Valitsuse pressikonverents, 19. august 2021

19.08.2021 | 11:04

Pressikonverentsil osalesid peaminister Kaja Kallas, tervise- ja tööminister Tanel Kiik, siseminister Kristian Jaani ning kaitseminister Kalle Laanet. Valitsuse pressikonverents toimus Stenbocki maja pressiruumis ja algas kell 12.
    • Jaga

Juhataja Jevgenia Värä


Head ajakirjanikud! Kell on täpselt 12. Alustame valitsuse pressikonverentsi.

Teie ees on täna peaminister Kaja Kallas, tervise- ja tööminister Tanel Kiik, kaitseminister Kalle Laanet ja siseminister Kristian Jaani.

Kaja Kallas, palun!



 

Peaminister Kaja Kallas

 

Tere! Täna me arutasime valitsuses kõigepealt valmidust aidata neid Afganistanis ohtu sattunud inimesi, kes on Eestit aidanud ja kes on Eestiga koostööd teinud. Meile teadaolevalt Afganistanis Eesti kodanikke ei viibi. Hetkel on kõige prioriteetsem küsimus Euroopa Liidu kodanike ja töötajate evakueerimine. Selleks teevad kõik liikmesriigid intensiivselt koostööd, et oleks võimalik neid inimesi koju tuua.

Eesti peab väga oluliseks aidata neid inimesi, kes on meid aidanud, kes on meiega kohapeal koostööd teinud ja kes võivad ohtu sattuda Talibani vägivaldsete rünnakute korral.

Tegime täna otsuse, mille alusel Eesti on valmis vastu võtma kokku kuni 30 Afganistanist evakueeritud inimest. Neist kümme on Euroopa Liidu ja NATO-ga koostööd teinud inimesed ja teised kuni 20 on Eestit aidanud inimesed –koos pereliikmetega –, keda keegi peale meie päästa ei saa. Nende hulgas on ämmaemandate koolitajad, tüdrukute hariduse ja naiste õiguste eest seisjad ning kodanikuaktivistid, kellest osa on töötanud mittetulundusühingu Mondo all ja kelle puhul on karta, et Afganistanis viibimine võib tuua kaasa olulise ohu nende elule ja tervisele.

Inimesed võetakse vastu ümberpaigutamise või asustamise teel vastavalt välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadusele. Sellele otsusele peab andma heakskiidu veel Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon. Ja konkreetse otsuse iga inimese kohta, kas ta välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse alusel kaitse saab või ei saa, langetab politsei- ja piirivalveamet, kes teeb taotleja taustakontrolli nii palju, kui see on hetkel võimalik.

Olukord Afganistanis on jätkuvalt pingeline. Ma usun, et kõik saavad seda ka uudiste vahendusel näha. Inimeste ohutuks evakueerimiseks ei pruugi olla enam võimalus pärast seda, kui Ameerika on oma militaarmissiooni lõpetanud, seetõttu on meil nende sammudega kiire.

Afganistanil on eriline koht Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitikas – 18 aastat kestnud missiooni käigus hukkus üheksa Eesti sõdurit ja kümned said haavata. Nii et peame meeles kõiki neid Eesti kaitseväelasi, kes on Afganistanis teeninud, ja neid, kes on seal oma elu kaotanud. Need võitlejad on seisnud Eesti julgeoleku eest ja edendanud afgaanide õigusi ja vabadusi. Nende panust sellesse kindlasti ei unustata.

Rahvusvaheliselt on meie fookus kolmel asjal. Esiteks, evakuatsioon. See tähendab, et NATO siht on hoida töös Kabuli lennujaam ja kriitiline infrastruktuur, eelkõige haiglad. Teiseks, läbirääkimistel massilise rändelaine ennetamiseks just liitlaste, naaberriikide ja partneritega, sest naaberriigid on need, mis on nii geograafiliselt kui ka kultuuriliselt Afganistanile kõige lähedasemad. Ja kolmandaks, arengukoostöö ehk siis toetusrahade peatamine Afganistanile.

Lisaks, valitsuse istungil kiitsime heaks 12 päevakorrapunkti, muuhulgas kiitsime heaks punkti, millega haridus- ja teadusministeeriumil on võimalik [saada raha] tänavuses lisaeelarves ette nähtud toetuste jäägist, mis olid mõeldud õpilaagriteks ja mida ära ei kasutatud, ning kasutada seda 2,6 miljonit eurot selleks, et haridusasutuste sundventilatsiooni väljaehitamist toetada. Sest tõesti, tuleb välja, et päris paljud Eestimaa koolid on puhtalt sellise ventilatsiooniga, et aknad tuleb lahti teha. Aga selleks, et oleks võimalik õhuvahetust monitoorida, oleksid [vajalikud] andurid, samuti raha selleks, et ventilatsiooni [ehitamist] nendes koolides toetada.

Lisaks otsustasime kahe ministri ettepanekul nimetada ametisse uue sotsiaalministeeriumi kantsleri. Kantsleriks saab Maarjo Mändmaa, kes alustab tööd juba esmaspäevast. Sellest räägib täpsemalt tervise- tööminister.

Nüüd, nagu nagu jamasid veel vähe oleks, sai sellel nädalal avalikuks ka riigisekretäri raport terviseameti külmladude kohta. Ma saan öelda seda, et ikka uskumatu käkk on kokku keeratud 2017. aastal kõikidel tasanditel. Võib öelda, et Eesti riik on käitunud selle maja ehitamisel kilplaste moel. Aga praegu on meie jaoks [tähtis] eelkõige see, mida me saame nüüd edasi teha.

Mida me otsustasime täna? Me otsustasime kõigepealt selle, et uurime prokuratuuriga võimalusi, kas seal on alust kriminaalasja algatamiseks, tegelikult, kas seal on mingi tahtlik hooletus või kuritegelik hooletus, sest neid vigu oli seal ikkagi väga palju. Seda peaks prokuratuur hindama, need materjalid on prokuratuurile juba läinud.

Teiseks, kahjunõuete esitamine. Tuleb analüüsida – eelkõige peab seda tegema rahandusministeerium –, millises ulatuses ja kellele täpselt saab esitada kahjunõude nende kahjude korvamiseks.

Kolmandaks, sotsiaalministeerium sai ülesande, et terviseamet vaataks üle asjakohased vaktsiini ja ravimipreparaatide käitlemist ja säilitamist reguleerivad õigusaktid ning käib üle [neljandaks] ka kvaliteedikontrolli. Kindlasti tuleb vältida seda, et sellised asjad tulevikus saaks juhtuda.

Viiendaks peab rahandusministeerium, kelle haldusalas on RKAS ehk Riigi Kinnisvara Aktsiaselts, kes on seda hoonet ehitanud, hindama, milline on tegelikult selle Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi suutlikkus tagada selliste eriprojektide nõuetele vastav arendamine ja haldamine.

Kuuendaks, sotsiaalministeerium peab hindama, kas ravimikäitlejatele ette nähtud järelevalveregulatsioon on piisav või vajab see täiendamist, et selliseid vigu vältida.

Seitsmendaks, küsimus sotsiaalministeeriumile hindamiseks on ka see, kas sellist vaktsiinide ja ravimivarude säilitamisega peaks tegelema riik üksi või peaks seda tegema koostöös erasektoriga, kellel on vastavad teadmised.

Sellel nädalal käisin kohtumas Saksamaal ka Saksamaa liidukantsleri Angela Merkeliga. Seal oli üks peamine teema loomulikult Afganistan, sest see on praegu kõige suurem murekoht, aga lisaks hübriidrünnak, mis toimub Valgevene ja Leedu piiril.

Eesti ja Saksamaa jagavad seda seisukohta, et Lukašenko on vallandanud hübriidrünnaku Euroopa Liidu vastu. Me näeme seda toimumas Leedu, aga ka Läti ja Poola suunal. Selle operatsiooni siht on soov karistada neid valitsusi, kes on häälekalt vastu astunud massilistele repressioonidele, mis Valgevenes toimuvad. Arutasime ka seda, kuidas peatada ühise poliitilise surve abil need lennud, millega tuuakse Minskisse illegaalseid piiriületajaid. Afganistani kontekstis me teame, et Valgevene uurib võimalusi avada uusi lende Pakistanist Valgevenesse. Igal juhul tuleb sellega tegeleda.

