Vabariigi Valitsuse pressikonverents
Neljapäev, 1. detsember 2011. a
- Pressikonverentsi videosalvestust saab vaadata valitsuse kodulehel: http://www.valitsus.ee/et/uudised/pressikonverentsid ja videolõike ministrite kommentaaridega saab vaadata http://www.valitsus.ee/et/uudised/videod
- Pressikonverentsil tehtud fotod: http://valitsus.ee/et/uudised/pildialbum#1602-1
Juhataja Liina Kersna
Tere päevast, head ajakirjanikud! Valitsuse istung on lõppenud, ka kabineti nõupidamine, mis toimus kohe pärast istungit. Algatuseks sõna peaministrile.
Andrus Ansip
Tere! Valitsus kiitis täna heaks inimkaubanduse kriminaliseerimise seaduse eelnõu, millest räägib meile põhjalikumalt justiitsminister. Valitsus andis majandus- ja kommunikatsiooniministrile volituse otsustada Eesti Raudtee jagunemise kaheks eraldiseisvaks ettevõtteks, millest räägib meile Juhan Parts pikemalt. Ja samuti kinnitas valitsus ja saatis Riigikogule edasi elektrituruseaduse eelnõu, millest jälle räägib meile Juhan Parts. Töötuskindlustusmakse määrast ja sellest, mis uudiseid on Brüsselist kuulda, sellest räägib meile rahandusminister.
Valitsus nimetas regionaalministri ettepanekul viieks aastaks Lääne maavanemaks Innar Mäesalu. 15. detsembrist kuni 2016. aasta 14. detsembrini on siis Innar Mäesalu Lääne maavanem.
Lisaks arutasime kultuuriministri ettepanekul tänasel valitsuskabineti nõupidamisel riiklike preemiate väljaandmise ühtlustamist. Justiitsministeerium koos haridus- ja teadusministeeriumi ja kultuuriministeeriumiga töötavad välja uue eelnõu. Eesmärk on preemiate saajate ringi ühtlustada ministeeriumide vahel ja ka preemiad peaksid olema enam-vähem võrreldava kaaluga, mida nad praegu teatud juhtudel ei ole. Aitäh! Minu poolt kõik.
Juhataja
Aitäh! Sõna majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Palun.
Juhan Parts
Tere päevast minu poolt! Kaks teemat. Kõigepealt, mis puudutab Eesti Raudtee jagunemist, siis ega see väga suur uudis ei ole, lihtsalt uudis on see, et valitsus on nüüd lõplikult otsustanud. Teisisõnu, see ettevalmistus ja kuidas Eesti Raudtee jaguneb, on jõudnud sellesse faasi, kus on võimalik asuda vastavaid toiminguid tegema. Kõigepealt meeldetuletuseks, miks me seda teeme ja mida me teeme. Eesti Raudtee on täna üks ettevõte, kellel on kaks tütarettevõtet, üks tegeleb infrastruktuuri majandamisega Eesti territooriumil ja teine tegeleb puhtalt kaubandusettevõttena. Euroopa nõuded sellisel puhul on, et nad peaks olema eraldi ja ma arvan, et see on põhjendatud. Iseasi, et Eesti Raudtee turg on väga spetsiifiline, aga ma usun, et meil ei ole mõtet ei taotleda erandit ega vaielda, vaid teha see lahutamine ära ja 2012. aastaks peaks olema siis tehtud, et Eesti Raudtee infra on üks äriühing, aktsiad kuuluvad riigile ja Eesti Raudtee kaubaettevõte teine äriühing. Ei ole olemas praegu mingisuguseid plaane selle kaubaettevõtte müügiks. Selle üle, ma tean, spekuleeritakse, ajakirjanikud seda küsivad ja minu seisukoht on, et esimese sammuna – see on tegelikult terve järgmine aasta - me peame vaatama, mis selle kaubaettevõtte potentsiaal on, kas on vajalik mingisuguseid muutusi aktsionäride koosseisus. Kindlasti seda välistada ei saa, aga see ei ole täna mingisugune eesmärk, kindlasti tuleks vältida, ma ei tea, kas vigu, aga neid, mis on tehtud siin Eesti Raudteega varasemalt. See, mis puudutab Eesti Raudtee infrastruktuuriettevõtet, usun, et siin ei ole kellelgi teist ideed, et jääb ta igal juhul sajaprotsendiliselt riigi omandisse. Kogu see asi peab olema tehtud 2012. aasta neljanda kvartali alguseks, see on selline ajaline raamistik. Tegelikult see ei juhtu ka veel ühe kuuga.
Teine teema puudutab elektrituruseaduse muudatusi. See seadus on otseselt ajendatud selleks, et Eesti õigusesse üle võtta Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv, mis ennekõike käsitleb elektrienergia siseturu erinevaid reegleid, erinevaid põhimõtteid, nn energiaturu kolmas pakett.
Võrreldes võib-olla lähinaabritega ei olegi probleeme siin – põhivõrgu eraldamine, mida me juba tegime kaks aastat tagasi, aga ometi need reeglid, sätted tuleb Eesti õigusesse üle võtta. Nii et see seadus tegeleb väga paljude teemadega.
Üks teema, mis on ka käinud avalikkusest läbi – see seadus näeb ette selle, et 2013. a aprilliks peaks olema osaühing. Tänaseks on ta juba Aktsiaselts Elering ja kui riigi omandis on mingid energia tootmisettevõtted erinevate ministrite haldusalas, neil seisab ees 2013. aastaks otsustada, kelle haldusalas see Elering on. Usun, et saame sellega hakkama, aga see on selline põhimõte, mis kindlasti on ka mõistlik, et vähendada võimalikke kahtlustusi, et üks minister käsitleb kuidagiviisi neid ettevõtteid mitte võrdselt.
