Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 27. november 2008

27.11.2008 | 14:09

Uudis
    • Jaga

Vabariigi Valitsuse pressikonverents
Neljapäev, 27. november 2008. a

Juhataja Liina Lepik
Hetk tagasi lõppes valitsuskabineti nõupidamine, mida jätkatakse täna õhtul kell neli. Niipalju, kui on istungist rääkida peaministril, siis palun peaministrile algatuseks sõna. Palju on juttu ministritel seekord.

Andrus Ansip
Aitäh! Valitsus nimetas täna ametisse kaitseministeeriumi uue kantsleri Riho Terrase, sellest räägib pikemalt kaitseminister. Valitsus otsustas hüvitada Eesti Väärtpaberikeskusele pensionireformi läbiviimisega seotud kulud, sellest räägib meile rahandusminister. Ja põllumajandusminister räägib meile hommikuni kestnud Euroopa Liidu põllumajandusministrite nõukogu koosviibimisest - missugused on ühtse põllumajanduspoliitika tuleviku väljavaated.

Valitsus kinnitas täna ka 2009. aasta töötukindlustusmakse määrad. Need on 1% ja 0,5%, aga siin erilist uudist kellelegi ei ole. Kultuuripreemia komisjoni kinnitasime, aga pressiteated neist asjust on kõik tehtud juba, nii et aitäh.

Juhataja
Aitäh! Sõna kaitseministrile, palun.

Jaak Aaviksoo
Aitäh! Valitsus kiitis heaks ettepaneku nimetada kaitseministeeriumi uueks kantsleriks kolonel-leitnant reservis Riho Terras. Mul on hea meel, et see leidis heakskiidu.

Ma loodan väga, et Riho Terrasest saab mees, kes suudab integreerida kaitseministeeriumi valitsemisala, täita või viia ellu selle kümneaastase arengukava, mis on kaitseväe ja kaitseministeeriumi koostöös sündinud. Ja lisaks sellele lahendada need probleemid, mis on seoses üldise avaliku haldusega üles kerkinud kaitseministeeriumi valitsemisalas. See oleks selle koha pealt kõik. Loodan, et ta ise saab oma kavadest anda lähiajal ka intervjuusid või mida iganes vajalikuks peetakse.

Teise olulise otsusena kaitseministeeriumit ja Eesti kaitsevõimet puudutavalt kinnitas valitsus kaitseväe põhimääruse.

Teatavasti on vastu võetud kaitseväekorralduse seadus, mille üheks punktiks oli kaitseväe integreerimine üheks asutuseks. See põhimäärus võimaldab seni 26 erinevat asutust integreerida üheks asutuseks, seab sisse selge struktuuri.

Eesti kaitsevägi hästi jämedates joontes koosneb siis olulises osas maaväest, mille koosseisus on üks brigaad kõrgendatud valmiduses, skautspataljon pluss neli valmiduspataljoni, neli kaitseringkonda, kuhu annavad olulise panuse rahuajal Kaitseliidu üksused. Ja lisaks sellele, nagu teada ja traditsiooniliselt kujunenud, veidi tagasihoidlikumas mahus õhuvägi ja lennuvägi.

Loodan väga, et selle kaitseväe põhimääruse vastuvõtmise ja mõningate õigusaktidega, mis veel jäänud on vastu võtta, 1. jaanuar 2009, nagu lubatud, käivitub kaitsevägi uutel seadusest tulenevatel alustel. Kahjuks see siiamaani 15-16 aasta jooksul võimalik ei ole olnud. Nii et ma arvan, tegemist on väga olulise dokumendiga. Minu poolt kõik.

Juhataja
Aitäh! Nüüd sõna rahandusministrile.

Ivari Padar
Jah, lugupeetud! Rahandusministeerium oli tänaseks valitsuskabineti istungiks esitanud kaks välisabi sildfinantseerimist. Üks, mis puudutab keskkonnaministeeriumi, 9,6 miljonit krooni ja sotsiaalministeeriumi, 6,6 miljonit krooni.

Raha eraldati ka omandireformi reservfondist Eesti Väärtpaberikeskusele, et alustada teise samba väljamakseid, pensionide väljamakseid.

Veel oli valitsuse teemana huvitavalt üleval see, mis puudutab Euroopa Komisjoni poolt välja pakutud majanduse elavdamise paketti. Teema on Euroopa Liidu rahandusministrite laual järgmisel teisipäeval.

Võib öelda selle kohta nii, et üldjoontes me võime seda paketti toetada. See on iseenesest väga meeldiv, et otsitakse Euroopa Liidu üleseid lahendusi, kuidas majandust elavdada. Aga kindlasti on siin omad erisused, millega Eesti ei saa nõustuda. Üks osa, mis puudutab maksustamist kindlasti ja teine osa, mis puudutab ka eelarve defitsiiti. Ehk siis selge, et Eesti positsioon, kus meie eesmärk on lähiaastatel kõiki kolme Maastrichti kriteeriumit täita, on teistmoodi lähenemine kui võib-olla siis nendel Euroopa liikmesriikidel, kes täna on euroala liikmed. Need olid sellised kolm või neli tähtsamat teemat.