Lisaks Afganistani ja Valgevene küsimustele arutasime kliimateemasid, sest Euroopa Liidus sellised ettepanekud laual on. Võib-olla on oluline see, et me arutasime põhjalikult võimalust rajada Läänemerre meretuuleparke ühendav võrgustik, just sellepärast, et eri riikides on meretuulepargid, aga puudub siis elektrivõrgutaristu, mis neid ühendab. Arutasime, kas sellega saaks edasi minna, just selleks, et kui ühes pargis on elektrit, siis saaksid seda kasutada ka teised. Ja loomulikult vesiniku tootmine sellega seotuna on järjest olulisem teema.

Pärastlõunal arutame siis jällegi COVID-i teemasid. Nakatumine Eestis tõuseb, see on murettekitav. Paraku tõuseb ka haiglaravi vajadus, seetõttu, et vaktsineerituid ei ole veel veel piisavalt.

Me arutame neid asju edasi. Kindlasti on meil soov veelgi laiendada COVID-i-tõendi kasutamist. Tegelikult peaks seal võib-olla tegema vahe: kontrollitud keskkonnad ja kontrollimata keskkonnad, st kõik need keskkonnad, kus neid tõendeid kontrollitakse, siis ei oleks enam erisust, et kui sul on vähem kui 50 inimest, siis sa neid tõendeid kontrollima ei pea. Kui sa oled teatud sektoris, siis igal juhul pead sa seda tõendit kontrollima või kontrollima, et need inimesed oleksid üksteisele terviseohutud.

Nendes valdkondades ja kohtades, kus tõendit kontrollida ei saa, nagu ühistransport, kirikud ja kauplused, oleks siis maskikandmise kohustus, distantsi hoidmise kohustus, nii et me saaksime nakatumist piirata. Selge on see, et inimesed tulevad tagasi linnadesse või asulatesse, sest lapsed lähevad kooli, ja kui meie eesmärk on hoida koole lahti ja lapsed koolis, siis me peame tegema võimalikult palju selleks, et me saaksime edasi toimida ega peaks sulgema ei restorane ja spaasid või ära jätma kultuuriüritusi, vaid me saaksime seda kõike teha kontrollitult.

Positiivne on veel see, et homme on iseseisvuse taastamise 30. aastapäev. Uskumatu, et juba 30 aastat on sellest hetkest möödunud. Homme on muidugi suurepärased üritused selle [sündmuse] meenutamiseks. Ma arvan, et me kõik peaksime tundma rõõmu selle üle, et meil selline vaba riik on, ja [mõtlema sellele,] kui pika tee me tegelikult oleme selle 30 aastaga läbi käinud, et siia jõuda.

Me oleme teinud riigikantseleiga ka mitmesuguseid projekte, et siduda põlvkondi just sellesama teemaga ja et noored inimesed, kes seda aega ei mäleta, suhtleksid vanemate inimestega, kes kõik on veel elus, et neid kogemusi koguda.

Üks huvitav asi, mis sealt on välja tulnud, on see, et noortel on väga romantiline ettekujutus nendest aegadest ja võib-olla isegi nagu kadedus, et neid siis ei olnud ja nemad ei mäleta seda aega ega tea seda tunnet, et sul on nagu ärevus vabaduse pärast. Aga mulle just tundub, et see on väga positiivne, et noortel seda ärevust enam ei ole. Ma arvan, et me teeme kõik selleks, et see nii ka püsiks.

Nii et head pidupäeva kõigile! Aitäh!



 

Juhataja


Tervise- ja tööminister Tanel Kiik, palun!



 

Tervise- ja tööminister Tanel Kiik



Aitäh! Tere! Alustan valitsuse otsustest ja siis räägin mõnel teemal laiemalt.

Täna tegi valitsus olulise otsuse, tõepoolest, nimetada sotsiaalministeeriumi uus kantsler Maarjo Mändmaa ametisse alates esmaspäevast. Ma arvan, et see on hästi oluline, et meil õnnestus leida koostöös sotsiaalkaitseminister Signe Riisaloga kiiresti pädev inimene võtmaks seda teatepulka üle [ametist] lahkuvalt kantslerilt Marika Priskelt, nii et ei teki mingit sellist selgusetust olukorras, kus me oleme keset kriisi ja ilmselgelt on vaja kiiresti sisse elada. Maarjo Mändmaa on ka varem sotsiaalministeeriumi kantslerina töötanud. Minul on temaga koostöö olnud nii sellest ajast, kui ma olin sotsiaalkaitseminister, kui ka enne seda, [tema] ministeeriumis töötamise ajast. Ehk tegemist on meie jaoks teada-tuntud inimesega, kelle CV ja, ütleme, senised saavutused ka toetavad tema kandidatuuri.

Ootused talle on loomulikult kõrged. Oluline on ühest küljest tagada parim koostöö maja sees inimeste vahel, juhtimisstruktuurid üle vaadata, olukorras, kus tööliine tuleb isegi juurde keset kriisi. Teisalt tuleb tagada koostöö ka nii sotsiaalministeeriumi valitsemisala suure arvu asutuste – haiglad, perearstikeskused, sotsiaalvaldkond, eri ametkonnad – vahel ning ka riigiasutustega ja erasektoriga laiemalt.

Oluline on siin ka strateegiline vaade, sest see kriis on tõesti kestnud poolteist aastat ja praegused märgid kahjuks ei näita, et see lõpeks nii kiiresti, kui me võib-olla veel poole aasta või aasta eest lootsime. Ehk siin tuleb pikalt ette mõelda ja olla valmis ka selleks, et neid kriise, nagu kipub olema – ka peaminister viitas sellele – võib tulla juurde enne, kui eelmised lõppevad. Nii et see paratamatus selles töös.

Teine oluline otsus on see, et valitsus eraldas sotsiaalministeeriumile 439 000 eurot COVID-19 haiguse vaktsineerimise ja kommunikatsioonitegevuse kulude katteks, sinna alla käivad eesti, vene ja inglise keeles kodulehtede haldamised, kujundustööde teostamine jms, kuna me saame kõik aru, et iga järgmine protsent hõlmatusest tuleb raskemalt kui eelmine. Ehk tuleb olla üha paindlikum ja üha loovam nii teavitustegevuse mõttes kui ka vaktsineerimisvõimaluste pakkumisel. Siin on valitsuse rahaline tugi igal juhul suureks abiks, just nimelt selleks, et 70% täiskasvanute arvestuses saada 22. septembriks täis, aga et liikuda sealt ka edasi. Sest 70% on vahe-eesmärk, ma olen enne ka öelnud, tegelik hõlmatus peaks olema 80% ja rohkem. Mida kiiremini me sinna jõuame, seda tervemana me sellest kriisist välja tuleme.

Mul on väga hea meel, vaadates neid numbreid, et me liigume selle 70% graafikus ja natuke isegi eespool ning liigume ka eakate puhul hõlmatuse tõusutrendis. Oleme seadnud nüüd eesmärgiks varasemaga võrreldes mitte ainult vanuserühmas 70+ saavutada 70%, mis tänaseks on täis, vaid soovime saavutada vanuserühmas 60+ juba 80% hiljemalt novembri lõpuks. Tänaseks on see natuke üle 70%.

Täiendav otsus, mille valitsus täna tegi, puudutab COVID-i-tõendite väljastamist. Siin on olnud arusaadavalt osal inimestel mure sellega, et neil ei pruugi olla digitaalseid võimalusi. Kõigil pole ka alati pereliikmeid, kes aitavad. Siin tulevad appi sotsiaalkindlustusameti esindused üle Eesti. Tunnustan kõiki neid kohalikke omavalitsusi, kes samuti on juba omal initsiatiivil pakkumas neid võimalusi kas raamatukogus, linnaosavalitsuses või näiteks linnavalitsuse hoones, et inimesed saaksid lihtsa vaevaga vastavad tõendid luua.

Tänaseks on suurusjärgus 450 000 vaktsineerimisetõendit loodud, peale selle on läbipõdemise tõendeid ja testi tõendid. Igal juhul on mõistlik kõigil endale see tõend tekitada, isegi siis, kui täna-homme seda vaja ei lähe, et see oleks olemas sel hetkel, kui seda võidakse kuskil küsida, kasvõi reisimisel, mõne ürituse külastamisel või mõne tegevuse puhul.

COVID-i-tõend on jälle soovitatav, ma arvan, teha nii mobiilne – selles mõttes, et digitaalselt – kui ka igaks juhuks välja printida. Lihtsalt võib tekkida mis tahes seal probleeme näiteks QR-koodi lugemisega vms.  Seega, lihtsam on, kui tõend on igaks juhuks ka füüsiliselt olemas. Ehkki paberlehtede väljaprintimine üldiselt võiks jääda minevikku, arvan siiski, et kriisi ajal on mõistlik teatud topeltgarantii endale igaks juhuks tekitada. Need olid valitsuse tasandi otsused.

