Vabariigi Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 6. aprill 2017

06.04.2017 | 18:07

Uudis
    • Jaga

Valitsuse pressikonverentsil osalesid peaministri ülesannetes tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, justiitsminister Urmas Reinsalu ning kultuuriminister Indrek Saar.


Pressikonverentsi salvestus: https://www.youtube.com/watch?v=dFdwnh6Y_tk


Juhataja Kateriin Pajumägi
Tere päevast, head ajakirjanikud! Alustame pressikonverentsiga. Täna on peaminister Jüri Ratas Ukrainas ja tema asemel juhtis valitsuse istungit tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski. Palun!



Jevgeni Ossinovski
Tere päevast, head ajakirjanikud! Võrdse palga päeva eel on paraku täna teie ees mitte kõige sooliselt tasakaalustatum valitsuse liikmete koosseis, aga siin mõni nädal tagasi, ma vaatasin, oli seis palju parem, loodetavasti ka järgmistel kordadel. Aga teemade juurde.


Valitsuses täna langetati mitu otsust, nagu ikka. Kultuuriminister Indrek Saar räägib spordi rahastamise muutustest, mis ees seisavad. Nimelt saatsime Riigikokku spordiseaduse muudatused. Valitsuses pidasime pikemat arutelu e-valimiste teemal, millest räägin mõne sõnaga ise, siis ka justiitsminister Urmas Reinsalu annab oma vaate sellele küsimusele.


Aga enne, kui teemade juurde põhjalikumalt minna, siis meil tavapäraselt, traditsiooniliselt on aprillikuus ministritel revääril sinilille märk. See ilus ja hea kampaania, mida juba aastate kaupa on tehtud, on ka sellel aastal toimumas, millega me tunnustame Eesti Kaitseväe ja Kaitseliidu veterane ja sinililli ostes toetate teenistuses viga saanud veterane ja nende lähedasi. Rahaline panus on küll sümboolne, aga selle märgi tegelik tähendus on muidugi väljendada tänu kõikidele neile meestele ja naistele, kes on andnud hindamatu panuse Eesti kaitsmiseks.


Teemadest, vähem kirgi kütvatest tõenäoliselt, kehtestas valitsus 2017. a õpilaskodude toetuse kogusummaks 1,15 miljonit eurot. Koolipidajad ka tänavu, nagu juba mitu aastat, saavad ühe õpilaskodu kohta toetust 2000 eurot, kokku 31 koolipidajat, st 28 omavalitsust ja 3 erakooli. Riiklikult toetatud õpilaskodu kohad on mõeldud nende perede põhiharidust omandavatele lastele, kellel on toimetulekuga raskusi.


Valitsus muutis täna Neeruti maastikukaitseala kaitse-eesmärke, kaitsekorda, saneeringut ning välispiiri. See ala on võetud kaitse alla juba 1957. aastast ja kehtiv kaitse-eeskiri või varasem kaitse-eeskiri pärines 1999. aastast, nüüd on seda uuendatud.


Valitsus määras tänasel istungil alalised riigikaitseobjektid, mida on üle saja. Need on objektid, mille ründamine häirib oluliselt riigikaitset ja julgeolekut või riigi tavapärast toimimist.


Valitsus toetas mõnda, või avaldas arvamust mitme Riigikogus algatatud eelnõu suhtes. Esiteks toetas valitsus palavalt liiklusseaduse muudatust, mis lubab meie tänavatele robotliikurid. Laiemalt on tehnoloogiline uuendus maailmas jõudnud nii kaugele, nagu me kõik teame, et iseliikuvad sõidukid, nii väiksemad robotliikurid kui ka isesõitvad autod on muutumas aina rohkem reaalsuseks. Ja loomulikult uuendusliku väikeriigina ei pea me lihtsalt tehnoloogilise muudatusega kaasas käima vaid olema siin eestvedajad.


See on esimene samm selles suunas, kus liiklusseaduse muudatuse kohaselt on õigus robotliikuritel sõita kõnniteedel, jalgteel või jalgrattateedel oma kindlate piirangutega, kuni 6 km tunnis, et nad väga kiiresti seal ei sõidaks. Vajadusel peab olema võimalus roboti juhtimine üle võtta vajalike oskustega ja kaine, vähemalt 18-aastase elaniku poolt.


Hetkel põhiline huvi robotliikurite vastu on kaubandussektoris ja kullerfirmadel, aga loomulikult tulevikus nende kasutusala ilmselgelt oluliselt laieneb. Praegu sellele definitsioonile vastaks Eesti ettevõtte Starship Technologies arendatav pakirobot. Otse loomulikult on neid maailmas arendamisel õige mitu ja nagu öeldud on see esimene samm laiemas sellises liikumises selles suunas, et Eesti oleks uue tehnoloogilise arengu eestvedaja, kaasaks siia ka erasektorit, kes tahavad oma uusi tehnoloogilisi arendusi testida, arendada, ka toota loomulikult. Ja väikeriigina on meil see eelis, et me suudame reeglina need muudatused kiiresti ka läbi rääkida ja ellu viia ja see on esimene samm selles suunas.


Valitsus arutas üsna põhjalikult kahte Riigikogus algatatud eelnõu, mis puudutavad e-valimisi. Teame, et diskussiooni sellel teemal on algatanud kokku neli fraktsiooni Riigikogus. Tegemist on olulise teemaga. Seda on teinud nii kolm valitsuserakonna fraktsiooni kui ka Reformierakonna fraktsioon. Valitsuse hoiak on ühene – e-valimised on Eesti jaoks olulised, e-valimine on turvaline ja hea viis demokraatlikus protsessis vahetult osaleda. Ja loomulikult toetame seda, et e-valimiste korraldus mitte ainult ei muutuks halvemaks, vaid tegelikult käiks ka ajaga kaasas ja võiks tulevikus olla veel parem.


