Vabariigi Valitsuse pressikonverents
Neljapäev, 21. oktoober 2004
Juhataja
Tere päevast, ajakirjanikud! Alustame pressikonverentsiga ja ülevaate tänasel valitsuse istungil räägitust teeb peaminister Juhan Parts. Palun.
J. Parts
Tere päevast, kõik ajakirjanikud! Kuna valitsuse istung oli väga tihe, siis hakkame kohe pihta. Kõigepealt oli hulganisti Riigikogu esitatud seaduseelnõusid, neid oli kokku üheksa. Ma lihtsalt olulisemaid kommenteerin.
Kaks eelnõud puudutasid põhikooli- ja gümnaasiumiseadust; puudutasid põhiliselt seda, kas riigi tasemel ja eraldi ette nähtud riigieelarve vahenditega kindlustada põhikooli lõpuni koolilõuna ja üks eelnõu puudutas ka teatud koolitarbeid - töövihikuid ja raamatuid. Valitsuse praegune hoiak on selline, et mõlema asja puhul me tõstame üldhariduskoolide rahastamist. Me ei pea õigeks, et me püüame selle üldhariduskoolide suure rahaeralduse puhul riigi tasemel hakata määratlema, et milline osa peaks minema palgafondi, milline osa peaks koolilõunasse, milline osa peaks minema koolivahendite jaoks.
Sellel lihtsal põhjusel, et me ei taha seda temaatikat tsentraliseerida - omavalitsused on üldhariduskoolide kõige olulisemad pidajad. Pigem vastupidi, me tahaksime, et asjad koos vastutusega oleksid rohkem koolide tasandil, koha peal oleks seda mõistlikum näha. Iseenesest on valitsusele seisukoha andmiseks esitatud seaduseelnõudes ju positiivsed kavatsused, aga ma arvan, et omavalitsustel ja koolidel on võimalik kohapealset vajadust arvestades teha ka nendes küsimustes täpsemaid otsuseid, et oleksid olemas vajalikud koolitarbed ning aidata ka neid perekondi, kes tõepoolest võib-olla rahalise seisu tõttu ei saa seda koolilõunat.
Ülikooliseaduse muutmise seaduse eelnõu, mis oli algatatud Keskerakonna poolt ja puudutas rektorikandidaatide vanuselise piirangu kaotamist. Tänases seaduses on see 60 aastat. Me arvasime haridusministeeriumi ettepanekul, et see on kiirustatud mõte. Üldiselt need vanuselised piirangud on otsustamise kohad, aga meie valitsus ei pidanud õigeks sellisel kujul seda piirangut kaotada.
Järgmine, mis puudutas kohalike omavalitsuste volikogu valimise seaduse muutmist, see oli üks Isamaaliidu, sotsiaaldemokraatide ja Peeter Kreitzbergi eelnõu ning puudutas kõigepealt Tallinna linna ja seda, et omavalitsustes, kus on üle 300 000 elaniku, peaks olema 63 liikmeline volikogu. Probleemi me näeme, iseasi, kas see sellisel kujul ja eelnõu sellises sõnastuses nüüd õige on. Me võtsime hoiaku, et ka valitsuse poole eksperdid vaatavad seda küsimust ja siis juba, kui Riigikogu menetleb ka muid kohaliku omavalitsusega seotud õigusakte ja kui ka see eelnõu jääb menetlusse, leiame sellise üldisema lahenduse.
Milles on probleem? Tõepoolest, täna on ju niimoodi, et omavalitsused saavadpraktiliselt ilma igasuguste piiranguteta järgmise koosseisu jaoks määrata volikogude suuruse, mis on ühelt poolt mõistlik, aga kui me nüüd teeme ühe erandi konkreetselt Tallinna linna kohta, siis see ei pruugi tagada seda, et ka mõnes teises omavalitsuses ei tule äkki pähe mõtet teha võib-olla sellistel taktikalistel kaalutlustel järgmisi valimisi silmas pidades volikogude arvu suurendusi. Me püüame pakkuda välja mingit lahendust, kus ikkagi säiliks volikogude suuruse proportsionaalsus elanike arvuga. Nii et tänane piirang seaduses on ainult see, et kui on üle 50 tuhande elanikuga omavalitsus, siis peab olema 31-liikmeline, aga meie omavalitsused on suhteliselt erinevad ja pigem siis püüda neid regulatsioone vaadata nagu üldisemalt.
