Pressikonverents on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=pzqnZf3xkaA
Juhataja Liis Velsker
Tere tulemast valitsuse pressikonverentsile! Tere, head külalised saalis, ajakirjanikud, kooliõpilased ja teised!
Täna me tähistame riigikantseleis Euroopa päeva ja meil on siin avatud uste päev. Aga hetkel on valitsus pidanud ära istungi ja kabineti[nõupidamise] ning valitsuse liikmed on teie ees, et rääkida seal arutatust.
Täna osalevad valitsuse pressikonverentsil peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, majandus- ja tööstusminister Erki Keldo, justiits- ja digiminister Liisa Pakosta ning siseminister Igor Taro.
Aga esmalt ma annan sõna peaministrile.
Peaminister Kristen Michal
Jaa, aitäh! Nii, head ajakirjanikud, head vaatajad-kuulajad, head noored! See jah üldiselt suhteliselt harva esinev, et valitsuse liikmed nii ühtemoodi välja näevad, aga kuna meile anti uued dressipluusid Euroopa päeva puhul, siis me otsustasime kõik need selga panna ja neid näidata. Nii et selles mõttes on see suhteliselt omamoodi nägemine.
Eks me sissejuhatuseks Euroopa päevast Stenbocki maja hoovis räägime veidi pikemalt ka, aga Eesti jaoks on Euroopa Liitu kuulumine ikkagi põhimõtteline valik. See on andnud meile tohutult võimalusi, ilmselt teile annab veel rohkem võimalusi kui meile. See annab võimaluse ringi käia, õppida, liikuda, leida seda, mis on hea, ja ennast arendada.
Lisaks sellele, et eriti tänapäeva maailmas – kohe hakkame julgeolekust rääkima – tähendab see julgeoleku mõttes väga palju. Sest Eesti-suguse väikse riigi jaoks kunagi Lennart Meri presidendina sõnastas ühe põhimõtte, ei iial üksi. Ja see tähendab seda, et Eesti peab otsima alati sõpru ja liitlasi. Eriti praegustel aegadel me neid liitlasi vajame.
Nii et sellepärast on Euroopa Liitu, aga ka NATO-sse kuulumine väga tähtis. Ja lisaks sellele me oleme saanud jõukamaks, meie elu on läinud paremaks.
Euroopa Liitu võib küll kiruda, aga üldiselt sinna kuulumine majanduse mõttes ja veel väga paljude asjade mõttes on oluline. Nii et sellepärast meil on sellised ilusad dressipluusid, mille me täna selga panime. No vot.
Nii, aga nüüd valitsuse teemadest veidi. Me alustasime ja ma alustan julgeolekupoliitikast. Kinnitasime niisuguse dokumendi nagu „Eesti julgeolekupoliitika alused 2026“. See on strateegiline dokument, mis sõnastab, millised on meie julgeolekupoliitika alused. Sarnased julgeolekupoliitika põhimõtted on ka teistel riikidel.
Tihtipeale maailma ajakirjanduses väga tihti loetakse seda, mis Ühendriikide julgeolekupoliitika alustes on kirjas, mis suunas nad mida liigutavad ja milline on plaan.
Euroopa riigid ehk ka meie ise ehk ka meie ise peame võtma suurema vastutuse enda piirkonna julgeoleku tagamise eest. See tähendab rahalist panust, investeeringuid. Eesti riigikaitse investeeringud on sellel aastal 5,4 protsenti, ma arvan, Läti, Leedu ja Poolaga [võrreldes] oleme me NATO riikide seas tipus. Nii et me pingutame kõvasti.
Kindlasti on tähtis Euroopa koostöö hoidmine, samuti üleatlandiline koostöö ja positiivne suhe ajal, kui poliitiline retoorika on keeruline.
Põhimõtteline lähenemine, mis on kõige olulisem selles dokumendis ja asi, mis tuleks panna seinale kirja, on see, et Eesti ei alistu kunagi.
See oli kunagi, ma mäletan, ka Eesti Vabariigi algusaegadel [mõte], mille kaitseväe juhataja ütles edasi kaitseväelastele. Sama asi läheb meie julgeolekupoliitikasse kirja: me ei anna kunagi alla, me ei alistu.
Toimetuleku sihid paneme kirja. Sihiks võtame selle, et seitse päeva saab inimene ise hakkama ja kolmkümmend päeva ühiskond. See tähendab seda, et igal inimesel ja perel on oma selline valmisolek, seitse päeva iseseisvalt toime tulla – selleks on olemas ka erinevad äpid, rakendused, need kohad, kust järele vaadata, kuidas ja mida täpselt vaja on. Kes kasutab äppi „Ole valmis!“, nt seal on loetelu olemas. Ja nii edasi.
Ja ühiskonnal tervikuna peaks suutlikkus olema vähemalt 30 päeva. See tähendab seda, et me oleme valmis ka olukorraks, kus katkevad maismaa-, mere- ja lennuühendused või need on häiritud. See tähendab seda, et meil on olemas energia, toit, tervishoiuvarud jne.
Ülesandeid ja vastutust on muidugi väga palju enam, sõjalisest kaitsest elutähtsate teenusteni, aga praegu andsin linnulennult ja kiire ülevaate.
Teine teema, millest pikemalt räägib siseminister. Leppisime kokku siseministeeriumi ja siseministri toodud juhendi või määruse, kuidas hakkab välja nägema varjendite rajamine.
See on ka üks suur teema, mis ühiskonnas pikalt on üleval olnud. Meie naabrid põhja pool, Soomes on aastakümneid rajanud varjendeid, on olnud valmis selleks. Ka Eestis tuleb varjend rajada uutele hoonetele – see on seadusandliku aktiga paigas – ja varjumiskohad sinna, kus enam uusi maju juurde ei ehitata, aga on võimalik ruume selleks kohandada.
See ei tähenda seda, et need varjendid või varjumiskohad peaksid tühjalt seisma ja oma aega ootama. Sobivad koosolekuruumid, võimlad ja miks mitte ka klassiruumid. No vot. Aga Igor Taro räägib sellest kõigest täpsemalt.
Siis on väga positiivne asi minu meelest ja, ütleme, vähem asju jälle kaasas kanda, ehkki see ei ole küll raske, nimelt tulevikus on võimalik isikut digitaalselt tuvastada asutustes, kasutades selleks Eesti riigiäpi võimalust. Kes on pidanud näitama oma ID-kaarti kuskil, kui kellelgi oli see maha jäänud, siis ta sai seda digitaalselt näidata. Varem see asutustele kohustuslik ei olnud aga nüüd muutub see riigiasutustele kohustuslikuks, st neil tuleb hakata aktsepteerima Eesti riigiäpi lahendust inimese tuvastamise vajaduse korral.
Nii et kui te lähete leheküljele Eesti.ee, kellel on selle rakendus, saab seda kasutada ega pea edaspidi enam [füüsilist] ID-kaarti kaasas kandma. See on päris mõistlik. Ja see kehtib 1. märtsist 2028, KOV-idele ja erasektorile jääb see vabatahtlikus, riigis on kohustuslik.
Siis on tulemas suurinvesteeringute ekspressrada, sellest räägib majandus- ja tööstusminister täpsemalt. Mõte on väga lihtne: et Eestisse tuleks uusinvesteeringud ja asjad käiksid kiiremini.
Ja võib-olla paar lauset veel üldisest välissuhtlusest. Ma just naasin Jerevanist, Armeeniast, Ütleme nii, et seal on tulemas üsna tähtsad valimised, aga ma ei käinud seal mitte selle pärast. Riik otsib põhimõttelist kuuluvust, kas kuulda Euroopa juurde, otsida euroopalike väärtuste poole teed või lasta ennast mõjutada Venemaast.
