Juhataja Liis Velsker
Head ajakirjanikud! Head pressiülekande jälgijad ja vaatajad-kuulajad! Alustame tänast pressikonverentsi. Teie ees on täna peaminister Kaja Kallas, tervise- ja tööminister Tanel Kiik, justiitsminister Maris Lauri, siseminister Kristian Jaani ning haridus- ja teadusminister Liina Kersna. Esmalt annan sõna peaministrile.
Peaminister Kaja Kallas
Tere! Kõigepealt pean alustama nakkusohutuse tagamisest töökohtadel ja sellest, et meil on kavatsus muuta bioloogiliste ohutegurite määrust. Valitsus arutab seda edasi pärastlõunal. Mis on selle asja taga? Alates esmaspäevast kehtib meil meelelahutuskohtades, kultuuriüritustel, muuseumites ja spaades nõue, et tuleb oma terviseohutust tõendiga tõendada. See kõik on vajalik selleks, et me saaksime ühiskonda hoida võimalikult avatud ja jätkata elu nii, et kõik teenused toimivad, kõik inimesed saavad tööd teha ja neid teenuseid tarbida. Nendes kohtades on ka töötajad ja praegu tööandjatel pole justkui otsest alust või õigust küsida või kontrollida töötajate terviseohutust. Seda on on aga tööandjatel vaja teha just sellepärast, et tegelikult on koroonaviirus meil jälle laia levikuga ja väga palju levib see viirus ka töökohtadel.
Tööandja ülesanne on tagada töökeskkonnaohutus, see toimub riskide hindamise ja nende maandamise kaudu. Tööandjale ei ole riskide hindamine mingi uus kohustus, vaid see kehtib alates 1999. aastast. Alates 1. septembrist peab tööandja esitama riskianalüüsi tööinspektsiooni uude iseteenindusportaali. Selline otsus on vastu võetud juba aasta alguses. Selle riskianalüüsi võib teha tööandja ise, ta võib tellida selle ka teenuseosutajalt või koostada selle tööinspektsiooni iseteenindusportaalis. See riskianalüüs hindab seda, et töötajad puutuvad näiteks kokku päeva jooksul paljude inimestega. See riskianalüüs võib leida seda, et kuna oht nakkuse levikuks suurem, siis seetõttu on tööandjal õigus võtta kasutusele meetmed nakkushaiguse leviku tõkestamiseks. Selleks võib ta nõuda töötajatelt oma nakkusohutuse või terviseohutuse tõendamist. See tähendab seda, et nendes kohtades, kus riskianalüüsi järgi on risk nakatuda suurem, peab olema tööandjal ülevaade töötajate vaktsineeritusest ja võimalus tööd vastavalt sellele korraldada.
Juhul, kui töötaja ei ole vaktsineeritud ega soovi seda teha, on tööandjal õigus kasutusele võtta meetmed, näiteks nõuda töötajalt maskikandmist, paigaldada mingid muud nakkushaiguse leviku tõkestamise meetmed või viia töötaja üle teisele ametikohale, kus ta ei pea nii paljude inimestega kokku puutuma ja kus ka nakkushaiguse leviku risk on väiksem. Määruse muutmise eesmärk on tagada viiruse laia leviku ajal inimeste terviseohutus ja -kaitse. Ehk siis mitte ainult kliendid, kes tulevad, vaid ka need, kes teenindavad kliente – [nende kõigi puhul] peaks olema selge, et nad seda viirust ei levita. Nüüd, võtmaks maha seda hirmu, et inimesi hakatakse sellepärast vallandama, oli mul eile kohtumine tööandjate esindajatega. Tööandjatel on tööjõupuudus. Ehk iga töötaja on kulla hinnaga. Mitte keegi ei hakka vallandama kedagi lihtsalt lihtsalt niisama. On erinevaid meetmeid, mida saab kasutusele võtta selleks, et töökohtades nakkushaiguse levikut tõkestada. Aga need tööriistad, [kuidas] nõuda, küsida või saada teada, kas inimene on vaktsineeritud või ei ole, peavad tööandjatel olemas olema just selleks, et tegelikult ohutust tagada. Jällegi, miks see on oluline? See on oluline selle jaoks, et me saaksime hoida ühiskonda avatuna ja et kõik saaksid teha oma tööd.
Eile oli mul kohtumine ka eri sektorite esindajatega, keda need piirangud on väga tihedalt puudutanud, ja nende suur palve oli see: me teeme, mis on vajalik, me tahame teha tööd, me tahame olla avatud, sest see tähendab inimestele tööd ja leiba. Ja sellist elu me ju tegelikult kõik igatseme. Nii et koostöösoov on siin kindlasti olemas.
Saime täna valitsuses ka ülevaate sügisesest laste ja noorte vaktsineerimisest koolides. Jällegi, meie eesmärk on hoida haridussüsteem avatuna, et lapsed saaksid käia koolis kontaktõppel. Sellest [kõigest] räägib täpsemalt haridus- ja teadusminister. Positiivne on see, et noorte vaktsineerimine on läinud päris hea hooga käima, alates sellest hetkest, kui see on noortele olnud võimalik. Ühe doosiga on tänaseks vaktsineeritud juba 48,3% 16–17-aastaseid noori ehk ligi pooled. Võib-olla see protsent on isegi juba suurem protsent, mul on ilmselt [vanad andmed]. Jah, 32,6% 12–16-aastastest. Nii et huvi on ja kindlasti me sellega liigume edasi.
Samuti arutasime vaktsineerimise korraldust. Selge on see, et on tulnud väga palju uusi võimalusi inimeste lähedal vaktsineerida, näiteks vaktsineerimisbussid on väga populaarsed, ja selliseid võimalusi me loome juurde, just selleks, et kasutada ära ka ilusat ilma ja aega, kui inimesed liiguvad ringi ja saavad oma vaktsineerimist korraldada. Sellest räägib pikemalt tervise- ja tööminister.
Valitsuse istungil kiitsime heaks 14 päevakorrapunkti. Näiteks, kiitsime täiendava punktina heaks noortevaldkonna arengukava aastateks 2021–2035. See on jätkuks eelmisele noortevaldkonna arengukavale ja seal seatakse sihid järgmiseks 15 aastaks. Uue arengukavaga luuakse eeldused selleks, et kõigil noortel mistahes Eesti maapiirkondades oleks võimalik elada tervislikku ja täisväärtuslikku elu ning võimestada ja muuta kogukonda selliselt, et Eestis oleks maailma parim keskkond kasvamiseks, õppimiseks, elamiseks ja eneseteostuseks. Aga täpsemalt räägib sellest jälle haridus- ja teadusminister.
Minu poolt kõik. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Nüüd annan sõna tervise- ja tööministrile.