Silmas tuleb loomulikult pidada, et e-valimised ei ole tavaline e-teenus, vaid on otseses puutumuses demokraatia printsiibiga, mida sätestab ja kaitseb põhiseadus. Kui siin tihti võrreldakse seda erinevate e-teenustega, siis kindlasti tuleb silmas pidada, et see ei ole sama teenus, nagu e-deklaratsioon näiteks, kus selle põhiliseks märksõnaks on  mugavus ja bürokraatia vähesus.


E-valimiste puhul peame kindlasti silmas pidama ka selle laiemat mõju demokraatlikule protsessile. Ja demokraatlikus protsessis, mida siiani on diskussioonis vähe tõstatatud, on erinevad väärtused, mida tuleb üheaegselt silmas pidada ja nende vahel tasakaalu otsida. Ühelt poolt on kindlasti oluline, et kõik valimisõiguslikud kodanikud saaksid võimaluse valimistel osaleda. Just selle pärast on meil ka erinevate hääletamisviiside mitmekesisus olemas. Meil on võimalik hääletada valimisjaoskonnas valimispäeval, on võimalik valida eelhääletamise ajal, võimalik hääletada elektrooniliselt, välismaal ka teisi võimalusi kasutades.


Teisest küljest on oluline ka valimiste ühetaolisuse nõue, mis tähendab seda, et valijad langetaksid oma valiku, annaksid oma hääle võimalikult võrdses olukorras. Kui vaadata Eesti põhiseaduse raami, siis põhiseadus ütleb valimisperioodi kohta sisuliselt ainult ühe lause, ütleb Riigikogu valimiste kontekstis seda, et Riigikogu valitakse kord nelja aasta järel märtsikuu esimesel pühapäeval. Eelvalimistes põhiseaduse raamis midagi öeldud ei ole, mis tähendab seda, et põhimõtteliselt põhiseadusliku raami järgi ainuke defineeritud aeg on valimispäev.


Loomulikult kõikides riikides, ka Eestis, rakendatakse eelhääletamise perioodi. See ei tähenda, et see on põhiseadusega vastuolus, lihtsalt selleks, et inimestel oleks võimalik oma hääl anda, näiteks nendel, kes valimispäeval ei saa valimistel osaleda, on siis loodud ka teisi võimalusi, sh ka kitsalt piiritletud aeg valimispäeva eel, mil seda häält on võimalik anda. Ja eks see on kaalumise koht, kust täpselt see õige piir läheb, see tasakaal inimeste osalemise vahel ühelt poolt ja teiselt poolt valimiste ühetaolisuse mõtte vahel.


Kindlasti ei oleks põhiseaduse mõttega kooskõlas näiteks see, kui valimiste eelhääletamise periood kestaks pool aastat, ehkki põhiseadus seda otseselt ei keela või ei reguleeri. Aga see kindlasti seaks valijad ebavõrdsesse seisu selles mõttes, et osa valijaid langetaks oma valiku sellisel puhul hoopis teistsuguses infoväljas kui need inimesed, kes valivad hääletuspäeval. Sellest tulenevalt otsustas valitsus mitte toetada Reformierakonna fraktsiooni algatatud eelnõu, mis eemaldub põhiseaduse sõnast, mis ütleb, et valitakse ühel päeval.


Reformierakonna ettepanek oli sellest kaugemale minna ehk siis valimiste aega pikendada e-valimiste puhul. Leidsime, et see ei ole õigustatud. Ka valimisaktiivsuse argument, mis on põhiliselt toodud selle muudatuse põhistusena ei ole tegelikkuses tõendust leidnud.  Valimisaktiivsus e-valimiste rakendamisega tõusnud ei ole. Mõne valimise puhul on isegi näiteks langenud. Euroopa Parlamendi valimistel või kohalikel valimistel on aktiivsus viimastel aastatel isegi natuke väiksem olnud.


Spetsialistide üldine hinnang on see, et need inimesed, kes valivad e-teel, on üldiselt ka need inimesed, kes niikuinii lähevad valima, ja kui e-valimiste võimalust ei oleks, siis valiksid paberi peal. Seega me räägime siin sellest, et nende inimeste mugavust poliitilises protsessis osaleda oleks riigi poolt rohkem soodustatud e-valimiste võimaldamisega, mis on mõistlik. Puuduvad aga igasugused tõendid sellest, et e-valimiste perioodi pikendamine suurendaks aktiivsust.


Teine ettepanek, mis on tehtud kolme valitsuserakonna fraktsiooni poolt, on soov lühendada valimiste hääletamisperioodi kui sellist ja tuua kogu valimise periood valimispäevale lähemale. Selles mõttes rohkem kooskõlla põhiseaduse sõnaga, et valitakse ühel päeval. Valitsus toetas seda eelnõu, küll teatud osundustega.


Meie hinnangul on oluline eristada kahte küsimust. Üks küsimus on selles, kui pikk on hääletamisperiood iseenesest. Kui kaugel on valimispäev, on konkreetsed hääletamisvõimalused valimispäevast, mis on põhiseaduses sätestatud? Teine küsimus on, mitme päeva jooksul selle perioodi sees on võimalik hääletada. See, et ühetaolisuse suurendamiseks tuua valimisperiood lähemale valimispäevale endale, seda me toetasime.


Lisasime omalt poolt mõned tähelepanekud ja soovitused Riigikogule selle edasiseks menetluseks, mis puudutab valimispäevade hulka. Esiteks me tahaksime, et valimisperioodi sees valimispäevade arvu laiendataks. Olukord, mis meil täna on, kus e-hääletamine lõpeb kolmapäeva õhtul ja seejärel on meil kolmepäevane auk ja siis tuleb valimispäev, sellel on olnud eeskätt oma tehnilised põhjused, näiteks kuidas seal sedelid peavad kastidest liikuma valimisjärgsesse valimiskasti.