Mis puudutas sisulist hoiakut, siis see, et nüüd Tallinna linnas äkki vähendada volikogu 31 liikmeni, siis me ei pea seda õigeks selletõttu, et Tallinna linn, mis on suur omavalitsus, jääks oluliselt vähem esindatud volikogu liikmetega võrreldes teiste omavalitsustega. Euroopas ja mitmetes võib-olla eeskuju väärivates kohtades me leiame igasuguseid näiteid, ega see, et volikogu võiks olla väiksem, see sõltub mõneti riigi traditsioonidest. Meil teha nii äkki sellist muudatust, kus me oleme harjunud kõige suuremates omavalitsustes omama ikkagi liikmeid üle 50, ei ole minu arvates õige. Nii et seda probleemi me möönsime ja katsume pakkuda mingit lahendust, säilitades ka seda põhimõtet, et ikkagi omavalitsus saab ise lõpuks teatud raamides määrata volikogu suurust.
Oli kaks eelnõud opositsioonilt, mis puudutasid ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seadust. Kuna valitsus on esitanud oma eelnõu, see puudutab KredExit ja seda meedet, mida riik saab praegu kasutada eluasemepoliitika suunamisel, siis me olime oma eelnõu esitanud ja neid eelnõusid me toetada ei saanud. Sisuline vahe oli lihtsalt selles, et kui suure mahu Riigikogu annab ette sellele majandusministeeriumi all olevale sihtasutusele. Valitsuse eelnõus oli see oluliselt konservatiivsem - me tõstsime seda suurust 700 miljonit pealt 950 miljoni peale. Opositsioon nägi ette suurendamist kaks korda. Viimased päevad on toonud meile uudiseid, kus jätkuvalt kutsutakse üles laenamisel olema väga ettevaatlik ja hoolikalt kaaluma oma pere võimalusi ja tulevikuväljavaateid.
Oli Keskerakonna eelnõu vanemahüvitise seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta - see vana vaidlus, mis eelmisel aastal sai ära vaieldud ja puudutab jällegi teatud määral võrdsustamist. Meie poliitika on olnud võrdsed võimalused, mingi piirmäär on praegu olemas ja vanemapalk tõuseb tulenevalt sellest, et seda on välja makstud rohkem. Aga ma arvan, et ühe aasta järel seda instrumenti muuta niimoodi ühe käiguga pole õige ja muidugi poliitiliselt ja maailmavaateliselt sellele valitsusele sellised mõtted päris ei istu. Nii et see jäi toetamata.
Oli ka kaks Riigikogu otsuse eelnõud. Üks puudutas raudtee infrastruktuuri väljaviimist asulatest. Väga ebamäärane otsuse eelnõu. Valitsus nii või teisiti tegeleb raudteeohutuse küsimustega ja selletõttu selline Riigikogu otsuse eelnõu tegelikult tõtt-öelda kuidagi sellele kaasa ei aita. Sõltub koostööst eraettevõtjate, omavalitsuste ja riigi vahel, mis on hädavajalik, aga teha üldine Riigikogu otsuse eelnõu, kus öeldakse, et asulatest tuleks raudtee välja viia - siin on siiski piisavalt linnasid ja asulaid, kus see raudtee on vajalik ja tegelikult ka tagab arengut. Niipalju eelnõudest, õigemini valitsuse seisukohtadest Riigikogus algatatud eelnõude kohta.
Valitsus esitas täna Riigikogule töötajate kaasamise seaduse. See tekitas palju vaidlusi, ma teeksin paar osundust. See puudutab ja käsitleb seda, kuidas töötajaid kaasatakse ettevõtete tasandil ja see eelnõu, mida valitsus esitas, puudutab Euroopa äriühingut. Mis on Euroopa äriühing, selle on Riigikogu määratlenud: need on üle-euroopaliselt tegutsevad ühingud, neid hakkab tõenäoliselt tekkima ja eelnõu võtta vastu need minimaalnõuded sotsiaaldialoogi arendamiseks, on hädavajalik. Juhul, kui alalise asukohaga Eestis tekiksid Euroopa äriühingud või Euroopa äriühingutel oleks mingisugune osa sellest ettevõttest Eestis, siis see on tegelikult eeltingimus, et nad üldse saaksid tegutseda. Ja loodetavasti Euroopa äriühinguid siia Eestisse tuleb juurde, mis on kasulik. Ma usun, et see on põhimõtteline küsimus. Aga mis on väga oluline, et see seadus on piiritletud ainult Euroopa äriühingute puhul. Mis puudutab muud nö sotsiaaldialoogi arengut, siis selles osas on eelnõu praegu vaidlusstaadiumis, kus osaleb valitsus, tööandjad, töövõtjad. Lõplikke kokkuleppeid, kuidas seda määratleda, ei ole. Selles osas töö jätkub.