Tervise- ja tööminister Tanel Kiik
Lugupeetud ajakirjanikud! Alustades COVID-19 üldisest olukorrast, ütlen, et oleme kahjuks jätkuvalt tõusutrendis. Vahepeal on, võib öelda, R0 küll aeglustunud või, ütleme, langenud, aga ma ei väsi kordamast, et see, kui tõusukiirus langeb, ei tähenda seda, et on toimunud üldine langus, vaid see tähendab seda, et meie nakatuvus jätkuvalt tõuseb, nakatunute arv kasvab iga nädal. See tähendab ka järk-järgult haiglaravikoormuse tõusu. Ehk praegu on kõik meie tegevused suunatud, võib öelda, kahele peamisele vahendile, mille eesmärk on ühiskonda lahti hoida. Esiteks, vaktsineerimise maksimaalne hoogustamine, sest see aitab pidurdada nii nakatumist kui ka haiglaravikoormust, ja teiseks on kõik sellised meetmed, mis aitavad üldist viiruse levikut tõkestada, olgu seesama COVID-tõenditega ürituste korraldamine, olgu see maski kandmine ühistranspordis, eneseisolatsiooni kohustuse täitmine jms meetmed, mis on olnud juba pikalt jõus ja mida tuleb üha enam ka paremini kontrollida. Mul on väga hea meel, et tänase valitsuse otsusega eraldasime ligi 700 000 eurot lisaraha just nimelt riigisiseste piirangute täitmise tõhustamisse, kuhu terviseamet kaasab politsei- ja piirivalveameti. Täiendavalt eraldati vahendeid sise- ja välispiiride kontrolliks. Sellest räägib siseminister Kristian Jaani juba põhjalikumalt.
Tervisealaselt oleme täna hädaolukorras, see tähendab seda, et meie nakatusenäitajad on väga kõrged. Eestis oleme n-ö oma maatriksi järgi oranžis, Euroopa mõttes oleme juba põhimõtteliselt punane riik. Nakatumise näitajate poolest oleme novembri teise poole tasemel. Arvestades, et on alles augustikuu ja viiruse levik üldiselt sügistalvisel perioodil hoogustub, tähendab see kõik, et olukorda tuleb võtta äärmiselt tõsiselt nii järelevalve ja vaktsineerimise tõhustamise mõttes kui ka iga indiviidi tasandil mõistliku käitumisega.
Kui vaatame haiglaravil olevate inimeste arvu, siis, kui tahta siit midagi positiivset otsida, sest ikka tuleb vaadata teiselt poolt ka, siis see tõusutrend ei ole kaugeltki nii kiire. Miks see ei ole nii kiire? Siin ainult üks vastus: meil on lihtsalt valdav osa eakatest vaktsineeritud, üle poole Eesti elanikkonnast tervikuna, st täiskasvanute hulgas natuke üle 60%. Kui võrdleme varasemaid numbreid, ajast, kui Eestis oli, nagu enne viitasin, eelmise aasta novembri teises pooles sarnane nakatumise näitaja 100 000 elaniku kohta, siis oli haiglaravil üle 110 patsiendi ja see arv kasvas pidevalt ka kiiresti. Praegu on haiglaravil 64%, see on nimelt tänahommikuse seisuga, sarnase nakatumise numbri juures. Sellest 64%-st üle 90% on vaktsineerimata inimesed. Selleks ei pea olema täheteadlane, ei pea olema ka epidemioloog ega immunoloog, et siin seost näha. Ehk ilmselgelt vaktsineerimine aitab haiglaravi ennetada, see aitab ka üldist [nakatunute] arvu vähendada, aga eeskätt kaitseb loomulikult neid inimesi, kes on vaktsineerimiskuuri läbinud. Eri uuringute järgi [on andmed erinevad] – kes ütleb, et on 10-kordne erinevus, kes ütleb, et on 15-kordne erinevus haiglaravile sattumise riskis vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste [vahel]. Igaüks meist saab valida, kumba kategooriasse ta soovib ennast paigutada.
Kogu see jutt, et vaktsineerimine ei ole täiuslik ja sada protsenti kaitset ei ole, järelikult pole mõtet teha, on jabur. Ma ei väsi seda kordamast. Täpselt sama loogika järgi võiks lõpetada turvavööde kasutamise [sõidukis] või kiivri kandmise ehitusel. Või milleks need helkurid? Miski ei kaitse sada protsenti. Valik on selles, kas me läheme nulliga välja või me võtame parima kaitse, mis on võimalik saada, milleks on Euroopa Liidus müügiloa saanud väga tõhusad mRNA-vaktsiinid ja ka ühedoosiline Jansseni vaktsiin. Õnneks on valdav osa Eesti elanikke tegelikult sellest kõigest hästi aru saanud. Ma jään selle juurde, et Eesti inimesed on terviseteadlikud, vastutustundlikud, ja vaktsineerimise numbrid seda näitavad. Ehk üha enam, hoolimata sellest, et on üle 60% täiskasvanuid vaktsineeritud, me näeme, et tegelikult vaktsineerimise tempo on kasvanud.
Eelmine nädal oli viimase kahe kuu kõige kiirem vaktsineerimine esmaste vaktsineerimiste mõttes. Sel nädalal liigume samuti tempos 4000 uut ehk esmast vaktsineerimist päevas. Kindlasti ületame sihiks seatud 70% taseme täiskasvanute arvestuses pööripäevaks, aga eesmärk on loomulikult kõrgem, st 70% on ainult vahe-eesmärk ja need maakonnad, mis on selleni jõudnud või seal lähedal, jätkavad samamoodi täiemahuliselt vaktsineerimist, kuna kaitsta tuleb kõiki, kes vähegi seda kaitset soovivad ja vajavad.
Rääkides kahe sõnaga bioloogiliste ohutegurite määruse muutmisest, pean tunnistama, et siin on olnud natuke liiga palju hirmu ja alusetuid väiteid, mis vajavad ümberlükkamist. Ehk riskianalüüs, mida tööandjatel on kohustus teha, tuleneb seadusest. See kohustus on aastast 1999, nii et see ei ole mingi uus asi. Selle vastava seadusemuudatuse, et riskianalüüs tuleb esitada tööinspektsioonile selle aasta 1. septembriks, võttis vastu parlament veel eelmise valitsuse ajal. See oli algatatud valitsuse tasandil vist oktoobrikuus ja parlamendis sai see vastu võetud kevadel. Nii et ei maksa väita, nagu oleks praegune valitsus nüüd augusti keskel teatanud kõigele esitage 1. septembriks riskianalüüs. See oli pikalt ette teada. See seadus on vastu võetud. Riskianalüüsi ei ole ainult COVID-19 tõkestamine, see on kõikvõimalike ohutegurite ja muude riskide maandamine töökeskkonnas, olgu see kiivri kandmine, kaitseriietuse kandmine või mingi muu, ka nakkusriski vähendamised kuskil toitlustussektoris vms. Ehk sõltuvalt ettevõttest need riskid on erinevad. Praegu on kindlasti sarnane ja ühine COVID-19 risk.
