Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 24. november 2011

24.11.2011 | 16:16

Uudis
    • Jaga

Vabariigi Valitsuse pressikonverents
Neljapäev, 24. november 2011. a

Juhataja Liina Kersna

Tere, head ajakirjanikud! Valitsuse istung on lõppenud. Täna kabineti nõupidamist ei ole. Algatuseks sõna peaministrile.

Andrus Ansip

Aitäh! Valitsus kiitis täna heaks Eesti Euroopa Liidu poliitika. See teema on leidnud kajastamist Riigikogus. See teema on leidnud kajastamist ka ajakirjanduses ja ma kasutaksin siinjuures võimalust, et tänada kõiki neid, kes on löönud kaasa Eesti Euroopa Liidu poliitika väljatöötamises ja neid inimesi on olnud päris palju. Aitäh!

Valitsus kiitis heaks Eesti Vabariigi Valitsuse ja Türkmenistani valitsuse vahelise tulumaksudega topeltmaksustamise vältimise ning maksudest hoidumise tõkestamise lepingu eelnõu. Ja praeguse kava järgi allkirjastan ma selle lepingu visiidil Türkmenistani. See visiit peaks aset leidma juba järgmisel nädalal, pühapäeval lendan Türkmenistani.

Võib ju küsida, et miks meile need Kesk-Aasia riigid? Miks meie peaksime nendega nii väga suhtlema? Ma olen seda ka ühel varasemal pressikonverentsil juba toonitanud, et meil on võrreldes teiste Euroopa riikidega, Lääne-Euroopa riikidega teatud eelised, sest meil on väga kerge saavutada küllalt märkimisväärset usalduse taset oma suhetes ja teada ju on, et Kesk-Aasia riigid on Euroopa Liidu jaoks ülimalt olulised partnerid.

Me oleme huvitatud stabiilsusest Kesk-Aasia regioonis ja Kesk-Aasia on ka oluliseks energiaallikaks Euroopa Liidule. Ja sealjuures tuleb muidugi nimetada seda, et Türkmenistani nafta ja loodusliku gaasi varud on väga suured. Lähemas tulevikus on ette näha Türkmenistani nafta tootmismahtude olulist kasvu ja sellest ülimalt suure tõenäolisusega võib saada osa ka Tallinna Sadam ja Eesti Raudtee.

Valitsus otsustas vähendada AS Tallinna Sadam poolt selle aasta riigieelarvesse makstavate dividendide summat ja seda vähendatakse 19,4 miljoni euro võrra vastavalt Tallinna Sadama esitatud taotlusele. Need põhjused, miks me vastu tuleme, tulenevad Tallinna Sadama rahavoogude juhtimise vajadustest. Teada on, et Eesti valitsussektor oli septembri lõpuseisuga päris arvestatavas ülejäägis ja meil ei ole hetkel väga suurt rahavajadust. Aga rahavajadus on olemas Tallinna Sadamal, sest et käesolevaks talveks jäämurdevõimekuse tugevdamine läheb eeldatust rohkem maksma. Tavaliselt me oleme saanud sõlmida niisuguse broneerimislepingu, et kui meil peaks jäämurdevõimekust vaja minema, siis antakse meile seda jäälõhkujat kasutada ja me maksame ainult nende päevade eest, mil me tegelikult seda murdevõimekust kasutame. Eelolevaks talveks on kõik võimalikud jäälõhkujad juba lepingud saanud ja taolist lepingut, nagu varasematel aastatel, selleks talveks Eestil ei õnnestunud sõlmida. Ja kuna tegemist on täiendavate kulutustega, siis selleks tuleb kusagilt raha leida. See on üks põhilisi põhjusi, miks valitsus Tallinna Sadama palvele vastu tuli.

Üldse on Tallinna Sadama dividendide summaks kinnitatud 39,4 miljonit eurot. Uueks summaks on 20 miljonit eurot, aga järgmisel aastal maksavad nad selle raha, mis tänavu maksmata jääb, ära nagunii.

Valitsus kinnitas riigi kultuuripreemiate komisjoni uue koosseisu, kuna praeguse komisjoni volitused lõpevad 27. novembril. Komisjoni juhib kultuuriminister ja komisjoni liikmeteks nimetati Andres Alver, Rene Eespere, Linda Kaljundi, Anu Kiviloo, Urmas Kõiv, Marju Kõivupuu, Anu Liivak, Ain Lutsepp, Mai-Ester Murdmaa, Jaan Ruus, Jelena Slutskaja ja Märt Väljataga. Komisjoni pädevuses on ettepanekute tegemine Vabariigi Valitsusele kultuuripreemiate määramiseks.

Valitsus kiitis heaks ka Eesti Vabariigi ja Tšehhi Vabariigi viisaküsimustes esindamise kokkuleppe ja selle kokkuleppe alusel hakkab Tšehhi Vabariik Eestit viisaküsimustes esindama Iraagi Vabariigis (ehk siis Bagdadis), Malaisias, Kuala Lumpuris ja Mongoolias Ulan-Batoris.