Kui rääkida laiemalt COVID-19 olukorrast, siis nakatumise numbrid on eelmise nädala jooksul tõusnud üle 30%. See nädal me näeme jälle kerget stabiliseerumist, aga see võib olla ajutine, sellest ei saa lasta ennast n-ö uinutada. Loomulikult, meie eesmärk on nii valitsuse meetmete kui ka vaktsineerimise ja inimeste mõistliku käitumisega saada see nakatumisnäitaja langustrendi enne kooliaasta algust. Kas see õnnestub, sõltub meie kõigi panusest, sest me kõik teame, et kooliperiood ja sügis toob rohkem kaasa siseruumides koosviibimisi, erinevaid üritusi ja tegevusi, st täiendavat riski nakkuse levikuks. Nii et selles vaates on augusti lõpp äärmiselt oluline just nimelt haridusvaldkonna edukaks käivitamiseks.

Samamoodi on oluline loomulikult vaktsineerimine. Tänaseks on tehtud 700 000 inimesele esmane kaitsesüst. Täiskasvanute arvestuses oleme umbes 62% juures, 12–17-aastaste seas jõuame, nagu praegune prognoos näitab, kooliaasta alguseks üle 50% esmase kaitsega ja pakume haridusasutuste kaudu koostöös haridus- ja teadusministeeriumi, kohalike omavalitsuste ja terviseasutustega vaktsineerimise võimalust võimalikult paljudele kohapeal samuti, nii kooliõpilastele kui ka kooliperele laiemalt.

Vaktsineerimise võimalused üldse on riigis laienenud. Mobiilsetes punktides pakume seda bussidega ja brigaadidega, koostöös ka väiksemate kohapealsete asumiseltside ja külade üritusekorraldajatega. Selleks on palgatud ka 13 maakondlikku koordinaatorit. Veel käib kahe viimase otsimine, et igas maakonnas kohapeal oleks inimene, kes aitab kokku viia tervishoiuasutuse, haridusasutuse, üritusekorraldaja, kohaliku omavalitsuse asumiseltsi, külavanema või kelle tahes, kellel on võimekust ja soovi aidata kaasa vaktsineerimise edendamisele, et just seal sobivaid paindlikke lahendusi pakkuda. Igal juhul praegusest kogemusest on näha, et kohati ka väga kõrge hõlmatusega piirkondades võib tekkida olukord, kus nõudlus vaktsineerimise järele on oodatust suurem. Nii et siinkohal on mu soovitus kindlasti kõigile korraldajatele vaktsiini pigem varuga varuda või mõelda läbi n-ö plaan B juhuks, kui nõudlus osutub suuremaks. Nii nagu Tallinnas on teinud Qvalitas – mitmel korral on käivitatud projekt ühe bussiga, aga hiljem toodud juurde teine, on toodud juurde vaktsiini. Oleme teinud sedasama Narvas. Kindlasti tasub ka teistes väiksemates kohtades mõelda nii: isegi kui tundub, et oodatud on sada inimest, tuleks igaks juhuks võtta vaktsiini rohkem. Hetkel riigis vaktsiini jagub, seda on võimalik pärast järgmises kohas ära kasutada või vajaduse korral tagastada. Loomulikult tuleb kõiki säilitustingimusi täita, aga parem olgu pärast üritust 10% või 20% vaktsiini üle kui 10% puudu, olukorras, kus inimesed on kohale tulnud.

See on kindlasti ka koht, kus me ootame nendesamade piirkondlike koordinaatorite head tuge ja operatiivset tegutsemist.

COVID-i-tõenditest. Peaminister juba viitas, nii nagu oleme algusest peale öelnud, et COVID-i-tõend on tulnud, et pandeemia lõpuni jääda.

Vahepeal olen kuulnud [jutte sellest], nagu me oleksime suvel hakanud neid otsuseid tegemata. Tuletan korra veel meelde, et esimene otsus COVID-i-tõendiga ürituste kohta tehti 27. mail. Juuni keskpaigast me käivitasime üldse selle süsteemi. See oli tegelikult see hetk, kus algas teatavas mõttes üleminek. Loomulikult, kui epidemioloogiline olukord oli leebem, saime lubada rohkem üritusi suure osalejate arvuga, suvekuudel, eriti juunikuus, ka ilma tõendita. Nüüd, kus see nakkuse levik on kiirenev, olukorras, kus sügis läheneb, on mõistlik minna üha enam üle COVID-i-tõendiga üritustele, seda enam, et ka vaktsineeritute hõlmatus on hoopis teine, kui see oli kevadel või suve alguses. Ehk selles valguses väga loodan, et suurem osa ettevõtjaid ja inimesi on selle peale mõelnud ning ettevalmistusi teinud. Täpsed korraldused tulevad valitsuse tasandilt, arutame neid täna kabinetinõupidamisel. Aga printsiip on selline: üritusi ja tegevusi teha maksimaalselt COVID-i-tõendiga või siis seal, kus pole võimalik seda kontrollida, tuleb kanda maski, tagada hajutatus. See kõik on, ma arvan, sügisele vastu minnes vältimatult vajalik. Nii et selleni jõuame ka.

Eraldi teema, mida ma tahtsin korra puudutada, on loomulikult riigisekretäri toodud raport. Kui ma palusin riigisekretäril aidata selgust luua selles intsidendis, siis oli alguses palju kriitikat, et miks see vajalik on. Ma arvan, et valitsus tegi õige otsuse, et me just nimelt riigisekretäril palusime laiapõhjalise komisjoni teha, sest kogu austuses kõigi seotud asutuste vahel on väga kahtlane, et me muul juhul oleksime niivõrd tervikliku pildi ja niivõrd põhjaliku ülevaate saanud. Seal käsitletakse sündmusi aastast 2014–2017, st alates ehitusest, projekteerimisest, hoone valmimisest, seadmete valimisest kuni nüüd viimaste sündmusteni, mis kahjuks viisid väga suure koguse ravimite ja vaktsiinide mahakandmiseni.

Nüüd on oluline, nagu peaminister ütles, tagada, et rohkem selliseid asju ei juhtuks, vaadata üle kõik need vead, mis on tehtud nii ehituse ja projekteerimise käigus, seadmete valimisel kui ka teavitussüsteemidel. Siin võib öelda tõesti, et aastate jooksul ja ka viimastel aastatel on olnud neid eksimusi, mis kokkuvõttes selle olukorra tingisid. Ma ei ole üldse sellega nõus, kui keegi ütleb, et süüdi on kuum ilm. Ei, süüdi ole soe ilm. Maailmas on soojemad paiku kui Eesti. Selline asi olla vabanduseks, et tuli harjumatult kuum periood. Lihtsalt soojaperioode tuleb, suvi ongi soojem kui talv ja see ei saa olla kellelegi üllatus. Ehk süüdi on ikkagi kõnealusel juhul see, et olid valed seadmed, ebapädevalt läbi mõeldud ruumide lahendus, samamoodi mittetöötavad teavitussüsteemid. Mitte ükski neist ei tekkinud iseenesest, vaid loomulikult on kõigi nende taga olnud inimesed ja nende otsused, näiteks soov raha kokku hoida, või kogemata ja ekslikult tehtud otsused. Eks siin peab vajaduse korral tõesti ka prokuratuur hindama, kas on olnud mingeid teadlikke tegematajätmisi nii nende hoonete seadmete puhul kui ka nende teavitussüsteemide, ütleme, seadistamisel. Selle puhul on siiamaani selgusetu, miks näiteks terviseameti teavitussüsteemi ei tehtud muudatust, nii et see toimiks nädalavahetuseti, tööpäeva õhtuti ja riigipühadel, õigemini tehti, aga tehti valesti juba 2019. aastal. Ka siin ootaks igal juhul selgust, sest siin on mitu erinevat nüanssi, mis oleks võinud mitte küll ära hoida selle ruumide kuumenemist, kuid siiski anda võimaluse kiiresti reageerida. Needsamad teavitused, nii RKAS-i kui ka terviseameti oma – teatavasti kumbki neist ei toiminud. Nii et olukord on piinlik ja kurvastav. Ma saan aru, et paljuski on ootus [saada teada], kes vastutab, aga see vastutajate ahel on tõesti pikk. Nagu ma eile juba väljendasin, öelda, et praegused terviseameti ja RKAS-i juhid peaksid võtma täisvastutuse aastatel 2014–2017 tehtud otsuste eest, olukorras, kus neid toona ametis ei olnud, poleks ka lõpuni õige. Aga loomulikult, mõlemal tänasel juhil ja kahtlemata ka, võib öelda, ministritel ja ministeeriumitel on siin oma vastutusliinid. Kohtume uuel nädalal ministeeriumi uue kantsleri ja terviseala asekantsleriga, kes veel ametisse pole astunud, samuti terviseameti ja ravimiameti juhiga, et vaadata üle kogu see raport, vaadata üle need kriitikakohad, ettepanekud, tegematajätmised ja nende põhjal otsustada, millised on edasised sammud olukorra parandamiseks, olukorra lahendamiseks ja ka, mis seal salata, inimeste usalduse taastamiseks. Paratamatult on siin pihta saanud nii terviseamet, RKAS kui ka, ma arvan, valitsuse ja riigi haldussuutlikkus ja maine tervikuna. Sellest ei ole kindlasti mitte abi.