Teiselt poolt on küsimus selles, et viimasel päeval, valimispäeval, elektroonilisel teel hääletada ei ole olnud võimalik. Sellel on üks väga selge tehniline piirang – meil ei ole elektroonilist valijaregistrit. Tänase seisuga, kui inimene läheb valimisjaoskonda, siis see register, nimekiri valijatest on seal paberi peal ja see tähendab seda, et kui inimene valib ühes kohas või teises kohas, siis see info sellest, kus ta valis, peab liikuma sisuliselt paberile.  See on üsna tagurlik ja valimisteenistusega oleme ka nõu pidanud, et iseenesest see nõuab teatud infotehnoloogilist arendust, mis maksab ligi pool miljonit eurot. Ja juhul kui see on tehtud, siis on võimalik ka valimispäevade seda auku, mis seal vahepeal on, võimalik lühendada. Seda valitsus ka toetas ja loodame, et valimisteenistusega koostöös õnnestub see muudatus 2019. a valimisteks rakendada.


Teiseks, juhtisime Riigikogu tähelepanu asjaolule, et vastavalt Riigikohtu varasematele otsustele peab valimiskorralduse muudatuste rakendamise ja valimispäeva vahel olema piisav aeg selleks, et oleks võimalik näiteks ära pidada ka juriidilised vaidlused või põhiseaduslikkuse vaidlused ja sellest tulenevalt palume neil kaaluda seda, kui kiiresti oleks muudatusi võimalik rakendada. Ma ise usun, et ühelt poolt on kindlasti diskussiooni algatamine erinevate valimisi puudutavate aspektide üle hädavajalik. Ka erinevad e-valimiste spetsialistid on viidanud sellele, et viimase 13 aasta jooksul ei ole seda diskussiooni peetud. Kindlasti on tänuväärne, et me seda täna teeme, selleks et anda vajalik kindlustunne kõikidele, et e-valimised ühelt poolt on jätkuvalt ohutu ja õige viis valimiste läbiviimiseks. Ja teisest küljest lahendamaks neid erinevaid, selliseid iganenud regulatsioone, mis puudutavad piiranguid valimispäevade korraldamise osas. Loodame, et Riigikogu fraktsioonid, Riigikogu tervikuna menetleb neid muudatusi täie vastutusega, sest loomulikult valimiskorra muutmine ei ole üks selline suvaline muudatus, vaid tõepoolest puudutab väga otseselt Eesti valimiskorda ja ka demokraatia printsiipe. Minu poolt kõik. Aitäh!



Juhataja
Aitäh! Annan sõnajärje üle Urmas Reinsalule, kes jätkab samadel teemadel.


Urmas Reinsalu
Aitäh minu poolt! Härra Ossinovski rääkis nii põhjalikult, nii kaunilt e-valimistest ja mõnda, mis seal sees huvitavat leida võib. Tähendab, võtame asja kokku. Siin on nüüd niisugust poleemikat selle ümber olnud, et opositsiooni poolt on öeldud, et me tahame kuidagi e-valimisi ära kaotada või kahtluse alla seada. Mõni koalitsioonist on öelnud, et see on nagu mingisugune samm kompamiseks, või kahtluse alla seadnud. See on jama jutt.


Valitsus võttis täna selge ja ühemõttelise seisukoha ja see on meie seisukohas protokollitud. Elektrooniline hääletamine on kaasaegne ja turvaline viis valijate tahteavalduse väljendamiseks. See on selle valitsusliidu väga selge seisukoht, selle seisukoha fikseeris täna valitsus ära.


Teine küsimus on selles, et e-võimalusi, e-demokraatia võimalusi ei tule mitte piirata, vaid tuleb tegelikult arendada. Ja kuidas me seda kavatseme teha? Me võtsime vastu täna valitsuses põhimõttelise seisukoha, et Eestis tuleb tulevikus viia sisse elektrooniline valijate register ehk tegelikult neid e-võimalusi me näeme, on võimalik veel oluliselt arendada võrreldes täna kehtiva olukorraga. Ja see register ei ole lihtsalt niisugune kuiv või bürokraatlik asi, et register siin või register seal, vaid see toob kaasa põhimõttelise reformi kogu Eesti valimiskorralduses.


Esiteks, võimaldab see siduda valijad lahti elukohajärgsusest valimistel ning kaotada territoriaalsed valimisjaoskonnad. See tähendab seda, et kui valimispäeval keegi on Kuressaare spaas, tegelik elukoht on Tallinnas, valimispäeval saab ta minna seal Kuressaares valima. Ükskõik millises valimisjaoskonnas üle Eesti saab Eestis valimisõiguslik inimene minna füüsiliselt valima. Hääl läheb loomulikult arvesse selles valimisringkonnas, mille elanik te olete.


Teiseks. Praegu on niisugune naljakas olukord, et on eelvalimised, sh ka e-valimised, ja siis on – kõnksti! kolmepäevane auk, nagu härra Ossinovski rääkis, ja siis on jälle valimispäev. See on ainult tehniline probleem, et andmed jõuaksid paberkujul, piltlikult öeldes siis, ära antud, et kes juba käis eelvalimistel, kes ei käinud. Kui on elektrooniline register, on võimalik tuvastada see, kas inimene on juba valinud või mitte, reaalajas. See tähendab seda, et me saame selle valimistsükli kontsentreerida tihkemalt kokku ja lisaks on võimalik e-valimisi läbi viia ka valimiste päeval – Riigikogu valimine, Euroopa Parlamendi valimine, kohalikud valimised. E-valimiste turvaline, e-valimiste kaasaegne süsteem, me põhimõtteliselt suudame seda reformida veel ägedamaks, veel coolimaks.


Nüüd küsimus sellest, et milles on probleem üldse? Kust on võrsunud e-valimiste ja selle ajaperioodi lühemaks tõmbamise küsimus? See on väga lihtne – me näeme valija käitumist ja see on seotud valimiste ühetaolisusega. Varem, kui me võtame siin kümne aasta perspektiivis, on olnud nõnda, et eelvalimistel, olgu ta siis e-valimised või eelvalimised või maakonnakeskustes valimised, on kusagil kolmandik inimestest käinud valimas.