Nüüd järgmine. Valitsus kiitis heaks Euroopa põhiseadusliku lepingu eelnõu, mis on väga põhimõtteline otsus ning andis volitused peaministrile ja välisministrile Roomas 9. oktoobril - see on siis järgmisel nädalal - sellele ajaloolisele lepingule allkiri anda. Valitsuse otsus tähendab ennekõike seda, et on volitused see leping allkirjastada ja seda me kavatseme teha. Selle järel tuleme me eraldi valitsuse tasemel küsimusega lepingu ratifitseerimiseks Riigikogus. Me teame, et Riigikogus arutatakse ja kindlasti see arutelu jätkub ning kõik Riigikogus esindatud erakonnad kujundavad lõplikult seisukoha referendumi poolt või vastu. Valitsuse seisukohta ja hoiakut te teate, valitsus arvab, et see leping, lähtuvalt sellest analüüsist, on võimalik ja praktiline otsustada Riigikogu tasandil. Aga selle arutelu kompetents on Riigikogul.
Tahaks öelda siin kahte asja: nii välisministeerium kui ka juhtiv ministeerium - justiitsministeerium - jätkavad sellist analüütilist tööd, milleks ühel puhul on laiemad mõjud Eestile (ja kindlasti ka täna Tartus alanud õigusteadlaste päevad on nimelt avalöök sellisteks nö juriidilisteks, analüütilisteks töödeks ja tegevusteks, mida kindlasti on vaja rohkem initsieerida). See on üks pool, et me tahame siin justiitsministeeriumi juhtimisel ka valitsuse poolt selles osaleda, anda võimalusi akadeemilisteks aruteludeks, aga ka nö rahva tasemel aruteludeks erinevates küsimustes. Meil ei ole otsust selles osas ja eraldi küsimus on, et millise tempoga selle põhiseadusliku lepinguga liituda. Täna on see erinevates Euroopa riikides erinev. Kindlasti me ei jaga seda seisukohta, et nüüd peaks olema mingi üle-euroopaline kampaania või peaks taotlema, et igas Euroopa riigis toimuks üheaegselt midagi jne. See ei ole võimalik. Sisepoliitilised olukorrad erinevates riikides on erinevad. Mõnel puhul on tulenevalt siseriikliku konstitutsiooni nõuetest sisepoliitiliselt äärmiselt keerulised küsimused. Ma just tulen Suurbritanniast, kus see on väga kuum küsimus ja hoopis teistsugustel põhjustel, mida Eestis kindlasti ei ole. See sõltub väga palju konkreetsest riigist ja konkreetse riigi rahvuslikest huvidest. Me teame, et me oleme saanud väga laiapõhjaliselt selle lepingu koostamisel osaleda.
Leping on teatud kompromiss. Ta võimaldab luua sellise selgema raamistiku Euroopa edasiseks arenguks. Selle raamistiku sees tegelikult ju jätkub Euroopa poliitiline või poliitilise arengu debatt. Me teame, et meil on ka Eestis erinevaid käsitlusi selles osas. Nii et ma arvan, et Euroopa tuleviku arutelu ei ole sellega kindlasti ammendunud. Täna me räägime ikkagi suures ulatuses niisugusest raamistikust, mille sisuga täitmine on jätkuv tegevus.
Mis on kindlasti oluline, on ikkagi see, et me leiame süstemaatiliselt võimalusi selle põhiseadusliku lepingu nö omaks võtmiseks ja selgeks rääkimiseks: kui palju on vaja teada tavalisel inimesel, kui palju on vaja teada poliitikul, ametnikul, ettevõtjal. Keeruline struktuur iseenesest. Selles osas on ka valitsusel mitmeid algatusi plaanis nii mittetulundusühingutega, ülikoolidega ja teadlastega, et see debatt jätkuks vähemalt üks aasta kindlasti.