See bioloogiliste ohutegurite määruse muutmine on pigem juhend, seal on täiendavad toetusmaterjalid tööandjatele ja ka töötajatele, et teada, millised on need meetmed ja kuidas seda riski maandada. Ma võiks mõnes mõttes öelda, et ega see, mis me praegu oleme määruse kavandisse kirja pannud, on ju teada olnud viimased pool aastat või kauemgi. Kõige parem ja efektiivsem viis riske maandada on vaktsineerimine, seejärel on testide tegemine, läbipõdemise tõend ja on ka muid alternatiive, kui tööandja suudab neid edukalt juurutada, näiteks töö ümberkorraldamine, maskikandmine, hajutamine, sisetegevused ja -töö viimine välistingimustesse vms. Nii et neid võimalusi on tööandjatel iseenesest rohkem. Aga loomulikult, kui küsida, mis on kõige mõistlikum tööandja kui töötaja seisukohalt, siis see on vaktsineerimine. Selle üle puudub teadusmaailmas ja ma arvan, et ka tööandjate ja ametiühingute vahel debatt ja eriarvamused. Lugesin ka lehest erinevaid sõnavõtte ja seisukohavõtte. Me olemegi siin ühel pool rindejoont. Teisel pool rindejoont on viirus, haigus ja pandeemia. Tööandjad, ametiühingud ja valitsus tahavad sama: ohutut töökeskkonda, ühiskonna lahti hoidmist, seda, et inimestel on võimalik ohutult tööl käia ja leiba teenida ning et inimestel on võimalik erinevatest üritustest-tegevustest osa saada. Me ju teame, mis on alternatiivid, me oleme neid näinud Eestis ja mujal riikides. Alternatiiv on järkjärguline ühiskonna lukustamine, ühe või teise sektori kinnipanek. Aga seda me teha ei soovi. Tegelikult me töötame ühiselt selle nimel, et seda teha ei tuleks. Valitsuse eesmärk ei ole kedagi vallandada, valitsuse eesmärk pole ka vallandamist soodustada. Valitsuse eesmärk on võimalikult kõrge tööhõive ja ühiskonna toimimine ning loomulikult iga inimese elu ja tervise kaitse. Sellest lähtuvalt me ka määruseid muudame ja erinevaid korraldusi kehtestame. Seda tööd teeme edasi. Aitäh!
Justiitsminister Maris Lauri
Tere! Ma jätkan Taneli teemat. Ehk siis tööandjad ja terviseandmed. Veel kord: riskihindamine on olnud kohustuslik juba eelmise sajandi lõpust, 1999. aastast. Võib-olla on ajalooline eripära see, et nakkushaiguste puhul ei ole senini olnud sellist akuutset vajadust ega nii suurt tunnetust, et seda tuleb hinnata. Tööandjatel on olnud kogu aeg kohustus hinnata kõiki võimalikke riske. Ja on olnud ka varem olukorrad, kus tööandjatel on tulnud hinnata ka nakkushaiguste riske. Mõtleme nüüd selle peale, kui meil on olnud gripihooajad ja olukorrad, kus on tulnud seda hinnata. Nakkushaiguse levik on lihtsalt üks võimalik risk.
Mis puudutab vaktsineerimistõendeid ja vaktsineerimise kohta küsimist. Kui riskihinnang näitab, et töötajal on vaja tervist kaitsta või [tagada,] et töötaja ei oleks ohuks teistele inimestele, olgu need kliendid või kolleegid, siis on tööandjal õigus küsida andmeid vaktsineerimise kohta, inimese ohutuse kohta. Siis on see õigus. Kui riskihinnang näitab, et ei ole töötajal ohtu, siis seda ei pea küsima, ei tule küsida, ei tohi küsida. Kui riskihinnang näitab, et see teadmine on vajalik, siis saab küsida.
Kui on olukord, et töötaja töökoht on selline, kus võib nakkus levida, siis tuleb kaaluda, [milliseid] meetmeid [kasutada], et seda riski alla viia. On selge, et alguses tuleb kasutada leebemaid meetmeid, aga see kõik sõltub sellest, milline on konkreetne töökoht ja konkreetne vajadus. Siin on juba tutvustatud neid variante, on need maskid või on see kätepesu, kui me räägime nakkushaigusest, on see kohtumiste teatud piiramine, vahemaa nõudmine või ükskõik, mis need on, tööd tuleb ümber korraldada. Ka need olukorrad, kus me oleme siin juba rakendanud näiteks kaugsuhtlemise võimalusi – kõiki neid asju tuleb vaadata ja kaaluda. Ja siis, kui on olukorrad, kus ei saa muid meetmeid rakendada, tulevad ka järgmised nõuded, näiteks see, et töötaja peab tõendama, et ta ei ole nakkusohtlik. Sealjuures saab tööandja ka selle töötaja puhul vaadata erinevaid võtteid, näiteks ümberpaigutamist. Tõsiasi on see, et tööandjal on kohustused, näiteks peab ta muutma töökeskkonna ohutuks, aga sellel kõigel on ka ratsionaalne mõõde, st tööandjalt ei saa lõpmatuseni nõuda kulutusi, need peavad olema ratsionaalsed.
Kui tööandja riskianalüüs näitab, et on hädavajalik inimese vaktsineeritus või pidev testimine, siis tööandja saab astuda teatud samme, kuid näiteks ei saa nõuda, et ta teeb testimist väga pika aja jooksul, olukorras, kus testide hind on näiteks kõrged. Ta peab kaaluma, kas see [meede] on ratsionaalne. Ehk siin on need kaalutluskohad. Kui nüüd tööandja riskihinnangu tõttu leiab, et ta peab saama töötaja kohta andmeid terviseandmeid, mis on väga sensitiivsed ja tundlikud andmed, siis ta peab tagama, et see informatsioon, mis ta saab, on hoitud turvaliselt vastavalt isikuandmete kaitse reeglitele. Kui see vajadus ära kaob, siis need andmed tuleb hävitada ja neid ei tohi enam edaspidi alles hoida. Ehk andmete säilitamine on ja kogumine on põhjendatud üksnes sel juhul, kui seda on riskianalüüsi puhul vaja, st kui riskianalüüs näitab, et seda on vaja teada, ja kui vajadus ära kaob, siis tuleb neid andmeid enam mitte hoida. Ja muidugi [ei tuleks neid] mitte prügikasti visata, vaid [tuleks] tõesti hävitada. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Nüüd annan sõna siseminister Kristian Jaanile.