Põhiseadus ütleb, et meil valimispäev on üks konkreetne päev. Märtsikuus Riigikogu valimistel, oktoobrikuus kohalikel valimistel, seotud nädala arvestusega, nädalalõppudega. Aga nüüd on meil viimastel kahtedel valimistel juhtunud selline dünaamika, et tegelikult see valimispäeva mõiste on muutunud juba tinglikuks. Tegelikkuses absoluutne enamik inimesi käib väljaspool valimispäeva valimas, on ta siis e-valimistel, eelvalimistel. Valimispäeval osaleb vähemus inimesi.


Nüüd see, mida me soovime taotleda, on see, et see tsükkel või periood, mille jooksul toimuvad valimised, et see oleks lühem. Et oleks valimised ühetaolised, see tähendab, et kampaaniaid ehitatakse üles ka väga erinevale valimissituatsiooni päevale. Meie taotlus on see, et teha seda siis nõnda, et kõigepealt on eel- ja e-valimiste periood üks. Samaaegselt me asume ette valmistama ja rakendama e-registrit, mis toob kaasa selle, et siis ka valimispäeval saavad internetis hakata inimesed valima. Ja nüüd valimisaktiivsust see meie hinnangul ei tohiks mõjutada, see lühem ja intensiivsem periood. Valimisaktiivsus, me eeldame,  sedavõrra kasvab, kui tulevikus valimispäeval on võimalik ka internetis valida ja seista vastu ilmastikujõududele, mis peletavad valijaid äkki ära, kui peab minema kuhugi, vihma käest räästa alla.


Nüüd teine samm, valitsus võttis ka otsuse vastu ja me tegelikult arutasime seda valitsuskabinetis, on küsimus, et me tahame neid elektroonilisi võimalusi, e-demokraatia võimalusi avardada ka osalusdemokraatias. Valitsuskabinet põhimõtteliselt pidas vajalikuks liikuda selles suunas, et Eestis oleks ka rahvaalgatuse õigus. Põhiseaduslikul tasemel õigus, et teatud hulk kodanikke suudab esile kutsuda ka ise seaduse eelnõu ja tegelikkuses selle algatuse realiseerimiseks, nagu Justiitsministeerium välja pakkus, on ka väga tähtis see, et inimestel oleks internetis elektrooniliselt võimalik anda oma allkiri mingi erineva seaduse eelnõu või konkreetse ettepaneku poolt, mida siis peab parlament menetlusse võtma.


Nii on nende asjadega ja ma arvan, et kõige tähtsam sõnum on see, et e-valimised on okei, e-valimised on kaasaegne asi ja me oleme huvitatud sellest, et maailmas seda e-valimiste praktikat tutvustada. See võimaldab inimestel paindlikult asju ajada ja, mis on väga tähtis, ta loob ka täiendavat usaldusväärsust kõigile muudele digiteenustele samuti. Aitäh!



Juhataja
Aitäh! Ja nüüd sõna kultuuriministrile.



Indrek Saar
Nõustudes kõigi heade asjadega, mis eelkõnelejad on valimiste teemal rääkinud, siis ma tahaksin siia juurde lisada veel kindlasti seda, et me võiksime olla ambitsioonikamad, kui viimastel aastatel kogu selles arenduses, mida e-valimiste puhul on tegelikult meil võimalik läbi viia. Algatuseks, kaasaegsete inimestena on kindlasti paljude jaoks arusaamatu, et miks me ei tegele siiski tõsiselt sellega, et tagada ka nutiseadmetes piisav turvalisus. Sest neid inimesi, kes tänapäeval regulaarselt lauaarvutit kasutavad, jääb järjest vähemaks. Ma loodan, et kogu selle protsessi käigus suudetakse oluline samm ka sellel teemal edasi astuda.


Teine aspekt, millele ma kindlasti tahaksin tähelepanu juhtida, et tänane süsteem lonkab ka loogilisuse mõttes, ehk siis need inimesed, kes kolmapäeva õhtul kella kuueks ei ole ära andnud oma e-häält, avastavad tihtipeale, et neil jääb nüüd valimata, sest nad ei saa minna valimispäeval valimisjaoskonda ja kolmapäeva õhtul kell kuus on viimane kellaaeg, millal läheb lukku e-valimine. Oleks ju selgelt oluliselt loogilisem, kui inimesed teaksid, et meil on valimisnädal esmaspäevast pühapäevani. Ma saan igal ajal valida, kas ma tahan siis täita rutiini, katta kodus laua, panna lipsu ette või lille pähe ja minna valimisjaoskonda või ma aias rohimise kõrvalt annan oma e-hääle oma nutiseadmest. See võiks olla kaasajal ju kõik kättesaadav ja loogiline. Ma loodan, et me astume siit suured sammud edasi lisaks neile asjadele, mida siin juba põhjalikult kirjeldati.


Aga tulles päevakorrapunkti juurde, mis otseselt puudutab kultuuriministri töövaldkonda, siis ka sellel teemal ma pean teile kõik ausalt ära rääkima nii nagu oli, algusest. Juba aastaid on olnud laiemalt diskussiooniks spordialaliitude ja spordi rahastamine. See on olnud killustatud, halvasti ettenähtav, reeglid mitte kõige paremini arusaadavad ja sellega on erinevatel põhjustel kaasnenud hulk bürokraatiat. Üks neist põhjustest on olnud see, et neid kohti, kust näiteks üks spordialaliit oma aastaeelarve kokkusaamiseks peab raha taotlema, on olnud väga palju.


Me alustasime umbes poolteist aastat tagasi spordi rahastamise reformi ja üks esimesi asju oli spordialaliitude väljatöötatud määruse rakendamine eelmisel aastal, mis tegelikult juba 2012. a oli spordialaliitude, Eesti Olümpiakomitee ja Kultuuriministeeriumi vahel läbi räägitud ja arusaamatul kombel määrust ei olnud rakendatud ja me rakendasime seda eelmisest aastast. Lisaks sellele, olles esimesel aastal siis näinud praktilise töö käigus, millised on selle määruse nüansid, kuidas nad päriselus toimivad, siis koostöös samamoodi spordialaliitude ja Eesti Olümpiakomiteega täiendasime me määrust.