Nüüd edasi. Sellest räägib minister Õunapuu ka, aga ma mainiks ta siiski ära. Pean suhteliselt oluliseks, et peaminister ka selle kohta midagi ütleks - nimelt tegi valitsus täna ühe olulise kohalikke omavalitsusi ja Euroopa vahendeid puudutava otsuse. See puudutab regionaalset abi ja just nimelt kohalike omavalitsuste investeeringute toetusi. Asjatundjad teavad, et kui öeldakse meede 4.6.1., siis lähevad silmad särama ja kõrvad muutuvad väga tähelepanelikuks. Kokku 466 miljonit pluss omafinantseeringut 223 miljonit läheb projektide nimekirjale, mis on läbinud kogu sellise kadalipu. Ühelt poolt on see hea, et see annab võrdlemisi hea pildi, millest täna omavalitsused näevad just sellise nö sotsiaalse infrastruktuuri suuremaid pudelikaelu. Ja kui ma vaatan neid üldisi andmeid, siis nagu ikkagi enamik sellest 466 miljonist, 75% läheb investeeringuteks üldhariduskoolidele ja lasteaedadele, 3,6% nö tööhõivet stimuleerivatele kohalike sotsiaalobjektide investeeringutele, 12,6% transpordile, infrastruktuuridele ja 8,7% muule infrastruktuurile, alates tänavavalgustusest ja katlamajadest ja muudest taolistest asjadest.
Vajadused on tunduvalt suuremad. Need on täiendavad vahendid ju selleks, mida omavalitsused ise investeerivad, need on täiendavad valitsuse vahendid sellele, kui riik omalt poolt investeerib, võtame kas või üldhariduskoolide õpikeskkonna teema. Sellest härra Õunapuu räägib kindlasti pikemalt. Hea on see, et nüüd on see otsus tehtud, me saame minna rakendusfaasi ja on nagu pilt selgem. Tänan kõiki neid, kes on panustanud sellesse töösse.
Edasi järgmine seaduse eelnõu, mida valitsus täna heaks kiitis, on politseiseadus ja politseiteenistuse seadus ja sellest tulenevalt mõnede seaduste muutmise seaduse eelnõu. Kindlasti siseministeeriumi ja politsei asjatundjad annavad selle kohta täpsemaid selgitusi. Üldises plaanis on see korrastamine politsei juhtimise osas - need otsused, mida on vaja teha seaduse tasandil. Võibolla selline inimese jaoks kõige olulisem muudatus on see, et julgestuspolitseid laiendatakse, julgestuspolitsei saab uue nime, see on keskkorrakaitsepolitsei. Julgestustegevusele, nagu ka peaministri järele valvamine, lisanduvad sellega ka inimeste jaoks olulised asjad. Selleks, et ikkagi meie tänavates ja linnades oleks kord ja seda oleks ka keskelt hästi koordineeritud ja hallatud.
On muudatusi politseiteenistuses, selleks, et politseiteenistus oleks paindlikum, professionaalsed politseinikud pääseksid rohkem esile, et oleks lihtsam liikuda - politsei on meil suur struktuur. Seaduses olid takistused, mis siis said selle seadusega maha võetud. Nii et sellised muudatused, mille kohta siseministeerium annab täpsemat teavet.
Üks üsna oluline otsus, mis täna sai tehtud, puudutab Eesti Lennujaama ja eriti neid lennujaamu, mis täna on kasutuses. Me leidsime, et kui täna on nad kõik eraldi ja nad on ju riigi käes: Tallinna lennujaam, Pärnu, Kärdla, Tartu lennujaam ja Kuressaare lennujaam. Selle otsuse tulemusena, mis me täna tegime, on siis lennujaamad ühes äriühingus, nad jäävad riigi kontrolli alla. Aga mis on tähtis, on see, et me saame lennujaamasid ja lennuväljasid kui infrastruktuure ühe oskusteabega arendada.
Kindlasti nii majandusministri kui ka lennujaama nõukogu ülesandeks jääks see, et regionaalsed lennujaamad saaksid areneda. Selge on see, et Eestis lennuliiklus aina tiheneb ja muutub kättesaadavamaks üha rohkem meile kõigile, vaadates neid odavlennufirmade tulekuid. Selge on see, et see vajadus järjest kasvab. Selline on tänane valitsuse otsus. Ja võibolla minu poolt valitsuse teemadest kõik.