Praegune valitsus, peaminister on võtnud hoiaku, et valimised peavad toimuma sõltumatult, välise mõjutuseta ja Venemaa mõjutuseta, et riik saaks asuda sellele teele, et tulevikus ehk Euroopa poole vaatama hakata või Euroopaga rohkem koostööd teha.
Ma arvan, et see on väga mõistlik. Ja üks mis kindel: Putinile ja tema sõpradele see kindlasti ei meeldi. Nii et oodata võib kindlasti turbulentseid sündmusi, sellepärast Euroopa liidrid, Euroopa sõbrad, näiteks ka Kanada peaminister Mark Carney ja paljud teised olid seal, et näidata: Euroopa toetab sellist reeglitepärast toimetamist, läbipaistvat demokraatiat ja reforme.
Ma arvan, et nii nagu meile on ka riikidele, kes Euroopa [Liidu] poole pürivad, endale kasulik. Euroopa ei ole mitte ainult reeglite kogum, vaid see tegelikult on ka iseenda paremaks muutmine ja asjade lihtsamaks ja läbipaistvaks muutmine ning ka majanduskasvu nimel pingutamine.
Nii et selline sõit ja selline üritus.
Sellest nädalast on paar olulisemat sündmust või täpsemalt lähinädalatel. Meil on kohe tulemas Lennart Meri konverents. Juuni alguses on NB 8 eesistumine. Nii et Eestis on suur hulk rahvusvahelise üritusi tulemas, eks te siis jälgige infot. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja annan sõna edasi haridus- ja teadusministrile.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas
Tere päevast, lugupeetud noored! Minul on kaks teemat, mis tegelikult teie tulevikku, ma arvan, väga tugevasti mõjutavad. Ja need ei ole haridusteemad, kuigi haridus mõjutab teid praegu loomulikult väga palju.
Esimene nendest teemadest puudutab Eesti riigi rahanduse seisu. Eesti Panga president Madis Müller tegi täna Riigikogu ees ettekande ja selles ettekandes esitas ka ettepaneku, ta on saatnud ka kõikidele erakondadele ettepaneku, et meie erakonnad sõlmiksid Soome ja Rootsi näitel kokkuleppe riigivõla kasvu pidurdamiseks.
Miks ma teie ees seda räägin? Sellepärast, et see riigivõlg, mis meil eelarves tekkimas on ja mille kasv on olemas, on see, mida me teile ju pärandame. Selle tõttu on tõepoolest see teema meie vaatest äärmiselt oluline, oleme siin valitsuses ka mitmeid-mitmeid samme astunud selleks, et kasvavate kaitsekulutuste valguses hoida ja pidurdada teiste kulude kasvu, et see pärandatav riigivõlg ei oleks selline, et järgmine põlvkond tegelikult ei ole enam võimeline seda võlga tasuma.
Oleme ka näinud seda, et võla kasv iseenesest heaolu kasvu riikidele otseselt ei taga. See, et me rohkem võlgu võtame, ei ilmtingimata tähenda seda, et me tulevikus paremini elame.
Nüüd, erakondadele tehtud ettepanek sõlmida kokkulepe riigivõla kasvu pidurdamiseks, on, ma arvan, väga õige ettepanek. Aga ma jään siinkohal kahtlevale seisukohale, et meil oleks valmisolek erakondadeülest kokkulepet teha. Sellepärast et paljud ettepanekud, mis tähendavad seda, kuidas riigivõla kasvu pidurdada, sisaldavad endas kärpeid ja maksutõuse.
Madis Müller küll otse seda ei öelnud, ta kasutas n-ö kantseliitlikumat väljendit „tulude ja kulude tasakaalu leidmine“, aga sisuliselt on tegemist kärbete ja maksutõusude kokkulepetega ja me näeme, kui keeruline on ühiskonnas selles valdkonnas kokkulepet saavutada, et mida me siis kärbime ja milliseid makse me tõstame.
Raul Eamets esitas oma ettepanekud ka sellel nädalal. Ja seal on väga palju selliseid ettepanekuid, mille kohta praegused erakonnad on kivistunult juba võtnud väga selged seisukohad, et neile sellised asjad maailmavaateliselt ei sobi.
Nii et me oleme tegelikult nendes aruteludes minu arust Eesti ühiskonnas patiseisus, st me seisame paigal. Me teame, et me tegelikult peaksime neid arutelusid pidama selle nimel, et me seda riigivõlga teile, noored, edasi ei pärandaks nii suures ulatuses, aga me pole kuidagi suutnud sellest paigast edasi liikuda.
Eelseisvad riigikogu valimised loodetavasti annavad selle võimaluse, et teie panete erakonnad sellesse sundseisu, et tuleb esitada vastused nendele küsimustele, mida me siis teeme selleks, et me suudaksime hoida riigieelarvet ja riigivõla kasvu kontrolli all.
Ja teine teema, mis on, ma arvan, ka teile oluline ja mida just teie põlvkond on kõige tugevamini ka esile tõstnud, on seotud väärtustega, inimeste õigustega olla, kes nad on, inimeste õigustega saada ühiskonnas võrdväärselt koheldud, olla respekteeritud.
Ja üleüldine humanistlik lähenemine inimestele. Lugesin täna murelikult Viljandi linna vastust LGBT-kogukonnale Baltic Pride'i korraldatava ürituse kohta, kus keelati ära väga süütu, aga teatud väärtusi kandev üritus meie Eesti linnas, väites, et see ei sobi noortele ja see ei ole lastele kohane neile tutvustada mittediskrimineerivaid ja kõiki inimesi väärtustavaid otsuseid.
Ma arvan, et tegelikult ei ole Eestile kohane selliseid üritusi mitte lubada korraldada. On oluline, et me tunnustaksime seda, et Eestis on inimesed erinevad, nendele inimestele on tegelikult Eesti riik ka taganud õigused, vabadus oma privaatelus käituda nii, nagu keegi õigeks peab.
Ja selliste väärtuste konflikti uuesti tagasipööramine sellesse, et me läheme tagasi sinna, kus osa inimesi peab ennast kuhugi peitma, ühiskonnas varjama ennast – ma arvan, et see ei ole õige.
Nii et ka see teema minu arvates on oluline Eestis, et me ei läheks tagasi ega liiguks tagasi väärtustes sinna, kus osal inimestel ühiskonnas ei olnud väärtuslikku kohta ja nemad pidid ennast salgama.
Nii et need olid minu teemad. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Edasi annan sõna majandus- ja tööstusministrile.
Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo
Jaa, aitäh! Head noored, tere! Tõesti, kuna on Euroopa päev või, ütleme, kogu Euroopa päeva vaimus nädal, siis ma sattusin ka endast mõtlema, et mina oli 13-aastane, kui Eesti liitus Euroopa Liiduga. Ehk siis olin võib-olla siin mõned aastad noorem, kui teie siin täna olete. Aeg lendab ikka päris kiiresti.
Mida tähendab Euroopa minu jaoks? See on ju küsimus ikkagi väärtustest. Ehk kuidas Eestis öeldaksegi? Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, kes oled sina.
Euroopa Liit on andnud meile võimaluse kuuluda samasse väärtusruumi, tegelikult jagada kogemusi, õppida, töötada sama ägedates ühiskondades, nagu on Eesti. Ja minu arust selle väärtust ei tohi mitte kuidagi alahinnata.