Üldse on Eesti taolised lepingud sõlminud 84 riigiga. Taoline vastastikku viisaküsimustes esindamine on mitte ainult Eestile, vaid ka teistele Euroopa Liidu liikmesriikidele väga kasulik, hoitakse kulusid kokku ja kodanike teenindamine on märksa laialdasem ja parema kvaliteediga. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Ja nüüd sõna kaitseministrile. Palun.

Mart Laar

Aitäh! Seoses Kaitseministeeriumiga oli tänane peamine otsus, mis valitsuses vastu võeti, sõjalise kaitse arengukava koostamise alustamise kinnitamine ning selleks siis selge plaani paikapanek. Selle arengukava eesmärgk on tõsta selgelt Eesti kaitsevõimet. See paneb paika Eesti riigikaitse arendamise peamised arengusuunad ja investeeringud järgmiseks 10 aastaks. Eesmärk on konkreetne, suurendada kaitseväe reaalset võitlusvõimet ja samas selle sama kava alusel pannakse selgelt paika ka suunad selleks, et tõesti iga maksumaksja poolt kaitseväele antud senti kasutataks targalt, säästlikult ja heaperemehelikult.

See sõjalise kaitse arengukava nimetatakse selle koostamise käigus ilmselt ümber laiemalt riigikaitse arengukavaks, sest Eesti läheb üle laiapõhjalisele kaitsekontseptsioonile, mis ei puuduta enam mitte ainult konkreetselt sõjalist kaitset, vaid tähendab ka kõigi teiste ministeeriumide ja asutuste kaasahaaramist senisest tunduvalt laiemas ulatuses. Ja ka see on selles arengukavas suund-dokumentides siis ette nähtud.

Arutasime seda eelnevalt juba Vabariigi Valitsuse kabinetiistungil, kus sai põhimõttelised asjad läbi räägitud ja täna oli ta siis valitsuses ja sai ka oma selge kinnituse. See arengukava pannakse kokku paremate spetsialistide poolt nii ministeeriumidest kui ka kaitseväest. See algab, nii nagu ka kava ette näeb, kõigepealt ohustsenaariumide läbimängimisega ja lõpeb konkreetsete võimete arendamise plaaniga, mis sõltubki kõigepealt sellest, milliseid võimeid neid samu stsenaariume vaadates Eestil siis tegelikult vaja on enda kaitseks ja samal ajal, millised on siis need maksumaksja võimalused neid võimeid luua.

Selle kahe näitaja alusel tuleb meil paika panna selged prioriteedid ja nende prioriteetide järgi siis ka riigikaitse arengut ette näha. Ja ma usun, et see töö saab olema põhjalik, ta on juba tegelikult käimas just stsenaariumide koostamise kallal ja valmis peab see saama järgmise aasta detsembriks, mil see arengukava Vabariigi Valitsusele esitatakse ja seal siis veel ilmselt põhjalikult läbi arutatakse ja ära kinnitatakse. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Ja nüüd sõna sotsiaalministrile. Palun.

Hanno Pevkur

Aitäh! Teemasid oli palju. Alustaks natuke lihtsamatest teemadest. Kinnitasime täna uued töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid. See puudutab otseselt Eesti ettevõtjaid ja puudutab neid ettevõtjaid, kes oma tööprotsessis moel või teisel keemilisi ühendeid kasutavad. Osad piirnormid läksid rangemaks, mis tähendab seda, et ettevõtjad peavad töötajate tervisekaitse eesmärgil oma töökeskkonda hindama ja mõõtma. Mõne näitena võib välja tuua, et elavhõbeda normid läksid kangemaks, fenoolide normid läksid kangemaks, väävelhappega seotud indikaatorid ja normid läksid karmimaks. Seal loetelus, kui ma õigesti mäletan, oli kokku 17 nimetust. On oluline, et Eesti töötajate tervis oleks paremini kaitstud. Selle nimel on ka Euroopa Liit pingutanud. Direktiivi ülevõtmisega peab siis ka töötajate kaitse olema Eesti ettevõtetes paremini tagatud.

Teise punktina andis valitsus mulle volitused Peterburis alla kirjutatud Põhjamõõtme koostöö raames rahvatervise ja sotsiaalse heaolu partnerluse programmis sekretariaadi asutamise kokkuleppe sõlmimiseks. Infoks, et Põhjamõõtmesse on koondunud Eesti, Läti, Leedu, Island, Norra, Rootsi, Soome, Poola, Saksamaa ja Venemaa ehk siis Läänemere riigid. Ja partneritena on sinna protsessi kaasatud ka Maailma Terviseorganisatsioon, Euroopa Komisjon, Rahvusvaheline Tööorganisatsioon, Põhjamaade Ministrite Nõukogu. ÜRO poolt ÜRO aidsi-programm ehk UNAIDS ja Läänemere Nõukogu. Kaks peamist ülesannet, millega Põhjamõõde rahvatervise ja sotsiaalse heaolu nimel tegutseb, on nakkuslike haiguste vähendamine ja mittenakkuslike haiguste ennetamine. Eesti poolt on igapäevases töös sinna kaasatud Sotsiaalministeeriumi ja Tervise Arengu Instituudi eksperdid. Kord kahe aasta tagant saavad ka ministrid kokku ja saavad siis ülevaate. Ja siit üsna pea asun ma ka Peterburi poole teele.