Kasutan seda võimalust praegu, et kuna ma olen kolm päeva olnud Eestist ära, siis ma annaksin võib-olla väikese üldkokkuvõtte ka Suurbritannia visiidist. Üldiselt näitas see või oli see visiit kinnituseks sellest, et meil on Suurbritanniaga ajalooliselt välja kujunenud head kahepoolsed suhted. Me teame, et Suurbritannia merevägi oli panustaja Vabadussõtta. Need suhted tegelikult, nii majandus, poliitilised kui ka kaitsesuhted olid suhteliselt heal tasemel enne Eesti okupeerimist. Suurbritannia on olnud väga laiapõhjaliselt meie toetaja nii poliitilisel tasandil, riigikaitse ülesehitamisel, aga tegelikult ka kultuuri-, haridus-, majandussidemete arendamisel.
Eesti peaminister ei olnud varem kahepoolsel sellisel visiidil käinud. Meil olid väga laiadel teemadel kohtumised Suurbritannia juhtidega, olid parlamendis, valitsuses peaministri, kaitseministri ja välisministriga. Mida me seal rääkisime, see oli väga lai teemade ring. Kindlasti Euroopa Liit, Euroopa Liidu aktuaalsed küsimused, kindlasti ka niisugused suuremad Euroopa Liidu ees seisvad küsimused. Midagi ei ole teha, Euroopa sees me rääkisime põhiliselt lepingu heakskiitmisest, aga need erinevad visioonid, kuidas Euroopa areng jätkub, on Euroopas reaalsed ja me peame nendes diskussioonides osalema. Me paljudes asjades kattume Suurbritanniaga ja nimelt milles? Ennekõike selles, et Euroopa ja Ameerika Ühendriigid peavad olema strateegilised partnerid, nii nagu nad on tegelikult olnud ja neid suhteid tuleb hoida ja tähtsustada mitte ainult poliitilistes või julgeolekupoliitilistes küsimustes, aga ka tegelikult majandusküsimustes.
Teine tõsine teema, mida ka Euroopa Ülemkohtus novembris hakkame arutama, on ikkagi see Lissaboni strateegia küsimus ehk Euroopa konkurentsivõime küsimus ja mulle väga meeldis, et me arutasime väga avaralt mitte konkreetseid asju, et kas üks või teine direktiiv ja kas üks või teine rahvusriikide tegevusplaan või tegevusplaanid selles osas mõjub, vaid põhiline on see, et ikkagi see Euroopa majanduse võti selleks, et Aasiale ja Ameerikat nö järele võtta ja mööda minna, tekitab selliseid võib-olla natukene humoorikaid mälestusi meie kangelaslikust minevikust.
Aga tõtt öelda ikkagi piiride vabastamine, need igasugused tollibarjäärid, vaba konkurentsi arendamine Euroopa sees - see on tegelikult see tulevik, mis tegelikult päästab Euroopa kui ideede kontinendi nö arengutakistuste tagant välja. Eraldi teema on muidugi kõik, mis puudutab meie teaduse, kõrghariduse, innovatsiooni sellist üle-euroopaliku ruumi loomist oma tegelikkuses ja kuivõrd raske see on. Aga need kaks põhitelge on need, et ikkagi on selline vaba turumajandus, pange tähele, seda räägib leiborist Tony Blear. Ent see on käsitlus, mille osas on tegelikult suured vaidlused.
Me rääkisime muidugi Venemaa suhetest ja seda on ka Eesti ajakirjandus natuke käsitlenud. Rääkisime ka õhuturbe küsimusest. Praegu ju valvavad Suurbritannia tornaadod Eesti, Läti, Leedu õhupiiri. See on ajutine lahendus, me kõik teame, et siin on rotatsioon, on läbi räägitud 2006. aasta maini. Milline on see pikaajaline lahendus, see on väga keeruline küsimus. Ka täna on valitsuse töös nö need võimalikud pikaajalised valikud. Aga mis oli nagu põhisõnum, on see, et ka selle õhuturbe ülesehitamisel peame me arvestama selliseid 21. sajandi ohte. Tuletagem kas või meelde 11. septembrit. Nii et see õhuturbe küsimus. Kindlasti britid mõistavad meie jaoks selle sümboolset tähendust, et ei tehta enne ka NATO tasemel uusi otsuseid, kui ei ole pikaajalist visiooni suhteliselt spetsiifilises geograafilises positsioonis oleva kolme Balti riigi jaoks.