Siseminister Kristian Jaani
Aitäh! Valitsuses eraldasime siseministeeriumile tõepoolest 1,6 miljonit eurot aasta lõpuni. Eelkõige on fookuses kõik see, mis puudutab illegaalse immigratsiooni ennetamist. Jätkuvalt Eestile rändesurvet küll ei ole, aga sellise illegaalse immigratsiooni asukoht on tulnud meile lähemale. Nüüd on Läti sarnase väljakutse ees, nagu oli Leedu. Ja kuna see on tulnud meile lähemale, siis tõepoolest rakendame PPA-s selliseid täiendavaid tegevusi. Selleks on tõepoolest vaja ka eelarvelisi lisavahendeid. Iseenesest see tähendab siis circa 12 000 täiendavat töötundi, mida PPA saab sisepiiridel rakendada, eelkõige fookusega lõunapiiril. Ehk kogu see liiklus, mis toimub praegu Eesti ja Läti vahel. Ennetuskoht on eelkõige illegaalse immigratsiooni transiit näiteks Lätist Skandinaaviamaadesse, põhjamaadesse. Juba praegu PPA iseenesest ööpäevas kontrollib lõunapiiril üle tuhande sõiduki riskianalüüsi alusel. Hetkel ei ole küll õnneks tuvastatud mitte midagi sellist, et keegi oleks kuidagi soovinud siinset transiitkoridori avada. Nagu ma ütlesin, Eestile rändesurvet hetkel ei ole, aga väga mõistlik on ennetavaid tegevusi läbi viia. PPA rakendab praegu stsenaariumit nr 2, millest me oleme ka varem rääkinud, nimelt, teatud riski kasvamise korral tuleb ennetavalt teha sisepiiridel täiendavaid kontrolle. Täiendavad kontrollid puudutavad sisepiiride mõttes nii Tallinna sadamat kui ka lennujaama.
Lisaks eraldasime raha ka häirekeskusele riigiinfo telefoni 1247 jätkuvaks toimimiseks. See on väga oluline infoliin, sellest on olnud inimestele väga suur abi. Nüüd panustab see eelkõige väga palju just sellele, mis puudutab abi andmist vaktsineerimise korraldamisel. Ja tõepoolest, väga paljud inimesed seda kasutavad. Põhimõtteliselt võib öelda, et riigi infotelefon 1247 on aidanud üle 45 000 inimesel saada kätte enda vaktsiinidoos. Nii et see on väga vajalik teenus, mida häirekeskus enda vabatahtlikega üleval hoiab, ja äärmiselt oluline.
Nüüd, kui rääkida veel illegaalse immigratsiooni ennetusest, siis olen homseks kokku kutsunud Balti siseministrid. Juba selle nädala alguses ma neile sellise ettepaneku tegin, homme me kohtume, küll kaugühenduse teel, et rääkida veel kord üle kõik väljakutsed, mis meil siin Balti riikides ühised on. Seni oleme küll niimoodi kahepoolselt suhelnud väga tihedalt, aga nägin isiklikult tõesti ka seda vajadust, et kutsuda kokku kõigi kolme Balti riigi siseministrid, rääkida [asjadest] täpsemalt ja leppida kokku tegevusi. Oleme Eestis ka edaspidigi valmis andma abi nii lätlastele kui ka leedulastele. Võimekus on iseenesest olemas leedulastele abi andmiseks sellise väljasaatmis-nõustamistiimi saatmise näol, see oleks kaheliikmeline meeskond. Iseenesest on võimekus olemas ka täiendava ESTPOL-i üksuse välja saatmiseks, aga eks homme saame selle Balti siseministritega täpsemalt läbi rääkida. Ja loomulikult kõik oleneb eelkõige sellest, millist abi eelkõige leedukad veel juurde soovivad. Lätlased on öelnud, et nemad praegu täiendavat abi ei vaja. Ja lühidalt ongi kõik selle poole pealt. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Nüüd annan sõna haridus- ja teadusminister Liina Kersnale. Palun!
Haridus- ja teadusminister Liina Kersna
Aitäh! Head rahvusvahelist noortepäeva teile kõigile! Kui teil on noori tuttavaid, siis õnnitlege neid. Me valitsuses rääkisime ka sellest ja arutasime, et kus maal see piir on. Seaduse järgi on 26 aastat, aga on ka teistsuguseid arvamusi.
Täna, rahvusvahelisel noortepäeval saime lõpuks valitsuses heaks kiidetud ka noortevaldkonna arengukava aastani 2035. See on tehtud suures koostöös noortega. Seda tänast päeva on väga oodatud. Ja mul on hea meel, et see sai täna kinnitatud, sest COVID-kriis on väga tõsiselt mõjutanud just noori. Me teame, et noorte vaimne tervis on saanud selles kriisis tõsiselt kannatada, noortel on tekkinud hariduslüngad ja noorte seas on ka töötus kasvanud. Ka neid noori, kes ei õpi ega tööta, on oluliselt juurde tulnud. Tegelikult seesama arengukava kõikide nende probleemidega tegeleb, nii et arengukava toimib tegelikult väga hästi ka COVID-kriisi kontekstis.
Teine teema, millest ma tahaksin lühidalt rääkida, on see, et valitsus kinnitas täna ka haridus- ja teadusministeeriumi põhimääruse. Teatavasti selle nädala esmaspäevast on haridus- ja teadusministeeriumil uus kantsler Kristi Vinter-Nemvalts, kes on doktorikraadiga kasvatusteadlane. Ta on olnud kaks aastat ministeeriumis asekantsleri ametikohal ja enne seda Tallinna Ülikoolis haridusteaduste instituudi juht. Ta jõudis teha ettevalmistusi ministeeriumi uue struktuuri moodustamiseks ja täna valitsus selle kinnitas. Mida me teeme? Me püüame muuta ministeeriumi juhtimist selgemaks. Tänase nelja asekantsleri asemel jätkab kolm asekantslerit ja nendest kolmest kahe asekantsleri portfell oluliselt muutub. See tähendab, et nendele ametikohtadele tulevad avalikud konkursid.
Üldhariduse ja noortevaldkonna asekantsler vastutab suurel määral just alaealiste haridusvaldkonna eest, seal on üldharidus, huviharidus, noorsootöö, andekate lastega tegelemine jne. Teine asekantsler tegeleb suurel määral just täiskasvanute haridusega, st kõrgharidus, innovatsioon, teadus, elukestev õpe ja ka kutseharidus. Kolmas asekantsler tegeleb haldusküsimustega, suuresti nii nagu praegu. Lisaks tõmbame kokku osakondi ja vahejuhtimissüsteeme. Kui praegu on haridus- ja teadusministeeriumis 19 osakonda, siis alles jääb 12. Osakonnad muutuvad suuremaks ja me kaotame ära osakonnajuhataja asetäitjate positsioonid ja büroojuhatajate positsioonid. Osakondade sisse tulevad konkreetsete valdkondade juhid. Nii et kui te minu käest küsite, kes vastutab ministeeriumis näiteks kaasava hariduse eest või huvihariduse eest, siis nendele valdkondadele tekivad taha valdkondlikud juhid. Juhtimine ja ka vastutus muutub konkreetsemaks. Meil on plaanis, et uus põhimäärus jõustuks 1. septembrist, aga nendele ametikohtadele, kus on vaja kuulutada välja konkurss, saame me nüüd need konkursid välja kuulutada.