Andrus Ansip
Ma siiski, Ivar, täpsustaksin sind. Euroopa Komisjon on pakkunud välja nn tööriistakasti, kust iga liikmesriik võib võtta talle vajaliku tööriista ja seda kasutada. Küsimus ei ole selles, et me peaksime millegi vastu sõdima hakkama või millegi vastu hääletama hakkama.

Kui Ühendkuningriigis on otsustatud suurendada valitsussektori võlakoormust 20 protsendipunkti võrra, 40 protsendilt 60 protsendini ja minna eelarvega defitsiiti 8-9 protsendi ulatuses selleks, et majandust Ühendkuningriigis elavdada, siis see on selle riigi valik. Keegi ei ütle, et te peate Eestis suurendama 20 protsenti SKT-st valitsussektori võlakoormust või minema 8-9 protsendiga defitsiiti. Põhimõtteliselt Euroopa Komisjon aktsepteerib defitsiiti minekut.

Praeguse valitsuse väga selge hoiak on, et me kavatseme täita 2010. aasta lõpuks Maastrichti kõik kriteeriumid, eurotsooniga liitumise kriteeriumid ja me sooviksime liituda eurotsooniga 2011. aastal. Seega on teatud meetmed, mida me just kui siis selle tööriistakasti järgi võiksime kasutada, aga mida meil kavas kasutada ei ole.

Samas on seal tööriistakastis väga olulisi meetmeid, mida meie oleme siin Eestis juba mõnda aega pidanud väga oluliseks, näiteks, tööjõuturu paindlikuks muutmine. Seda propageerib praegu Euroopa Komisjon oma paketiga. Meie oleme sellest rääkinud ammu-ammu. Tõsi, ajakirjandus ei ole seda juttu väga vaimustunult vastu võtnud, aga praeguseks on töölepinguseaduse menetlemine Riigikogus juba jõudnud lõppstaadiumisse.

Aga muuhulgas näeb see töölepinguseadus ette ka seda, et töötutele hüvitise määrad suurenevad. Koondamishüvitist hakkavad saama kõik inimesed, kes koondatakse, mitte nii, nagu praegu on, et valdaval osal on õigus maksta töötuskindlustusmakseid ja neil pole kunagi õigust, ka teoreetiliselt ei ole kunagi neil õigust sellest kassast raha saada, kuna nad parasjagu ei tööta kuskil suuremas ettevõttes või nii suures ettevõttes, kus üleüldse kollektiivne koondamine on võimalik. Selline ebavõrdsus kaob ära.

See pakett näeb ette ka seda, et erilises riskis olevaid gruppe tuleb toetada. Selles mõttes jälle kord tuleb öelda, et meie otsus pensionide suurendamiseks Eestis oli õige, muutuvaid majandusolusid ette nägev otsus jne. Nii et põhimõtteliselt me toetame sellise ühtse tööriistakasti väljapakkumist, kuid on selge see, et me ei kavatse kõiki instrumente, mis selles tööriistakastis on, Eestis kasutusele võtta.

Juhataja
Aitäh! Ja lõpetuseks siis öisest põllumajandusnõukogust.

Helir - Valdusr Seeder
Möödunud nädalal toimunud põllumajandusministrite nõukogu kiitis lõplikult heaks kooli puuviljaprogrammi, mis peaks käivituma Euroopa Liidus järgmise aasta sügisesest õppeaastast. See on ka varem paaril korral nõukogus läbi arutatud ja ega seal sellel korral suuri ja olulisi muudatusi enam ei tehtud. Nii et 75 protsenti kogu programmi rahastamisest tuleb Euroopa Liidu ühisest eelarvest ja liikmesriik peab kindlustama 25 protsendilise kaasfinantseerimise.

Kõlbulikud on kõik Euroopa Liidus toodetud puu- ja juurviljad, nii et sealhulgas siis ka Eestis toodetud puu- ja juurviljad, kui nad oma kvaliteedilt nõuetele vastavad. Nüüd jääb üle liikmesriikidel leida see 25 protsenti ja programm rakendada. Aga ööistungi põhjuseks ei olnud mitte see puu- ja köögiviljaprogramm, vaid nn ühise põllumajanduspoliitika tervisekontroll, mis ei ole mitte sotsiaalministeeriumi valitsemisala küsimus, vaid ikka põllumajandusministeeriumi valitsemisala küsimus.