Lõpetuseks, kui tohib, peatun ka teistel teemadel. Ehk Afganistanis toimuv. Olemata välispoliitika ekspert, aga selle huviline ja inimõiguste huviline, ütlen, et see, mis seal toimub, on paras katastroof. See on inimlik tragöödia. Ja see, et valitsus on otsustanud minna appi neile inimestele, kes on aidanud meid, kes on aidanud tegelikult ehitada demokraatlikku õigusriiki, nagu meie oleme harjunud sellest mõtlema, on minu arvates ainuõige.

Ma näen juba praegu, kuidas seda püütakse jälle tõmmata siin valimiskampaaniasse ja politiseerida, inimesi hirmutada. Ei, me ei tee kergekäeliselt otsuseid. Ei, me ei ava uksi massimigratsioonile. Valitsus ja meie ametkonnad koostöös partneritega hindavad väga selgelt ja tähelepanelikult, kes on need inimesed, kes väärivad ja vajavad reaalset kaitset oma elu ja tervise eest, kes on päriselt teinud koostööd meiega meie inimeste ohutuse tagamisel ning naiste õiguste ja inimõiguste edendamisel. Ehk see filter on väga tõsine ja kontroll on väga tugev. Aga moraalne kohustus meil tegelikult siin lasub.

Kui me pöörame pea kõrvale olukorras, kus ollakse hädas ja otseses ohus mujal riikides, siis miks me arvame, et mingi hetk meie suhtes sama ei tehta? Seda enam, et ajalugu on näidanud – Eesti enda ajalugu on näidanud –, kui oluline on liitlaste omamine, liitlassuhted ja välisriikide toetus.

Nii et valitsuse otsused on minu arvates ainuõiged ja ainumõistlikud. Mina igal juhul neid toetan. Veel kord: nii nagu ma varem olen teinud vaktsineerimise teemadel, kutsun ka siin üles poliitilisi jõude olema vahelduseks vastutustundlikum ja riigimehelikum, mitte iga viimsetki teemat püüda valimiskampaanias ära kasutada inimeste hirmutamisel, hullutamisel ja vandenõuteooriate levitamisel. Vaktsineerimise teemal neid juba niigi palju ringleb siin paljuski ühe niisuguse tundmatuks jääda sooviva parlamendierakonna eestvedamisel. Kindlasti see ei ole tervemõistuslik tegevus. Aitäh!



 

Juhataja


Kaitseminister Kalle Laanet, palun!



 

Kaitseminister Kalle Laanet



Aitäh! Kui tohib, ma jätkaks eelkõnelejate rajal. Ehk Afganistan. Ja natuke avaksin võib-olla tausta, mis on 2003. aastast kuni 2021. aastani sõjalises vaates toimunud meil seal.

Selle aja jooksul osalised Eesti üksused Ühendkuningriigi, Ameerika Ühendriikide ja Saksamaa üksuste koosseisus, kellega olid sõlmitud kokkulepped, mille alusel osutasid liitlased Eesti üksustele missioonil vaja minevat tugitoetust, sh näiteks tõlketeenust. Aastate jooksul on Eesti üksustel kokkupuuteid olnud vähemalt 200 tõlgiga, kes pole olnud eksklusiivselt üksnes Eesti tõlgid, kuid kellega koostööd me muidugi väga hindame. Isikute täisnimede ja andmete üle pidas arvestust koalitsioonipartner, kelle alluvuses vastav üksus tegutses. Jalaväeüksuse puhul oli juhtriigiks Ühendkuningriik ja Ameerika Ühendriigid, demineerimismeeskonna puhul Saksamaa ja erivägede puhul samuti Ameerika Ühendriigid. Eesti üksused üldjuhul nimekirju ei pidanud ja suheldi eesnime pidi. Sisend tõlkide töötundide kohta anti Ühendkuningriigi staabile ja töötundide arvestuslehel oli ka tavapäraselt ainult eesnimi. Ühendkuningriigi staap pidas arvestust „liitlastele“ välja antavate tõlkide üle. Üks tõlk võis samaaegselt mitme riigi üksusi teenindada või olla jaotatud kontrollpunktide kaupa kindlaks määratud alal ja olla sealt määratud, kui üksus sellele alale suundus. Üldjuhul ei olnud tõlgid kinnitatud ühele kindlale üksusele läbi kogu rotatsiooniperioodi, vaid vaheldusid vastavalt vajadusele. Näiteks võib tuua, et USA andis eriväeüksuse kasutada ajavahemikul 2012–2013 kokku kuus tõlki, kelle puhul oli samuti teada vaid eesnimi. Muus osas pidas arvestust Ameerika Ühendriikide staap.

Oleme juba mitu päeva liitlastega suhtluses meiega koostööd teinud afgaani tõlkide pärast, et solidaarselt pakkuda abi, kui seda vaja oleks. Nii et me oleme valmis, nagu siin juba öeldud, aitama neid inimesi, kes on meid aidanud. See on meie moraalne kohus.

Ma tahaksin veel põgusalt korraks rääkida sellest, et ma viibisin selle nädala esmaspäeval välisvisiidil Iraagis, kus ma kohtusin Iraagi presidendi, samamoodi kaitseministeeriumi juhtkonna, siseministeeriumi juhtkonna ja rahvusvaheliste missioonide liidritega, kes Iraagis praegu on. Loomulikult oli kõige olulisemaks jutupunktiks, mida me arutasime, Iraagi lennud Bagdadi lennud Minskisse. Mul oli võimalus tänada Iraagi valitsust ja presidenti, et nad sekkusid sellesse. Loomulikult oli palve selline: see, et praeguseks peatati lennud Baghdad–Minsk, oleks ka tulevikus niimoodi.

Loomulikult oli arutelu all ka teema, mis puudutab Afganistanis toimuvat. Iraagi valitsuse liikmed ja president olid nõus sellega, et see on väga kahetsusväärne. Ka Iraak on valmis tõesti toetama migrantide vastuvõtul, sõjapõgenike vastuvõtul.

Nii et rahvusvaheline koostöö selle nimel, et inimõigusi saaks paremini kaitsta, on suisa sellel tasandil olemas. Aga ma pikemalt praegus ei jätkaks. Aitäh!


 

Juhataja


Siseminister Kristian Jaani, palun!


 

Siseminister Kristian Jaani



Aitäh! Mina lähen korraks eelmisesse nädalasse, nimelt reedesse. Eelmisel reedel olid minu ettepanekul kokku kutsutud Balti riikide siseministrid. Eks teemaks oli ikkagi kõik see, mis on seotud Valgevene poliitiliselt juhitud illegaalse migratsiooniga, eelkõige Leedu suunas, aga ka Läti suunas. Ja tõesti see vajadus oli, et ka ministrite tasandil üksteist teemadega kursis hoida, kuigi tõesti ekspertide tasandil see suhtlus on igapäevane. Aga veel kord [saime kokku selleks,] et omavahel kolmekesi vabalt teemadest rääkida. Mina pakkusin ka leedulastele täiendavat abi, praegu ootame, kas leedulased seda abi ka konkreetsemalt vajavad. Tegime ka selle otsuse, et kui me järgmisel korral kokku saame – ja see on järgmisel nädalal –, siis me kaasame sinna kolmikusse ka Poola siseministri. Jällegi, on äärmiselt oluline tegelikult ka selle regiooni vaates, et ministritena hoiame ühist joont. Eelmise nädala kohtumise vaates kindlasti võib öelda, et põhjus, miks see oli oluline, on ka see, et eile oli ka erakorraline Euroopa Liidu siseministrite kohtumine. Samuti on väga oluline ka see, et me vahetute partneritega, ka naaberriikidega räägime läbi need teemad, mis võivad tulla jutuks Euroopa Liidu tasandil tervikuna.