Printsiibid jäid põhimõtteliselt kõik samaks ehk siis arvestatakse harrastajate osakaalu, treenerite osakaalu, spordivõistlustel saavutatud tulemusi ja hea juhtimistava rakendamist, mis tagab tänases süsteemis tõepoolest oluliselt parema ettenähtavuse, selguse ja läbipaistvuse alaliitude jaoks, kes oskavad siis ka vastavalt nendele kokkulepitud kriteeriumitele arvestada sellega, mida üks või teine areng nende enda valdkonnas või nende enda panus tegelikult nende rahastamises perspektiivis kaasa toob.


Lisaks sellele lisandus sel aastal spordialaliitude määruse kaudu toetamise rahasse, mis tuleb läbi Kultuuriministeeriumi eelarve, poolteist miljonit eurot – suurusjärk, mis ka samamoodi ei olnud stabiilne ja millega siis aidati riigieelarve menetlemise viimastes etappides tegelikult spordialaliite rahastada. Nüüd on see riigieelarve baasi osa, see summa, ja see tähendab, et summa, mida spordialaliitudele sel aastal eraldatakse tõusis 3,9 miljonile eurole.


Selle jaoks, et siit nüüd edasi astuda ja kasutada meie hästiarenenud kodanikuühiskonda Eesti Olümpiakomitee näol, sai täna muudetud spordi- ja halduskoostöö seadus, mis annab Kultuuriministeeriumile volitusnormi ehk siis tegelikult selles määruses kokkulepitu rakendamine on meil võimalik selle alusel üle anda Eesti Olümpiakomiteele. Ehk siis alaliitudel on üks etapp suhtlemiseks vähem. Nad saavad selle teenuse ja aruandluse ära klaarida oma katusorganisatsiooni, Eesti Olümpiakomiteega.


Poliitika kujundamine jääb jätkuvalt valitsuse ülesandeks ja need tingimused, kui neid soovitakse tulevikus muuta või täiendada, tuleb määratleda läbi kultuuriministri määruse. Seega sisu ei muutu, bürokraatiat võiks jääda vähemaks ja protsess võiks alaliitudele tulla lähemale. Kokkuvõtvalt võib öelda, et me tegelikult oleme vähendanud neid kohti, kust nüüd alaliidud peavad taotlemas käima. Üks asi siis riigieelarve menetluse käigus eraldi taotlemine läbi Riigikogu täiendavate vahendite. Need vahendid on, nagu ma ütlesin, juba selles samas spordialaliitude toetamise määruses ette nähtud ja selgete kriteeriumitega ära reguleeritud.


Kindlasti spordi rahastamise reformiga on kavandatud ka edasisi samme ehk siis üks arutelukohti, mis on ka valitsuse tegevusplaanis kokku lepitud on see, kuidas käsitleda neid vahendeid, mis spordiala liitudele eraldatakse läbi hasartmängumaksu nõukogu. Nagu me teame, sellest hasartmängumaksust 22% läheb täna juba otse Eesti Olümpiakomiteele, aga 10% kaalutakse veel eraldi hasartmängumaksu nõukogus. Ka selle jaoks tõenäoliselt on olemas kaasaegsemaid ja efektiivsemaid viise.


Ja lõpetuseks on mul rõõm teid kõiki kutsuda sporti tegema! Aprill on teadupärast fitnessikuu, nii et Eesti kulturismi- ja fitnessiliit kutsub kõiki ühinema nende üritustega, mida nad korraldavad. Suusasõpradele lohutuseks, tõesti, Eestimaal meil väga palju suusatamisvõimalusi enam pakkuda ei ole, aga ilm on läinud ilusaks, võite rahulikult suusad vahepeal kodus laka peale panna ja minge liikuge looduses!



Juhataja
Aitäh! Lähme küsimustevooru juurde. TV 3-l oli esimesena registreeritud, sõrm püsti.



Küsimus


Sven Soiver, TV3 Uudistest
Küsimus Jevgeni Ossinovskile sellest n-ö suhkrumaksust ehk magusate jookide maksust. Ma saan aru, et need määrad, mis siin eile ringlema läksid, ei ole veel päris lõplikud. Mis tempos valitsus hakkab nüüd otsustama, milliste määradega välja tullakse? Ja täpsustav küsimus, kas on plaanis kehtestada, või vähemalt te unistate, kui oleks võimalik kehtestada mingi piir, palju välismaalt tohib seda üle piiri sisse tuua? Sest selliste määrade juures, millest eile räägiti, on isegi Lätist Coca-Cola toomine kasumlikum äri kui õlle toomine.


Jevgeni Ossinovski
Aitäh! Viimasele küsimusele vastus on – ei. Rääkides magustatud suhkrujookide maksust, siis valitsus kiitis eile heaks selle kontseptsiooni ja kontseptsiooni eesmärk on tegelikult motiveerida maksupoliitilise meetmega tootjaid vähendama suhkrusisaldust oma toodetes. Kuidas seda ellu viiakse või mis selle tagab, on väga lihtne loogika – see maks või aktsiis, kuidas iganes seda nimetada, peab olema mitmeastmeline. Peab olema mitmeastmeline selleks, et võimaldada tootjatel, bürokraatlikus keeles, reformuleerida tooteid ehk siis toodetes suhkrusisaldust vähendada


Meie eesmärk ei ole mitte muuta tänaseid tooteid kallimaks, vaid suunata tootjaid vähendama oma toodetes suhkrusisaldust. Teiste riikide kogemus ütleb, et täpselt nii lähebki. Rahandusministeerium ise ütleb, et umbes poolte toodete puhul siis esimestel aastatel kohe langetatakse sisalduva suhkru mahtu alla maksustatava piiri just nimelt selleks, et vältida maksu ja sellega saavutataksegi tegelikult see rahvatervise eesmärk, et toodetes on vähem suhkrut ja tooted ise selle võrra kallimaks ei lähe


Oluline kokkulepe või osa sellest kontseptsioonist on see, et enamik müüdavatest jookidest jääb maksu alt välja. Kuni 5 grammi suhkrusisaldust 100 grammi kohta jääb maksu alt välja ja enamik müüdavaid jooke jääb alla selle. Teiste puhul, enamikel toodetel, mis jäävad üle selle piiri, on võimalus tulla oma toodete suhkrusisaldusega alla selle piiri ja vältida seda sama maksu. Me teame, ehkki tundub ju imelik, kas siis Coca-Colas tõesti vähendatakse suhkrusisaldust, ja ennustus on, et jah.