Põhiküsimus, miks kindlasti see eelnõu on võib-olla kõige olulisem, on see, et ta täpsustab oluliselt kõigi tarbijate kaitse sätteid seoses elektrituru avanemisega 1. jaanuarist 2013. Elektrituru avamisest 2013 on palju räägitud. Euroopa Liidu ühinemislepinguga võeti Eestile kohustus, elektrimajandus muutub osaks Euroopa Liidu ühisturust. Ja ma usun, et me kõik tegelikult arvame, et pikas perspektiivis on see meile mõistlik, ta annab meile õiglase hinna, tugevdab meie varustuskindlust, loob võimaluse kõigiks nendeks investeeringuteks, mida me siin teeme, ühendusi Soomega, leedukate, Rootsiga jne, jne, jne.
Kindlasti saab see üleminek olema keeruline, see puudutab kõiki inimesi, sellest on palju räägitud, see saab toimuda 1. jaanuar 2013. Nüüd see eelnõu garanteerib selle, et tarbija on kaitstud ka avatud elektriturul. Milles see kaitse seisneb? Kõige olulisem kaitse, mida täna juba inimesed küsivad, on see, kas nüüd, kui ma uut lepingut ei sõlmi, kas ma jään siis ilma elektrita? Ei jää, seadus näeb ette n-ö tüüptingimused ja kohustuse üldteenuse raames seni, kes pakub inimesele elektrit, kes on see n-ö võrguettevõte ja müügiettevõte. Neid on Eestis, muide, mitte üks, nagu tavaliselt arvatakse, Eesti Energia, vaid 36 erinevates Eesti piirkondades.
Igal juhul, kui inimene seda lepingut ümber ei sõlmi 1. jaanuariks 2013, siis ta jätkab senise lepinguga, ühe klausliga, n-ö see hinna komponent, mis puudutab seda elektritootmise hinda, selles osas seadus näeb ette, et inimene ostab seda n-ö keskmise, viimase kuu keskmise börsi hinnaga, elektribörsi hinnaga. Inimesel on võimalik see leping ümber sõlmida. Ma usun, et see saab olema 2012. a üks kindlasti teema mitte ainult nendele ettevõtetele, kes sellel turul tegutsevad, täna on juba 5 vastavat ettevõtet, aga neid saab kindlasti olema rohkem. Kindlasti on see teema Eleringile, kes vastutab kogu elektrisüsteemi eest, Konkurentsiametile ja kindlasti ka Majandusministeeriumile.
Me oleme kavandanud erilaadseid tegevusi, et inimeste teadlikkust tõsta, põhiinformatsioon kätte anda ja loomulikult me hakkame tegelikult 2012. a teisel poolel, ma arvan, üsna intensiivselt nägema ka vastavate ettevõtete tegemisi, sest ettevõtted on ju huvitatud oma klientide säilitamisest ja need, kes tahavad turule tulla, oma kliendibaasi laiendamisest. Aga selle seaduse eelnõu, ma arvan, kõige kaalukam moment on see, et inimesed lihtsa tarbijana on põhimõtteliselt kaitstud, et see teenus oleks tagatud. Loomulikult, kui inimene oma senist lepingut täidab ehk elektri eest maksab. Need kaks teemat minu poolt. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja nüüd sõna justiitsministrile. Palun.
Kristen Michal
Aitäh! Tervist minu poolt ka! Valitsuses täna oli meie üheks peateemaks inimkaubanduse kriminaliseerimine. Varem, kui niimoodi üldiselt öelda, Eesti seadusandluses, karistusseadustikus on olnud ka olemas sellised koosseisud, mis puudutavad neid samu aspekte, mida see sama inimkaubanduse kriminaliseerimine nüüd tegelikult paremini kokku võtab ja ühte kohta kokku sõnastab.
Miks seda tehti? See põhineb tegelikult ikkagi pikemaajalisel analüüsil ja osalt ka rahvusvahelisel praktikal. Eesti jaoks on ka rahvusvaheliselt üsna oluline, et meie statistika ja meie suhtumine sellisesse erakordselt julma kuriteoliiki, nagu on inimkaubandus, oleks ka üsna üheselt määratletud ja sellepärast see sama karistusseadustiku, ütleme, inimkaubanduse kokkuvõtmine ja täpsem sõnastamine on mõnes mõttes ka selline ühiskondliku hoiaku või riigipoolne rõhuasetus kui ka tegelikult praktikute töö tulemus.
Seaduse enda menetlemisest. Me tegelikult sellega tegime kaks kooskõlastusringi, väga põhjalikult, ja mul on kindlasti väga hea meel, et meie partner-ministeeriumid, välis-, sotsiaal- ja siseministeerium olid väga tõhusalt sellesse kaasatud. Ja mis on väga positiivne – ka erinevad vabaühendused, kaasa arvatud naiste ühenduste ümarlauad ja erinevate varjupaikade esindajad lõid selles kaasa, kaasa arvatud ka prokuratuur.
Kõik see, mis sinna kokku sai, vastab tegelikult ka nendele ootustele, mis selle vastu võitlejatel Eestis on. Miks ma seda räägin? On väga oluline mõista, et see, et valitsusest üks seaduse eelnõu läheb tegelikult seadusandja poole, iseenesest ühtegi probleemi veel üksi ei lahenda, inimkaubanduse vastases võitluses kindlasti ongi väga oluline see jätkuv koostöö. Ja ma arvan, et riigi poolt see valmisolek on olemas ja kindlasti vabaühendused ja erinevad ümarlauad ja erinevad varjupaikade esindajad on nõus selles kaasa lööma ja riigi poolt ma olen küll, väga tunnustaks seda koostööd.