See tervisekontroll tähendab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika 2003. aastal langetatud otsuse ja tehtud muudatuste hindamist ja eelkõige nende muudatuste mõju hindamist. Järelduste ja hinnangute pakett, mida on arutatud juba poolteist aastat, peaks saama aluseks järgmise finantsperioodi ühisele põllumajanduspoliitikale ehk siis nendel muudatustele, mis tulevad 2013.

Nii et ta on üldine ja oluline dokument, aga kahjuks peab küll tõdema, et Eesti selle dokumendi lõpphääletusel oma poolthäält anda ei saanud ja mitmed riigid veel, kes traditsiooniliselt põllumajanduspoliitika reformi on toetanud, oma poolthäält ei andnud ja selleks on peamiselt kaks põhjust. Esiteks, me ei liikunud edasi võrdsete tootmis- ja konkurentsitingimuste suunas, vaid ma julgen öelda, nii mõnegi otsusepunkti osas pigem isegi vastupidi.

Ja teiseks, väga mitmetele liikmesriikidele tehti põhjendamatuid erisusi. Ma arvan, et selle põhjuseks oli ikkagi eelkõige see, et saavutada kvalifitseeritud häälteenamus, et see otsus vastu võtta, et saada siis liikmesriikide poolthääled. Aga tervele reale liikmesriikidele tehti põhjendamatuid erisusi, mis selle põllumajanduspoliitika killustab, ei lihtsusta, mis on olnud üks väga oluline eesmärk.

Samuti ei aita see kaasa võrdsetele konkurentsitingimusteni jõudmisele. Nii et need olid põhjused, miks Eesti lõpphääletusel ei toetanud seda dokumenti. Aga samas peab kohe ka mainima, et need järeldused sisaldasid ka üksikuid momente, mis kindlasti on Eestile olulised ja positiivsed. Nii et tervikuna ei ole mõtet ja põhjust ka musta masendusse laskuda. Selle dokumendi arutelu alusdokumendina on siiski positiivne, et ta vastu võeti ja nüüd me saame keskenduda ikkagi nendele muudatustele, mis 2013 endaga kaasa toob. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Ja nüüd küsimuste kord. Tuletan meelde, kes on esimest korda, et annan teile mikrofoni küsimuseks, siis oma nimi, väljaanne ja küsimus. Kas on, palun, küsimusi? Palun, Elo ja siis Sven.

Elo Mõttus-Leppik Kanal 2
Tahtsin küsida SASi eilse kirja kohta. Kas teil, peaminister, on nüüd olemas seisukoht, mida teha? Et tuleb just kui ultimaatum Eesti riigil osalusest loobuda selle jaoks, et vajalik rahasüst tuleks. Mida Eesti riik peaks nüüd tegema antud olukorras?

Andrus Ansip
Ma muidugi ei nimetaks seda kirja ultimaatumiks. Selle kirja tooni üle võib muidugi vaielda, kas ta on päris sobiv toon kaasaktsionäridel omavaheliseks suhtlemiseks või mitte, kuid ultimaatumiks on seda kirja kindlasti liig palju nimetada.

Ma ei ole nõus ka sellega, et me üleüldse mitte mingitel tingimustel ei ole valmis võõrandama riigile kuuluvaid Estonian Air´i aktsiaid. Kõik sõltub hinnast. Meie jaoks on oluline eelkõige see, et lennukid Tallinnasse lendaks ja lennukid Tallinnast lendaks. Meie jaoks ei ole niivõrd oluline ühe või mitme lennufirma omamine või osaline omamine. Kui põhimõtteliselt kaasaktsionärid leiavad, et osalus Estonian Air´is on nendele kohutavalt suureks koormuseks, siis ma ei välista ka võimalust, et Eesti Vabariik võib sellest suurest koormast siis kaasaktsionärid vabastada.

Kõigepealt peaks selle äriühingu ära hindama, järgmisena, kui tahetakse saada lisafinantseeringuid, siis lisafinantseeringute saamise eeltingimuseks on väga selge äriplaani olemasolu. Ja kui on investoritel täisveendumus, et investeering tasub ära, investeering on garanteeritud, küllap siis investorid ka investeerivad.

Praeguseks minu jaoks on kõik võimalused lahtised. On võimalik, et me laiendame aktsiakapitali, on võimalik, et soodsatel tingimustel me võõrandame selle äriühingu ja on võimalik, et me ostame kaasaktsionäridele koormaks muutunud aktsiad ära. Aga hetkel on veel vara öelda, missugune see arengustsenaarium saab olema. Ilmselt on kõigile selge, et ülearu edukas Eesti Vabariik oma vähemusosalusega Estonian Air´is pole siiani olnud.

Elo Mõttus-Leppik, Kanal2
Kas Eesti riigil oleks praegu seda raha kuskilt võtta?