Kolmandaks. Valitsus kinnitas Eesti riigi seisukohad sotsiaal- ja terviseministrite kohtumiseks 1.-2. detsembril Brüsselis. Päevakord on järgmisel nädalal ülitihe, ülimahukas. Näiteks käsitletakse FIE-dega seonduvaid sotsiaalkindlustuse küsimusi, kus meie ettepanek ja toetus Euroopa Komisjonile on selles, et kui FIEd reisivad riigist riiki, siis tagatakse neile ka sotsiaalkindlustuse jätkuvus ja sotsiaalkindlustuse eksport. Loomulikult juhul, kui FIE on asukohariigis kõik vajalikud maksud tasunud. Tervise poole pealt on näiteks teemaks üks suur Euroopa ettevalmistatav programm, nimega „Tervis majanduskasvuks 2014 - 2020“ ja seal vaadatakse väga palju erinevaid aspekte. Aga üks, kus Eesti kindlasti sõnakalt kaasa räägib, on tervisesüsteemide jätkusuutlikkus. Meil Eestis on viimasel ajal selle kohta väga palju infot koondunud. Praxis on teinud analüüsi, Haigekassa koos Maailma Tervishoiuorganisatsiooniga on teinud analüüsi ja teatavasti kirjutati Tallinnas 2008. aastal WHO ministrite konverentsil alla Tallinna harta, mis käsitleb tervishoiusüsteemide jätkusuutlikkust.

Kõige olulisema ja kõige rohkem debatti tekitanud teemana arutasime töötuskindlustusmakse määrasid. Töötukassa nõukogu maksemäärade ettepanek valitsusele oli teatavasti selline, et töötajate maksemäär võiks olla järgmisest aastast 2,0 ja tööandjate maksemäär 1,0 ehk kokku 3,0 protsenti. Selle ettepanekuga ei saanud juba Töötukassa nõukogus ei mina ega valitsust esindav rahandusministeeriumi kantsler Veiko Tali nõustuda. Need põhjused on tegelikult üsna lihtsad. Põhjused on selles, et tänases majanduslikus määramatuses ei saa me olla kindlad, et reservid on tõesti piisavad. Neid reserve on vaja kasvatada. Oleme juba enne majanduskriisi kokku leppinud selles, et reservid peavad olema vähemalt kahe aasta väljamaksete kohustused.

Reservide piisavus on kindlasti väga problemaatiline. Iga päev tuleb uut teadmist ja see uus teadmine ei ole teinud olukorda ju paremaks – SEB üleeilne hinnang järgmise aasta majanduskasvule ja ka rahvusvaheliste organisatsioonide hinnang. Meenutame ka IMFi seisukohta töötuskindlustusmakse määra kohta, mis ütles väga selgelt, et praegu on vara töötuskindlustusmakset alandada. Neid argumente silmas pidades ei nõustunud valitsus täna kinnitama neid maksemäärasid. Tegime ettepaneku Töötukassa nõukogule teemat uuesti arutada. Töötukassa nõukogu on kokku kutsutud järgmiseks esmaspäevaks, kella 10-ks.

Ma väga loodan, et tööandjad siiski tulevad sinna nõukogu koosolekule, sellepärast et nende eilne avaldus ei tähenda seda, et nad ei peaks Töötukassa nõukogu töös osalema. Kindlasti peavad ja ma usun ka seda, et mõistlikum on laua taga asju arutada kui meedia vahendusel ultimaatumeid esitada. Arutelu on kompromissi algeks. Me ei saa arutada läbi meedia või läbi avalikkuse seda, kas üks või teine osapool peab olema kaasatud või mitte. Töötuskindlustuse seadus on eraldi välja toonud Ametiühingute Keskliidu rolli, teenistujate ametiühingute rolli ehk siis TALAO esindaja ja samamoodi nimeliselt Tööandjate Keskliidu kaks esindajat Töötukassa nõukogus. See on seaduses nii kirjas. Nii on Eesti Vabariigi parlament otsustanud. Loomulikult tuleb teemat arutada, aga ei saa siduda töötuskindlustusmakse määrasid ja töötute abistamist ehk nö võimaliku riski seadmist sellega, et kas ja kuidas on reservid paigutatud.