Aga kui sisust rääkida, siis tegelikult ütleme nii, et karistuste pool on üsna karm, mis tähendab seda, et ikkagi inimeste ärakasutamine ühel, teisel või kolmandal viisil, eriti kui see puudutab alaealisi, on ikkagi viidud päris kõrgete karistusteni välja. Ja samamoodi on tegelikult siit seest ka selgelt näha seda, et enam ei küsita, kas kannatanu oli nõus, me teame kõik, on olnud juhtumeid ka ajakirjanduses, kus öeldakse, et inimene ise oli nõus, ta kirjutas ju materjalidele alla ja tegelikult meil on siin olemas dokument, et enam ei saa eeldada seda, ei ole sellist fraasi, nagu „tahte vastaselt“. Inimese enda nõusolek ei päästa selle karistuse eest neid inimesi, kes inimkaubanduse ohvreid ära kasutavad või mingil muul moel neid vahendavad või orjusesse asetavad. Ma arvan, et see üsna selline oluline punkt nii siseriiklikult Eesti jaoks tulevikus praktikas ja ma arvan, et see on oluline punkt ka, kuidas Eesti peale väljapoolt vaadatakse, et kuidas Eesti suhtub sellisesse üsna ebameeldivasse ja julma kuriteoliiki. Nii et see oleks lühike kokkuvõte. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja nüüd sõna rahandusministrile.
Jürgen Ligi
Aitäh! Ma kommenteeriks siis töötuskindlustusmakse määra teemat. Valitsus otsustas jätta töötuskindlustusmakse määr endiseks. Värskendan mälu, mismoodi see protseduur käib. Valitsus kuulab ära ettepaneku, mille ta saab Töötukassa nõukogult maksemäära osas. Ja siis kas kinnitab selle või kinnitab enda arusaamise. Töötukassa nõukogule on ette nähtud ärakuulamisõigus seega ja lõppotsus on suveräänselt valitsuse käes.
Reeglina nii suured rahanduslikud otsused teeb Riigikogu, see on üldreegel. Siin on erandkorras delegeeritud valitsuse tasemele ja antud vahemik, mille ulatuses otsus langetatakse. Ja valitsus lähtub siin muidugi üldisematest majanduslikest, rahanduslikest kaalutlustest, kui seda peab tegema Töötukassa nõukogu. Mis see kaalutlus on? Kindlasti me ei lähtu süsimustadest stsenaariumidest, küll aga võimalusest, et olukord Euroopa majanduses halveneb. Ja me langetame siis rahanduslikke otsuseid üldisemas plaanis, töötuskindlustuse raha on üks selline kõige kõikuvam, suurtest summadest kõige kõikuvam riigi rahanduse osa. Näiteks on paari aasta jooksul kõikunud töötuskindlustuse saajate Töötukassast toetuse saajate arv 8000st 61000ni. See näitab ise, kui volatiilse väljaminekuga tegemist on.
Ja samuti on ju kasvanud väljamaksed ühe inimese kohta. See on see koht, kus valitsuse tähelepanu on eriti suur, kus ennatlikud otsused maksavad kõige järsemalt kätte ja sellepärast me vaatame ikkagi seda kui laiemat rahanduslikku küsimust. Ei saa eitada, et laiema rahandusliku küsimuse hulka kuulub ka soov vältida majandusolukorra halvenemise korral laenuturule minekut. Sest et võlakirjaturg on midagi, mida kõik Euroopa riigid tahaksid väga-väga vältida. Euroopa Liidu sees on Eesti ainus riik, kes seda vältida suudab. Ja me teeme kõik selleks, et see edaspidi ka nii oleks. Võlakirjaturg on praegu ebamõistlik, riikidelt küsitakse väga kõrgeid intresse väga spekulatiivsetel põhjustel ja meie seda teed minna ei taha, kui meil on olemas avalik raha ja loomulikult ei ole see avalik raha mingiks muuks otstarbeks kasutatav, küll aga likviidsuse tagamiseks on ta kasutatav. Ja siin on, ütleme, sarnaseid mõtteid – ma võiks viidata näiteks ka Soomele, et kui tõesti tuleb selline olukord, kus laenamine läheb ülejõukäivalt kalliks, siis ka Soome on kaalunud sellise halvema olukorra puhul näiteks pensionikassadest laenamist. Aga see ei ole raha muuks otstarbeks kasutamine.
Muidugi ei meeldi valitsusele see, et me ei saanud sotsiaalse dialoogi käigus mõistlikule otsusele. Tuleb tunnistada, et sotsiaalses dialoogis meil tõrkeid on. Me oleme pidanud seda ebaproportsionaalselt pikalt ja ebaproportsionaalselt intensiivselt, ma ütleks selle teema sisu kohta. Ja peame kahetsusega tunnistama, et meedia kaudu oleme saanud ikkagi tagasi sellist suhteliselt ebaadekvaatset olukorra hinnangut. Meid on võrreldud riikidega, kellega me tahaksime sarnased olla mõneski asjas, kes meile meeldivad. Ungari, Kreeka võivad olla kadestusobjektid, aga kui meid samastatakse riigi rahanduses Ungari ja Kreekaga, siis see on tegelikult valitsuse sõimaine. Riigi rahanduse mõttes on see valitsuse sõimamine. Ja ma võin öelda, et riigi rahanduse seisukohalt on nad teises servas Eestiga, täiesti teises servas. Ja ma räägin seda ainult sotsiaalse dialoogi kontekstis. Kui üks pool hindab olukorda täiesti ebaadekvaatselt, riigi rahandust, ja see on põhiargument, et võidelda siis teistsuguse maksemäära, kontsernikonto kehtestamise ja kõige selle vastu, siis lihtsalt ühel hetkel valitsus peab oma otsuse ära langetama, meil ei olnud selleks kuupäevaliselt ka rohkem aega. Nii et see otsus tuleb, tuleb vastu võtta ja seda me siis ka oleme teinud, lähtudes võimalusest, et olukord ka Töötukassa enda jaoks on halvem, kui see mitte kõige mustem stsenaarium, mis on siis Rahandusministeeriumi 1%line majanduskasv.