Olles täna majandus- ja tööstusminister, saan rääkida ka Euroopa Liidu praktilisest väärtusest. Näiteks, ma arvan, te olete kuulnud, et ka Euroopa Liidus me saame iga aasta teatud vahendeid, et Eesti elu paremaks muuta.
Konkreetselt näiteks majandusministeerium on teinud järgmiseks seitsmeaastaseks perioodiks ettepaneku, et lausa 1,3 miljardit eurot võiks tulla meile uute ägedate töökohtade ja kõrgema lisandväärtuse loomiseks. Paremad palgad, ägedam majanduskeskkond, need on lisaks väärtustele väga praktilised näited, kuidas Euroopa Liit mitte ainult Eestis, vaid kõikides nendes teistes liidu liikmesriikides aitab elul edasi areneda.
Muidugi tuleb oma osa teha, tuleb oma panus anda, aga see on selline põhimõtteline väga hea praktiline näide, kuidas Euroopa Liidu ühise panustamise kaudu muutub tegelikult meie kõigi elu tulevikus paremaks.
Aga liigun siit edasi majandusteemade juurde. Sellel nädalal oli lausa kolm teemat, mis puudutavad majanduskasvu ja paremat ettevõtluskeskkonda Eestis.
Ma tuletan meelde, et selles valitsuses me teeme sellist asja nagu majanduskasvu kava. Me teeme seda heas koostöös eraettevõtjatega. Ja see kava ei ole kuidagi asi iseeneses, vaid seal on väga konkreetsed tegevused, kuidas muuta Eesti ettevõtluskeskkonda konkurentsivõimelisemaks, kuidas kasvatada meie majandust, et tulevikus oleksid meie inimeste palgad kõrgemad ja meie majandus konkurentsivõimelisem.
Nii nagu peaminister mainis, valitsus kiitis just heaks seadusemuudatuse, mis tähendab, et meil on tekkimas strateegilistele investeeringutele kiirrada.
Mida see tähendab? Kui me tahame, et meie majandus kasvaks, siis me vajame täiendavaid investeeringuid. Ja investeeringutes me tihti ju ei võistle, nt Tartu ei võistle Pärnuga või Tallinn Narvaga, vaid tegelikult me võistleme naaberriikidega – Läti, Leedu, Soome, Poolaga jne. Ja et need investorid tahaks Eestisse investeerida, peab siin asjaajamine olema võimalikult kiire ja lihtne. Muidugi tuleb arvestada ka kogukondadega.
Ehk siis selleks tuleb selline meede, kus, kui investeering on vähemalt 40 miljonit eurot, siis riik aitab nn kliendihalduri näol sellel investeeringul võimalikult kiiresti kohale jõuda.
Lisaks oleme teinud eelkaardistatud tööstusalasid, et ei oleks mingit kohalikku vastasseisu. Te olete väga palju näinud, et käib arutelu selle üle, kas ja kuskil võiks olla uusi tööstusi. Selleks ongi olemas ka kohalike omavalitsuste tehtud tööstusalad, et kohalik inimene teaks, kus te elate, kus te saate käia perega või koeraga jalutamas, kus on rohealad, aga samas teate ka seda, kus on tööstusalad, kus saavad inimesed tööl käia, palka teenida.
Seda kõike selleks, et oleks võimalik igas Eesti piirkonnas elada. Sest olgem ausad, tööstused Tallinna või Tartu kesklinna väga tihti ei tule, pigem tulevad [tööstuslikud] töökohad ikka eri regioonidesse, Eesti eri piirkondadesse. See annab võimaluse peredel sinna elama jääda, lapsi kasvatada ja tegelikult ka väärikat palka teenida. Selleks me neid investeeringuid Eestisse soovime.
Järgmine asi, mis väga pikalt on Eestis arutelul olnud ja mida tööandjad on nimetanud üheks kitsaskohaks, on see, et kuna meie demograafia on vähenev, siis on meil teatud tööstuse valdkondades vaja täiendavat tööjõudu.
Kahjuks, nagu ma olen alati rõhutanud, selles, mis puudutab väljastpoolt Eesti tööjõu toomist, on hästi oluline sisuline ja faktipõhine debatt. Hirmutamise või valefaktidega me mitte kuidagi Eesti majandust ei kasvata ega inimestele kindlustunnet ei anna.
Ja tõesti oli kahetsusväärne, et opositsioon – võib otse ausalt välja öelda, ma nägin Isamaa artikleid – hirmutab massimigratsiooni ja odava tööjõuga. Saan üle kinnitada, et mitte kumbagi ei tule.
Eesti on ja jääb väga konservatiivse migratsioonipoliitikaga, meil on sisserändekvoot alates juba 1990-ndate algusest 0,1 protsenti Eesti rahvastikust. Seda me ei muuda.
Küsimus on selles, et kui nüüd majandus on vaikselt kasuteele asunud, on meil väga palju töötlevat tööstust, kus lihtsalt tööjõudu oma inimeste seast alati ei jätku.
Ja selle tõttu, kui me tahame, et see töötlev tööstus saaks kasvada, eksportida, siis on vaja lisaks enda inimestele tuua ajutiselt siia inimesi, kes aitavad töö ära teha.
Olgu need pingioperaatorid, masinaoperaatorid või keevitajad. Ja nad teevad tööd koos meie oma inimestega.
Ma alati on toonud hea näite. Ma käisin natuke aega tagasi ühel ettevõttel Viljandis külas. Tänu sellele, et neil oli Ukraina abielupaar, kes olid kodumaal pingioperaatorid, said nad avada uue liini, tänu sellele said nad veel paarteist Eesti inimest tööle võtta parema palga peale, kasvas ettevõte, inimesed saavad paremat palka ja tegelikult on Viljandimaal töökohti.
Nii et ei tasu mitte kuidagi vastandada ettevõtjaid või töötajaid või Eesti inimesi välismaalastega, vaid vastupidi, me peame vaatama, kuidas riik saab luua sellise keskkonna, kus ettevõtjad saavad toimetada, oma inimestel läheb paremini ja tegelikult majandus kasvab.
Ja kolmas teema, viimane, mis on veel osa majanduskasvu kavast. Ma olen alati rõhutanud, et kui me tahame tulevikus paremaid palku, siis see tähendab, et meie majandus peab kasvama. Ja meie majandus, mis on piisavalt väike, saab kasvada ainult siis, kui me teeme targemat tööd.
Ehk haridus on äärmiselt oluline. Ja tööandjad peavad mõtlema, kuidas teha kõrgema lisandväärtusega keerulisemaid tooteid, mida välismaale müüa.
Ja selleks me käivitasime innovatsioonilaenu. Mida see tähendab? Kui näiteks ülikoolis doktorandid on mõelnud välja mingi uue ägeda idee, loonud toote või tehnoloogia ning nad tahaksid sellega turule minna, aga neil ei ole finantseeringut, siis on võimalus taotleda innovatsioonilaenu, millega saab neid ägedaid uusi tooteid ja uut tehnoloogiat turule tuua, minna neid müüma näiteks välismaale. Siis saab palgata ka kõrgepalgalisi inimesi uutele töökohtadele.
See on ju selline majandus, mida me tegelikult tulevikus soovime – äge, kõrge lisandväärtusega, kõrgete palkadega, tänu millele meie inimeste sissetulekud tõusevad ja tegelikult majandus pikaajaliselt kasvab.
See on selline mentaliteet, mis, ma ütleksin, sellel valitsusel on. Meie, valitsuse ülesanne on luua majanduskeskkond, kus ettevõtjad ja töötajad tunneksid ennast kindlalt ja turvaliselt, aga teistpidi me ei seisa valitsuse ega riigina kuidagi majanduskasvul ees, vaid loome tingimused selleks, et majandus saaks kasvada ja ettevõtjad saaksid toimetada.