Kui me vaatame seda, ja te võite seda lihtsalt ka internetist järele vaadata, nende samade toodete, Coca-Cola, Pepsi-Cola ja kõik need muud suured brändid erinevates riikides, nende sama kaubamärgi all müüdavate toodete suhkrusisaldust – see erineb kordades. Ehk siis Coca-Cola meil siin on hoopis teistsuguse suhkrusisaldusega kui ta on näiteks Tais või mõnes teises Euroopa riigis. Tihti, loomulikult üks pool on siin küsimus selles, et missugused on tarbija maitse eelistused, on täitsa selge, et teatud ühiskondades on harjutud rohkem suhkrut tarbima, magusamaid jooke tarbima kui teistes, see on kindlasti üks põhjus. Aga üks olulisi põhjusi on kindlasti maksupoliitika. Sellesama maksupoliitilise meetmega, kus me teeme astmed, me tegelikult ju vähendame toodete suhkrusisaldust.


Kui siin algne ettepanek oli, et me paneme lihtsalt ühe mingisuguse maksu kõigile peale, siis seda efekti poleks olnud ja tegemist oleks puhtalt fiskaalsetel eesmärkidel inimestelt raha kokku korjamisega riigieelarvesse, mis oleks ka küll vähendanud suhkrujookide tarbimist, aga mitte a) sellisel määral ja b) ei oleks tegelikult siis mõjutanud seda suhkru sisaldust jookide sees. Nii et tegemist on kindlasti kontseptsioonina väga hea ettepanekuga. Kui me mõtleme nendele määradele, siis ei tasuks mõelda sellele, kui palju siis tänased tooted muutuvad kallimaks pärast selle kehtestamist, vaid pigem peaks mõtlema, kui palju nendes tänastes toodetes langeb suhkrusisaldus järgnevatel aastatel selleks, et jääda alla selle maksumäära ja selle tulemusena, kui palju jäävad Eesti inimesed tervemaks, kui nad tarbivad neid samu tooteid madalama suhkrusisaldusega.


Mis puudutab määrasid, siis siin tõepoolest eile Rahandusministeerium sai ülesandeks täiendavalt analüüsida erinevaid võimalusi ja mõjusid. Siin tootjad on mõistlikult, minu hinnangul mõistlikult, teinud ettepaneku, et võiks nende maksumäärade astmetes minna järk-järguliselt selleks, et tootjatel oleks aega oma tooteid reformuleerida ehk piltlikult öeldes, kujutame ette, et kui järgmine aasta peaks Coca-Cola hetkega vähendama suhkrusisaldust poole võrra või ükskõik mis limonaaditootja peaks poole võrra vähendama, siis tõenäoliselt on tõsi, et väga paljudele Eesti inimestele see ei maitseks, siis nad seda enam ei ostaks. Aga teiste riikide kogemus näitab, et kui suhkrusisaldust vähendad järk-järgult, siis inimesed ei pane seda isegi tähele.
 

Nii et ma arvan, et see on mõistlik ettepanek. Peab analüüsima, mismoodi seda täpselt teha ja kindlasti hinnatakse ka seda, missugune võib olla mõju nendele tootjatele, kes oma suhkrusisaldust ei peaks vähendama selle hinna mõttes ja kindlasti kaalutakse ka piiriülese kaubanduse küsimust.


Lisaks valitsus langetas põhimõttelise otsuse selles osas, et me taotleme riigiabiluba Euroopa Komisjonilt selleks, et maksu alt jääksid välja mahlad. Nimetame kõnekeeles neid naturaalseteks mahladeks, aga terminoloogiliselt mahl ongi ainult naturaalne mahl ehk siis mittenaturaalset mahla ei saagi olla, siis on tegemist mahlajoogiga. Põhjus on väga lihtne. Kuna nendes toodetes ei ole võimalik vähendada suhkrusisaldust ehk siis kui on värskelt pressitud õunamahl, siis see maks astmelisena nii-öelda toote reformuleerimise mõttes ei toimi, sest värskelt pressitud õunamahlas ei ole võimalik tootjal langetada suhkrusisaldust, sest see on naturaalne. Loodame, et me selle riigiabiloa ka saame. Mis ajakava puudutab, siis eks see sõltub Rahandusministeeriumist, aga me pigem liigume ikka mõnenädalase tempoga kui pikemaga.



Küsimus


Sven Soiver, TV3 Uudised
Täpsustav küsimus. Te mainisite, et kes ei vähenda, nende puhul kaalutakse ka piiriülese kaubanduse mõju, mis te sellega mõtlete?


Jevgeni Ossinovski
Rahandusministeerium, kes vastutab riigi maksupoliitika eest ja kelle haldusalas on ka Maksu- ja tolliamet, loomulikult erinevate maksumuudatuste puhul peab analüüsima ka seda, millisel määral on siis piirikaubanduse riskid ühe või teise muudatuse rakendamisel.



Juhataja
Aitäh! Kas on veel küsimusi? Siin oli järjekorras, öelge palun oma nimi ja toimetus.


Küsimus


Mattias Tammet, Delfi toimetusest
Mahladest, suhkrust sai põhjalikult, aga küsimus Justiitsministeeriumile, või ministrile isegi, kuigi sotsiaaldemokraadid võivad ka aidata. Teil oli siin üks tore eelnõu, mis päris hästi läbi ei läinud. Miks me ei peaks sellest välja lugema seda, et koalitsioon ei ole ühtne ja mis konkreetselt selle eelnõuga sai?