Ja muidugi tuleb üle öelda, et see ei ole mingisugune laest võetud number, peaminister täiesti õigusega kirjutas mulle siia viis tähte. Ühtedeks on IMF, kelle väga selge vastus minu huvile oli see, et loomulikult on töötukindlustusmakse määra alanemine enneaegne. Teised kaks tähe on EP, mis ei ole Euroopa Parlament, vaid Eesti Pank, kes on samal arvamusel. Nii et IMF ja Eesti Pank selles mõttes on samal seisukohal ja nad vaatavad ikkagi seda riigi rahanduse seisukohalt ja seda riskikohta, millega me valitsuse otsuse juures eelkõige tegeleme.
Aga riigi rahandusega on tegelenud ka seltskond nimega Euroopa rahandusministrid. Eile lõppes Ecofin, üleeile oli Eurogrupp. Rahandusministrid kindlasti ei ole pead kaotanud, nagu siin meediast me tagantjärgi ja ette juba loeme. Küsimus on selles, et 27 riigi seisukohtade koordineerimine ongi keeruline ja pikaajaline. Me võime olla suhteliselt rahul selles osas, mis puudutab laiemat rahanduslikku koordineerimist, fiskaaljärelevalvet, makrojärelevalvet Euroopas, selle tugevdamist. Ilmselt tuleb sel teemal ka ülemkogus ametlikumaid otsuseid, aga suund ikkagi läheb sellele, et tegeldakse Euroopa rahanduse stabiliseerimisega.
Ei ole tegemist selles mõttes fiskaalliiduga, mida luuakse, vaid stabiilsusliiduga, st iga riik peab vastutama oma rahanduse eest, see on tema individuaalne vastutus solidaarsuse või üldise huvi ees edaspidi, kuidas ta siis oma rahandust korraldab. See sobib Eestile väga hästi. Keegi ei tule meile ette kirjutama, milline peab välja nägema meie riigieelarve, milline peab välja nägema meie maksusüsteemi struktuur. Küll aga tullakse meile ette kirjutama, juhul kui me rikume tasakaalureegleid, kui me elame võlgu ja aasta jooksul kogume defitsiite, need sanktsioonid kindlasti hakkavad meile tulema, eelkõige see surve ja need ettepanekud. Need ettepanekud hakkavad ka tulema, juhul kui meil on majanduses tasakaalustamatusi ja neil teemadel me siis ka räägime.
Mis on õigusega murekohana näidatud, on need tulemüürid, mille vajadus on kiire, need ei taha kerkida kuigi kiiresti. Laenuturg on sedavõrd negatiivse meelestatusega, et isegi EFSFi kapitaliseerimine läheb visalt ja seda enam, seda tugevamini peavad liikmesriigid vaatama oma eelarvetele ja andma siis ka turgudele signaale, et nad tegutsevad. Üksikutest riikidest kõne all olid Ecofinil mõistagi Kreeka, kes sai oma kuuenda makse kätte ja Kreeka kindlasti ei ole kõige kritiseeritum rahandus praegu, mitte ainult sellepärast, et maaslamajat ei lööda, vaid ka sellepärast, et nad tõesti reformivad. Eelkõige nad tõepoolest kärbivad. Reformidega on kehvemini, aga nad kärbivad ja nad muudavad ennast ja järelevalve nende üle on tugev.
Itaalia kohta lugesin ka mingit paanikauudist siin tagasi tulles. Itaalia puhul tegelikult ei ole tegemist laristamisega, nagu vist kirjutati. Itaalial on väga suured ja pikaajalised probleemid majanduskasvuga, nad on elanud defitsiidis, neil on suur laenukoormus, aga nende defitsiit ei ole kuigi suur ja nendel majandus on üsna tugev, eriti kui võrrelda Kreekaga ja selles mõttes nende väljavaated väga mustad ei ole.
Iirimaa saab häid hinnanguid, ei ühtegi kriitikanooti. Kõige kritiseeritum riigi rahandus, nagu ma vist juba mainisin, on siiski Ungari, kes teeb asju väga omamoodi ja ei vasta standarditele, mida Euroopa liikmesriikidelt ootab. Aga sellega võtaks vast kokku oma jutu. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja nüüd küsimuste kord. Kellel on palun küsimus?
Ilmar Kahro, Eesti Päevaleht
Küsimus peaministrile. See puudutab eile avalikuks tulnud juhtumit, puudutab IRLi poliitikuid ja Raudset, Stelmachi, sisuliselt elamislubade vahendamist, massilist. Palun anda sellele oma eetiline hinnang peaministrina.
Andrus Ansip
Aitäh! Aga ma pean küll vabandama, et ma ei ole väga hea hinnangu andja selles mõttes, et eilset „Pealtnägijat“ nägin ma alles lõpu eel ja tänast Ekspressi pole ma jõudnud veel lugeda. Aga küll olen ma lugenud Eesti Päevalehe ülevaadet, mis online’is juba avaldati sellest „Pealtnägijast“ ja ka Delfi ja Postimehe ülevaadet. Nii et minu informeerituse tase ei ole kõige parem selleks, et anda siis põhjapanevaid hinnanguid.
Minu meelest see, mis eile avalikuks tuli, see ei erine ju kuigivõrd sellest, mis tuli juba avalikuks märksa varem ehk siis varem on ju ilmunud artikleid selle kohta, et massiliselt on kirjutatud justkui Eestis tegutsevate ettevõtete kolmandatest riikidest pärit juhte ühte Paldiski korterisse. No see on kõigile arusaadav, et ühest korterist Paldiskis ei ole võimalik juhtida siis kümneid ettevõtteid.