Sellega ma praegu lõpetaksingi. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja edasine annan sõna justiitsi- ja digiministrile.
Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta
Aitäh! Head inimesed! Kõrgemate palkade teemal ma siinkohal ka jätkan.
Täna oli valitsuses digiühiskonna arengukava aastani 2035. Ja kõigepealt, kui Euroopa Liidu peale mõelda, siis Euroopa Liidus on kaks riiki, kes on mitte ainult Euroopas, vaid terves maailmas väga heal tasemel digiteerituse poolest, need on Eesti ja Taani.
Me juhime, need kaks riiki ikkagi juhivad terves maailmas digivahendeid ja digivõimalusi kasutavate riikide nimekirja. Nii et ükskõik kuhu te maailmas lähete, te saate öelda, et mina olen osa sellest väikesest väga ägedast digirahvast, kes austab vabadusi ja inimõigusi.
See digiühiskonna uus arengukava, mille me täna kinnitasime, on maailmas silmapaistev selle poolest, et me oleme teinud väga põhimõttelise valiku. Me oleme valinud vabaduse.
See tähendab seda, et praegu, tehisaru ajastul on võimalik riikidel kasutada tehisarupõhist tehnoloogiat inimeste lausaliseks kontrolliks ja jälgimiseks ja seda ka mitmel pool tegelikult tehakse.
Ühelt poolt pakub see justkui turvatunnet, sest kõiki jälgitakse ja kui keegi midagi valesti teeb, siis saadakse see kohe kätte ja trahvid hakkavad laksuma. Ehk piltlikult öeldes tähendaks see seda, et näiteks koolis pannakse kaamera välisukse juurde, mis kohe tuvastab ära, kas jalanõud on porised või ei ole porised, kas nendega minnakse edasi või ei minda edasi, ja kui keegi vahetusjalatseid ei kasuta, siis tuleb vanematele märkus kohe.
Selline tehnoloogiline võimekus on suurepäraselt olemas, aga me Eestis oleme teinud otsuse, et me mitte midagi sellist ei tee. Me ei kasuta tehnoloogilisi lahendusi selleks, et teha kõigist teist ja kogu ülejäänud Eesti rahvast kuidagi perfektsemad inimesed, kui me juba oleme. Me ei kasuta tehisaru ega ka muud tehnoloogiat inimeste jälgimiseks, korralekutsumiseks, kuritegevuse ennetamiseks ja kõigeks muuks selliseks, vaid me valime vabadused.
Valime vabadused ja põhiõiguste kaitse. Me usume, et maailmas on veel vähemasti umbes kaks-kolm miljardit inimest, kes meiega samu väärtusi jagavad.
Kui me vaatame maailmas tervikuna suurt pilti, siis me näeme, et on enam-vähem kolm suunda. Nimetame ühte siis Hiina suunaks. Teine on võib-olla Ameerika Ühendriikide suurte erakorporatsioonide veetav suund. Ja siis Eesti mudel, mida me pakume kõikidele vabadusi ja võrdseid võimalusi austavatele riikidele, on riigi, ülikoolide ja ettevõtete koostöös vabadusi austav mudel.
Ja tõepoolest, see digiühiskonna arengukava, mis teid kõiki kindlasti puudutab, sisaldab ka terve rea samme selleks, kuidas avalik sektor ökonoomsemalt peab toimetama, kuidas ettevõtted saavad paremaid palku maksta ja rohkem eksporditulu teenida ning veel mitut muud väga konkreetset asja. See ei ole mingi tavaline riigi 70-leheküljeline pikk arengukava, vaid see on lühike, konkreetne käskude ja keeldude kogum, mis ütleb, mida ja kuidas tuleb edaspidi teha selleks, et vabadused oleks kaitstud ja iga maksumaksja euro hästi efektiivselt ära kasutatud.
Teine punkt, mida täna valitsus otsustas, on selline, kus ma loodan, et teist keegi ei pea kokku puutuma selle valdkonnaga, välja arvatud siis, kui te ise tööle lähete või kui te mõtisklete laiemalt väärtuste üle. Nimelt, me uuendame prokuratuuriseadust.
Prokuratuuri roll ühiskonnas on see, et kui kuskil on olnud kuritegu või kuskil on olnud kahtlus, et on olnud kuritegu, siis politsei uurib, prokurör vaatab selle asja üle, et kas ikka on kõik niimoodi ja kas tõendid annaksid alust selleks, et kohtusse pöörduda riikliku süüdistusega, ning siis kohustab lõpuks õiglase otsuse.
Ja see on hästi oluline, et prokurörid saaksid seda riiklikku süüdistust esitada poliitiliselt täiesti sõltumatult. Kahjuks me näeme, et meie ümber on ka kõlamas hääli ja on ka näiteid sellest, et nõutakse poliitikute suuremat sekkumist. Aga see on väga põhimõtteline väärtusküsimus.
Eestis on ikkagi niimoodi, et poliitikud mitte kunagi ei sekku ega tohigi sekkuda riikliku süüdistuse esitamisse, vaid seda teeb sõltumatu prokurör ja sõltumatu kohus teeb lõpuks siis õiglase otsuse.
Aga kes on meediapilti jälginud, on näinud, et seal on tekkinud küsimused meil. Me ei taha seda, et kedagi menetletaks surnuks või siis poolsurnuks, lihtsalt sellepärast, et saavutada mingis asjas õigusselgust.
Ja selleks, et olukorda parandada, me teeme prokuratuuriseaduses terve rea muudatusi, mis aitavad prokuröridel paremini teenida õiglase süüdistuse esitamise eesmärki, aga niimoodi, et organisatsioon palju rohkem vastutab selle eest, mida nad teevad. Ja on palju selgemad eesmärgid ja väärtused, nii et ilma asjata või lihtsalt huvi pärast, et kuidas see võiks nagu välja näha, neid menetlusi tegema ei minda.
Euroopa Liidu teemaga lõpetades, ikkagi, kui me vaatame jälle tervet maailmapilti, meil tasub rõõmustada selle üle, et me elame vabas, vabadusi ja inimõigusi austavas riigis ning vabadusi ja inimõigusi austavas Euroopa Liidus.
Kui mõnes riigis tulevadki pukki vahepeal poliitikud, kes tahavad mingit teistsugust korraldust, siis tuleb Euroopa Liidult alati see tugi, et ikkagi neid põhilisi väärtusi ja vabadusi hoida.
Ja mul on hea meel tõdeda, et Eesti kohta tehtud viimane õigusriigi raport ütleb, et me tegelikult oleme lihtsalt suurepärane, vabadusi austav ja inimõigusi kaitsev riik. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja annan sõnajärje edasi siseministrile.
Siseminister Igor Taro
Aitäh! Tervist kõikidele noortele ja veel noorematele! Mina jätkan vabaduste teemal, sellepärast et vabadused ei ole kunagi iseenesestmõistetavad. Mõnikord tuleb vabadusi kaitsta ka karmimate vahenditega, kui on sellised õiguslikud aktid või muudatused. Ja need karmimad vahendid ongi siseministri valitsemisalas.
Ma räägin praegu piirikaitsest, meie Eesti piirist ja Euroopa välispiirist. Nagu te väga hästi teate, meie välispiirist algabki Euroopa ühel pool, ida pool Narva jõge on mittevaba maailm ja siinpool on vaba maailm. Ja selleks, et me saaksime olla siin vabad oma Euroopa ruumis, tuleb ka seda välispiiri võimalikult efektiivselt kaitsta.