Võime ka reservidest pikalt rääkida. Te võite üle kuulata ka eilse infotunni, kus ma reservidest pikalt rääkisin. Siduda reservide paigutusi ja töötuskindlustusmakse määrasid ei ole korrektne. Meil on vaja tagada inimestele kindlustunne, et iga töötu saab vajadusel abi ja sellest lähtuvalt valitsus täna ka neid maksemäärasid ei kinnitanud, vaid suunas selle ettepaneku veelkordseks läbivaatamiseks Töötukassa nõukogule. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Ja nüüd on küsimuste kord. Enne Vahur ja siis …

Vahur Koorits, Delfi

Mul on küsimus sotsiaalministrile. Praegu Töötukassa jooksvatest tuludest vaid pool läheb väljamakseteks ja teine pool jääb reservi. Kui te nüüd ütlete, et me peame olema valmis ootamatusteks, siis kas te ennustate, et praegune töötuse tase võiks kahekordistuda, sest vaid siis läheb reserve vaja?

Hanno Pevkur

Aitäh küsimuse eest! Olgem nüüd realistid ja vaadakem, mis on toimunud. Kui me meenutame vaid mõne aasta taguseid aegasid, siis oli väga suur surve, et 1,5% pealt tulla maksemääraga 0,9% peale. Tuldi survele vastu, tuldi 0,9% peale ja mis oli tulemus? Tulemus oli see, et me pidime tõstma selle 3 ja siis ka 4,2% peale, et üldse need väljamaksed tagada. Kui tollal ei oleks 0,9% peale tuldud, ei oleks olnud võib-olla vajadust ka paari aasta eest tulla 4,2%lise maksemäära juurde. Selles mõttes, et kaks korda ühe reha peale astuda ei ole väga mõistlik. Ühekorra me selle vea tegime, et me tulime ennatlikult, majandussituatsiooni mitte arvestades, maksemääraga alla ja ma tõesti ei taha olla samas situatsioonis näiteks aasta pärast või poole aasta pärast, et me näeme, et reservid on otsas.

Ja peale selle reservid on ikkagi mõeldud pikemaajalise kindlustunde tagamiseks, mitte vaid üheks või kaheks aastaks. Nii et see, et reserve kogutakse töötuskindlustuses headel aegadel, on igati loogiline. Ja vaadake ka Praksise viimast analüüsi, kus nad pakuvad välja selle skeemi, et tegelikult peaks olema see maks hoopis n-ö protsükliline, kus me headel aegadel kogume ja kehvadel aegadel langetame maksu. Praegu me oleme Eestis käitunud risti vastupidi ehk headel aegadel on maksu alandatud ja siis, kui on kehvaks läinud, siis on maksu tõstetud. Selles mõttes lihtsalt see otsus oleks liiga ennatlik, olgem ausad.

Juhataja

Ingrid.

Ingrid Sembach-Hõbemägi, Kanal 2

Küsimus härra peaministrile. Eile ütlesite, et valitsus on andnud oma keeldumisega makset langetada oma hinnangu Töötukassa nõukogule, et nendel ei ole pädevust organisatsiooni juhtida, kui nad ei saa nimetada töötuskindlustuse määra. Eile ütles sotsiaaldemokraat Eiki Nestor Riigikogu kõnepuldist ka, et Ansip ja Ligi laamendavad, et seda asja ei saa kuidagi nimetada dialoogiks. Kuidas te seda kommenteerite, on see hinnang …?

Andrus Ansip

Kindlasti ei ole dialoog see, kui üks ütleb ja teine loob kontsad kokku ja võtab kohe täitmiseks selle, mida üks ütles. Meenutame, et neid eriarvamusi on ju Töötukassa nõukogu ja valitsuse vahel olnud ka varem, näiteks 2004. Aastal. Töötukassa nõukogu jäigi eriarvamusele ja valitsus kehtestas maksemäära. 2008 – täpselt samamoodi, konflikt, eriarvamused.

Praegusel juhul, tõtt öelda, ma ei mõista Töötukassa nõukogus esindatud ametiühinguid ja Tööandjate Keskliitu ja nende positsioone. Ma ei mõista seda, kuidas saab jätta märkamata selle, mis ka viimaste kuude jooksul ja eriti viimase kuu jooksul on Euroopas ja terves maailmas toimunud. Ehk siis, ebakindlus on süvenenud, määramatust kuu aja jooksul on tulnud märgatavalt juurde ja ma ei saa aru, millel põhineb nende optimism ja nende väited, et Eestiga midagi ei juhtu.

Nad ütlevad, et kaheks aastaks praegusi reserve jätkub. Aga ma küsin, kust te teate, kui sügavaks võib osutuda see kriis, mis võib tekkida, aga mis võib ka mitte tekkida?