Ja me arutasime seda teemat valitsuse istungil 29. septembril 2011. aastal. See oli seotud sisserände piirarvu muutmise vajadusega, sest piirarv oli selleks ajaks täis saanud juba ja meil oli selleks ajaks teada, et see piirarv on täis saanud osaliselt ka tänu sellele, et tegemist võis olla fiktiivsete ettevõtjatega, kes taotlesid siis Eestis ja laiemalt ka Euroopa Liidus elamisluba, siis oli vajadus seda piirarvu suurendada.
Ja ka siis, kui me seda asja arutasime, sai siseministeerium koos majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumiga ülesande töötada välja uus välismaalaste seadus või seadusemuudatus eesmärgiga vältida kuritarvitusi elamislubade taotlemisel. Vastav ülesande püstitus on aset leidnud juba 29. septembril käesoleval aastal. Ma rääkisin täna põgusalt ka siseminister Ken-Marti Vaheriga ja ta ütles, et selle analüüsiga on alustatud, analüüsi põhjal on käesolevaks aastaks tunnistatud umbes 50 väljaantud elamisluba juba kehtetuks. Ja ma väga loodan, et see analüüs saab olema põhjalik sõltumata sellest, mis erakonda mingid vahendajad kuuluvad või ei kuulu. Kui tegemist on kuriteoga, kui tegemist on kuritarvitamisega, siis hukkamõistu peavad pälvima nad nagunii. Iseenesest selline elamislubadega kauplemine, see väga arenenud eetikast ei kõnele. Kas tegemist võib olla ka kuriteoga või mitte, minul on vara hinnanguid anda. Ma loodan, et sellele annab vastuse Siseministeeriumis valmiv analüüs. Aitäh!
Ilmar Kahro, Eesti Päevaleht
Kas võib tekkida põhjendatud kahtlus, et härra Stelmach või härra Raudne võisid kuidagi siseminister Ken-Marti Vaherit mõjutada selles vallas, et ta tuleks valitsuse ette selle plaaniga seda kvooti tõsta?
Andrus Ansip
Jälle kord peab ütlema, et need inimesed, kes nägid seda „Pealtnägijat“ otsast lõpuni, need on paremad vastajad kui mina. Aga kui minu kasutuses on minu mälestused sellest 29. septembri valitsuse istungist, siis nende mälestuste põhjal ei julge ma küll vähimalgi määral teha mingisugust järeldust selles osas, et kuidagimoodi oleks siis siseminister Ken-Marti Vaher kaasatud sellesse ettevõtjate vahendamisse Venemaalt, Valgevenest, teisest riikidest siis Eestisse.
Ja ma olen aru saanud ka nende inimeste vahendusel, kes eile „Pealtnägijat“ nägid, et nad sellest pildist jäi pigem järeldus, et Ken-Marti Vaherile tuli see kõik suure üllatusena, et tema erakonnakaaslased on taolise äriga kuidagimoodi seotud.
Ilmar Kahro, Eesti Päevaleht
Teie meelest ei peaks Ken-Marti Vaher võtma poliitilist vastutust ja tagasi astuma või ……
Andrus Ansip
Ken-Marti Vaher peaks kõigepealt välja selgitama, kuidas on neid elamislubasid välja antud, kas need investeeringud on ka tegelikud investeeringud. Praegu tundub ju selle põhjal, mis on ajakirjanduses minu vaateulatusse sattunud, et tegemist võib olla suures ulatuses fiktiivsete investeeringutega. Tuleb välja selgitada see, mis on juhtunud ja vastavalt kehtivale seadusele siis otsused langetada. See küsimus, kas juhtunust johtuvad ka isikute poliitilised sammud vastutuse võtmisel või mitte, see sõltub eelkõige valmivast analüüsist.
Asi on minu jaoks selles staadiumis värske, ma usun, et ka siseministri jaoks on see värske. Ma võin kinnitada seda, et me valitsuse istungil, kui me seda teemat arutasime 29. septembril, siis minu seisukoht oli selline, et meie riik kindlasti ei või lubada seda, et keegi lihtsalt irvitab Eesti riigi üle ja meie siis piirdume ainult sellega, et me muudame reegleid karmimaks ja ei vaata siis tagasiulatuvalt juhtunule ehk siis valitsuse seisukoht oli selline, et analüüs peab olema põhjalik ja kes on alusetult saanud elamisloa, sellelt tuleb see elamisluba ära võtta. Ja ma võin kinnitada, et Mart Laar jagas täpselt sama seisukohta. Siin erakondlikku mingisugust joone tõmbamist ma küll ei kasutaks. Ei ole oluline, mis erakonna liige on seotud võimalike väärkasutustega või väärtoimingutega või ka kuritegudega, Eestis seadus peab kehtima kõigi jaoks võrdselt, ühtemoodi, kui keegi on rikkunud, siis see inimene peab ka vastutama.
Juhataja
Võib-olla jätkame sel teemal sinu küsimustega pärast pressikonverentsi. Anname teistele ka võimaluse…
Andrus Ansip
Arutame selle teema lõpuni, nii palju, kui meie oskame siin kommenteerida, sest see on nagunii üldist huvi pakkuv teema, aga kahjuks mina olen suhteliselt tagasihoidlik kõneisik praegu.
Juhataja
Teeme siis ühe inimese intervjuu …. Kas keegi teine tahab?
Raivo Rimm, Kanal 2
Las härra Parts vastab.
Juhan Parts
Mihukesele nendest?
Raivo Rimm, Kanal 2
Kas teie nägite eile „Pealtnägijat“?