Andrus Ansip
Kõik sõltub hinnast. Ega raha maailmast otsa lõppenud ole! Raha on maailmas saadaval küll ja küll.

Kui vaadata kindla finantspositsiooniga riike praegu Euroopas, siis on mõne puhul näha seda, et valitsussektori võlakoormus on suurenenud vaatamata sellele, et eelarveaastad on lõppenud ülejäägiga. Mille arvelt saab siis see valitsussektori võlakoormuse suurenemine olla? Põhimõtteliselt ikka selle arvelt, et need valitsused on soetanud endale mingites äriühingutes, tüüpiliselt näiteks pankades, aktsiaid, väärtpabereid, mis eelarve tasakaalu ei mõjuta.

Valitsustel on praegu finantsturgudelt raha märksa lihtsam saada kui äriühingutel ja ka märksa parematel tingimustel on võimalik valitsustel finantsturgudelt raha saada kui äriühingutel.

See suurusjärk, millest Estonian Air´i puhul võiks jutt käia, see ei ole üldse küsimus, mille puhul peaks rääkima finantsturgudest või kasutama teisi taolisi kategooriaid.

Elo Mõttus-Leppik, Kanal2
Kas tohib veel ühe lisaküsimuse? Siin on SASist öeldud, et 300 lisa miljonit oleks vaja, ma saan aru, et selle kuu lõpuks ehk kohe. Kuidas te hindate, kas on vaja sellises summas rahasüsti, on see võimalik?

Andrus Ansip
See informatsioon, millal läheb vaja ja kui palju läheb vaja, on siiani olnud väga vastukäiv.

Teie poolt viidatud kirjas tahetakse saada finantssüsti selle kuu lõpuks või vähemalt selget otsust selle kuu lõpuks, kas ollakse nõus võõrandama või mitte. Ega see otsus ei saa ju seista lahus võõrandamise tingimustest.

Põhimõtteliselt jah, see ei ole mingisugune strateegiline investori positsioon, mis Eesti riigil on Estonian Air´is, see on minu silmis ikkagi finantsinvesteering. Ja kui ta ikka tasuv ei ole - ja ta on selgelt kahjulik - ja me ei suuda ka selle ettevõtte käekäiku mõjutada, siis ei ole mõtet oma raha seal lõpmatuseni põletada.

Kui võtta tõena Estonian Air´i juhatuse esimehe väiteid, siis Estonian Air´il ei ole rasket majanduslikku olukorda. Ta on väitnud, et neil ei ole ühtegi tasumata võlga praegu ja Estonian Air on hea tervise juures. Nii et pisut vastukäivad need on - Rootsist tulevad sõnumid ja Tallinnast tulevad sõnumid.

Juhataja
Aitäh! Palun ulata Svenile.

Sven Soiver, TV 3
Mul oli samal teemal küsimus, aga ma täpsustaks lihtsalt, mis ajatempos valitsus mingeid otsuseid teeb? Sest kui seda kirja vaadata, siis ongi tänane ja homne päev jäänud.

Andrus Ansip
Ma usun, et kõigile Eesti Vabariigi kodanikele on selge see, et ühegi riigi valitsusele äriühingud ultimaatumeid küll ei esita. See kirja toon on niisugune, nagu ta on, aga ma arvan, et see ei takista meid väga konstruktiivselt SASiga tulevikus suhtlemast ja juba loetletud võimaluste üle diskuteerimast.

Ajatempo saab olema selline, et ilmselt vastus SASile läheb lähematel päevadel, selle koostab majandus- ja kommunikatsiooniministeerium. Mina olen selle kirja vastamiseks saatnud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumisse. Teatavasti Eesti Vabariiki esindab selles äriühingus majandusminister aktsionärina. Aktsionäri esindaja on majandusminister ja tema selle vastuse ka koostab. Põhimõtteliselt mina olen avatud kõikideks läbirääkimisteks.

Sven Soiver, TV3 „Seitsmesed uudised“
Teine pool küsimusest oli rahandusministrile. Kas teie arvates on ka see raha olemas? Kõik sõltub hinnast, aga et poleks probleemi ka osta ära?

Andrus Ansip
Küsimus on ikka eelkõige hinnas. Kui keegi räägib pankrotist, no ega me ei saa rääkida suuremast summast kui Parex panga puhul oli jutt, et kaks latti. Selle raha, ma arvan, et me leiame siit laua tagantki. Aga see ei ole tõsiselt võetav jutt.

Ka mina olen veendunud selles, et Estonian Air´i puhul pankrotist rääkimine praegusel hetkel väga kohane ei ole. Tegemist on pisut suurema summaga, siin on juttu olnud ka 300 miljonist ja ma usun, et see summa on juba suurusjärgus, mis ettevõte praegu võiks ka väärt olla.