Kui võtta kõige mustemaid stsenaariume, siis mõned räägivad 20, mõned 40%lisest majanduslangusest, mis võib tabada tervet Euroopat. Mina muidugi seda ei usu. Aga paljudel puhkudel on nii, et ei usu, aga igaks juhuks tuleb valmistuda. Kust nemad teavad, et see kriis, mis võib tekkida, aga mille tekkimisse mina väga jälle ei usu, kestab kaks aastat ja mitte kolm aastat? Kust tuleb see veendumus, et praegu on vahendeid piisavalt ja siis, kui kriis peaks lahvatama, siis ei ole mitte mingisugust vajadust kriisi kõige sügavamas põhjas hakata maksemäärasid tõstma. Minul seda veendumust ei ole. See ei ole mitte ainult minu arvamus, hommikul hakkan habet ajama ja vaatan peeglisse ja tulen mõttele. Eesti Pank on jõudnud sellele seisukohale, Rahvusvaheline Valuutafond on jõudnud sellele seisukohale, et Eestil ei ole mitte mingil juhul mõistlik alandada töötuskindlustusmakse määrasid 1. jaanuarist 2012. 2013. aastal – jah, koalitsioon on selles kokku leppinud. Me eeldame, et selleks ajaks on kogunenud piisavad reservid ja maksemäärasid me alandame 1. jaanuarist 2013. Aga praegu, kus majanduse üldine jahenemine Euroopas on reaalsus, kus meie jaoks on täiesti selge, et me sõltume küllalt oluliselt oma põhilistest eksporditurgudest ja arengutest nendel turgudel ja me teame, et need arengud ei ole head. Minna siis kergekäeliselt maksemäärade alandamisele – ma ei saa sellest aru.

Riigil lasub lõplik kohustus tagada Töötukassale piisavate vahendite olemasolu ka kõige halvemateks aegadeks. Valitsus kuulab kindlasti ära Töötukassa nõukogu arvamuse, aga lõplik vastutus on riigil ja riik need vahendid ka Töötukassale tagab. Ma ei taha kurja välja kuulutada, öeldes, et lähebki halvasti. Kui kõigil läheb halvasti, siis ma olen veendunud, et ega Eesti sellest puutumata ei jää. Aga me oleme praegu võimalikuks uueks kriisiks märksa paremini ette valmistatud kui 2008. aastal. Aga ei maksaks võtta ülioptimistlikku hoiakut, et juhtugu mis juhtub, meiega nagunii midagi ei juhtu. Võib juhtuda. Ehk siis ma soovitaksin nõukogu liikmetel võtta roosad prillid eest ära ja vaadata asju nii, nagu nad on. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Toomas.

Toomas Pott, ERR

Küsin ikkagi üle selle sama küsimuse. Te olete järelikult valmis kinnitama ilma nõukogu otsuseta ka määrad samal tasemel, nagu nad praegu on.

Andrus Ansip

Jah, meie oleme täiesti veendunud selles, et praegu pole mitte mingil juhul õige aeg töötuskindlustusmakse määrade alandamiseks. Need põhjendused ma just äsja esitasin – määramatust, ebakindlust on maailmas järjest rohkem ja meil pole mitte mingit alust väita, et see kriis, mis võib lahvatada kogu maailmas, see kriis jätab Eesti puutumata.

Toomas Pott, ERR

Ja teine küsimus teile. Kuidas te kommenteerite opositsiooni ja ametiühingute väiteid, et siin on tegemist varjatud tulumaksuga tegelikult, selle maksu ….

Andrus Ansip

Kui ta on varjatud tulumaks, siis selle väitega ma kindlasti nõus ei ole. Kui keegi tahab pidada siis töötuskindlustusmakset millekski muuks, siis on see väga meelevaldne, sest see raha ju kogutakse Töötukassasse, mida saab ainult seadusega määratud eesmärkidel kasutada. Nii et mitte mingiks muuks otstarbeks seda raha kasutada ei ole võimalik. Põhimõtteliselt ei ole riigil ju tulumaksust puudus, puudus on näiteks sotsiaalmaksust. Aga ma arvan, et me sotsiaalmaksu määra tõstma ei lähe vaatamata sellele, et pensionide väljamaksmiseks sotsiaalmaksu pidevatest laekumistest ju ei jätku.

Kui rääkida sellest, et mingit maksumäära tuleks suurendada, siis ma suunaksin opositsioonipoliitikute tähelepanu eelkõige sellele, et kus kohas see kõige suurem defitsiit on ja defitsiit on just nimelt sotsiaalvaldkond. Ehk siis sel juhul pöördugu sotsiaalmaksu juurde. Aga see ei ole ilmselt poliitiliselt magus teema, kuna sotsiaalmaksumäära pole praegune koalitsioon alandanud ja rääkida lihtsalt maksumäärade suurendamisest ei ole populaarne ja ilmselt seetõttu nad seda ei tee.

Juhataja

Aitäh! Kas on veel, palun, küsimusi? Palun.

Vahur Koorits, Delfi

Küsiks seda, peaministrile esitaks küsimuse. Te esitasite üsna pessimistliku visiooni sellest, mis võib nüüd majanduses juhtuda Euroopas. Teatavasti probleemiks on eurotsooni riigid ja eurotsooni võlakriis. Arvestades just teie enda väga pessimistlikku sellist ohuhinnangut, kas otsus liituda eurotsooniga, mis tehti vaevalt aasta tagasi teie eestvedamisel, on muutunud ekslikuks?