Juhan Parts
Nägin. Ma nägin „Pealtnägijat“ pealt. Kõigepealt, mis on nagu isiklikud mõtted, esiteks väga huvitav oli jälgida, et seotakse seda IRLi ja siis kuskil on mingi Vene raha tohutu, keegi müüb kuskil mingeid rahvuslikke huve maha…
Minu kui erakonna juhtiva liikme seisukoht. Kuus asja, mille puhul peaks olema, mis peab olema klaar, et kas erakond peab ka kuidagi sekkuma või mitte. Esiteks, igasugune ettevõtlus peab olema seaduslik, korralik, ta peab arvestama riigi huve, peab olema ärieetiliselt kooskõlas, peab olema Eesti majandusele kasulik ja ei tohi riivata Eesti julgeolekut. Kui need tingimused on täidetud, siis ausalt öeldes, kui see on n-ö ettevõtlus, siis see on ettevõtlus.
Teine küsimus, see sama silt, et kas on tegemist elamislubade äriga, siis mul on raske peaministrile siin midagi juurde lisada. See asi tuleb igal juhul välistada, et kui on mingisugune pettus, mingid teeseldud tehingud või ei ole, ma ka ei tea, kas nad on või ei ole.
Teistpidi, kui ma nüüd majandusministrina ja räägin üldse elamislubadest ja nende soovist Eestisse tulla, äri ajada, midagi muud teha, siis tegelikult täna, ma veel kord loodan, et selle aruteluga, mis kindlasti saab hoogu juurde, ei viskaks nagu minema seda probleemi, et meie n-ö elamislubade protseduurid ja see on majandusministri mure, on niivõrd keeruline, et meie niisugused kõrgtehnoloogilised ettevõtted, ülikoolid jäävad ilma vajalikust tööjõust lihtsalt tänu sellele, et protseduurid on äärmiselt keerulised.
Nii et ma usun, et kui see välismaalaste seaduse eelnõu tuleb, siis tuleb igal juhul vaadata nagu neid mõlemat poolt, üks asi on tõesti, kui on selline n-ö ärakasutamine, mida täna seadusandlus võimaldab ja need ei ole Eesti riigi huvidega kooskõlas, siis see tuleb lõpetada. Aga teistpidi, me ei saa nagu unustada seda, et me vajame teatud laadi inimesi, kelle järele on maailmas konkurents.
Andrus Ansip
Ma siiski ühe emotsiooni lisaksin. Ma peaministrina ei peaks väga emotsionaalne olema, aga seal lõpuosas selles „Pealtnägijas“ Indrek Raudne ju väitis, et tänu nendele inimestele, keda siia kuhugi Paldiski korterisse või Tallinna vanalinna korterisse kümnete või sadade kaupa sisse kirjutatakse, et tänu nendele ongi võimalik Eestis pensioneid tõsta, õpetajatele palgad välja maksta ja meie kaitsekulutused 2%ni sisemajanduse kogutoodangust viia. Selle kohta ma ütlen küll, et see on totrus kuubis. Nihukest jama ei maksaks ikka suust välja ajada, sest Eesti majanduskasv muidugi sõltub otsestest välisinvesteeringutest, aga et ühest korterist on võimalik efektiivselt juhtida sadu investeeringuid, no seda usku mina nüüd küll ei ole, et neid investeeringuid teevad kõik pere liikmes lapselapsest vanaemani välja, seda ma nüüd kah väga ei usu. Ma siiski olen veendunud selles, et põhiliselt on Eestisse tulnud otsesed välisinvesteeringud Rootsist ja Soomest, koguni 60% kõigist otsestest välisinvesteeringutest on tehtud just nendest riikidest. Ka teiste Põhjamaade, Norra, Taani osatähtsus on päris suur, seda maksab ka uskuda, sest Statistikaamet kinnitab seda. Saksamaa osatähtsus on märkimisväärne, tasub samuti uskuda. Samas, ka Vene investeeringute osatähtsus, mis on ikkagi kordades pisem, 15 korda pisem kui Soome ja Rootsi kokku, siis pisikene küll, aga abiks siiski.
Ega me ei põlga ühtegi seaduslikku investeeringut ära, aga kui investeeringud ei ole tegelikud investeeringud, vaid on fiktiivsed, aga selline mulje tänasest ajakirjandusest võib paljudele jääda, siis see pole küll see asi, tänu millele siis Eesti kaitsekulutused on võimalik suurendada 2%ni skt-st või et tänu kellele peaks siis meie pensionärid tänulikud olema. See retoorika oli minu meelest küll liigne. See on mu emotsioon, ei ole jälle põhjalikku analüüsi. Aitäh!
Juhataja
Aitäh!
Ilmar Kahro, Eesti Päevaleht
Härra Stelmach ütles ka, et see on väga isamaaline tegevus. Aga ma tahtsin Juhan Partsilt küsida sellist asja. Stelmach ja Raudne ei ole teile kindlasti absoluutselt võõrad inimesed, kui palju teie nende sellest tegevusest otseselt teadsite enne eilset päeva?
Juhan Parts
Ei teadnud. Ma teadsin, et nad tegelevad ettevõtlusega ja nad suhtlevad erinevates riikides, aga midagi sellist, ma pean tunnistama, mind väga ei huvitanud või ei ole huvitanud, miks ma peaks sekkuma ühe või teise inimese ettevõtlusse.
Andrus Ansip
Ma enda kohta julgen ka öelda, et ei teadnud, kes tegelevad selle äriga, ainult ajakirjanduses avaldatu põhjal ma olen kursis nii Paldiski korteriga kui nüüd siis selle Tallinna looga ja ma loodan, et siseministeeriumis valmiv analüüs annab põhjaliku ülevaate sellest, kes on need, kes on tegelenud. Võib-olla et see ei olegi kriminaalne. Võib-olla et investeeringud on tegelikud, loonud uusi töökohti, aga vähemalt eilse kajastuse põhjal ja selle ühe intervjueeritava ütluste põhjal võib siiski teha järelduse, et need on teeseldud investeeringud olnud ja sel juhul eetilisusest ja isamaalisusest kindlasti väga palju põhjust rääkida ei ole.