Rääkisime ka Iraagist. Suurbritannia, kes on ju juhtivaid koalitsioonijõudusid Iraagis, hoiak on ikkagi selline, et see töö tuleb lõpule viia. Võibolla nüüd lähenevad sündmused, ennekõike valimised, ennekõike ÜRO rolli võtmine, NATO panus Iraagi julgeolekujõudude ülesehitamiseks, mõneti ka võib-olla Ameerika valimised, Euroopa Liidu suurem kaasatus nö Iraagi sotsiaalse demokraatliku ühiskonnastruktuuri ülesehitamisel, Iraagi eripära arvestamine. Kõik need on lähima kuue kuu jooksul toimuvad sündmused. Miks ma seda räägin? Sellepärast, et meie mehed on ka seal. Me kinnitasime, et me igal juhul mandaadi lõpuni oleme seal, kui on selle järgi vajadus. Ma arvan, et meil on õige aeg tulla seda otsustama, kas pikendada või mitte ehk teisisõnu see vajadus on selge kuskil järgmise aasta veebruari-märtsini. Nii palju Iraagist. Ja ma võibolla lõpetaks selleks korraks. Aitäh!
Juhataja
Nüüd on sõna regionaalministril, kes räägib siis lähemalt kohalike omavalitsuste investeeringutoetustest. Palun.
J. Õunapuu
Aitäh! Tere päevast, austatud ajakirjanikud! Nagu juba peaminister oma sissejuhatavas jutus rõhutas, kiitis valitsus täna heaks kohalike investeeringutoetuste kava, mida siis kohapealsed inimesed ja asjatundjad lühendina KOIT-kava all väga hästi tunnevad. Tegemist on mahuka ja pikaajalise tööga ja sisuliselt võib öelda, et kogu selle suve nii kohalikud omavalitsused kui ka maavalitsused selle problemaatikaga ka tegelesid.
Eeltaotlusi hakati esitama selle aasta 8. juuliks ja millised olid tulemused? Maavalitsustesse laekus selleks kuupäevaks 271 eeltaotlust mahus 1,4 miljardit Eesti krooni. Peale seda moodustati maakondlikud eeltaotluste hindamiskomisjonid. Viidi läbi abikõlblikkuse kontroll, peale seda toimus ka veel eeltaotluste hindamine maakondlike komisjonide poolt vastavalt hindamisjuhendile, mille mina olin eelnevalt kinnitanud. Ja paralleelselt siseministeerium tellis ka eksperthinnanguid - neid eksperthinnanguid me tellisime 66 tükki, peamiselt ehitusprojektidele. Kõik need sõela läbinud projektid kooskõlastati ka maakondliku omavalitsusliiduga ja mul on heameel tõdeda, et kõik omavalitsusliidud andsid ka kooskõlastuse. See näitab seda, et selle teemaga tõesti tegeldi laial pinnal ja suudeti kokkulepetele jõuda.
Siseministeerium kooskõlastas objektid valdkonnaomaste ministeeriumidega ja see oli ka selleks vajalik, et teatud projektid ei läheks vastuollu ühtekuuluvusfondi rahadega, sest teadaolevalt Euroopa võimalused kahest rahaallikast üht objekti rahastada ei võimalda.
Mida see kava siis endast kujutab? Ta koosneb eelistusnimekirjast, kus on kirjas 117 objekti ja reservnimekirjast, kus on siis 37 võimalikku rahastamisprojekti. Milleks need reservnimekirjad on? Selleks on väga lihtne põhjus: kui selle meetme rakendusasutus, Ettevõtluse Arenduse Sihtasutus leiab, et põhinimekirjas ei ole nõuetele vastavat projekti, siis saab reservnimekirja kasutada. Aga seda saab kasutada vaid selle maakonna piires, kus üks või teine projekt välja langeb. Raha saab kasutada kuni aastani 2008.
Peaminister siin tõi välja need protsendid, kuidas rahad jagunevad. Ma ütleksin veel lisaks juurde selle, kui palju siis erinevate valdkondade peale raha läheb. Koolidele, kus on praegu 68 objekti, läheks 283 miljonit krooni. Lasteaedade 26 objektile 66 miljonit, viiele tööhõiveprojektile läheks 16 miljonit krooni ja viiele transpordiprojektile 58 miljonit krooni, katlamajade neljale objektile 5,4 miljonit krooni ja tänavavalgustuse 9 projektile 35 miljonit Eesti krooni. Juba peaministri poolt öeldud summa - see on siis 466 miljonit krooni on kolme aasta peale kogu see maht.
