oli oma parlamendifraktsiooni nimel deklareerinud vastuseisu, pidasin ma vajalikuks selle teema tuua taas valitsuskabineti ette. Nii et see ei ole minu hinnangul, aga ma möönan – nagu öeldakse, kaks juristi ja kolm arvamust –, et siin kindlasti n-ö õiguslikud tõlgendused võivad olla erinevatel juristidel erinevad.

Siin ei olnud tegemist n-ö seadusest tuleneva kohustusega, küll aga oli tegemist minu poliitilise valmidusega seda teha, kuivõrd üks koalitsioonipartner oli deklareerinud juba enne seda arutelu, et ta on kriitiline või skeptiline.

Nii et kas parlamendi avaldusel on mingisugust siduvat jõudu valitsuse edasise käitumise suhtes? Noh, sellele jällegi peavad parlamendi juristid ja riigiõiguse tundjad andma oma hinnangu. Ma arvan, et otseselt kohustavat jõudu sellel ei ole. Küll aga juhul, kui see deklaratsioon või avaldus, mida riigikogu vastu võtab, selgesõnaliselt ütleb, kas riigikogu toetab või ei toeta, ja kui selle avalduse taga on ka riigikogu, valitud kõrgema rahvaesindajate kogu enamus, siis kindlasti on see poliitiline suunis, mille eiramine Vabariigi Valitsusele tähendab ju vastuollu minekut seadusandja enamuse tahtega. Ja sellel võivad olla mitte vahetud õiguslikud tagajärjed, aga kindlasti poliitilised tagajärjed ka Vabariigi Valitsuse ja selle juhtide jaoks.

Imre Kaas
Täpsustav küsimus. Kas ma saan õigesti aru, et sõltumata nüüd selle hääletuse tulemusest parlamendis ja sõltumata valitsuse otsusest on välisministeeriumil võimalik oma esindaja Marrakechi saata ja see lepe, see ränderaamistik heaks kiita?

Sven Mikser
Olles selle küsimuse toonud siis Vabariigi Valitsuse ette otsustamiseks ja – no mitte küll mina nüüd isikuliselt, aga oma erakonna parlamendiesindajate läbi – ka osalenud selle avalduse algatamises riigikogus, on selge, et seda redelit mööda ma ei saa ju alla tagasi ronida ja öelda, et nüüd, kus need kaks kogu on jätnud oma otsused langetamata või on langetanud nad sellisena, mis mulle ei ole vastuvõetavad, et nüüd ma siis kõike seda ignoreerin ja käitun nii, nagu seda vahepealset faasi polekski olnud. See on jällegi ... Aga see ei ole õiguslik, vaid pigemini poliitiline küsimus.

Vabariigi Valitsuse liikmed ametivannet andes tõotavad neid otsuseid langetada lähtuvalt Eesti Vabariigi ja oma südametunnistuse sunnist. Eks neid mõlemaid aspekte tuleb kindlasti oma töös pidevalt arvestada.

Vahur Koorits
Jälle. Küsiksin välisministrilt. Ma kuulsin teilt ka väikest Brexiti teemalist kommentaari. Kas ma sain õigesti aru, et Eestis see lahkumislepe ei vaja riigikogu heakskiitu? Ja siis, kas Eesti mingisugusel kujul annab sellele leppele oma heakskiidu ja kes see heakskiitja on?

Sven Mikser
Aitäh! Nagu te võib-olla kuulsite, ma rääkisin sellest, et meie peaminister 25. kuupäeval osaleb ülemkogul. Ja enne jõulu toimub veel üks taoline. See on see formaat, kus siis liikmesriigid läbi oma valitsus- ja riigijuhtide annavad selle poliitilise suunise.

Euroopa Liit on läbirääkimistel osalenud läbi Michel Barnieri juhitava delegatsiooni, olnud ühtne. Ei ole liikmesriigid ühekaupa rääkinud läbi Suurbritanniaga tema lahkumistingimusi Euroopa Liidust. Ja ka siis õiguslikult see lahkumisleping saab olema Euroopa Liidu ja Suurbritannia ja Põhja-Iirimaa Ühendkuningriigi vaheline leping, mille peavad ratifitseerima tõesti Euroopa Parlament ja Ühendkuningriigi parlament, mitte aga ülejäänud 27 liikmesriigi parlamendid.

Juhataja
Kui rohkem küsimusi ei ole, siis on pressikonverents lõppenud. Suur tänu kõigile!

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

-