Mul on hea meel, et see valitsus on võtnud seda teemat väga tõsiselt, Eesti piirikaitset võetakse väga tõsiselt. Sellest annab tunnistust ka see, et järgmisel nädalal riigikogu poole minev lisaeelarve keskendub suures osas siis piiriehitusele. Kõige suurem number, mis seal on, on vahendite suunamine piiriehituse jätkamiseks.
Meil on maismaapiir suures osas taristuga välja ehitatud ehk siis meil on seal on korralik tõke olemas, et mingisugused inimesed lihtsalt amokki ei jookse üle meie välispiiri. Ei saa olla nii nagu kümme aastat tagasi, et läksid sinna piirile ja oli lihtsalt üks umbmäärane võsa. Nüüd on väga selgelt näha, kuidas see piir jookseb ja selle ületamine lihtsalt niisama ei ole võimalik.
Lähikuudel me avame järgmised piirilõigud nendes etappides, kuhu on saanud juurde ka droonituvastuse seadmed. Kagu-Eestis teeme seda mai lõpus, Narva lähistel, Narva-Jõesuu vahel teeme seda juuni lõpus. Sealt edasi töö jätkub niimoodi, et järgmise aasta sees kõik planeeritud ja rahastatud tööd saavad lõpule viidud ja Eesti piir saabki paremini kaitstud, nii nagu ka meie vabadused.
Järgmisena räägin pisut elanikkonna kaitsest. Peaminister siin juba lühidalt märkis, et me oleme kabinetis saavutanud põhimõttelise kokkuleppe ühe muudatuse tegemiseks ja tuleva nädala alguses saab see ka istungil vormistatud. Vabariigi Valitsuse määrus kehtestab nõuded varjumiskohtadele ja varjenditele.
Nimelt on olemas määrused ja on olemas teised määrused. Mõned määrused ajaloolisemad kui teised. See kahtlemata on üks nendest määrustest, mis teeb väga olulise sammu selle poole, et meie inimeste elu oleks kaitstud ka kriisi ja sõja korral.
Ma olen korduvalt siin seda lauset korranud, et iga Eesti inimene peab teadma oma rolle kriisi ja sõja korral ning suutma neid ka tõhusalt täita. Nii et see määrus tegeleb selle teise osaga, selle tõhusa täitmise osaga, et meil päriselt, kui midagi juhtub, on olemas varjumiskohad ja varjendid.
See määrus reguleerib, kuidas see kõik hakkab käima. Me oleme kehtestanud need nõuded üsna paindlikult ja kaasavalt koos erinevate huvigruppide ja spetsialistidega. Näiteks hotellide ja [teiste] majutusasutuste varjumisnõudeid oleme algse plaaniga võrreldes natuke õgvendanud, leevendanud.
Samas jõudsime kokkuleppele, et kõik need asjad peaksid olema võimalikult lihtsasti rakendatavad ja kasutajatele ehk teile peaksid ka kõik need andmed selle kohta, kuidas te vajaduse korral varjuda saate, olema väga lihtsasti ja tänapäevaste tehnoloogiliste vahendite abil leitavad.
Nii et me jätkame kindlasti koostööd ettevõtjatega, kellel võib olla küsimusi üleminekuperioodil, sellepärast et eelnevatel aastakümnetel meil lihtsalt selliseid nõudeid ei olnud. Nüüd need hakkavad kehtima 1. juulist.
Selles, mis kõik nende uute ehitistega saama hakkab, me igal juhul teeme koostööd ja oleme igati abiks.
Viimasena räägin ka sellestsamast eelnõust, mis puudutab isikut tõendavaid dokumente. Seal on kaks osa. Üks osa on see, mida peaminister mainis ja mis puudutab seda, et tulevikus hakkab ID-kaart välja nägema niimoodi, et sellessamas seadmes, mida te kaasas kannate, [saate seda näidata].
Põhimõtteliselt on see funktsioon siin juba olemas. Kui teil on Eesti äpp juba installitud või alla laetud telefoni, siis seal on teil olemas ka isikut tõendav dokument, mida on võimalik avada. Nii et praktiliselt see juba töötab.
Mida me siis teeme nüüd selle eelnõuga? Me paneme kohustuse kõikidele valitsusasutustele seda isikutuvastuse võimalust ka aktsepteerida. Ehk siis, kui te soovite niipidi oma isikut tuvastada, mitte plastikkaardiga, siis tuleb vastaspoolel ka seda tunnustada.
Teine oluline muudatus selles eelnõus puudutab sellist majanduse ja ekspordi arengut, et me muudame ka e-residentsuse digitaalseks, nii et e-residentide plastikkaart kaob ära. See muutub samamoodi digitaalseks selliseks nähtuseks, nii nagu Smart-ID on ainult telefonis olemas, mingit plastikkaarti ei ole. Edaspidi e-resident ei pea minema Eesti välisesindusse mingisuguste kaartide järele, vaid ta saab oma biomeetilised andmed kõik edastada distantsilt. Ja siis ta saab ka selle e-lahenduse.
See on oluline selleks, et need inimesed, kes soovivad ettevõtlust Eestiga siduda, siin midagi arendada, saavad seda teha võimalikult lihtsalt ja ajakohaste vahenditega. Aitäh!
Juhataja
Aitäh ministritele! Nüüd on kõigil saalis olijatel võimalus esitada ka küsimusi. Palun tõstke käsi, kui soovite esitada küsimust, öelge kindlasti ka oma nimi ja õppeasutus, mida te esindate, või väljaanne. Aga võtame esimese küsimuse. Palun!
Toomas Pertel, Tallinna Saksa Gümnaasium
Mul on küsimus majandusministrile. Kuna te rääkisite välistööjõu sissetoomisest, siis mul on küsimus: Eesti töötuse määr vanuses 25–29 on tõusnud 2022. aastast 100%. Toona oli see 4,5 ja hetkel see on 9,1. Miks on vaja sisse tuua väljast tööjõudu ja miks me ei saa näiteks kas inimesi ümber koolitada või seda tööjõudu lihtsalt Eestist võtta?
Erkki Keldo
Jaa. Väga hea küsimus! Mul sai enne lihtsalt aeg otsa, aga ma olen rõhutanud, et minu arvates iga valitsuse esimene ülesanne ongi anda enda inimestele võimalikult hea haridus ja võimalikult head oskused, et inimesed saaksid tööturul olla atraktiivsed, teenida võimalikult kõrget palka.
Selleks on nt haridusminister käivitanud kutseharidusreformi, et just noored omandaksid sellised oskused, mida tuleviku tööturul on vaja.
Mis puudutab üldiselt mitte ainult [vanust] 25–29, vaid tegelikult juba 15–29-aastaseid, siis noorte töötus on meil tõesti väga kõrgele läinud.
Kui me vaatame, mis võiks olla selle juured, siis üks esimesi juurpõhjuseid oli ka COVID-i kriis. Hetkel, kui COVID-i kriis oli, mäletate, väga paljud asutused läksid kinni. Ja paljude noorte esimene töökoht oli just teenindavas sektoris, kas toitlustuse, restoranide, majutuse vms vallas. Ja sellest hetkest peale me nägime väga palju ka noorte töötuse kasvu. See on väga muret tekitav.
Selleks, et noortele erinevaid võimalusi pakkuda, ma olen algatanud ka päris mitu erinevat teemat, alustades sellest, et ma olen ka ameti poolest töötukassa nõukogus. Töötukassal on täiesti eraldi strateegiline suund, mis tegeleb noorte tööhõivega, et pakkuda just noortele paremaid karjäärivõimalusi, ümberõpet.