Ivari Padar
Estonian Air ei ole saiavabrik, selles suhtes on niimoodi, et tegemist on ka majanduse seisukohalt väga olulise ettevõttega. Igal juhul on niimoodi, et kui tulevad väga konkreetsed läbirääkimised, siis täpselt see ongi nii, mis on see hind ja mis on need tingimused.

Sellepärast, et igal juhul on nii, et kui me räägime ikkagi Tallinna Lennujaamast ja tema olulisusest ja tema võimalikku atraktiivsust, siis on selge, et sellise omamaise lennukompanii olemasolu on, eriti sellises finantssurutises, hoopis tõsise tähtsusega.

Andrus Ansip
Peaministril ei ole kohane hinnaindikatsioone anda, kuid kaks aastat tagasi indikeeriti mitmete finantsekspertide poolt meie riigi osaluse hinnaks 200 miljonit krooni. Aeg on edasi läinud ja paraku mitte ei ole parandanud ega tugevdanud Estonian Air´i finantsseisu, vaid pigem seda nõrgendanud. Nii et aegu tagasi oleks see maksimumsumma võinud olla suurusjärgus 200 miljonit krooni, mille riik oleks võinud saada ehk siis ettevõtte koguväärtus, kui teda mehhaaniliselt korrutada, oleks olnud suurusjärgus 600 miljonit krooni. Nii et suurusjärkude tajumiseks.

Juhataja
Mart Linnart.

Mart Linnart, ERR „Aktuaalne kaamera“
Rahandusminister esitas eile valitsusele oma konvergentsiprogrammi ja täpsustas majandusprognoosi. Ma loodan, et rahandusminister räägib meile sellest täna täpsemalt, aga praegu ma paluksin väikest kommentaari peaministrilt ja ka kaitseministrilt. Kui suure surve see paneb järgmise aasta eelarvele, kui suur peaks olema see kokkuhoid ja on see realistlik? Aitäh!

Andrus Ansip
Konvergentsiprogramm ei pane mingit survet, konvergentsiprogramm on eesmärkide seadmine, meie finantspoliitiliste eesmärkide seadmine aastani 2012 ja need eesmärgid ei ole loomulikult ise täituvad. Selleks, et eesmärgid saaks täidetud, peab valitsus astuma konkreetseid samme ja need sammud ei pea olema meile kõik täna kuni aastani 2012 teada.
Kõike me ei suuda ette näha. Midagi me suudame ette näha.

Eesmärk on jätkata tasakaalus eelarvega. Praeguses programmis on kirjutatud eesmärgina tasakaalu eesmärk. Siiani on meil olnud tsükliüleselt eesmärgiks ka ülejäägi omamine. Mina olen seisukohal, et halvematel aegadel me ei peaks musta masendusse langema ja loobuma oma ambitsioonikamatest eesmärkidest.

Teatavasti on ka praegu viimase kümne aasta keskmine majanduskasv olnud Eestil 7 protsenti, mis on Euroopa Liidus teine majanduskasv viimase kümne aasta keskmisena Iirimaa järel. Iirimaa on praegu sügavas languses, eelarve defitsiit on praegu üle 6 protsendi ja ma usun, et Iirimaal mitte keegi ei arva, et nii see jääbki, et majandus jääbki miinusesse.

Ka meie kümne aasta sees on 1998-1999, eriti 1999, kus kolme kvartali jooksul oli sügav miinus ja ometi on kümne aasta keskmine kasv olnud 7 protsenti.

Nii et me peaksime hoidma tsükli-üleselt ülejäägiga riigieelarve koostamise eesmärki, sest see oleks liig vähe ambitsioonikas, kui me ütleksime, et headel aegadel kogutud reservid kulutatakse kõik viimse sendini halvematel aegadel ära ja siis alustatakse uut tsüklit jälle nullist.

Põhimõtteliselt seisavad Eestil ees mitmed struktuursed, väga oluliste reformide tegemised. Näiteks võiks tuua kas või energeetika, sest me teame, et investeeringu vajadused on päris suured. Tüüpiliselt riikides selliseid eelarve ülejääke, mis siis ka selles tsükliüleses perspektiivis on ülejäägid, kasutataksegi taoliste struktuursete reformide, struktuursete muudatuste läbiviimiseks majanduses. Ja taoline võiks olla ka Eestis nende reservide kasutamise otstarve.

Jaak Aaviksoo
Ma lisaksin omalt poolt ka nii palju, et konvergentsiprogrammi peaks ja tuleks vaadata ikkagi eelkõige Eesti sotsiaalmajandusliku, aga ka eelarvepoliitilise lähenemisena Euroopa Liidule. Seal peavad olema selged plaanid ja kavad, kuidas seda ellu viia.