Ilmar Kahro, Eesti Päevaleht
Juhan Partsile. Tahtsin küsida seda, mis nüüd erakonna sees edasi saab, aukohus, eestseisus, Indrek Raudse parlamendikoht?
Andrus Ansip
Ma Juhan Partsi asemel praegu, aitaksin teda … Ma arvan, et abi vaja ei ole, aga kõigepealt ikka analüüs. Kõigepealt analüüs, mis on juhtunud. Järgmisena, kui on juhtunud kriminaalset või ebaeetilist, siis järgnevad ka karistused.
Juhan Parts
Kindlasti, nagu ma ütlesin, minu arvates me peame saama natuke rohkem selgust. Sest kui ma vaatan neid käekirju ajakirjanduses, ega nad on sihukesed, autorid püüavad erineval moel sildistada. Mul oleks küll palve, et IRL-il kui erakonnal, IRL-il kui rahvuslik-konservatiivsele erakonnale külge kleepida igasuguseid spekulatsioone, vähemalt palve ajakirjanikele hoida teatud määral nihukest korrektset liini, see oleks väga kasulik või meeldiks.
Teine asi, mida ma kindlasti soovitan, ma olen vaadanud erakonna siselisti, seal on nii Raudne kui Stelmach andud igasuguseid selgitusi. Minu arvates, nähes jälle seda „Pealtnägijat“ ja osaliselt ka, ütlen, et see formaat või retoorika ei olnud nagu päris selline, ütleme, veenev. Andke neile võimalus siis rääkida kõigepealt. Te tulete, las nad räägivad, saame teada. Võib-olla Riigikogu liige, kui ta on kuidagiviisi seotud, mina ei tea, kas ta on, tunneb seda äri, võib-olla selgitab, miks.
Minul tekkis üks mõte, et miks need inimesed siia Eestisse tahavad ronida? Kui Eesti on, tähendab siin euro on kokku kukkumas, töödialoog on lõppenud, vaesus õilmitseb, lapsed söövad umbrohtu, tähendab, miks need inimesed tahavad seda paganama elamisluba siia Eestisse? Kusjuures ma pean tunnistama näiteks, et minu regulaarsed kohtumised Tööandjate Keskliiduga on pidevalt teemal, et räägime, kuidas ikkagi elamislubade, töölubade väljaandmine on, sõltumata jällegi kahest konkreetsest inimesest. Siin on nagu mitmeid teemasid. Ja kindlasti vajadusel erakond seda käsitleb, siin ei ole üldse mingit küsimust.
Juhataja
Kas on veel palun küsimusi?
Ilmar Kahro, Eesti Päevaleht
Ma küsin justiitsministri käest siis ka juba. Selline tegevus korruptsioonivastase seaduse silmis, huvide konflikt, istumine toolil, mis otseselt või kaudselt mõjutab seda äri, sissetuleku allikat, mida härra Raudne ajas, kuidas teie annaksite hinnangu sellele, kas tegu võib olla korruptsioonivastase seaduse rikkumisega?
Kristen Michal
Nagu härra peaminister ja härra majandusminister siin juba mainisid, on eriti justiits- ja õigussüsteemis tavaks, et enne tehakse asjad selgeks – mis on toimunud ja kes on mida toimetanud. Mul puudub täna igasugune analüüs. Heal juhul võib tegemist olla ettevõtlusega, mis võib saada kellegi eetilise hinnangu, kas siis erakonna eetilise hinnangu või avalikkuse eetilise hinnangu. Kas on eetiline sellisel viisil käituda, see on selle skaala üks ots. Ja skaala teine ots ongi see, mida te küsite, et kas keegi on kasutanud oma positsiooni või kas seal on tegelikult tehtud midagi sellist, mis ei vasta seadusele. Minul on täna seda vara hinnata. Rõhutan, et meie õiguskaitseorganid ja prokuratuur teevad seda tööd sõltumata sellest, mida siin valitsuse pressikonverentsil arvatakse. Nemad vaatavad asjale ka selle pilguga otsa, kas seal on aususe kohustusi rikutud, kas keegi on kasutanud enda mõjuvõimu, kas keegi on saanud mingit teenust väljaspool järjekorda kiiremini? Täna sellist infot ju ei ole.
Selleks, et kogu asi kokku saada, on ikkagi vaja seda vaadelda ja õiguskaitseorganid seda kindlasti ka teevad. Lubada, et keegi saab ühe, teise või kolmanda hinnangu enne, kui analüüs on läbi viidud oleks ennatlik. See ei oleks just väga demokraatlik riik, kus valitsuse liikmed ütleksid, et jah, ma vaatasin eile õhtul uudiseid, mulle tundub küll, et nad tuleks süüdi mõista. Kõigepealt tuleks analüüs läbi vaadata ja seejärel juba professionaalsel tasemel otsustada, et kas see väärib mingit õiguslikku käiku. Või on tegemist tegevusega, mis näiteks erakonna sees saab eetilise hinnangu või on tegemist täiesti vaba äritegevusega, nagu Juhan ka kirjeldas, et mis vastab kõigile nendele tingimustele. Võtame hästi rahulikult ja kuulame ära kõik selgitused, tõde koorub aja jooksul. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja nüüd Liina küsimus teisel teemal.
Liina Valdre, BNS
Liina Valdre, BNS. Küsimus rahandusministrile. Mainisite, et EFSFi kapitaliseerimine edeneb visalt. Milles need peamised tõrked siis on praegu?