Urmas Reinsalu
Aitäh! Frühling Freude, kevade rõõm on selle probleem. Ja siin ei ole küsimus mitte, ma arvan, ainult see ei ole sotsiaaldemokraatide, Keskerakonnas ja ka IRL-ist oli mõningaid saadikuid, kes tegelikult ei, olid läinud kevadet nautima, aga kellel meist ei oleks kevad südames. Nii et ma arvan, me olime komisjonis enne kokku leppinud, mis puudutas seda karistusseadustiku muudatust, et me katkestame selle eelnõu. Eelnõu on katkestatud. Ma arvan, et esitatakse need uued samad muudatusettepanekud, mis seoses kevade rõõmuga jäid õhku. Ja siis loodame vihmast päeva ja siis paneme uuesti vihmasel päeval selle hääletusele.


Lisaküsimus
Kas opositsiooni inimesed on siis rohkem kontoriinimesed või..?


Opositsiooni ülesanne on valitsust kõigutada ja kasutada ära neid hetki, kui on valitsuskoalitsiooni saadikutel kevad südames. Selle eest nad saavad siis oma palga ja nemad peavad kritiseerima, see on nende ülesanne. Valitsusliidul on ülesanne oma agendat ellu viia, sest see on meie valijate toetus, nii see täpselt tasakaalus liigubki. Ma arvan, et selle asjaga, nagu ka õiguskomisjoni esimees ütles, et kevadistungjärgul saab see eelnõu kenasti ära menetletud.


Juhataja
Aitäh! Lähme edasi.


Küsimus


Elo Hellermaa, Aktuaalne Kaamera
Küsimus justiitsministrile. Eilses saates „Suud puhtaks!“ selgus, et järgmisel nädalal viiakse Riigikogule eelnõu, millega muudetakse karistusseadustikku nii, et enam ei oleks võimalik tõlgendada kirjalikku lapspornot lapspornona. Mida teie sellisest eelnõust arvate? Kas ühe inimese pärast, ühe kirjatüki pärast on mõttekas seadust selliselt muuta, et prokuratuur ei saaks isegi enam esitada süüdistust ja tõlgendada siis karistusseadustikku nii, et ka kirjalik tekst võiks olla lapsporno?


Urmas Reinsalu
Riigi karistuspoliitilisi valikuid ja seda moraalset hinnangut teeb tegelikult seadusandja, ta teeb seda läbi oma konkreetsete ettepanekute. On juhte küll olnud, kus ka ühest kriminaalasjast johtuvalt on ettepanekuid tehtud. Mulle konkreetselt meenub Riigikogus vastu võetud amnestiaseadus Tiit Madisonile, kus talle anti amnestiat ühe konkreetse sätte alusel ja siis ta vabanes vangistusest. Aga nüüd kindlasti prokuratuur ei ole tõlgendanud seda meelevaldselt, et ta kuskilt peast on ammutanud mingi väga kaudse tõlgendamisega, võtnud pädevuse, kus siis kirjalikus tekstis esineb lapspornot, et seda otsekui nurga tagant on teinud. Ei, see on kehtiv karistusseadustik, mis seda ütleb otseselt.


Ja see väärtus, mida me kaitseme, see on ühiskonna moraalsed hinnangud, see on kahtlemata ka tegelikkuses ka ühiskondlikku hoiakut peegeldav väärtus, et see asi ei ole okei. Õiguslikult seda tuleb tõkestada. Vaadates praegu, on pigem ühiskondlik hoiak, et meie riigi kriminaalpoliitiline prioriteet on tegelikult ju pedofiilide tõkestamine. Laste privaatsfääri õiguste kaitsmine, ja see kindlasti on. Ka need asjad, kui me räägime, olgu ta siis mitte füüsiliselt eksisteerivad inimesed, aga kirjalikus tekstis või ka multifilmina see tekst pandud kokku, seal on ikkagi tegemist ka rahvusvaheliselt tagatud väärtusega, mille ka Eesti seadusandja on välja töötanud rahvusvaheliste konventsioonide alusel. Niisuguste muudatuste tegemisel me peame õigushüvesid väga ettevaatlikult kaaluma. See kindlasti ei saa olla niisuguse meediadebati ajel esile kutsutud küsimus. Ja peame väga selgelt aru saama, mis signaali me anname. Aitäh!


Jevgeni Ossinovski
Ma võib-olla ka ütleks, läheks ka sellele libedale teele. Tegemist on kahtlemata väga tundliku küsimusega, emotsionaalse küsimusega ja loomulikult ka kahe erineva väärtuse põrkumise küsimusega. Ehk siis, kui erinevad väärtused põrkuvad, siis on oluline leida nende vahel tasakaal.


Vastavalt kehtivale seadusele on tõepoolest prokuratuur viinud selle otsustamise, tasakaalu leidmise küsimuse kohtule. Aga ma arvan, et iseenesest ühiskonnas vajaks selgeks vaidlemist seda tüüpi küsimus, sest vaba ühiskonna üks fundamentaalseid väärtusi on sõnavabadus. Sõnavabaduse üks fundamentaalseid osi on loomevabadus ja see, missugust karistust ühe või teise teatud ühiskondliku moraalinormi ületamise puhul rakendada, ma arvan, et see on väga vajalik arutelu. Sest üks küsimus on see, kui peetakse sobimatuks teatud teoste avaldamine või levik.


Teine küsimus on see, kui kirjanikule määratakse psühhiaatrilist ekspertiisi ja küsitakse, kas ta ei ole mitte nõdrameelne ja tahetakse teda karistada loomeinimesena, siis ma arvan, et see on üks väga põhimõtteline küsimus, mis vajaks ühiskonnas läbi vaidlemist. Kindlasti mitte teatud n-ö ühe kaasuse vaates ja võib-olla selliste meedia emotsionaalsuse või inimeste emotsionaalsest hoiakust tulenevalt, aga põhimõtteliselt on see väga oluline väärtusotsus riigi jaoks ja ühiskonna jaoks ja ma arvan, et see debatt ja diskussioon sellel teemal on oluline.


Juhataja
Härra Reinsalu, palun!