Ma arvan, et praegune majanduslangus, mis ilmselt kestab ka järgmisel aastal ja välistatud ei ole, et ka 2010. aastal, on küll raskendanud ajutiselt meie olukorda, aga see ei peaks muutma põhimõttelist arusaama, et lähenemine Euroopa Liidu keskmisele tasemele ja miks mitte sealt ka mööda minek, oleks meie strateegiliseks eesmärgiks. See on kindlasti asjakohane märkus ja nii tuleks seda konvergentsiprogrammi vaadata.

See, et rahandusministeeriumis on valminud selle raamides ka uus majandusprognoos, mis vähendab näiteks SKP-d järgmiseks aastaks ja mõjutab seeläbi ka kaitse eelarvet, siis ma arvan, et seda tuleb võtta rahulikult. Kindlasti võtab seda rahulikult ka kaitseministeerium. Kui aga satutakse sellisest prognoosi tegemisest ülemäärasesse entusiasmi, arvatakse, et kaitse eelarvest võib kõik augud kinni lappida, siis sellega põhimõtteliselt nõus olla ei saa.

Ma arvan, et põhimõtteline hoiak valitsuses, hoida kinni oma antud lubadustest nii siseriiklikult kui ka meie partneritele, suudame me kinni hoida.

Andrus Ansip
Ma veelkord tuleks selle ülejäägi eesmärgi juurde tagasi. Te ise mäletate ka ilmselt paari aasta taguseid emotsioone, kui siis arvati, et ülejäägi omamine, reservide kogumine, et see on lauslollus. Need mõned inimesed, kes praegu ekspertidena üles astuvad, soovitasid juba poolteist aastat tagasi kõik reservid kasutusele võtta, sest mis mõtet on hoida raha reservides, kui inflatsioon sööb sealt ära 10 protsenti aastas jne, jne. Nii et ega reservide kogumine ei ole juhtunud iseenesest, nende kogumine on olnud kogu aeg kaunis vaevaline ja raske ning mingil määral oleme me vastandunud ka teatud osale avalikust arvamusest.

Kuid praeguses situatsioonis, näiteks meie lõunanaabrite ajakirjandus iga päev kirjutab sellest, et Eestis osati koguda märkimisväärsed reservid mitte nii headeks aegadeks. Need reservid töötavad praegu Eesti riigi jaoks kui mingisugune kvaliteedimärk. Seda riiki usaldatakse, siin riigis on äriühingutel võimalik märksa kergemini krediiti saada kui nendes riikides, kus neid reserve ei ole osatud moodustada.

Me erineme praegu ka väga paljudest väga rikastest riikidest. Rootsis teatavasti töötati välja pankade abistamise suurejooneline plaan ja selle plaani üks eesmärkidest kõneleb sellest, et järgmise 15 aasta jooksul tuleb Rootsis koguda reservidesse 2,5 protsenti nende sisemajanduse kogutoodangust, et oleks võimalik siis pankadele vajadusel finantsabi anda. Meenutuseks olgu öeldud, et meie tugevus selles seisnebki, et me oleme osanud koguda reservidesse pea 10 protsenti SKT-st.

Põhiliselt moodustusid need reservid aastal 2007, mil enamus inimesi rääkis juba suurest finantskriisist või majanduskriisist, mis Eestit oli tabanud. Eelarve ülejääk 2007 oli seni suurim, 6,5 miljardit krooni, vana arvestuse järgi, kui Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi polnud veel valitsussektori kulutustesse võetud, oli see isegi 7,8 miljardit krooni.

Möödunud aasta ja ülemöödunud aasta, need andsid põhilise panuse praegustesse reservidesse. Ja kui Äripäev diskuteeris selle üle, kas kulutada ära reservid ja siis võtta laenu või võtta laenu ja hoida reserve, siis ma olen nõus rahandusministriga, kes oli seisukohal, et see on igakordse kaalumise küsimus. Reservide kergekäeline ärakulutamine ja siis laenule mõtlemine ei ole kindlasti lahendus. Sõltub sellest, mis tingimustel laenu saab. Mina pigem eelistaksin konkreetsete projektide finantseerimiseks võtta laenu ja hoida neid reserve veel halvemateks aegadeks.

Juhataja
Ja nüüd ongi Äripäeva kord ja siis Raimo Poom, BNS ja Hindrek Riikoja Postimehest.

Lemmi Kann, Äripäev
Tegelikult ma tuleksin tagasi veel korra selle SASi teema juurde ja küsimus peaministrile. Miks Riigikantselei teile saadetud kirja salastas?

Andrus Ansip
See tuleb üldisest korrast, et välissuhtlusega seotud kirjavahetus kuulutatakse asutusesiseseks kasutamiseks ja ma möönan, et Riigikantselei selle piirangu seadmisel lähtus valedest alustest. Aga ma kindlasti ei ole nõus sellega, mis täna Eesti Ekspressis oli, et Ansipi büroo salastas kirja. Ei ta nüüd salajane ole, teie lehes on see kiri ju avaldatud ja see sama Eesti Ekspress küsis seda kirja eile, ma arvan, et leht oli selleks ajaks juba trükitud ja ta saab selle kirja kindlasti.