On ka selline asi nagu NEET-noored, võib-olla olete kuulnud, need on noored, kes vanuse poolest peaks kas õppima või töötama, aga kahjuks ei tee kumbagi. Ja sellised noori on Eestis lausa üle 20 000. Ja see on väga suur probleem. Me tegeleme selle probleemiga koos töötukassaga, me tegeleme koos haridus- ja teadusministeeriumiga.
Veel olen ma üheks oma südameasjaks võtnud selle, et anda noortele võimalus saada esimest positiivset töökogemust.
Enne kui ma ministriks sain, ma ütlen, hakkas peaaegu igal kevadel meediaväljaandmetes arutelu selle üle, miks me ei usalda oma noori piisavalt, miks me ei anna neile võimalust suvel endale taskuraha teenida ja esimest positiivset töökogemust saada.
Nüüd on, ütleme, esimesed viljad nendest muutustest on kohe tulemas või juba tulnud.
Esimene positiivne asi, koostöös haridus- ja noorteametiga. Kindlasti olete kuulnud õpilasmalevatest. Eelmisel aastal käis malevas veidi üle 4600 noore, aga kohti jäi puudu ja siis me tulime majandusministeeriumiga appi. Me rahastasime nüüd veel 1000 malevakohta. Ja väga hea meel on öelda, et kõik need uued lisakohad, 1000 kohta, tulid ka täis.
Nii et kõik noored, kes soovisid suveperioodil õppimise kõrvalt saada praktilist töökogemust, teenida taskuraha, oma ajaplaneerimist paremaks teha, saavad seda nüüd õpilasmalevas käies teha.
Täiendavalt on riigikogus noorte töötamise paindlikumaks muutmine. Kui noor tahab teha suvel näiteks kohvikus tööd või proovida tööd endale sobivas valdkonnas, siis me muudame neid reegleid paindlikumaks, et tööandjatel oleks motivatsiooni just noori rohkem tööle võtta.
Samamoodi me vaatame üle natuke iganenud määruse. Rahvusringhääling kirjutas muru niitmisest. Ma rõhutan, et noorte – ja mitte ainult noorte, vaid üldse kõigi – tööohutus on alati oluline. Kui on ikkagi liikuvad objektid, terad, ma ei tea, mootorsaed vms, siis on arusaadav, et sellist tööd ei saa minna tegema ilma väljaõppeta. Me ei taha ju, et keegi endal – vabandust! – näppe või, veel hullem, midagi muud otsast lõikaks. Selles mõttes tuleb aru saada.
Aga teistpidi, ma olen täiesti veendunud, et kui on ohutus tagatud ja instruktsioonid saadud, siis võib ka 16-aastane suvetööna muru niita.
Ühesõnaga, neid näiteid tegelikult on väga palju.
Aga kui me tuleme nüüd välistööjõu teema juurde, siis, nagu ma ütlesin, hästi oluline on eristada ja aru saada: see ei käi kuidagi meie inimeste ega meie noorte arvel.
Meil on selline asi nagu kutsekoda, kuhu kuuluvad eksperdid, akadeemikud, tööandjad ja ametiühingud. Nemad teevad tööjõuprognoose ja raporteid tulevikuks tööstusvaldkondades. Vaadatakse, kui palju meil käib kutsehariduses noori, milliseid töökohti meie inimesed täidavad ja mis on need valdkonnad, kus meie inimestest jääb puudu, aga majandusel oleks võimalik kasvada.
Ehk see ei tule kuidagi meie inimeste, meie noorte arvel, me peame ilmselgelt esmalt tegelema enda noortega. Meie prioriteet on anda oma inimestele täiendõpet ja paremaid oskusi, et nad saaksid tulevikus kõrgemat palka teenida.
Aga kuna me oleme väike riik, siis on meil selleks, et meil, ma ei tea, masinaehitus saaks kasvada, laevandus, puidutööstus, meil on vaja täiendavat tööjõudu, tänu millele meie majandus kasvab ja tegelikult ka noored saavad tulevikus kõrgema [palgaga] tööd.
Aga kõigil noortel – kindlasti julgustan – tasub käia nii palju koolis kui võimalik, omandada parim haridus, ja lisaks sellele tuleb ka ise kõvasti pingutada, siis on võimalik tulevikus edukas olla. Aitäh!
Juhataja
Suur aitäh!
Kristina Kallas
Kui ma võin lisada haridusministrina midagi juurde.
Mis meil mureks on? On see, et tööjõupuudus on meil sellistes valdkondades, mis eeldavad kutseharidust, kutsekeskharidust.
Puutööpingioperaatorid, kemikaalidega ümberkäivad töötajad, spetsialistid, elektrisüsteemide operaatorid – need ei ole mitte lihtsalt elektrikud, vaid inimesed, kes opereerivad kogu elektrisüsteemiga ja mõistavad, kuidas täpselt elektrisüsteemid toimivad –, nendes valdkondades on meil väga suur tööjõupuudus. Aga noored valivad pärast põhikooli tihtipeale tavalise universaalse akadeemilise gümnaasiumi.
Ja sellel oli ka see põhjus, et kutsehariduses varem tegelikult väga palju valikuid ei olnudki. Ei olnud võimalik näiteks valida pärast põhikooli lõppu kutsekeskhariduses selliseid erialasid, mida nüüd saab valida, kuna me kutsehariduse reformi [käigus eriala valiku võimalusi] laiendanud.
Vaadake Tallinna Tehnoloogiakolledž Techno TLN õppekavasid. Seal on uued õppekavad, mis on pärast põhikooli õppima asumiseks, või siis tegelikult on võimalik ka gümnaasiumi kõrvalt võtta valikmooduleid inseneeria valdkonnas.
Ja uskuge mind, kui te tulete gümnaasiumi lõpus juba 19-aastasena teatud inseneeria paberitega, siis tööpoodus teid ei ähvarda. Tööpuudus, jah, tõesti on nendel inimestel, kes küll gümnaasiumi lõpetavad, ülikooli edasi õppima ei lähe ja lähevad selles mõttes teenindussektorisse, kus praegu on tööd lihtsalt oluliselt vähem.
Juhataja
Aitäh! Nii, võtame järgmise küsimuse, võtame siit eest.
Jaanika Uutman, Tallinna Saksa Gümnaasium
Tere! Mul on küsimus Kristina Kallasele. Milline vastutus lasub haridussüsteemidel ühiskondliku vastupanuvõime tugevdamisel väärinfo ja välismõjude suhtes?
Kristina Kallas
See ei ole ainult, eks ole, haridussüsteemi vastutus. Me kipume kõikidele ühiskondlikele probleemidele lahendust otsima klassitunnist, koolist ja õpetaja käest. Meil on kujunenud selline trend, et õpetaja peab suutma sotsiaalemotsionaalseid oskusi arendada, tervisekäitumist edendada, laste tervislikku toitumist või unerežiimi paika panna, nende finantsoskust arendada, neile kommunikatsioonioskusi ja digipädevusi õpetada, AI-oskusi. Kõik asja oleksid justkui õpetaja lahendada.
Ma arvan, et see koht, kus noor oma teadmisi omandab ja oskusi ja väärtushinnanguid kujundab, ei ole ainult kool.
Aga jõudes ikkagi kooli juurde, selline vastupanuvõime või säilenõtkus, et Eesti inimesed suudaksid eristada faktipõhist argumenteeritud teaduspõhist informatsiooni propagandast, sõna otseses mõttes propagandast, et neil oleks oskus aru saada, mis on tõene, mis on väär, kes on info edastaja, miks ta seda informatsiooni meile annab, mis on tema informatsiooni edastamise motiiv – see kõik peaks kindlasti olema osa õppeprotsessist.