Nii et selliseid kohtumisi me jätkame. Nagu ma ütlesin, kaasame sinna kohtumisele ka Poola siseministri. Väga mõistlikud ja arukad sellised kokkusaamised kindlasti on.

Nüüd, rääkides eilsest Euroopa Liidu erakorralisest siseministrite kohtumisest, on jällegi läbivaks teemaks loomulikult kõik see, mis on seotud Valgevenega. Saime ära kuulata ülevaade, mille andis Leedu siseminister. Seal ei olnud loomulikult väga palju uudist, aga siiski said sinna juurde rääkida nii Läti kolleeg kui ka Poola kolleeg.

Iseenesest olukord Leedus, jah, me oleme küll näinud, et viimastel päevadel ja viimastel nädalatel rändevood tänu Leedu enda sellisele heale taktikale on sama hästi kui peatunud, humaansetel kaalutlustel loomulikult üksikuid inimesi vastu võetakse.

Praegu on Leedus natukene üle 4000 inimese, kes on illegaalselt riiki sisenenud. Nendest ca 1100 on esitanud ka rahvusvahelise kaitse taotluse. Leedu on jõudnud ära menetleda rahvusvahelise kaitse taotlusi ca 150 ja mitte ükski neist ei ole saanud seda positiivset otsust, et Leedu oleks andnud kellelegi rahvusvahelise kaitse.

Mis on veel murettekitav või näitab ka Valgevene riigi „taset“, on see, millest on reaalsed videopildid, kust on näha, et Valgevene piirivalvurid on tegelikult reaalselt ületanud juba ka Euroopa Liidu välispiiri, et suruda tagant illegaalset immigratsiooni Euroopa Liitu, konkreetsemalt Leetu.

Leedu siseminister väitis eilsel kohtumisel ka seda, et on olemas selliseid infokilde või näiteid, kus Valgevene on loonud juba n-ö fake-piiri mis peaks kujutama Valgevene ja Leedu piiri, kus saaks lavastada erinevaid „mänge“, näitamaks seda, kuidas peaksid eri osapooled piiri peal erinevaid taktikaid kasutama, ning halvustamaks selliselt Leedu tegevust. Nii et see kõik näitab ikkagi seda, kuidas on poliitiliselt juhitud see illegaalne immigratsioon, mis Valgevene poolt päris mitmesse Euroopa Liidu riiki tuleb, eelkõige Leedu, aga ka Läti ja Poola.

Loomulikult oli juttu ka Afganistanist, küll pigem ülevaatlikus vormis. Euroopa Liidu tasandil siseministrite vaates on eelkõige võib-olla oluline see koht, kuidas abistada Afganistani naaberriike, just nimelt selles vaates, et me näeme ju seda, kuidas suurem rändevoog on eelkõige naaberriikidesse, olgu Pakistan, Iraan või Türgi, ja kuidas Euroopa Liit saaks senist humanitaarabi anda just nimelt sinna riiki, et seal riigis oleks nende rändevoogude vastuvõtmine parem. Ja loomulikult, eks ka nende inimeste jaoks, kes sealt naaberriikidesse rändavad, on keskkonna vaates loomulikult hea, kui nad saaksid olla pigem sellises riigis, mis on nendele tuttav igas mõttes, eelkõige keskkonna mõttes.

Loomulikult teevad need rändevood muret, 30 miljonit inimest Afganistanis. Juba on Afganistanis üle kolme miljoni isiku ümber paiknenud riigi sees, otsides turvalist kohta. Kinnitamata andmetel on Iraani jõudnud kümneid tuhandeid inimesi, kes on Afganistanist. Aga Euroopa Liidu vaates loomulikult teeb see rändevoogude liikumine muret, me peame arvestama ka sellise rändevooga, mis võib olla põhjasuunaline, st läbi endiste liiduvabariikide, Tadžikistan näiteks ja sealt Venemaa või Valgevene.

Praegu me näeme, kuidas Valgevene kasutab poliitiliselt ära rändevoogusid. Nii et see on kindlasti asi, mida me peame nii Euroopa Liidu tervikvaates kui ka Eesti vaates ohustsenaariumitena ja ka ennetavas võtmes iga päev arvestama.

Õnneks – no jutumärkides „õnneks“ – meil on olnud aega ka oma valmisolekut pidevalt kontrollida selles vaates, jällegi jutumärkides, mis on nüüd juba pikka aega juhtunud Leedu ja Valgevene piiril, sest see stsenaarium on tegelikult küllaltki sarnane sellega, mida võiks eeldada ja mis võiks olla tingitud Afganistanist tulevate ja aset leidvate rändevoogude tõttu. Nii et igal juhul me peame selleks valmis olema.

Hetkel mitte mingisugust survet me välispiiridele jätkuvalt Eesti vaates ei tunneta, seda ohtu me hetkel ei näe, aga veel on ka piisavalt vähe aega möödas sellest kõigest, mis on Afganistanis juhtunud.

Loomulikult Euroopa Liidu vaates jällegi suurema surve alla kindlasti illegaalse immigratsiooni vaates jäävad need riigid, kus on suured kogukonnad ja kuhu need rändevood liikuda tahavad. Eelkõige näitavad praegused rändevood seda, et liikumine on Prantsusmaa- ja Saksamaa-suunaline. Väga muret teeb ka see, et Türgi on öelnud, et nemad töötavad oma nn pagulaslaagrite vaates ikka praktiliselt nagu aurude peal ja nende võimekus on suhteliselt ammendunud, et neid inimesi seal kinni hoida.

Eelnevalt välja öeldud number, mis valitsuses kokku lepiti, st 30 Afganistani vaates, inimeste vaates, kes on Eestile abiks olnud, Eestit aidanud – tõepoolest, see number on valitsuse tasandil kokku lepitud. Järgmine protsess on väga oluline, see on see, et tõepoolest tuleb läbi viia ka menetlusprotsess rahvusvahelise kaitse otsuse tegemiseks. Siin on suur roll eelkõige politsei- ja piirivalveametil. Nii et ametkonnad peavad nüüd kindlasti menetlusliku protsessi läbi viima. Veel enne seda on loomulikult väga oluline väliskoostöö meie liitlastega kogu selle transpordi vaates jne, jne.

Lõpetuseks loomulikult soovin ka kõikidele ilusat lähenevat taasiseseisvumise 30. aastapäeva. Olgem tublid ja terved!


 

Juhataja


Nüüd on võimalik küsimusi esitada. Palun küsige läbi mikrofoni ning öelge oma nimi, väljaanne ja kellele küsimus on suunatud.

Esimene küsimus, Kanal 2, palun!


 

Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2 „Reporter“



Ma jätkan kohe samal teemal, küsimus on minister Jaanile. Mida on Eesti teinud selleks, et vältida sellist survet piiril, nagu on praegu Valgevenes ja Leedus?

Mäletatavasti aastaid tagasi, vist mitte üle-eelmise, vaid juba üle-üle-eelmise valitsuse ajal oli siinsamas valitsuse laual projekt, mille järgi me olime Euroopa kõige moodsama piiriga. Siis aga öeldi, et meil pole sellist vaja, see on liiga kõrgtehnoloogiline, keegi siia nagunii ei tule. Nüüd me oleme olukorras, kus meil on sadu kilomeetreid sisuliselt visuaalse vaatluse teel kaitstavat piiri.

Ja teiseks, kas meie seadused üleüldse võimaldavad rakendada samasugust taktikat, nagu Leedu on põgenike tagasitõrjumisel katsetanud? Aitäh!


 

Kristian Jaani



Aitäh küsimuse eest! Väga hea küsimus. Korraks tulles tagasi ka eilse Euroopa Liidu siseministrite kohtumise juurde, ütlen, et minu enda sõnumid ja sõnavõtt tegelikult piirduski selle teemaga, mida me oleme ka Leeduga korduvalt väga teravalt üleval hoidnud, nimelt, meil Euroopa liidus puuduvad ühtsed välispiiri valvamise standardid. Ehk igaüks Euroopa Liidu riikidest, kellel on välispiir, ise vaatab, kuidas ta enda välispiiri üles ehitab.