Juhataja
Sellised kirjad lähevad automaatselt asutusesiseseks kasutamiseks. Aga kui tuleb teabepäring ja keegi tahab seda kirja kätte saada, siis iga konkreetse kirja puhul otsustatakse, kas on võimalik see märge sealt maha võtta.

Andrus Ansip
Aga eile Eesti Ekspress küsis seda kirja ja eile ka otsustati, et jah, ta saab selle, aga millegipärast artikkel ilmus ära ilma igasuguse Riigikantselei poolse vastuseta. Põhimõtteliselt ma ikkagi ei tahaks nõustuda ka sellega, et Riigikantselei on Asnipi büroo. Pisuke liialdus.

Juhataja
Annan sõna Raimole.

Raimo Poom, Eesti Päevaleht
Küsimus on rahandusministrile. Nii tore, et te mainisite seda Euroopa Komisjoni tööriistakasti. Üks osa sellest näiteks puudutab seda, mida ka Eestil oleks võib-olla hea kasutada, on nö struktuurfondide raha lahtitegemist rohkem. Aga nagu me teame, siis Eesti valitsus on suhteliselt saamatu siiamaani struktuurfondide raha majandusse suunamisega. Ehk te räägite, mis te teete, et seda paremaks teha?

Ivari Padar
Tänan, sõber! Struktuurfondide vahendite kasutamine on täna õhtuse valitsuskabineti üks olulisi teemasid. Igal juhul on selge, et see ettevalmistustöö, mis on olnud ka 2007-2013 rakendamisega, on olnud pikk ja vaevaline. Meie teeme siit omalt poolt täna valitsuskabinetile ettepanekuid, milliseid andmeid ja millist tagasisidet me tahame ministeeriumidelt selle rakendamise juures veel lisaks saada.
See, mis puudutab Euroopa Komisjoni ettepanekut teha paindlikumaks struktuurfondi vahendite kasutamine, on väga mõistlik ettepanek, sest tegelikult on asjad takerdunud omajagu kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides. Ja kui me võtame meile olemasoleva võrdluse pealt, milline on Eesti positsioon, siis Eesti positsioon on siin üks paremaid kasutajaid. See, mis puudutab perioodi 2004-2006, siis siin võib ütelda, et üldjuhul me suudame etteantud perioodi jooksul vahendid ära kasutada.

Ütleme, et siin on vanad teemad, nt sotsiaalfondi tööturumeetmetes jääb eeldatavasti kasutamata 60 miljonit krooni, aga igal juhul on see protsent küllalt madal.

Võib öelda nii, et kui valitsuskabinetile on see tänane informatsioon esitatud, mis on väga põhjalik ja kõikehõlmav, siis olen ma valmis kõikidele küsimustele andma ammendava vastuse. Igal juhul on selge, et struktuurfondi vahendite kasutamine järgnevatel aastatel on tõsine teema ja väljakutse, kuidas majandust elavdada.

Andrus Ansip
Jah, ma olen Raimo Poomiga nõus, et me kindlasti oleksime võinud olla edukamad struktuurfondide käesoleva perioodi kasutamisel, kuid probleemid ei ole mitte ainult Eestis. Minule teadaolevalt viimane statistika, mis minuni on jõudnud, kõneleb sellest, et Euroopa Liidus on ainult ühes riigis suudetud käesoleva perioodi vahendid ära kasutada enam kui ühe protsendi ulatuses ja see on Soome. Meil oli 0,53 protsenti. Nii et tegelikult heast kasutamisest mõnes riigis või halvast kasutamisest mõnes teises riigis pole mõtet üldse rääkida, kui see on 0,5 või 1,0 protsenti, siis see on sama hea kui kasutamata. See on kahjuks tegelikult läbiv reegel praegu üle Euroopa Liidu.

Selles mõttes on Euroopa Komisjoni seisukoht muuta kasutamise reegleid paindlikumaks, ka Eestis väga tervitatav.

Juhataja
Aitäh! Andres Einman ja siis Hindrek Riikoja.

Andres Einman, BNS
Mul on küsimus peaministrile. Läti valitsus eile andis riigiasutustele korralduse mitte saata postiga sel aastal jõulukaarte, kulude kokkuhoiu mõttes. Aga mis teie arvate sellest, kas ka Eestis võiks seda rakendada?