Andrus Ansip

Ei, kindlasti mitte. Ma ei nõustu ka teie hinnanguga, et probleem on siis eurotsoonis ja eurotsooni liikmesriikides üksnes ja ainult. Need probleemid on ju väljaspool eurotsooni liikmesriike täpselt samamoodi.

Meenutuseks siit samast lähedalt. Alles oli ülimalt suur probleem – Läti. Läti ei ole eurotsoonis. Aga eurotsooni mitte kuuluvaid liikmesriike, kes on programmialused riigid, kes saavad abi IMFist, on ju teatavasti peale Läti Euroopas veel. Ungari – jälle abi küsimas Rahvusvaheliselt Valuutafondilt.

Väljaspool Euroopa Liitu neid riike, kes saavad Rahvusvaheliselt Valuutafondilt abi, on ju mitmeid ja mitmeid Euroopa riike. Eurotsooni liikmesriikides on kõige suuremad probleemid, teadagi, Kreekas. Programmialused riigid on ka Iirimaa ja Portugal. Iirimaal arengud on praeguseks päris head. Iirimaa peab võetud kohustustest kinni. Nende selleks aastaks eeldatav defitsiit saab olema prognooside järgi väiksem, kui on Rahvusvahelise Valuutafondi ja Euroopa Komisjoni ja Euroopa Keskpangaga kokku lepitud. Iirimaal asjad arenevad. Ka Portugalis asjad arenevad oodatud suunas, nii nagu nad arenesid kiiresti ka oodatud suunas Lätis. Kreeka puhul seda veendumust meil nii palju ei ole, et öelda, et asjad on päris hästi.

Nüüd eurost ja Eestist. Meile kõigile on teada, et Eestis on tööpuudus alanenud viimase pooleteise aasta jooksul praktiliselt kaks korda. Küsigem hetkeks, miks nii, kuidas see nii juhtus? Mitte üks prognoos ei lubanud Eestile nii kiiret tööpuuduse alanemist. Miks on juhtunud nii, et Eestis esimese kvartali majanduskasv oli 9,5%, teises 8,4%, kolmandas 7,9%. No ei prognoosinud prognoosijad nii kiiret majanduskasvu.

Miks on juhtunud nii, et Eesti ekspordimahud on ikka pööraselt kasvanud? Kui tuua välja ainult üks põhjus, siis see üks põhjus on Eesti liitumine eurotsooniga. Euro on andnud Eestile usaldusväärsuse. Eesti on tänu eurole muutunud jälle atraktiivseks otsestele välisinvesteeringutele. Ja otsesed välisinvesteeringud on need, mis loovad Eestis töökohti ja mis kasvatavad Eesti ekspordimahtu. Euro on kahtlemata soodustanud kaubandust teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Üle 70% meie ekspordist läheb teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse. Ja jälle kord saame öelda, et ei mingeid kursiriske enam.

Ja euro on kahtlemata andnud hingerahu kõikidele nendele inimestele, kes oma laenud krooni ajal võtsid eurodes. 90% kõigist Eesti laenudest krooni ajal võeti eurodes. Ja kui käisid jälle need jutud krooni devalveerimisest, siis need, kes laenasid eurodes, muutusid närviliseks, sest nad ei teadnud, palju nad neid laene tagasi maksma peavad. Kui oleks krooni devalveeritud, nii nagu juhtus näiteks Islandis, 50%, oleks tähendanud see seda, et 50% asemel, mis inimesed maksid pankadele oma laene igakuiselt tagasi, oleks tulnud maksta 75%. Aga see oleks võimatu olnud. Alternatiiv oleks olnud maksta mitte oma laene 30 aastat tagasi, vaid 45 aastat tagasi, aga sellega ei oleks pangad nõus olnud, sest laenuvõtja ei pruugi elada nii kaua. Nii et euroga liitumine Eestile on olnud kahtlemata kasulik.

Veel eurokriisist. Ma näen, missuguse lihtsuse ja kergusega võetakse kogu aeg see retoorika üle, mis tuleb FTst, mida siis meil online’is kätte on võimalik saada. Ja kogu aeg räägitakse ainult eurokriisist. Mina olen nii vana inimene küll ja mõtlen, kõik teie olete ka nii vanad, et te peaksite mäletama seda aega, kus ühe euro eest sai osta 0,68 inglise naela. See oli kümme aastat tagasi. Praegu saab euro eest juba peaaegu terve naela. Ma küsin, kumma kriis see on, eurokriis või naelakriis?

Mina olen nii vana inimene küll, et ma mäletan seda aega, kus 18,6 krooni eest sai soetada ühe dollari. See oli kümme aastat tagasi. Palju praegu saab? Siis ma küsin, et kelle kriis see siis on, dollarikriis või eurokriis? Loomulikult, ega me keegi ju ei eita seda, et mõnedele eurotsooni liikmesriikidele intressimäärad on väga suurtesse kõrgustesse roninud ja krediit praktiliselt pole mitmetele eurotsooni liikmesriikidele kättesaadav. Kuid kui vaadata ainult vahetuskurssi, siis see euro nõrkus ei paista mitte kusagilt välja. Ei maksaks nende väga ühekülgsete lähenemistega väga kaasa minna.