Jürgen Ligi
Eks see ole juba avalik informatsioon, et eelmise emissiooni lükkas EFSF edasi ja kui ta lõpuks võlakirjad loodetud mahus müüs, siis oli intress kõrgem kui eeldati. Üldiselt on EFSF-il see ikkagi sünkroonis riikide võlakirjaturuga. Praegu ei ole ta rohkem emissioone teinud ja ta ei peagi massiivselt ega korraga tegema. Aga muidugi on palju sellist turuinformatsiooni, mida rahandusjuhid saavad ja jagavad, see on selline mitte kõige optimistlikum.
Eks me börsilt ju loeme seda kõike faktiliselt välja, riigid on murelikud, et nende laenud kallinevad. Isegi Saksamaal jäi müümata kolmandik emissioonist, see on kõik avalik informatsioon. Ja EFSFi puhu on paralleele võimalik ise lihtsalt tõmmata. Riikide võlakirju ei käsitleta enam riskivabalt ja olgu see siis või AAA-reitinguga riikide pinnalt saadud emissioon. Teiste sõnadega küsitakse ikkagi selle eest rohkem raha ja püütakse intressimäära üles ajada. Mul jäi mainimata küll mitte liiga värske uudis, aga põhimõtteliselt ju kinnitati üleeile EFSFi kaks võimenduse instrumenti. Üks on osaline võlakirjade kindlustus, selle intress. Kui seni räägiti 20, siis ei ole saladus, et nüüd räägitakse kuni 30 protsendist. See on ise üks indikaator, et turg ei ole nii väga vaimustatud osalisest võlakirja kindlustusest, mida EFSF võiks pakkuda. Ei ole saladus et nende erifondide loomine pole väga libedalt läinud, ülejäägiga riigid ei ole avaldanud vaimustust sinna panustada. Otsustati, et teine võimenduse meetod on see erifond.
Nüüd on pilgud rohkem kui enne IMFi peal. IMFi võimalused on natukene rohkem lahus sellest üldisest võlakirjaturu probleemist. Siin on erinevaid mõtteid, aga ma ütlen, et IMFil on kasutamata võimalusi ka, mille peale praegu vaadatakse. Otseselt räägitakse IMFi kahepoolsete laenude skeemist.
Juhataja
Aitäh! Ja Ilmaril on veel küsimus.
Ilmar Kahro, Eesti Päevaleht
Puudutab teist teemat ja küsimus Jürgen Ligile Eesti Rahva Muuseumi teemal. Teie seisukoht, kas on mõtet Euroopast veel seda raha küsida või on see raha saamine ebatõenäoline?
Jürgen Ligi
Ikka on vara mul veel öelda. Sai öösel tuldud lennuki pealt ja see, mis ma eile lennujaamas ütlesin – et ei taha praegu kommenteerida. Aga mul on briif selle kohta täna. Isiklikke hinnanguid ma tahaks jagada. Valitsuses on minu arusaamist mööda valdav soov ehitada Eesti Rahva Muuseum välja ja meie kohustus on leida retseptid, olgu see Euroopa raha, mille suhtes kahtlused ei ole väljamõeldud, või mõni muu skeem. Ja loomulikult see suur töö, mis on projektiga tehtud, et võib-olla on projekti näol andnud sellisele vaoshoitumale inimesele liiga mahuka tulemuse. Põhimõtteliselt see valmisolek ikkagi ERMiga edasi minna on ja ma ei oska detailidest rohkem praegu lisada.
Juhataja
Majandusminister, palun.
Juhan Parts
Lihtsalt Kiisler palus mul, kui see teema tõusetub. Ta on tõenäoliselt palavikus pärast neid eilset ja üleeilset – üleeile kirjutas ajaleht Meie maa, et mehed on saunas välja arvanud riiklike prioriteetide hulgast Saaremaa silla samuti, kuna Kiisleri vastutusel on üleriigilise planeeringu koostamine, ma ei tea, mis-kus keegi rääkis. Ja küllap sama on ka selle rahva muuseumiga. Veel korra – meie kõigi huvi on ju rahva muuseum ehitada, küsimus on selles, kuidas saada mõistlik rahastamislahendus kokku, et me ei kaota ajas.
Andrus Ansip
Mina olen ka päris veendunud selles, et Eesti Rahva Muuseumi ehitame valmis niikuinii. Kas saame selleks kasutada Euroopa Liidu vahendeid või peame tegema selle ainult oma Eesti maksumaksja rahade eest, see on praegu lahtine. Aga see, et me selle muuseumi valmis ehitame, see on küll täiesti kindel.
Ei ole mõtet ka siin kuidagi näpuga näidata Brüsseli poole ja öelda, et nad ei mõista meid. Lihtsalt kultuuriobjektide meedet ei ole meetmete laias paletis olemas, on turismi arendamise meede ja me oleme siin üritanud Eesti Rahva Muuseumi ehitust sinna turismi meetme alla sobitada, sest kahtlemata üks muuseum arendaks oluliselt ka turismi. Aga samas võib ju küsida, et muuseumi varade hoidlad – kas need on ka siis turismi tõmbenumbrid, niisugused objektid, mida peab tulema kaugelt vaatama. Aga kui nad on muuseumi jaoks vajalikud ja muuseum on koht, kus turistid käivad, siis ilma hoidlateta jälle ei saa. Aga me ise ka tunnistame, et see turismiga seotus ei ole mitte päris üks-ühene. Ta on ikkagi Eesti rahva jaoks oluline kultuuriobjekt. Ja nii, nagu me oleme kunstimuuseumi ehitanud Kultuurkapitali vahenditest põhiliselt, põhimõtteliselt ma ei välista, et ehitame ka Eesti Rahva Muuseumi Kultuurkapitali vahenditest.
Juhataja
Aitäh! Nüüd on kümme minutit jäänud veel intervjuudeks, nii et ülejäänud küsimused saate küsida otse. Aitäh!
Lõpp