Head meelt võib väljendada selle üle, et kohalike omavalitsuste omafinantseeringu määr on 32,5%, samas kui Euroopa nõuded olid vähemalt 20%. Kui võtta see 32,5% rahalises väärtuses, siis see on 223 miljonit Eesti krooni ja kui need 466 ja 223 miljonit kokku liita, siis see on ligi 700 miljonit krooni, mis järgmise kolme aasta jooksul Eesti kohalike omavalitsuste vahel saab ära jaotatud ja ma arvan, et see on hea ja selge signaal sellest, kuidas koostöös meie projektitaotlejatega ja Euroopa rahastajatega suudetakse ühte või teist ka maal ja linnades korda saata. Ja võib-olla huvi pärast ütleksin ka teile aastate jaotuse. 2004. aastal on see summa 85 miljonit krooni, järgmisel aastal on 201 miljonit ja 2006. aastal on 177 miljonit krooni, mis siis läheks kohalikele omavalitsustele. Nii palju selle tutvustuseks. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Palun nüüd küsimused.
Ene Veiksaar, TV3
Küsimus peaministrile TV 3 poolt. Te olete mulle intervjuus öelnud, et inimesed sellest põhiseaduslikust leppest aru saaksid, tuleb ta viia rahvani. Kui te nüüd hästi lühidalt ja selgelt püüaksite öelda, siis mida see põhiseaduslik lepe siis Eesti inimesele annab või mida tema elus muudab?
J. Parts
Põhiseaduslik lepe loob raami Euroopa Liidu toimetamiseks. Tema sisu on selgelt määratleda, milliste asjade eest vastutab Euroopa Liit - milliste poliitika- ja eluvaldkondade eest vastutab Euroopa Liit ja millised vastutused jäävad rahvusparlamentide pädevusse ning kuidas Euroopa Liit iseenesest toimib. See on põhiline küsimus. Ja see loob minu arvates inimestele kindlasti parema pildi, kui ta seni on olnud: mis pädevust täidab Euroopa Komisjon, kus Eesti esindaja on volinik Siim Kallas, mis pädevust täidab Juhan Parts koos 24 liikmesriigi peaministriga, millised pädevused on ministril ja milliseid pädevusi täidavad need, keda me valisime 13. juunil Euroopa parlamenti.
Nii nagu meil täna on enam-vähem selge, kuigi mulle vahest tundub, et me unustame ära, mille eest vastutab kohalik omavalitsus ja mille eest vastutab riigi valitsus ja riigi parlament, siis nii on ka Euroopa Liit kui täiendav struktuur. Ja see on kõige olulisem. Mille üle vaieldakse ja mille osas on kompromiss saavutatud, on see, et Euroopa Liit oleks riikide liit. Et kõik oleks tasakaalustatud ja et suuremad riigid, kus on rohkem rahvast, rohkem kodanikke, ei saaks domineerida. Aga loomulikult on ka selge, et Euroopa Liit peab olema teovõimeline, sellepärast tagab selline kompromiss nö võimujaotuse.
Ning mis poliitikad kuuluvad pädevusse - see on see kõige kesksem küsimus. Nagu me teame, jääb ikkagi enamik asju, mis puudutavad lähedalt ju inimest, riikide endi otsustada. Kui me räägime hariduspoliitikast, sotsiaalpoliitikast ja tervishoiupoliitikast, siis need on ikkagi rahvusriikide pädevuses. Kui me räägime ka välispoliitikast, siis me teame, et kui raske on ühtse välispoliitika arendamine. Ka välispoliitika on riigi pädevuses - kui on riik, on ka välispoliitika, kui küsimus on, millistel kohtadel on mõistlik, et Euroopa Liit tegutseks nö ühtselt, sest lihtsalt kõik üheskoos ei jõua.
Selles mõttes on ta keerukas, aga ma arvan, et see ongi inimese jaoks mõista, milleks üks või teine institutsioon on. Kindlasti on vaja seda ka inimesel teada saada - näiteks põllumehel, kes saab Euroopa toetusi, kuna põllumajanduspoliitika on täna Euroopa Liidus ühtne ja jääb selle põhiseaduse järgi teatud raami. Ja kui kunagi farmeri õue peale sattub üks Brüsseli või Luxembourgi revident, siis ta peab ka aru saama, mida ta seal täpselt teeb. Sellele annab ka vastuse see põhiseadus, millised on tema võimalused ja miks ta seal on. Sest osaliselt on see Euroopa raha.