Need on kriitilise mõtlemise põhialused. Iga kord, kui sa saad informatsiooni, sa pead korra käivitama oma ajus selle kriitilise mõtlemise masina, mis ütleb, miks keegi midagi ütles, mis oli tema motivatsioon seda öelda ja millel põhineb tema väide, et ta seda ütles, ja mis ta sellega saavutada tahab.
See oskus on baasoskus, mida ilmselt tänapäeval tuleb omada enam mitte ainult doktorikraadi omandades, vaid selline analüüsivõime peaks olema ikkagi juba põhikooli viimases astmes, selline oskus peaks välja kujunema, sest me elame tõesti väga inforohkes maailmas.
Aga see ei ole mingi eraldi aine, tund, vaid see on tegelikult asi, mida me põimime erinevate ainete õppesse sisse. Ma näen siin saalis ka ajaloo- ja ühiskonna[õpetuse] õpetajaid. Nende tundides kindlasti selle kriitilise mõtlemise oskuse arendamine on üks võtmetegevusi tänapäeva haridussüsteemis.
Juhataja
Aitäh! Nii, võtame järgmise küsimuse. Võib siitsamast äkki võtta.
Theodor Tats, Gustav Adolfi Gümnaasium
Jaa, tere! Aitäh! Mul tekkis selline küsimus. Härra peaminister rääkis siin kõige alguses, et Euroopa Liitu kuulumine on väga suur asi ja suur privileeg. Sellega ma olen sada protsenti nõus.
Aga mul tekkis lihtsalt selline küsimus, mis on tegelikult suunatud ka majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Kas sellise väitega, et Euroopa Liit reguleerib üle, olete te nõus? Kas teil on selles vallas mingi ühtne konstruktiivne vaade või teil arvamused täiesti erinevad? Aitäh!
Juhataja
Annan peaministrile sõna enne.
Kristen Michal
No olgu. Loomulikult, vaade on ühtne, see on peaministri oma, ülejäänud nõustuvalt sellega. Seal pole kahtlust.
Aga nali naljaks, Euroopa Liidu reguleerimisprotsessis on nii, ei möödu et peaaegu ühtegi majandusarutelu, kus sellest ei räägitaks. Ja sellega on hädas kõik riigid.
Viimasena nüüd Saksamaa uus kantsler Friedrich Merz on võtnud selle algatuse vedada, ja komisjoni juht Ursula von der Leyen. Seal on sellised dokumendid, mida nimetatakse omnibussideks, mille eesmärk on lihtsustada.
Ja üht-teist nad ka lihtsustavad, aga seda tasub meeles pidada, et ega miski lõpuni lihtsaks ei muutu. Sellepärast, et kui sul on suur majandusruum, siis mingid standardid, mingid ühesugused reeglid peavad siiski olema. No näiteks see, et liikluses sõidame sedapidi ja elektriühendused käivad teistpidi, eks ju, et ei läheks sassi.
Aga kas nad üle reguleerivad? Ma arvan, et mingites valdkondades kindlasti rohkem kui meie. Eesti on üks kõige lihtsama ärikeskkonnaga ja kõige kiiremini toimiva keskkonnaga riik.
On riike, kus sa lähed enda eluaset vormistama, pead võtma kaasa kommunaalarved ja siis sul läheb mitu aastat aega, enne kui sa saad selle eluaseme kohta tõendi kuskilt. Ja see kõik on väga keeruline.
Aga üks näide, mida ma tooks, et ei oleks ainult Euroopa Liidu suunas vaatamist. Eestis, no ma ei tea, näiteks Bolti teenuseid ilmselt enamik teist kasutab, eks ju. Loodetavasti kiiver peas ja üksi selle tõuksi peal või kuidas iganes te seda kasutate, võib-olla mõnel on juhiload ka, eks.
Jagamismajandus, kogu see nii-öelda autode jagamine on üks väga hea näide. See on üle Euroopa.
Ja üks näide, mida ma olen nüüd ülemkogudel ka toonud, on nii, et noh, kui Eestis on see meie jaoks üsna selgelt ja lihtsalt kasutatav, see näitab lõpphinna ära, siis on riike – no ma ei hakka riikidele varju heitma, aga on selliseid riike –, kus selle teenuse kasutamisel ei lubata näidata selle teenuse lõpphinda. Aga mis see mõte mul seda teenust kasutada on, kui ma ei tea, et kui ma sõidan punktist A punkti B, eks ju, siis palju see maksab. No ma sellepärast selle ju võtangi, [et ma tean hinda ja see teenus on soodne], eks ju.
Siis on riike, kus nõutakse, et igal jagamismajanduse või jagatud autol peab olema või vähemalt sellel ettevõttel peab olema garaaž. Noh, ilmselt noorematele inimestele sõna „garaaž“ palju ei ütle, aga ütleme nii, et no kui te vaatate filmi „Sipelgapesa“, oli selline film Lasnamäel ühest garaažist, niisugune hea dokumentaalfilm, vanematele inimestele garaaž oli, ütleme, nagu meestel jututuba, seal saadi kokku ja siis aeti asju. Nii, garaaž peab olema.
Siis on riike, kus on nõutud, et erinevate teenuste vahel peab olema 20 minutit pausi. Miks 20 minutit? Auto puhkab või mis toimub? No mis see on, eks ju.
Ja miks ma sellest räägin? Sellepärast, et need reeglid kõik on tegelikult kohalikud. Need on tehtud enda turu kaitseks, Euroopas on teatud reeglid olemas ja tihtipeale me omistame neid kohalikke, enda turu tehtud kaitseks tehtud reegleid või moonutusi ka Euroopale, aga tegelikult need ei ole Euroopa omad.
Ja need on kõik tehtud sellepärast, nagu Londonis omal ajal oli takso loogikaga, eks ju, et kui sa ostsid Londonist taksosõiduloa, siis selle sa pärandasid oma pojale või tütrele, see oli vara nagu kinnisvara.
Inimesed kaitsevad oma turgu. Nii et seal on mitu kihti. Üks kiht on see, mida me Euroopas teeme lihtsamaks – kindlasti teeme midagi lihtsamaks ja kindlasti on seal ka üle reguleerimist –, aga osa on ka kohapealne.
Ja kohapeal me oleme päris tublid, Eesti tippettevõtjad teevad Eestis seda lihtsamaks, koos valitsusega, sellega, et käib kõvem töö.
Nii et kas ta on üle reguleeritud? Eks ta lihtsam võiks olla, ta võiks olla nagu Eestis, aga ütleme nii, et liigume samm-sammult.
Juhataja
Erkki Keldo, palun!
Erkki Keldo
Jaa, aitäh! Nii nagu peaminister mainis, et on peaministri arvamus, täiesti juhuslikult me oleme ka kokku sattunud samasse erakonda, nii et meie väärtused ja arvamused päris mitmes asjas klapivad.
Aga nali naljaks. Jah, lühike vastus sellel küsimusele on, et mingites kohtades me kipume üle reguleerima.
Kui me läheme põhjuse juurde, siis iseenesest inimlikult on see ju arusaadav, kui me mõtleme nagu selle reguleerimise algpõhimõttele. See mõte on selles, et me tahame ju kõik elada maailmas, kus meile kehtivad ühesed, aga mõistlikud reeglid, mis tagavad meile turvatunde, kindlustunde.