Kolmas teema, mida ma tahaksin teiega kindlasti jagada, on noorte ja haridusvaldkonna vaktsineerimisplaan. Mis olukorras me praegu oleme? Tõesti, nii nagu peaminister ka ütles, 16–17-aastastest on meil tänaseks ühe doosiga juba peaaegu pooled noortest vaktsineeritud, täpsemalt 48,5%, ja 12–15-aastastest on praeguseks vaktsineeritud 32,8%.
Aga meil joonistuvad välja noorte vaktsineerimise numbrites piirkonnad, kus on olukord päris hea, ja piirkonnad, kus olukord on märkimisväärselt halvem kui teistes. Meil on mure Ida-Virumaaga, kus näiteks 16–17-aastastest on vaktsineeritud ainult 20%, 12–15-aastastest vaid 11%. Läänemaal on samuti need keskmised numbrid madalamad, aga ka Valgamaal ja Võrumaal, samal ajal kui näiteks Harjumaal on pooled 16–17-aastastest ühe doosiga vaktsineeritud ja 12–15-aastastest enam kui 30%. Tartu on olnud siin väga hea näide, neil on tänaseks 66% 16–17-aastastest vaktsineeritud ja pooled 12–15-aastastest. Ka Viljandimaal on päris head näitajad. Aga fookus on vaja kindlasti suunata eelkõige sinna, kus need numbrid on oluliselt madalamad.
Koolipere vaktsineerimisest rääkides me ei mõtle mitte ainult õpilasi, vaid me räägime kindlasti ka koolitöötajate vaktsineerimisest. Ja kui me vaatame nüüd üldharidust, siis üldhariduses keskmiselt on 75% töötajatest vaktsineeritud. 15 maakonnast seitsmes on üldhariduskooli töötajatest vaktsineeritud vähemalt ühe doosiga rohkem kui 80%. Need maakonnad, mis sinna seitsme hulka ei kuulu, ka seal on ligi 80% üldhariduskooli töötajatest vaktsineeritud. Sellele lisanduvad ka läbipõdemised, nii et see on üksnes see osakaal, mis näitab vaktsineeritust. Nii et me eeldame, et üldhariduskoolides ei ole väga palju neid töötajaid, kellel ei ole septembri alguses näidata COVID-passi. Aga jällegi, meil on maakondi, kus on kehvemad numbrid. Näiteks on Ida-Virumaal on põhikooli- ja gümnaasiumiõpetajatest vaktsineeritud 59%.
Mida me siis teeme? Me oleme pingutanud selle nimel, et võimalikult paljud noored ja ka õpetajad saaksid vaktsineeritud enne kooliaasta algust. Juba praegu on enam kui sajas haridusasutuses lükatud käima vaktsineerimispunktid, eilse seisuga on neid üle saja. Need ei ole need vaktsineerimispunktid, mis kõik juba toimivad, vaid need, kus on kindlad kuupäevad taga, millal vaktsineerimine kooliasutuses toimub.
Kõikides avalik-õiguslikes ülikoolides on samuti kokkulepped tehtud ning kas augusti lõpus või septembri alguses toimuvad ka ülikoolides vaktsineerimised.
Mida meil on vaja teha selleks, et vaktsineerimist koolikeskkonnas paremini korraldada? Kindlasti me peame muutma koolitervishoiuteenuste regulatsiooni, selleks et kooliõed saaksid õiguse vaktsineerida ka koolipersonali. Seda me teeme. Kindlasti me paneme jooksvalt koduleheküljele vaktsineeri.ee ning haridus- ja teadusministeeriumi koduleheküljele ülevaate nendest haridusasutustest, kus vaktsineerimised toimuvad, kuupäevade kaupa, ja neid on tõesti väga palju. Siis me koostame kõigile haridusasutustele koostöös haigekassaga ülevaate nende haridusasutuste laste vaktsineerituse kohta, st kui palju on juba vaktsineeritud ja kui palju oleks vaja veel vaktsineerida. See on oluline oma töö planeerimiseks, näiteks selleks, et teada, kui palju vaktsiini tellida.
Vaktsiinidest rääkides, üldjuhul haridusasutustes hakatakse vaktsineerima Modernaga. Selle vaktsiini puhul on kahe vaktsiini vahe neli nädalat. Võib vaktsineerida ka Pfizeriga, mille puhul on vaktsineerimiste vahe kuus nädalat. Aga meie eesmärk on, et täisvaktsineeritus saavutada võimalikult kiiresti, nii et eelistatud koolikeskkonnas on Moderna.
Oluline on öelda ka seda, et koolikeskkonnas laste vaktsineerimisel me peame kindlasti küsima lapsevanema informeeritud nõusolekut. Me koostame haigekassa, terviseameti ja õiguskantsleri bürooga koostöös põhjaliku infolehe, kus on lahti räägitud vaktsineerimise positiivsed küljed, aga ka võimalikud kõrvalmõjud, ja küsime lapsevanema nõusolekut lapse koolikeskkonnas vaktsineerimiseks. Seal tuleb sisse selline vahe: nendelt lapsevanematelt, kes ei ole nõus oma last koolikeskkonnas vaktsineerima, me küsime nõusolekut, et kas siis, kui laps on koolis lähikontaktne, tohib teda testida. Me loodame muidugi, et kõik lapsevanemad, kes kes ei anna nõusolekut vaktsineerimiseks, siiski annavad nõusoleku lapse testimiseks, sest kui me saame lähikontaktseid koolikeskkonnas kaks korda testida, siis need lapsed saavad jätkata kontaktõppel. Kui lapsevanem otsustab, et ta ei lase oma last vaktsineerida ja ta ei luba last ka lapsesõbralikul viisil koolis testida, siis see laps peab minema karantiini nii, nagu üldjuhul lähikontaktsed lähevad, ja nii, nagu haige laps läheb.
Me oleme tänaseks saatnud kõigile haridusasutuste juhtidele, aga ka koolipidajatele nende haridusasutuste töötajate vaktsineerituse andmed – üldistatult, st mitte isikustatult, vaid üldistatult, st näiteks, kui ma olen Mooste mõisakooli juht, siis ma tean, et mul on 87% õpetajatest vaktsineeritud vms. Need andmed on kõigil haridusasutuste juhtidel olemas ja need on ka koolipidajatel olemas. See on oluline sellepärast, et nii koolipidajad kui ka koolijuhid saavad paremini planeerida vaktsineerimistööd – sinna, kus see protsent on madal, saab siis ka suuremat fookust panna. Me hakkame kaks korda kuus seirama seda, kuidas õpetajate ja õpilaste vaktsineeritus tase on tõusnud. Kui kusagil on probleem, siis me saame jooksvalt reageerida. Ja meie eesmärk on see, et 16–17-aastaste vaktsineeritus vähemalt ühe doosiga oleks oktoobri lõpuks vähemalt 70% ja haridustöötajate seas siis vähemalt 90%.