Eesti ja Leedu on korduvalt öelnud, et peaks olema standard, milline see piir on. Minu sõnum eile oli ka see, et Euroopa Liit peaks väga hindama seda, kuidas oleks võimalik liidul rahastada taristu ehitust. Euroopa Liidu vaates praegu taristuehitust rahastada ei ole võimalik, saab rahastada ainult tehnika panemist aiale peale.

Eesti ehitab praegu aktiivselt oma välispiiri välja. Kagunurgas ehitame välja 20-kilomeetrist lõiku. Ja see lõik, mida me hetkel välja ehitame, on välja valitud eelisjärjekorras just sellepärast, et seal on, nagu ka praktika on näidanud, kõige tõenäolisem oht, et seda kasutatakse ära illegaalselt Eestisse sisenemiseks.

Meil on olnud, jällegi, võimalus nüüd pikka aega kontrollida meie valmisolekut, kuna pikka aega on peaaegu meie tagahoovis sellised stsenaariumid toimunud.

Loomulikult on taristu väljaehitamine oluline, füüsiline aed. Igal juhul mina pooldan, et välispiir peab olema selline, mis on füüsiline. Eesti vaates selline füüsiline piir Venemaaga peab meil olema 115 kilomeetrit, mujal on meil looduslikud takistused, näiteks veekogud. Nii et sinna kindlasti panustama peab.

Oluline on ka see, et Eesti vaates on see piiriehitusprojekt sada protsenti rahastatud, sellel on olemas eelarveline kate. See on väga oluline kogu selle piiriehituse juures.

Kui nüüd õigusruumini jõuda, siis Eesti õigusruum on tõepoolest selles mõttes natukene parem kui lätlaste-leedulaste oma, et me ei pea kuidagi eraldi välja kuulutama hädaolukorda või eriolukorda selleks, et välispiiri kaitsel kasutada jõudu või sundi. Meie korrakaitseseadus võimaldab seda teha põhimõtteliselt kogu aeg. Ja kõige olulisem ongi takistada illegaalset piiriületust. See peabki olema kõige esmane ja sinna peab see jõud olema suunatud.

Selleks, et seda ellu viia, on meil kindlasti vaja ka partnerite abi. Põhiline partner on meil siin kaitseliit. Ja kaitseliidu kaasamiseks piiri valvamisse koos sunni kasutamisega on tõepoolest vaja valitsuse korraldust ja ka presidendi nõusolekut.

Seda me oleme ka praktiliselt läbi teinud, oleme korduvalt kaitseliitu sellisel kujul kaasanud. Meie plaanides on välispiiri kaitsel täpselt samamoodi kaitseliit sisse arvestatud.


 

Ingrid Sembach-Hõbemägi



Minu teine küsimus tuleb vaktsineerimise teemadel, see on nii peaminister Kallasele kui ka minister Kiigele.

Üks õpetajaid koondav esindusorganisatsioon on praegu väga aktiivselt võtnud sõna sel teemal, et uus õppeaasta on algamas, aga samas ei ole väga paljud õpetajad vaktsineeritud. Nad on mures, kas nad peavad saama sundvaktsineeritud. Kas neid hakatakse nüüd sundvaktsineerima? Või peavad nad siis tööst loobuma? Kas koolidel on õigus neid koondada, kui nad ei ole nõus end vaktsineerida laskma? Milline on Vabariigi Valitsuse peaministri ning tervise- ja tööministri seisukoht selles küsimuses? Aitäh!


 

Kaja Kallas



Aitäh! Me oleme selle küsimusega põhjalikult tegelenud, kuidas elu koolidest hakkab olema. Eelmisel nädalal me võtsime vastu juhendid, mis puudutavad lapsi, aga tegelikult ka õpetajaid.

Neil, kes on vaktsineeritud, ei ole isolatsioonikohustust. Neile, kes ei ole vaktsineeritud, on tegelikult terviseameti ning haridus- ja teadusministeeriumi koostöös leitud kiirtestid. Neid teste tehakse iga nädal nendele õpetajatele, kes ei ole vaktsineeritud, just selleks, et tagada nende terviseohutus koolis. Nii et selle peale on mõeldud.

Loomulikult on, ütleme, positiivne see, kui inimesed lasevad ennast vaktsineerida. Ja tegelikult, kui me vaatame neid numbreid – mul kahjuks küll praegu [neid andmeid] siin paberil ei ole, lihtsalt mälu järgi ütlen –, siis üldhariduskoolides on õpetajate seas vaktsineeritute hõlmatus ikkagi umbes 90%. Võib-olla sa, Tanel, parandad mind. Aga see oli suur. Erinevates tasemetes oli see erinev. Kõige väiksem oli see just alushariduse puhul, õpetajatel, aga see kindlasti ka muutub, kasvab veel, kui me oleme loonud selge juhise – see oli eelmise nädala või oli see juba üle-eelmise nädala otsus –, kuidas koolides vaktsineerimist korraldada ja kuidas seda saavad teha kooliõed. Seetõttu ma usun, et see ei saa suureks probleemiks.

Aga igal juhul selle peale me oleme juba mõelnud. Need juhendid on välja antud, need on ka avaldatud, haridus- ja teadusministeerium on need avaldanud, ja minu meelest on ka veebilehel kriis.ee see viide, kuidas hakkab elu koolis välja nägema. Eesmärk on just see, et lapsed saaksid käia koolis ja keegi ei jääks haigeks.


 

Ingrid Sembach-Hõbemägi



Just see õpetajate osa: sundvaktsineerimine ja kas koolijuhtidel on õigus neid koondada?


 

Tanel Kiik



Aitäh! Alustame ikka sellest, mis eesmärk on. Eesmärk on pandeemiast jagu saada. Eesmärk inimeste elu ja tervist kaitsta. See on see, millest lähtub valitsus, sellest lähtub ka haridus- ja teadusministeerium, terviseamet ning kõik ülejäänud ministeeriumid niisamuti.

Kõikvõimalikke pöördumisi vaadates ma alati mõtlen [nende üle] ja saan tihti ka tagasisidet valdkondlikult inimestelt. Nii nagu oli tervishoius – väga väike osa otsustas, et kiirabijuht oma nõuetes ebaõiglane, aga valdav osa tervishoidu, vastupidi, teda toetas, sh mina. Ma arvan, et ta tegi õigesti.

Nüüd oleme sarnases olukorras, kus väiksem osa pahandab, tuues esile selle, tegelikkuses jättes võib-olla vale pildi, nagu oleks haridusvaldkonnas probleeme vaktsineerimisega.

Tegelikult on nii, nagu peaminister ütles, et liigume hariduse [valdkonnas] eesmärgi poole: 90% peaks olema vaktsineeritud kõigis koolides. Seda loomulikult veel saavutatud ei ole, sõltub tõesti ka haridusastmest, aga siht on võimalikult kõrge kaitse, sest see on ju nende inimeste enda elu ja tervise kaitseks, nende töökoha kaitseks selles valguses, et töökohas saaks võimalikult ohutult ringi liikuda ja tegutseda ning et koolikeskkond oleks õpilastele ja õpetajatele toetav. Ehk need on need kohad, mida ei ole minu meelest lihtsalt mõtet ega mõistlik vaidlustada pelgalt vaidlustamise pärast.

See, et tehakse teste neile inimestele, kes on vaktsineerimata, on samuti mõistlik selleks, et tuvastada võimalikult kiiresti nakatunud ja tagada seeläbi ka nendele vajalik ravinõustamine jms tegevused.

Praeguse seisuga on nii vaktsineerimine kui ka testimine tõesti kättesaadavad alternatiivid, vaktsineerimine neist on jätkusuutlikum. Võib öelda, et see on selline sisuline kaitse pakkumine, testimine, lihtsalt hetkepildi monitoorimine. Ja loomulikult suuname inimesi ja palume inimesi eeskätt ennast ja teisi kaitsta vaktsineerimisega.

Keegi ei ole algatanud haridusvaldkonnas suuri koondamisi, keegi ei ole algatanud mingite inimeste töölt lahti kangutamist. Haridusasutustel on loomulikult kohustus sarnaselt teistega teha ka riskianalüüs, kuidas maandada neid riske koolikeskkonnas, töökeskkonnas.

Valitsus on andnud suunise, et SARS-CoV-2 viiruse ajal me näeme seda eelkõige vaktsineerimise, negatiivse testi tegemise või läbipõdemise tõendi esitamisega. On võimalik kasutada ka muid meetmeid, olgu maskikandmine, hajutamine vms. Haridusvaldkonnas on mindud vaktsineerimise ja alternatiivina testimise teed. See on põhjendatud ja mõistlik. Aitäh!