Aga bürokraatial tõesti on see komme, et ta kipub vohama, nagu öeldakse, kui sa sellega midagi ei tee. Sest kõigil meil on asjadest natuke erinev nägemus. Me näeme maailma natuke teistmoodi, me tahame mingi asja ise ära reguleerida, aga sõber või kolleeg näeb asju teistmoodi. Nii seda bürokraatiat tekib.
Aga mina ütlen, kasutades ühe targa kolleegi sõnu, et kui me räägime Eestis bürokraatia vähendamisest – ja me oleme selle tõesti ette võtnud –, siis ega bürokraatia vähendamine ei ole asi iseeneses, vaid bürokraatia vähendamisega me tegelikult usaldame oma inimesi rohkem.
Kui me reguleerime vähem, siis see tähendab, et me anname teile, Eesti inimestele rohkem vastutust. Me anname küll ka rohkem vabadust. Minu arvates riik ei peagi kõike ette [ütlema ja ära] reguleerima.
Minu arvates terve ühiskonna alustala on ikkagi ise mõtlev, vabadusi hindav, aga teistpidi ka vastutav kodanik. Ja kui me ei reguleeri, siis see tähendab, et teil on rohkem vabadust, aga me eeldame ka, et selle vabadusega koos te vastutate oma tegude eest. Ja minu arvates see on väga mõistlik ja n-ö tulevikku vaatava ühiskonna alustala.
Jah, me vajame mingeid ühiseid norme, et me kõik tunneks ennast turvaliselt ja toimetaks samade reeglite järgi, aga tõesti, aja kokkuhoiu mõttes, kahjuks neid näiteid, mida me Euroopast võime tuua, mida peaminister tõi siin sõidujagamisteenuse kohta, kus selgelt reguleerimisega on erinevatel põhjustel liiale mindud, jätkub.
Selle nimel töö on järjepidev, et neid ebavajalikke ja ebamõistlikke reegleid kaotada. Teatud reegleid on vaja, aga ebamõistlikke tõesti pole vaja. Mina usaldan rohkem inimesi, et nad saavad oma eluga paremini hakkama kui siis, kui riik kõike ette kirjutab. Aitäh!
Juhataja
Ja Liisa Pakosta soovis ka täiendada.
Liisa Pakosta
Jaa, mul on hea uudis. Me oleme valitsusega kehtestanud juba selge reegli, väga selge reegli, et me seda, mis Euroopa Liidus on ette nähtud, ei võta rohkem üle.
Eesti häda on tegelikult olnud selles, et kui Euroopa Liidus näiteks öeldakse, et raamatutel peavad olema kaaned, siis meie oleme sinna lisanud, et kui on õpikud, siis peab olema veel paber ümber ja peavad olema kilekaaned ka veel. Nii et me oleme kõikidele nendele Euroopa Liidu reeglitele kippunud seda kihti peale panema ja kõike üle reguleerinud.
Selle me oleme nüüd ikkagi otsustavalt ära lõpetanud. Ja riigikogus oli teisipäeval ka suur arutelu selle üle – kes tahab, saab järele vaadata. Tegelikult ka sõltumatud eksperdid Teaduste Akadeemiast on meid väga kiitnud selle eest, et me oleme tõesti selle väga põhimõttelise muudatuse teinud.
Aga teine üleskutse on mul ikka selles, et ajagem ikka kõik seljad sirgu. Me kõik oleme siin eurooplased. Ja me ise oleme ka need inimesed, kes seda Euroopa Liidu õigust teevad. Ega see Euroopa Liidu õigus ei sünni kuskil meist eemal, vaid ikka me ise teeme seda.
Sageli juhtub niimoodi, et keegi viskab klassis kedagi pinaliga ja siis keegi tahab pakkuda lihtsalt lahendust ja siis ütleb, et keelame pinalid ära. No siis on tegelikult ikkagi meie kõigi asi öelda, et võib-olla see ei ole kõige mõistlikum reegel selles olukorras, ehk saab seda siiski mingil muul moel lahendada.
Ja tõesti, vabaduste hoidmine tähendab ka seda, et me kaitseme oma vabadusi bürokraatia eest. Aitäh!
Kristina Kallas
Ma täpsustan, et paberi õpikutele ümber panemine ei ole Euroopa Liidu regulatsioon. Ütlen seda selleks, et siit nüüd ei tuleks mingit segadust.
Juhataja
Aitäh! Ma arvan, me jõuame veel ühe, viimase küsimuse võtta. No võtame sealt, kust tuli esimesena.
Jan Oskar Tinnuri, Tallinna Saksa Gümnaasium
Tervist! Küsimus on peaministrile ja haridus-teadusministrile.
Selline ajakirjanduskanal nagu Levila pakub niisugust kursust nagu „Tule presidendiks“. Kas see ei ole muret tekitav, et üksikisikud või eraisikud hakkavad pakkuma niisugust nagu teenust, et õpetavad, kuidas olla president?
Kristina Kallas
Ei, aga minu arust on see ju väga hea ühiskonnaõpetuse tund, proovida ära, mis tähendab vastutada. Siin just räägiti vastutusest. Nendes ametites kõige suurem koorem just ongi selle vastutusega.
Kui see on selline hariduslik eksperiment, millega võiks ära proovida selle vastutuse kandmise ja esindusfunktsiooni kandmise, siis ma arvan, et see on kõik väga tervitatav. Seal on vist vanusepiirang presidendiks saamisel. Jah.
Selles mõttes tuleb teil veel natuke kogemust elus koguda enne, kui saab päriselt presidendiks minna. Aga harjutada võiks juba varakult, jah.
Kristen Michal
Jaa, ma vahepeal kasutasin haridusministri sõnavõttu ja vaatasin järgele. Siin on tõesti kellegi pilt, kes tahab saada presidendiks. Kutsutakse inimest ja öeldakse, et aastal 2031 või hiljem.
Nii et nagu haridusminister ütles, kui teil 40 [eluaastat] täis saab, kui te olete Eestis sündinud kodanik, nagu põhiseadus [presidendiks kandideerijalt eeldab],kui need tingimused on täidetud, siis on täitsa võimalus.
Selleks võib harjutada, võib seista peegli ees, lipsu ette panna, harjutada kõnelemist, kõiki asju, sokke triikida, kui tahate.
Aga ma siiski soovitaks seda teed alustada sellest, et omandada hea haridus, huvitav eriala, teha seda, mis südamele meeldib, ja siis vaadata, kas elu toob poliitikasse või mitte.
Ja kui keegi annab inimestele kodanikuharidust, siis minu vaated on liberaalsed, eks ju.
Selle peale, et Levila seda teeb, ma pigem hingan kergendatult. Ma oleksin veidi rohkem mures, kui seda teeks mingisugune seltskond, kes ütleb, et esimene asi on ikkagi Venemaaga hästi läbi saada. Vot, mingit sellist asja ma ei tahaks.
Nii et ma ei tea, vaadake, kuidas teil läheb seal, siin on küsimustik ka. Võib-olla siis, kui mina olen pensionil, vaatan ma aastavahetusel teie kõnet. Kes teab.
Juhataja
Liisa Pakosta soovis ka vastata.
Liisa Pakosta
Jah üks praktiline soovitus ka teile kõigile – minult, kes ma vastutan digi- ja küberturvalisuse eest –, ärge postitage internetti midagi, mis võiks hiljem takistada teie edukat teekonda presidendiks.
Juhataja
Suur aitäh! Ja nüüd jääb ajakirjanikele võimalus personaalseteks intervjuudeks, aga kõik on oodatud Stenbocki sisehoovi, kus esineb Florian Wahl ja saab süüa pannkooke. Aitäh teile!