Mulle praeguses situatsioonis on väga sümpaatne Rootsi ja Fredrik Reinfeldti hoiak. Ei ole kunagi kuulnud, et tema oleks iseennast kuidagi või Rootsit siis paremas valguses püüdnud näidata, halvustades eurot. Vastupidi, leia maailmast ja Euroopast väljaspool eurotsooni suuremat euro advokaati kui minu kolleeg Fredrik Reinfeldt. Ja minu meelest on see arukas ja väga argumenteeritud lähenemine. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Liina.

Liina Valdre, BNS

Kui samal teemal jätkata, siis kuidas peaks selle valguses suhtuma Euroopa Komisjoni eilsetesse ettepanekutesse, mis puudutavad eelarve rangemat kontrolli ja neid euro võlakirjade variante?

Andrus Ansip

Otse loomulikult tuleb eelarvete koostamist ja täitmist rangemalt kontrollida. Meie inimesed ei peaks olema hirmul selle rangema kontrolli pärast. Ma olen seda siit pressikonverentsi laua tagant ka varem rääkinud, et sisuliselt ei kavandata ju midagi muud kui seda, et kõik riigid peavad hakkama järgima sama rangelt eelarvepoliitikat kui meie oleme siin Eestis kogu aeg järginud. Me ju ei tunne, et meie suveräänsus oleks kuhugi kadunud pelgalt selletõttu, et meie rahaasjad, meie riigi rahandus on olnud korras.

Kui me oleme Euroopa Liidus kokku leppinud stabiilsuse ja kasvu paktis ja selle kriteeriumides, siis tuleb kokkulepetest kinni pidada. Kõik riigid peaksid kokkulepetest kinni pidama. Mida me praegu näeme? Kogu selle kriisi jooksul oli ainult kaks sellist riiki, kelle suhtes ei algatatud ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust. Need kaks riiki olid juba nimetatud Rootsi ja Eesti. Soome ja Luksemburgi suhtes algatati menetlus eelkõige seetõttu, et nende oma siseriiklikud prognoosid ennustasid defitsiiti suuremaks kui kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust, mis on lubatud stabiilsuskasvupakti järgi. Tegelikkus kujunes paremaks ja nad ei rikkunud stabiilsuskasvupakti kriteeriume. Praeguseks võib öelda, ja nende suhtes on siis see ülemäärase defitsiidi menetlus lõpetatud ja praeguseks võib öelda ka, et Taanis on riigi rahandus korras. Ehkki minu meelest faktiliselt nende suhtes veel ülemäärase defitsiidi menetlus lõpetatud pole. Viis riiki 27st. 22 riiki on küll nõustunud stabiilsuskasvupakti tingimustega, aga nad ei täida neid tingimusi.

Meie huvides oleks see, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid täidaksid kokkulepitud reegleid. Ja kui selleks on vaja regulatsioone veelgi karmistada, näha ette karistused nende suhtes, kes ei täida reegleid, siis jah, see on Eesti huvides. Jah, me oleme sellega nõus. Sest meie oleme veendunud, et meie hoiame oma riigi rahanduse korras ja meie peame kokkulepetest kinni. Ehk siis sisuliselt, olgu veel kord öeldud, et need ettepanekud tähendavad ju seda, et ka teised riigid peavad oma rahandust samamoodi korras hoidma, nagu Eesti riik hoidnud on.

Kui rääkida nendest eurobondidest, eurovõlakirjadest, siis siin ei ole mingisugune väga lihtsustatud ühemõtteline ei- või jah-lähenemine võimalik. Sest kui läheneda sellele teemale lihtsalt filoloogiliselt, siis see, kes täna ütleb, et on eurobondidele kategooriliselt vastu, see kindlasti eksib, sest eurobondid on maailmas kasutusel juba paarkümmend aastat küll. Ma ei mäleta täpselt, millal nad kasutusele võeti, aga itaallased olid need, kes emiteerisid esimesed eurobondid. Ehk siis kui Austraalia valitsus otsustab Singapuris emiteerida valitsuse võlakirjad USA dollarites, siis neid võlakirju kutsutakse juba mitukümmend aastat eurobondideks. Ei ole mõtet vastu olla sellele, mis on praegu finantsturgudel käibiv instrument. Vastu oleme olnud, mina isiklikult ka nendele eurobondidele, mis kindlasti oleksid siis hädasolevate riikide unistustes kõikide probleemide lahendajad. Ehk siis mõned kujutavad ette, et Euroopa Liidu liikmesriigid ei peaks mitte turgudelt eraldi raha laenama, vaid et emiteeritaks neid euro võlakirju just nii palju, nagu liikmesriigid summa summarum kõik kokku raha laenata tahavad.