Me oleme teinud kõvasti tööd pärast eelmise nädala valitsuses tehtud põhimõttelisi otsuseid, kuidas hoida haridusasutused sügishooajal võimalikult avatuna. Püüame reedel ehk homme saata haridusasutustele välja ka täpsemad juhised, kuidas hoida haridussüsteem avatuna. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Nüüd on ajakirjanikel võimalus esitada küsimusi. Palun öelge oma nimi, väljaanne ja kellele te küsimuse esitate.
Marian Võsumets, Kanal2
Mu esimene küsimus on siseminister Kristian Jaanile. Mis need nagu potentsiaalsed stsenaariumid ikkagi on juhul, kui ka Eesti piirile see rändesurve ühel hetkel peaks jõudma? Kas politsei saab õiguse kasutada jõudu? Kas meil on tehtud selleks mingeid ettevalmistused sarnaselt mingisuguses laagri formaadis, nagu on mujal riikides? Või milline see tegevusplaan on, juhul kui see [rände]surve ka siia jõuab?
Mu teine küsimus on justiitsministrile ja võib-olla ka terviseministrile. Kas te saaksite tuua mõne näite sellest, millises olukorras oleks töötaja vallandamine reaalselt õigustatud, kui ta ei ole vaktsineeritud ja kui ta ei suuda oma [nakkus]ohutust ka tõestada? Aitäh!
Kristian Jaani
Aitäh! Selles mõttes on Eesti riigi õigusruum nüüd natukene parem, julgen niimoodi öelda, kui on meie naabritel olnud Lätis ja Leedus, et kui me räägime nüüd välispiiril jõu kasutamisest, siis Eestis me ei pea kuidagi ei hädaolukorda ega eriolukorda [välja] kuulutama selle jaoks, et meie politseinikud saaksid välispiiri kaitsel kasutada jõudu ja jõuga tõrjuda tagasi need inimesed, kes üritavad illegaalselt piiri ületada seal, kus piiri ületamine ei ole ette nähtud, ehk nad ei sisene riiki piiripunktide kaudu. Nii et meil ei ole kuidagi vaja mingisugust erilist olukorda sellepärast välja kuulutada, meil on olemas korrakaitseseadus, mis ohu korral lubab politseinikel kasutada jõudu, ja meil on võimalus ka kaasa piirivalvesse näiteks kaitseliitlasi.
Kaitseliitlaste kaasamine nüüd lihtsalt, ütleme, kehana on ametiabi korras, kui me tahame kaitseliitlasi kaasata piiri valvamisse sellise funktsiooniga, et nad võiksid kasutada sundi, kasutada jõudu, siis see peab küll tulema valitsuse korraldusega. Aga jällegi, Eesti õigusruumis on need võimalused kõik olemas ja selleks ei ole vaja mingi erilist luba või taktikat, vaid see ongi see, et politsei- ja piirivalveamet saab ise otsustada ja vastavalt olukorrale tegutseda.
Kui me nüüd räägime sellest võimalikust stsenaariumist, mida me oleme näinud Lätis või Leedus, siis selle lahendamise tarbeks on meil olemas massilise sisserände hädaolukorra lahendamise plaan, mille juhtasutus on politsei- ja piirivalveamet, aga sinna on kaasatud veel väga paljud instantsid. On olemas ka hädaolukorra lahendamise plaani rakenduskava ja seal on väga konkreetselt kirjas, kuidas toimub tegevus menetluspunktides ja kuidas menetluspunktidest edasi liigutakse majutusse, näiteks. Majutus on see valdkond, mida hoiab üleval ja organiseerib sotsiaalkindlustusamet.
Aga veel kord: valmisolek on meil Eestis loodud ja seda valmisolekut me ka pidevalt kontrollime. Politsei- ja piirivalveamet on selle tarbeks korraldanud päris mitu õppust. Tänaseks oleme juba pannud töösse ka strateegilise staabi politsei- ja piirivalveametis, just nimelt selles vaates, et illegaalse immigratsiooni lähtekoht on lähemale tulnud, see on jõudnud juba Lätti, ning et olla ikkagi valmis tegevusteks. Aga hetkel viime läbi ennetavaid tegevusi sisepiiridel.
Juhataja
Aitäh! Sõna on justiitsministril. Palun!
Maris Lauri
Jaa. Need on eelkõige sellised töökohad, kus riskianalüüs nakkushaiguse puhul näiteks näitab seda, et töötaja puutub kokku väga paljude inimestega või inimestega, kelle jaoks ta ise võib olla ohtlik või kes võivad temale potentsiaalselt ohtlikud olla. See eeldab seda, et ta oleks nakkusohutu. Kui töötaja näiteks keeldub vaktsineerimisest ja selle tõttu tuleb hinnata, et selles ametikohas ta peaks olema vaktsineeritud, kuna vaktsineeritus tõmbab riski kõvasti allapoole, ja riskihinnang näitab tegelikult, et sellel ametikohal peaks inimene olema vaktsineeritud, sest seal ei ole võimalik ka näiteks abivõtteid kasutada, siis on järgmine samm see, et tuleb hinnata, kas töötajat saab paigutada kuskile mujale tööle. Kui asutuses ei ole selliseid töökohti, et seda inimest saaks kuskile mujale paigutada, siis ongi see olukord, kus, ütleme, tööandja ei saa töötajat tööle lubada, sest ta on endale või teistele ohtlik, ja ta ei saa teda ka kuskile teise töökohale paigutada oma asutuse sees. Siis on võimalus kaaluda ka inimese vallandamist.
See olukord kehtib ka praegustel juhtudel. Seda ei ole küll rakendatud üldjuhul nakkushaiguste puhul, aga mingite teiste tunnuste või mingite muude olukordade puhul, kui inimene mingitest asjadest keeldub, mingeid asju ei ole nõus rakendama, siis ongi see lugu, et kui sa seda ei tee, sa ei ole nõus, siis kahjuks … Ka praegu on olemas võimalus inimest koondada sellistel juhtudel. See on üks koondamispõhjus, see on olemas selles seaduses.
Tanel Kiik
Jaa. No tegelikult riskianalüüs, nagu öeldud, on laiem. Riskianalüüs võib ette näha erinevaid meetmeid, sõltuvalt valdkonnast. Ma kujutan ette, et kui ma olen tööandja ja mul on näiteks ehitusplats, kus ma tahan, et inimesed kannaksid kiivrit või ka muid kaitsevahendeid, aga keegi kategooriliselt sellest keeldub – ütleb, et tema tuleb tööle plätudes ja tal on kõik hästi –, siis mul tekib küsimus, kas see on väga mõistlik ja põhjendatud nii tema enda kui ka teiste ohutuse seisukohalt. Paratamatult võid sa sellega ohustada ka teisi, kui sinuga midagi ootamatut juhtub. Vaktsineerimise või testimisega on tegelikult sama asi. On teatud töökeskkondi ja teatud valdkondi, kus see on ilmselgelt õigustatud.