 

Ingrid Sembach-Hõbemägi



Aga samas, vaktsineerimisega on seotud ka see COVID-i-tõend. Ja sellegi kohta te mainisite, et tööandjatele te plaanite anda uusi võimalusi. Millised need kabinetiistungil täna arutlusele tulevad võimalikud lisameetmed ja tööandjatele antavad lisavõimalused siis on?


 

Tanel Kiik



Ei, siin vist on olnud väike möödarääkimine.

Tähendab, me oleme andnud tõesti tööandjatele selge õiguse küsida – kui riskianalüüs seda eeldab – oma töötajatelt COVID-i-tõendit. Ehk kui riskianalüüs ütleb, et inimene peab olema vaktsineeritud. No ei ole mõtet selle analüüsil, kui tööandjal pole võimalik veenduda selles, kas näiteks kiirabitöötajad on või ei ole vaktsineeritud.

Sama asi, kui küsitakse, kas peab olema vaktsineeritud või negatiivse testiga, siis on ju loomulik, et on õigus seda ka kontrollida, vastasel juhul sellel korraldusel puuduks mõte.

Mingit uut õigust tänasel kabinetinõupidamisel plaanis anda ei ole. Pigem me tegeleme täna koostöös tööandjate ja ametiühingutega just nimelt olemasolevate kordade parima elluviimisega.

Ja ma ei väsi kordamast, et see ei ole mingi tööandjate huvi või privileeg. Vastupidi, see on eeskätt nendesamade töötajate, tööinimeste huvi: olla kaitstud, et nende töökoht säiliks ja nende asutus toimiks, olgu see riigiasutus, mõni ettevõte vms.

Siin oleme tegelikult ametiühingutega ja tööandjatega ühel lainel ja teeme ka täiendavaid infotunde just nimelt küsimuste-vastuste formaadis. Mingit vastasseisu või põhimõttelist eriarvamust ei ole. Kõik saavad aru, et meie vastane on viirus, mitte valitsus.

Ja mis me täna me arutame COVID-i-tõendi mõttes, on siiski see pool, mis puudutab seda, millised tegevused-üritused peaksid olema COVID-i-tõendiga, milliseid näiteks maskikandmise nõudega ja mis kuupäevast me neid praegu kehtivaid kordasid muudame. See on tänase pärastlõunase arutelu teema.


 

Elisabeth Viil, Delfi



Esimene küsimus läheb peaminister Kaja Kallasele. Kas valitsus kavatseb vaktsineerimistõendite kontrollimisel kehtestada nõude, et tõendid tuleb skaneerida?


 

Kaja Kallas



Te mõtlete seda QR-koodi, et peab skaneerima? Ei, meil praegu sellist nõuet ei ole. Oluline on see, et seda tõendit kontrollitakse ja kontrollitakse isikusamasust.

Aga loomulikult on kõige mugavam seda teha ikkagi digitaalset tõendit kasutades. Ja seda ka tehakse. Vähemalt nendes kohtades, kus mina olen käinud, seda ka tagasi skaneeritakse. Aitäh!


 

Elisabeth Viil



Aga kas näiteks lihtsalt visuaalsest kontrollist piisab?


 

Kaja Kallas



Enamik inimesi ei peta. Enamik inimesi on tegelikult seaduskuulekad ja enamik inimesi saab ka aru, et nende tõendite olemasolu ja kontroll on vajalik tegelikult selleks, et terviseohutust tagada.

Kui on võltsimised, siis, ma juhin tähelepanu, see on kriminaalkorras karistatav. Tähendab, kui see tuleb, kui te jääte sellega vahele, siis te võite saada kriminaalkaristuse selle eest. Nii et see ei ole mingi lihtne lugu, et teen nalja.

Aga enamik inimesi on seadusekuulekad. Ja me peame arvestama seda, et lihtsalt eri kohtades kontrollitakse ju ka. Osal inimestel on need kollased raamatut, kus on see triipkood sisse pandud selle vaktsineerimise tõendamiseks.

Nii et siiski ma ei tahaks teha reegleid paari üksiku inimese järgi, kes on pahatahtlikud, kui enamik seda tegelikult ei ole.


 

Tanel Kiik



Üldine loogika on tõesti selline, kuna neid tõendeid on väga palju erinevaid ja need võivad olla ka mujal riigis saadud, näiteks vaktsineerimise tõend, võib olla terviseasutuselt saadud negatiivse testi tõend, võib olla kohapeal tehtud, võib olla kollane immuniseerimise pass, võib-olla Euroopa Liidu COVID-i-tõend, võib olla ka kohapealse rakenduse kaudu saadud tõend, siis selles valguses ühe lauaga lüüa ei saa.

Aga teatud juhtudel kindlasti ongi mõistlik QR-koodiga COVID-i-tõendi nõutamine, kui see on näiteks seotud mingite suuremate turvariskidega, suuremate nakkusohutuse tagamise meetmetega. Eks neid kõiki saabki konkreetse ürituse korraldaja ja ka tööandja oma keskkonnas täiendavalt rakendada, kui tal on kasvõi mingi õigustatud kahtlus, on see PPA oma töös või on see mõni muu instants, ja tal on vaja veenduda, et see tõend on igal juhul korrektne ja õige.

See, millele ka peaminister viitas – jälle nõus –, kogu see võltsimise teemaatika. Ma arvan, et 99% Eesti inimesi ei mõtle selle peale, kus ta omale võltstõendi teeb, ja see 1%, kes nii mõtleb, võiks tõesti mõelda selle peale, et täpselt nii nagu dokumendi võltsimine on seadusvastane tegevus, on see ka COVID-i-tõendi jms sertifikaatide puhul. Sul on valida, kas sa teed tasuta vaktsineerimise või sa teed omale mingi soperdise tõendi, mille pärast sa pärast käid kuskil kohut ja halvemal juhul saad ka karistatud. Noh, ma ei tea, minu meelest on päris lihtne valik.


 

Juhataja



Kas on veel küsimusi?


 

Anna-Maria Uulma, TV3



Küsimus peaminister Kaja Kallasele. EKRE fraktsioon nüüd öelnud, et 30 afgaani vastuvõtmine on põhimõtteliselt immigratsioonikanali avamine. Me oleme põhimõtteliselt tegelikult oma töö juba ära teinud, maksnud üheksa Eesti inimese eluga.

Ongi küsimus, milline on teie vastuväide neile. Kas me oleme oma töö liitlaste ees juba ära teinud? Ja tegelikult, kas me siis peame nüüd ikkagi peame nad vastu võtma või ei pea?


 

Kaja Kallas



Esiteks ma tahaks öelda, et tõesti meiega koostöös olnud 30 inimese aitamine ei ole mingi migratsioonipumba avamine.

Nagu ma ütlesin, meil on nimekiri konkreetsetest inimestest, need on ämmaemandad, need on tüdrukute õpetajad ja koolidirektorid. Selles mõttes see nüüd kindlasti ei ole mingi migratsioonikanal. Seda esiteks.

Teiseks, me töötame koos liitlastega selle nimel, et pidada läbirääkimisi nende Afganistani naaberriikidega, just selleks, et hoida ära rändesurvet Euroopale. See on kõigi ühine eesmärk.

Afganistani naaberriigid, kes on kultuuriliselt, aga ka geograafiliselt Afganistanile lähemal, saavad neid inimesi aidata paremini. [Nad teavad,] millised on vajalikud meetmed või tugi, mida meie saame osutada nendele riikidele, et nad aitaksid põgenikke seal kohapeal.

Aga praegu, ikkagi, kui te vaatate neid kaadreid, [siis te näete, et on] reaalselt oht inimeste elule ja tervisele. Kui selgub, et tõesti seal on, ma ei tea, inimene, konkreetse nimega inimene … Võtame näiteks selle ämmaemanda … Või tegelikult me juba teame ühe pereliikme suhtes, et 13-aastast tüdrukut Taliban nõuab naiseks ühele võitlejale. Tähendab, kujutage seda ette, see jääb siis siis põhimõtteliselt ka meie hingele tegelikult.

Nii et me peame ikkagi aitama konkreetselt neid inimesi, kes on meid aidanud. See on meie moraalne kohus. Aitäh!


 

Juhataja



Kaitseminister täiendab.