See ju põhimõtteliselt tähendaks seda, et usaldusväärse rahandusega riigid peaksid siis ise raha laenama kallimalt ja need, kes on ennast lõhki laenanud, need võiksid laenata siis samadel tingimustel, nagu laenavad need riigid, kelle rahandus on korras. See ei ole ju ei nende riikide, kes praegu hädas on, huvides. Jah, nad saaks hetkeks raha odavamalt kätte, aga nende struktuursed probleemid jääksid kõik lahenduseta ja loomulikult ei ole see nende riikide huvides, kelle rahandus korras on. Eestit see teema ju kõige otsesemalt ei puuduta selles mõttes, et meie ei ole võlakirjaturult raha laenamas. Kui me oleme raha laenanud, siis me oleme laenanud Euroopa Investeerimispangalt Euroopa Liidu projektide kaasrahastamiseks ja seal maksame intressidena ära alla pooleteise protsendi – see on märksa odavam, kui oleks võimalik võlakirjaturult raha laenata. Aga see eruobondide teema, see on kindlasti intellektuaalselt huvitav ja ma usun, et ükskord võiksime nende ühiste eurovõlakirjadeni ka jõuda ja jõuda nii, et see oleks kõigi Euroopa Liidu liikmesriikide huvides.

Kui usaldus Euroopa Liidu liikmesriikide vahel on tugev, aga selle eelduseks on see, et kõik täidavad stabiilsus ja kasvupakti tingimusi, siis see on eeltingimus selleks, et üleüldse eurobondidest edasi mõelda. Aga mina oleksin valmis eurobondide teemal edasi arutama ainult sel tingimusel, et korras rahandusega riigid saaksid mittekorras rahandusega riikide laenude, nende bondide tagamise eest väärilist tasu ja et need, kelle rahandus korras ei ole, need peaksid siis rohkem maksma intresse ja need, kellel rahandus korras on, peaks vähem intressi maksma. Kui õnnestuks luua üks suur eurovõlakirjade turg, siis see oleks väga atraktiivne kõikvõimalikele pensionifondidele, suurinvestoritele, see oleks maailma suurim võlakirjaturg, aga seda turgu kindlasti ei teki niiviisi, et korras rahandusega riigid peavad siis lihtsalt tegema mingi järjekordse kingituse nendele, kelle riikide rahandused korras ei ole. Ehk siis sinna ühtsele turule tuleb vahele ehitada mingi mehhanism, on ta siis bondi EFSF või see sama special purpose vehicle mis muu kaunis nimi kusagil välja mõeldakse, et selline võiks olla lahendus. Aga see ei ole nädala, kuu või isegi aasta küsimus. Pikk jutt. Nagunii ilmub ainult pealkiri.

Juhataja

Viimane küsimus, palun, sest meil hakkab aeg otsa saama.

Vahur Koorits, Delfi

Küsiks siis peaministrilt veel selle küsimuse, et teile on ette heidetud, kui te teete riigieelarvet, siis on optimism meie moraalne kohus, aga kui küsimus on Töötukassas, siis on visioon väga pessimistlik. Küsiksin, mis on üldine valitsuse visioon järgmiseks majandusaastaks?

Andrus Ansip

Üldine positsioon on realistlik, ta on riigieelarve mõttes realistlik. Me oleme endiselt veendunud või usume, et järgmisel aastal majandus kasvab kolm protsenti, aga me mööname, et riskistsenaariumide realiseerumise tõenäosus on praegu suurem kui ta oli paar kuud tagasi. Aga meie eelarve on sedavõrd realistlik, et rahandusministeeriumi riskistsenaariumi kannatab ta suurepäraselt välja. Ta on nii tugev küll, et kannatab välja ka selle riskistsenaariumi, mis rahandusministeerium on koostanud. Töötukassa puhul täpselt samamoodi. Peab olema realist. Ei tohi teha kavasid lähtudes ülioptimistlikest eeldustest. Töötukassa puhul on ka see nüanss oluline, et töötuskindlustusmaksu määra ei saa muuta aasta keskel. Nüüd või üldse mitte. See, et asjad lähevad üleöö halvaks, Lehman Brothers läheb pankrotti, Lehman Brothers kaks ehk siis, ja vallandub suurem kriis, see ei ole argument selleks, et eelarveaasta keskel muuta töötuskindlustusmakse määrasid. Ma usun, et kõike seda võiksid ka Töötukassa nõukogu liikmed teada, kui nad ettepanekuid teevad. Need asjad ei ole niisama lihtsad, meil meri põlvini, meil majandus kasvab kaheksa protsenti, meiega midagi juhtuda ei saa. Ma usun, jah, et ei juhtu Eestiga midagi halba, aga igaks juhuks võiks ikkagi praegu sellest liigsest optimismist hoiduda.

Juhataja

Aitäh! Nüüd on meil 10 minutit aega veel intervjuudeks.

Lõpp

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

-