Minu jaoks konkreetne näide, kui küsite, on Tallinna kiirabi näide. Mina arvan, et see, mida doktor Adlas tegi, on õige ja mõistlik suund. Ta andis vaktsineerimata töötajatele väga pika üleminekuperioodi, ta andis võimaluse, selgitas riskianalüüse ja näitas põhjendusi, et tuleb tagada kiirabi toimepidevus. Tal pole aega, et veenduda seal parasjagu sündmusplatsil, kas patsient on vaktsineeritud või mitte, kas on võimalik seal maski kanda või muid asju teha. Kui on vaja kiiresti mõnda näiteks raskes liiklusõnnetuses olnud inimest või muul põhjusel haigestunud inimest elustada, ravida või muul viisil tema tervist hoida, siis ilmselgelt kõik sellised n-ö lisameetmed, et hoiame distantsi või kanname maski, ei pruugi olla piisavad ja adekvaatsed. Testimine paratamatult näitab ka perioodilist tulemust, see ei taga niikuinii kokkuvõttes kaitset, vaid annab selle hetkepildi. Ja teiseks, testitud inimese puhul on ikkagi oht, et kui näiteks satub kogu brigaad eneseisolatsiooni, siis reaalselt jäävad päris väljakutsed ja patsiendid teenindamata ehk tekib toimepidevushäire. Selles valguses Tallinna kiirabi otsust mina toetan, aga loomulikult töötajatel on õigus enda õigusi kaitsta, kui nad tunnevad, et neile on liiga tehtud. Ma tean, et siin osa tunneb seda. Neil on õigus seda vaidlustada, vastavalt kas tööandja kaudu või kohtu kaudu. Kõik need võimalused on olemas, Eesti on õigusriik. Aga selliste juhtude puhul ma arvan, et tervishoiuvaldkonnas, sotsiaalhoolekande valdkonnas, krooniliste haigetega, olukordades, kus nõrgema immuunsusega inimestega kokku puututakse või seal, kus tööd ümber korraldada ei ole võimalik, on töötajatelt vaktsineerimise nõudmine ja selle eeldamine õigustatud. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Võtame järgmise küsimuse.
Paul Lees, TV3
Küsimus siseriikliku julgeoleku kohta, peaministrile hoopis. Hommikul tuli teade, et politsei enam ei värba. Ja nagu me ka teame, siis kaitseväest käis just läbi kurikuulus kärpimine. Väga palju päästet, eriti merepääste, baseerub just vabatahtlikkusel. Mul nagu kodanikuna tekib natukene niisugune võib-olla ohutuse kadumine. Kuidas teil tunne on?
Kaja Kallas
Kõigepealt, siseminister saab kohe ümber lükata selle, mis puudutab politsei- ja piirivalveametit ja seda artiklit, mis oli, mis puudutab neid ametikohti. Võib-olla oleks see selgitus kõigepealt lihtsam, kui see tuleb, [Kristian,] sinu käest?
Kristian Jaani
Jaa. Kokkuhoiukohti loomulikult siseministeeriumi haldusalas otsitakse. Ja hetkel, kui me räägime konkreetselt politsei- ja piirivalveametist, siis tõepoolest, n-ö tühjade ametikohtade vaates on värbamine peatatud. See ei puuduta neid inimesi, kes lõpetavad sisekaitseakadeemia, näiteks, on kolm aastat koolis käinud ja tulevad tööle. Nemad loomulikult oma töökohad saavad.
Aga tõesti, kokkuhoiukohtade vaates selline protsess, et kas kõik täna olemasolevad vabad kohad peaks tulevikus täidetama – selle üle tõepoolest sisemised diskussioonid käivad. Aga eelkõige muidugi on oluline korraldada töö sel juhul ümber nii, et inimene tänavalt ei kannataks ja turvatunne mitte kuidagi ei kannataks selliste ümberkorralduste ja muudatuste vaates.
Suurem eesmärk on ikkagi jätkuvalt see, et meie siseturvalisuse inimeste miinimumpalk oleks tulevikus 1,2 Eesti keskmist. Ja siin tuleb riigil loomulikult panustada. Üks moodus on ka see, kuidas sisemiselt veelgi efektiivsemaks muutuda. Aga veel kord: ei, me ei räägi praegu reaalselt kohe koondatavast politseiametnikust. Pikas perspektiivis see võib kõne alla tulla, aga hetkel me siin sellest ei räägi.
Kaja Kallas
Lisan jah, et see, mis on ka üle kinnitatud, on see, et siseturvalisuse valdkonnas olukord kuidagi hullemaks ei lähe, st kodanike vaates midagi ei halvene. Võimalikud ümberkorraldused ei too selliseid tagajärgi siseturvalisuse valdkonnas. Ma arvan, et on väga oluline see üle rõhutada. See kindlasti niimoodi ka on.
Juhataja
Kas on veel küsimusi?
Elisabeth Viil, Delfi
Esimene küsimus läheb tervishoiuministrile Tanel Kiigele. Kuidas kavatsetakse ühistranspordis maskikandmist tõhusamalt kontrollida?
Ja teine küsimus on minister Kristian Jaanile. Kui suur on oht, et Leedu maskivastaste protestistsenaarium ka Eestis kordub, ning kas me oleme selleks valmis? Aitäh!
Tanel Kiik
Jaa. Mõlemad on väga head küsimused. Aga maskikandmise või täpsemalt suu ja nina katmise nõuet näiteks Tallinnas kontrollib terviseamet koostöös korrakaitseorganiga ehk Tallinnaga koostöös. Täiendavalt just nimelt see rahaeraldis, millest ma enne rääkisin, 700 000 eurot, mis puudutab siseriiklike meetmete täitmist, see ongi just ühest küljest maskikandmise küsimus, teisest küljest eneseisolatsiooni täitmise tagamine. Selleks on tõesti terviseamet palunud abi ja tuge politsei- ja piirivalveametilt, et tagada valitsuse kehtestatud korralduste järelevalve. Politsei- ja piirivalveamet tuleb appi vastavalt nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse §-le 45.
Terviseamet ja PPA on kokku leppinud, et esialgu kaasatakse nendesse küsimustesse nüüd laiemalt, nagu öeldud, mitme riigisisese reegli täitmise [kontrollimisse] 50 politseiametnikku, täpsemalt 25 patrulli kaheksa tundi päevas. Lisaks nendele nimetatud eraldi patrullidele teevad politseiametnikud menetlustoiminguid väärteomenetluses ehk on igas mõttes abiks konkreetse nõude täitmisel. Aga loomulikult kõige mõistlikum viis seda teha on see, et igaüks teostab ise enda üle järelevalvet ja et ühistranspordi puhul ka teenuseosutaja seda meelde tuletab, on need sildid või on see kõlarist tulev info. Seal on ka meediatöö, sest meedia kindlasti aitab heas mõttes kaasa, et reeglid inimestel meeles püsiksid ja et neid tõsiselt võetaks. Sest hoolimata sellest, et see kriis on kaua kestnud, kõik on sellest väsinud, kurnatud, tüdinud jpm, viirus sellest ei hooli. Kui me tahame, et pandeemia läbi saaks, siis meil tuleb võtta seda vähemalt sama tõsiselt kui seni, kuna iga järgmine tüvi on olnud nakkusohtlikum kui eelmine. Aitäh!