 

Kalle Laanet



Ma tahtsin lihtsalt seda öelda, et need isikud, keda ollakse valmis vastu võtma, kontrollitakse igatpidi üle, et nad ei ole ohuks Eesti riigi õiguskorrale ja suveräänsusele. See ei ole lihtsalt niisama, et suvaline inimene võetakse vastu, vaid see eeldab väga põhjalikku kontrolli, mida meie hea kolleeg siseminister Kristian Jaani hakkab teostama, loomulikult koostöös meiega.


 

Tanel Kiik



Lihtsalt võib-olla heale opositsioonipartnerile EKRE-le tuletaks meelde, et nüüd, kui me tähistame homme oma iseseisvuse taastamise 30. päeva, võiksime korra mõelda Eesti ajaloo peale. Kui hea meel ja rõõm oleks meil olnud, kui neil aegadel ja neil perioodidel, kus eestlased otsisid aktiivselt kaitset Lääne-Euroopa riikidest, Põhjamaadest ja ka teiselt poolt Atlandi ookeani, oleksid sealsed poliitikud tuima näoga teatanud: „Kuulge, mis massiimmigratsiooniga te tegelete? Uksed kinni ja koju tagasi!“?

Ehk kümneid tuhandeid inimesi on saanud tuge ja kaitset rasketel aegadel Lääne-Euroopas, Põhjamaades, Ameerika Ühendriikides, Kanadas ja mujal. Ja nüüd me räägime kuni 30 inimese aitamisest, kelle elu ja tervis on ohus. Siis tuleb EKRE oma tüüpilise, pehmelt öeldes ülevõimendatud retoorikaga inimesi hirmutama. See on küüniline, vastutustundetu, eriti praegusesse ajajärku täielikult ebasobiv.

Ja ma arvan, et nende avaldusi peaksid ka Eesti inimesed võtma täpselt sellena, mis nad on: osa kohalike valimiste kampaaniast, mille eesmärk on inimesi hirmutada, inimesi üles kütta ja valima meelitada. Ärge minge sinna orki.


 

Juhataja



Kas peale Kanal 2 on kellelgi veel küsimusi? Kui ei ole, siis võtame veel viimase küsimuse vastu.


 

Ingrid Sembach-Hõbemägi



Minu viimane küsimus puudutab EU COVID-i-passi. Teatavasti on Eesti riigis seisukoht, et läbipõdenud saavad ühe vaktsiinidoosi. Ja siinkohal on minu tutvusringkonnas mitmeid näiteid, kus ühest perekonnast ja läbipõdenuid on märgitud vaktsiinipassi erinevalt. Mõlemad on saanud sama vaktsiini, aga ühe puhul on kirjutatud kaks doosi kahest, teise puhul üks doos ühest. Aga samas väga paljud Euroopa Liidu riigid käsitlevad täisvaktsineeritust kahe doosiga. Näiteks, kui sul on Pfizer, siis sa pead olema saanud kaks doosi. Ja siin ei loe, kas sa oled haiguse läbi põdenud või mitte.

Kuidas nüüd siis ikkagi on jäänud n-ö meditsiinitöötajate suvavoliks see, kuidas nad seda märgivad, kas läbipõdenute puhul üks doos ühest või kaks doosi ühest, kui tegemist ei ole just selle ühedoosilise Jansseni vaktsiiniga? Aga see võib inimestel reisimisel ja töötamisel saada päris suureks takistuseks ja juba on saanud. Aitäh!


 

Kaja Kallas



Aitäh! Esiteks, kui meil oli Euroopa Liidus ülemkogu laua taga see arutelu, siis mina juhtisin ka seal tähelepanu sellele, et eri riikides on erinevad reeglid, keda loetakse vaktsineerituks. Sellest saab suur probleem. Isegi kui meil on ühtne tõend, aga üks riik ütleb, et see on läbipõdemine pluss üks süst, teine ütleb, et läbipõdemine pluss kaks süsti, üks ütleb, et kaks süsti pluss 14 päeva, teine ütleb, et kaks süsti pluss seitse päeva, siis sellest tuleb jama.

Minu arvates on nii, et tegelikult teadus on kõikjal üks, st ei tohiks olla [mingeid erinevusi]. Kui on teadmine, et on selleks vaja kahte süsti, siis jagage seda teadmist. Seda teadmist ei ole. Nüüd see on lihtsalt see taust, et sel hetkel siiski, kuna terviseasjad on alati olnud iga liikmesriigi enda pädevus, siis mõnes mõttes juba nende vaktsiinidega ka Euroopa Liidus, tehes seda kõike koos, on see olnud nagu uudne. See pädevus on jäänud ikkagi igale liikmesriigile endale otsustada, kui palju see on.

Ma ise olen olnud sellesama probleemi ees või õigemini selle ees, et mul oli ka süst [tehtud] ja siis märgiti, et ma pean ühe süsti veel saama, aga samas ma olen haiguse läbi põdenud. Justkui ei oleks mul vaktsineerimine lõpetatud. Aga see sai selles mõttes korda, et ikkagi üks süst. Mis siis, et mul on Moderna vaktsiin, on ikkagi üks süst pluss läbipõdemine ja sellest piisab.

Tegelikult on nii, et kui on sellised probleemid, siis sellest tuleb kindlasti teada anda. Me peame Euroopa Liidu teiste riikidega sel teemal suhtlema. Sellepärast, et mõte on ikkagi selles, et need tõendid töötaksid, ja mõte on ka selles, et kui seda liikmesriigis loetakse inimeste vaktsineerituks, siis ei tohiks talle teha takistusi.

Võib-olla sa, Tanel, saad rääkida, kuidas on seis ... Olete te suhelnud sel teemal ka teiste terviseministritega?


 

Tanel Kiik



Jaa, ikka. Tõepoolest, valdav osa Euroopa riike, õigemini umbes pooled teevad nii nagu Eesti. Ehk nad teevad läbipõdenutele ühe doosi. On neid riike, kes teevad kaks, ja on ka neid riike, kes on jätnud selle tervishoiuasutuse otsustada. Vahel tehakse ka veel antikehade testi vms juurde. Ehk praktika on erinev – 27 riiki.

Üldine Euroopa Komisjonis, ECDC-s, ravimiametis ja igal pool tunnustatud kokkulepe on selline, et läbipõdenutele piisab ühest vaktsiinisüstist.

Me oleme Eestis teinud samamoodi, et piisab ühest. Juhul, kui on vältimatult vajalik, näiteks tõesti, kui sellesama reisimise puhul võivad tekkida takistused, on õigus teha ka teine süst. Sel juhul peaks vaatama loomulikult, et oleks mõistlik intervall ja et inimese immuunsüsteemi mitte liiga tihti, ütleme, provotseerida, jah, sest seda vaktsineerimine või läbipõdemine mõnes mõttes on.

COVID-i-tõendite väljastamise kohta oli ka küsimus, et kuidas seda vormistada. Tõepoolest, on neid, kes on kirja pannud, et on üks doos pluss läbipõdemine, ja on ka neid, kes panevad kogu aeg kirja teise doosi. Soovituslik on see panna nii kirja, et üks doos on läbipõdemine ja teine doos on vaktsiinisüsti saamine. Kui see tõend on ikkagi n-ö kahest kaks, siis ei teki ka kohapealset segadust mõne konkreetse välisriigi kontrolli puhul.

Me oleme neid suuniseid andnud tervishoiuasutustele. Siin võib olla veidi erinevat praktikat, aga ma arvan, et hästi oluline on ka inimesel endal siin tähelepanek olla – kui ta teab, et tal on palju reisimisvõimalusi, palju tegevusi, siis ta saab hinnata, et tõend oleks võimalikult üheselt mõistetav.


 

Ingrid Sembach-Hõbemägi


Aga kuhu siis pöörduda, kui selline probleem on inimesel ees?


 

Tanel Kiik


Võimalik on pöörduda tervishoiuasutusse, kus süst tehti, aga on võimalik pöörduda ka TEHIK-u poole. Ja siis, kui on võimalik, saab seda konkreetset tõendit uuesti luua.

Loomulikult on küsimus ka selles, nagu öeldud, et kui on mõni selline riik, mida on ka maailmas, kus nõutakse niikuinii kahte süsti, sest praegu me rääkisime Euroopast, aga maailm on suurem. Sellisel juhul on mõistlik teha lihtsalt ka teine vaktsiinisüst ära, mõistliku intervalliga esimesest süstist. Sest kahjuks meil Euroopa Liidus ei ole võimalik kokku leppida, kuidas 180 või 190 maailma riiki neid tõendeid nõuavad.


 

Juhataja


Valitsuse pressikonverents on lõppenud. Tänan teid!

Valitsuse kommunikatsioonibüroo