Urmas Reinsalu

Jah, loomulikult on, ega demokraatlikus ühiskonnas ei ole ükski riigivõimuharu kriitikavälises tsoonis. Sellepärast kohtud ka esitavad ju tegelikult, et neil on kohustus argumenteerida, tuua välja tegelikult ka argumentatsiooni kett, mille alusel nad jõudsid ühe või teise mingi resolutiivse otsuseni. Siin selles mõttes kindlasti on võimalik, kui kohus jõuab järeldusele, siis selle üle öelda, kas need järeldused olid ühe või teise inimese või tema arusaamade või maailmavaate järgi põhjendatud või mitte.


Ma tahaksin ühte väärtust ka kaitsta siin ja see on, ma vaatan, ka see niisugune avalik debatt, mis on keerelnud. Ka need rünnakud, mis on olnud prokuröri mõttes, prokuratuur ei ole tavaline haldusasutus. Ta tegelikkuses on niisuguses Kesk-Euroopa käsitluses ta on kvaasi õigusemõistmise asutus. Ta tegelikkuses peab tegutsema ka sõltumatult. Peab sõltumatult langetama, nii nagu ka prokurör oma arusaamise järgi, objektiivse kaalutluse järgi tõlgendab seadust ja seda realiseerib ja kohus ka sõltumatult viib läbi neid menetlustoiminguid, mida ta mingis juhtumis arvab heaks teha või mitte.


Loomulikult selles asjas on võimalik arendada seda debatti tõesti kas sõnavabaduse debatiks, on võimalik arendada seda debatti selleks, et meie ühiskonna jaoks on oluline väärtus laste seksuaalsest ahistamisest laste puutumatus, see on tegelikult ka moraalsed väärtused, mida karistusseadustikus on öeldud. Selle üle võib arutada, aga ma tahaksin rõhutada ka seda, et sõnavabadus on väga oluline väärtus. Sõnavabadus on väga oluline väärtus ja me näeme ka, et vahel on ka kiusatus seda sõnavabaduse piiri ahistada, ükskõik kui n-ö legitiimseid ettekäändeid tuues.


Siin on tegelikult olnud üleskutseid nn vihakõne ulatuslikuks kriminaliseerimiseks, mis viib täpselt samamoodi tegelikult, ma arvan, Eesti ühiskonna laiema arusaama sõnavabadusest, selle moonutamiseni. Tegelikult on ka küsimus ka verbaalset ahistamist tegelikult kriminaliseerida. Ka see viib tegelikult sõnavabaduse mõiste atrofeerumiseni. Nii et sõnavabadus on tõsine väärtus, millega ümber käia. Aga praegu ei ole jutt sellest, fookuses ei ole ka praeguse konkreetse kriminaalasja puhul, mis on siin debatt. Me oleme läinud libedale teele siin, me ei kirjuta kellelegi ette, me lihtsalt oleme nagu kodanikud – arutleme. Mida kaitstakse ei ole küsimus, kas keegi inimene tohib oma seisukohta väljendada või mitte, kaitstakse tegelikult ühiskonnas seda moraalset hoiakut, et suguühendus või alaealiste seksuaalne ärakasutamine, see ei ole, ja see on üks niisugune elementaarne alusväärtus ühiskonnas, et see ei ole, kuidagipidi ei saa olla aktsepteeritav. Aitäh!


Juhataja
Aitäh! Nüüd võtame viimase küsimuse, et jõuaks teha ka eriintervjuusid.


Küsimus
Mattias Tammet, Delfi toimetusest
Ma näen siin kahte ministrit, kes võiksid sellele vastata, kuigi spordist juba räägiti. Kui Päevalehte hoolega loete, siis näete, et noorsportlaste rahastamine on jäänud väga nigelaks ja keegi vastutada ei taha selle eest. Kes peaks vastutama ja mida teha, et see teema ei vaibuks?


Indrek Saar

Tänan! Ma olen põgusalt sellega kursis, see on tõepoolest olnud asi, mis on olnud Eesti Olümpiakomitee ja alaliitude kokku leppida ja korraldada ja ka nemad täpsustavad oma protseduurireegleid ja püüavad, ma usun, teha enda parima, et olemasoleva ressursiga siis võimalikult häid tulemusi saavutada, võimalikult paljudele lootustandvatele sportlastele võimalusi pakkuda.


Mis puudutab spordi rahastamist, siis nagu ma enne ütlesin, et poolteist miljonit tuli sel aastal alaliitudele juurde toetust, mis on stabiilsetel alustel jaotatud ja mis annab tuleviku suhtes kindluse alaliitudele ka oma vahendeid pikemas perspektiivis planeerida ehk siis aidata oma noorsportlasi. Enamus alaliite sellest süsteemi ümberkujundamisest võitis ehk siis nende riigipoolne toetus suurenes ja selle läbi on nendel võimalused.

 

Sel aastal taaskord suureneb ka ühe olulise rahastamisallika, Kultuurkapitali spordi sihtkapitali rahastus. Minu mälu järgi vahemikus 6-7% kasvavad vahendid, ka see on olnud üks olulisi instrumente selle jaoks, et tagada noorsportlastele vajalikud vahendid.

 

Samamoodi hasartmängumaksu laekumise prognoos läheb ülesmäge. Tuletan meelde, et juba kolmandat aastat toetab riik kõrgema kvalifikatsiooniga noorte treenereid ja sel aastal on see summa juba 4,5 miljonit, kus riigieelarve kaudu on mindud klubidele toeks. Ehk siis tegelikkuses uut raha on tulnud ka selle meetme kaudu tänaseks 4,5 miljonit juurde. Ja kindlasti see summa suureneb ka järgmisel aastal. Nii et ma arvan, et arvestades neid kasvikuid, mis tegelikult on spordi valdkonda läinud, kindlasti on võimalus valdkonnas ka oma prioriteete selle käigus ümber kujundada.

 

Juhataja
Aitäh! Ja pressikonverentsi ametlik osa on läbi. Intervjuud.


Lõpp

 

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

-