Kristian Jaani
Aitäh küsimuse eest! Jah, see, mis Leedus toimus, on iseenesest äärmiselt kahetsusväärne. Ja see, et politseinikud viga said – no seda on tegelikult raske sõnadesse panna. Nüüd need ohud ja võimalikud ohud. Politsei- ja piirivalveamet tegeleb selliste ohtude analüüsiga iga päev, nii iseseisvalt kui ka partneritega koostöös. Kohe peale seda, kui olid mainitud sündmused Vilniuses, suhtlesid meie inimesed kolleegidega Leedust, et saada teada, missugused olid konkreetsed tehiolud ja kas on mingisugust praktikat, mida me peaksime siin arvestama selles vaates. Nii et see koostöö on tegelikkuses igapäevane.
Eestis, kui keegi tahab meeleavaldust korraldada, on selleks konkreetne regulatsioon, mida inimene tegema peab, kui ta tahab meelt avaldama tulla. Meil on õigusriik. Meil tuleb politseid teavitada sellest. Ja see teavitamine ongi oluline just seetõttu, et politsei saaks nõustada, saaks ennetada võimalikke ohte, aga loomulikult on politsei valmis ka reageerima sellele, kui keegi reeglitest kinni ei pea. Aga põhisõnum on tõesti see, et politsei- ja piirivalveamet tegeleb selliste ohtude analüüsimisega praktiliselt iga päev.
Juhataja
Peaminister soovis ka kommenteerida.
Kaja Kallas
Jaa, ma soovin ka täiendada. Eile rääkisin ka Leedu peaministriga nende protestidest ja sellest, et selline ei tundu ju ka käitumine Leedu inimestele väga omane. Ta kinnitas seda, et eks provokatsiooni on seal olnud. Nüüd, tulles meie juurde, kui te vaatate sotsiaalmeediat, siis ehitatakse seal juba pinget üles, luuakse uusi libakontosid. Need libakontod jagavad igasugust soga, et inimesi üles kütta ja kasvatada pinget, et see ühel hetkel plahvataks.
Eelmine kord, kui olid protestid, siis mulle kirjutasid ka inimesed, kes seal olid. Nende hulgas on inimesi, kes täiesti siiralt uskusid igasugu jama, mida kirjutati. Näiteks, ma mäletan, kuidas üks proua kirjutas, et no ma olen siin protestil nüüd olnud ja näed, siin juba üks inimene ütles, et viskame politseid pudeliga. Seda küll keegi ei teinud, aga selliseid provokaatoreid sinna meeleavalduste hulka kindlasti läheb. Vaadates seda mustrit teistes riikides, loomulikult me peame hoidma väga [hoolega asjadel] silma peal. Aga ka Leedus olid ju tegelikult parlamendiliikmed, kes õhutasid seda kõike takka. Kui panna see suurde pilti, siis Leedu on hübriidrünnaku all Valgevene poolt.
Kui on sees jõud, mis üritavad tegelikult destabiliseerida ühiskonda erinevates kohtades, et nõrgestada tegelikult ka näiteks politsei- ja piirivalveameti tegevust piiri peal, sest kõik see võtab ressurssi, siis seda tuleb väga silmas pidada, et tegelikult on inimestel hirmud. Nende hirmudega tuleb tegelda, aga tuleb vaadata ka neid mustreid, kuidas tegelikult ehitatakse hoopis üles, ütleme, ühiskonna destabiliseerimise samme. Aga seda ei tohiks kindlasti lasta juhtuda.
Juhataja
Terviseministril oli ka kommentaar.
Tanel Kiik
Jaa, ma arvan, et siin me oleme kogu valitsuses ühel meelel ja ma usun, et ka ajakirjanikega, et kogu see COVID-19 kriis, nagu öeldud, ongi olnud kurnav, ärevust tekitav. On olnud meeletus koguses uudiseid, infot, sh kahjuks on libauudiseid tekitatud ja levitatud. Seda on teinud, võib otse öelda, eri riigid, seda on teinud tegelikult küllaltki paljud sellised n-ö meediatrollid. Ma arvan, et igasuguseid sõimukirju, ähvardusi jms on saanud tõenäoliselt kõik valitsuse liikmed, teadusnõukojast rääkimata, ja kahjuks on olnud tõesti ka neid olukordi, kus meeleavaldustel on hea maitse piirist väljutud.
See, et inimesed oma seisukohti väljendanud, on kõik arusaadav. Debatti peetakse mitmel pool, näiteks selle üle, mis on parimad meetmed jms. Aga mina tahaks veel tõesti tähelepanu juhtida sellele: väga loodan, et me Eestis ei jõua sellesse olukorda, kus mõni erakond käitub nii vastutustundetult, et püüab ühiskonnas olemasolevaid pingeid ja muret selle kriisi pärast, mis on iseenesest arusaadav, kuidagimoodi ära kasutada kohalike valimiste kampaania kontekstis, inimesi tänavale kutsudes, reegleid eirama õhutades või muid selliseid täiesti vastutustundetuid ja väärituid samme ette võttes.
Ehk selle kriisi saame lahendada ikkagi ainult kõik koos pingutades ja tegutsedes. See kõik kõlab, ma saan aru, klišeena, aga nii see tegelikult ju on. Mida rohkem selliseid populariseerivaid jooni, üleskutsed ja libauudiseid levitame, ähvardusi teeme, inimesi hirmutame ja tänavale kutsume, seda kauem see kriis kestab ja seda polariseeruvamaks ühiskond muutub. Kokkuvõttes on seda suurem see kahju nii igale inimesele üksikuna võttes kui ka riigile ja ühiskonnale tervikuna. Nii et ma väga kutsun üles kõiki erakondi siin käituma vastutustundlikult, mõistlikult, kõiki poliitikuid mitte minema kergema ja väga inetu vastupanu teed, et seda kuidagimoodi poliitiliselt ära kasutada.
Ma juba tean, et Eesti ajakirjanikke ma ei pea siin üles kutsuma, kuna Eesti ajakirjandus on vastutustundlik ja mõistlik ning selliseid mõttetuid konflikte esile ei kutsu. Sama kahjuks ei saa alati öelda sotsiaalmeedia kohta, kus inimestel on võimalused oma libaseisukohti esitada oluliselt avaramad. Aga eks nendega tuleb ka tegeleda. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Pressikonverents on praeguseks lõppenud. Nüüd on võimalus teha ministritega eraldi intervjuusid. Palun teeme seda hajutatult, näiteks siseõues!