Kindlasti annab põhiseadus vastuse sellele, kuidas Euroopa Liit korjab kokku raha. Nii nagu me täna maksame makse Eesti riigi kassasse, et Eesti riik saaks toimida, nii moodustub ka Euroopa Liidu tulude eelarve. Otseselt inimestelt ühtegi maksu ei võeta, ühendus on kaudselt finantseeritav lähtuvalt liikmesriikide rahvuslikust rikkusest. Selliseid küsimusi on kümneid ja kümneid, aga ma arvan, et niisuguste küsimustega me peaksimegi seda oma inimestele selgeks rääkima ja sellisel tasemel, et inimene saab lihtsalt aru, kui ekraanile ilmub Euroopa Parlamendi liige, kui tõsiselt seda juttu maksab võtta ja kui ekraanile ilmub peaminister või Euroopa Komisjoni president, kui tõsiselt seda võtta.
Ene Veiksaar, TV3
Aga on see sisuliselt samm Euroopa ühtse suurriigi loomise poole?
J. Parts
See ongi võtmeküsimus. Ma arvan, et ei ole. See on piisav kompromiss, mina ütlen niimoodi, ja tegelikult otsustati seda ju nende arutelude käigus, et oma olemuselt jääb Euroopa Liit rahvusriikide liiduks. See on Eesti huvi ja selleks ta ka tegelikult jääb. Ja ma sain sellele veel kord väga veenva kinnituse Suurbritannias, kus ma kuulsin väga laialdaselt mitte ainult Briti poliitikute, vaid ka avalikke debatte. Ma ütleksin, et see on selline ideologiseeritud tsentraliseerimine. Sellist lähenemist, et keegi kõrvalt ja kõrgelt midagi otsustab - seda me peame ära hoidma. Ennekõike peab see loogika kehtima niimoodi, et majanduslik integratsioon on eeldus poliitiliseks integratsiooniks. Meil on ühisturg koos oma eranditega ja muid asju, aga majanduslik integratsioon ei ole täna ju realiseerunud täies ulatuses. Me töötame kõigepealt selle nimel, ja poliitiline integratsioon tekib niivõrd, kuivõrd on vajalik ühishuvide realiseerimiseks. Aitäh!
Ulla Länts, Kuku raadio
Küsimus härra regionaalministrile. Härra Õunapuu, eile te esitlesite Harjumaa omavalitsusjuhtidele uut maavanemakandidaati Jaan Pööri ja tulemus oli see, et kahe-kolmandiku ulatuses ei olnud nad selle uue maavanema kandidaadiga päri. Mida te edasi teete, kas te esitate Pööri valitsusse?
J. Õunapuu
Aitäh selle küsimuse eest! Ma arvasin, et see küsimus täna siin tuleb ja eks ma vastan. Eilne Harjumaa Omavalitsusliidu koosolek lõppes sellega, et 13 volitustega saadikut toetasid Jaan Pööri kandidatuuri maavanema kohale, 27 olid vastu. Teadaolevalt on veel neli kohalikku omavalitsust Harju maakonnas, kes ei kuulu Harjumaa liitu ning nende seisukohad on mul ka tänaseks päevaks teada. Eilse päeva jooksul anti mulle üle kolm kirja. Üks oli Paldiski linnavolikogu ja linnavalitsuse poolt, mis ütleb, et toetab Pööri. Saue vallavolikogu esimees ja vallavanem on ka mõlemad kirjalikult oma toetuse esitanud ning sama on teinud ka Keila vallavolikogu esimees ja vallavanem. Täna päeval sain ka Tallinna seisukoha, mis ütleb seda, et Tallinna linnavalitsus ei ole vastu härra Jaan Pööri määramisele Harju maavanemaks. Nüüd mida ma edasi teen? Tulenevalt Vabariigi Valitsuse seadusest olen ma kohustatud kandidaadi esitama Vabariigi Valitsusele otsustamiseks vaatamata sellele, et praegu omavalitsused on enamuses olnud teistsugusel seisukohal, et teda ametisse määrata. Ma tuletaksin meelde suve, kui ka Hiiu ja Ida-Virumaa kandidaadid ei saanud omavalitsuste toetust, aga ma olin kohustatud nad valitsusse viima. Aitäh!
Juhataja
Palun küsimusi. Tundub, et küsimusi rohkem ei ole. Sellega on pressikonverents lõppenud. Aitäh teile!