Andrus Ansip
Ma usun, et Eestis asutused ja sealhulgas ka valitsusasutused oskavad ise otsustada, kas saata kellelegi postkaarte või mitte saata postkaarte. Sellel asjal ei saa olla füüsilist mõju finantsstabiilsusele riigis. Sellel asjal saab olla ainult signaali tähendus.

Kui Lätis on tõepoolest probleem sellega, et inimesed ja sh ka asutuste juhid ei ole adunud veel, et majandusolukord on halb, siis võib-olla et selle signaaliga nendeni see teadmine viidi. Ma arvan, et Eesti ajakirjandus on teinud väga head tööd. Kõik inimesed teavad, et Eesti riik on kriisis olnud juba väga pikka aega, isegi siis, kui ta veel kriisis olnud ei ole, on ta kriisis olnud avaliku arvamuse meelest. Nii et meil ei ole täiendavaid signaale vaja inimestele saata, see teadmine on teie abil nendeni ammu juba viidud.

Juhataja
Aitäh! Hindrek.

Hindrek Riikoja, Postimees
Jõulukaartidel füüsilist mõju kindlasti ei ole, aga esmaspäeval president on välja kuulutanud kõrgemate riigiametnike palkade kärpimise seaduse. Sellel on küll füüsiline mõju, aga mida peaminister ja rahandusminister sellest arvavad? Saate ikka hakkama?

Andrus Ansip
Ma ei tahaks seda teemat üleüldse pressikonverentsil käsitleda, sest minu meelest ajakirjandus ja ka inimesed ei ole praegu avatud diskussiooniks põhiseaduses sisalduvate sätete olemuse üle. On suur soov lugeda vaid raha ja isegi soov uskuda, et põhiseadusse on sattunud mõned sätted täiesti ekslikult, nendel polegi mõtet.

Tegelikult ei ole mitte ainult Eesti rahvas eksinud oma põhiseadust vastu võttes ja § 75 sõnastades, vaid sellised Riigikogu liikmete või parlamendi liikmete iseenda palga muutmise keelud sisalduvad parlamentaarsetes demokraatlikes riikides reeglina igal pool. Pigem on erand selliste regulatsioonide puudumine.

Ehk siis parlamendi liikmete puhul see keeld suurendada iseenda palka, see peaks ära hoidma parlamendi liikmete alusetu rikastumise soovi maksumaksjate arvelt ja keeld alandada iseenda palka peaks ära hoidma nende inimeste väljatõrjumise parlamendist, kellele ainus sissetulek ongi parlamendi palk.

Juba Vana-Rooma aegadest on teada, et nendel juhtudel, kus on otsustatud parlamendile, esinduskogude liikmetele, mitte palka maksta, et nendel juhtudel on kaotajaks osutunud rahvas, mitte need parlamendi liikmed, kes sinna lõpuks jäänud on.

Aga ma tulen nüüd kõrgemate riigiametnike juurde. Need on kaks täiesti lahus teemat. Millegipärast eelmisest pressikonverentsist leiti, et Ansip, ahnepäits, tahab endale palka ja nüüd on kahju millestki loobuda.

Ei, minu meelest on see õiglane, et praegustes oludes kõrgemate riigiametnike palkasid vähendatakse, asju tuleb nimetada õigete nimedega. See külmutamise mõiste sisustamine nii avaralt, nagu Riigikogu seda praegu on sisustanud, ei ole korrektne. Asju tuleks nimetada nende õigete nimedega, kõrgemate riigiametnike palkasid alandatakse.

Ma ei pea ka õigeks praegust praktikat, kus ühed riigiametnikud saavad palka möödunud aasta keskmise palga alusel, teised saavad palka möödunud kvartali keskmise alusel jne, jne. Ma ei pea üleüldse õiglaseks praegusel ajal seda keskmise palgaga seotud palga maksmist. Kuid hoopis arusaamatu on see, miks neid keskmisi siis nii palju peaks olema, mille järgi kõrgematele riigiametnikele palkasid makstakse.

Praktika ühtlustamiseks on mitmeid viise ja praegusel viisil, praktika ühtlustamine selliselt, et kõik keskmise arvutused viia siis kõige kõrgema keskmise palga tasemele ei ole kindlasti vastuvõetavad. Seega keegi peab loobuma ja minu meelest on see õiglane.

Juhataja
Rahandusministri kommentaari paluti ka.

Ivari Padar
Hindrek, kallis, kas ma tõesti pean sulle ütlema, et kui mu palk läheb vähemaks, et siis ma ei saa omadega toime? Sa ei meelita mu käest seda välja, ole rahulik!

Andrus Ansip
Oi, kui see oli eesmärk, siis jah, saan suurepäraselt hakkama. Olen ka varem öelnud, et minu meelest on peaministri palk piisavalt suur Eestis ja võib-olla et liigagi suur. No kui nüüd vähendatakse, siis enam mitte nii liiga suur. Aga siiski piisavalt suur. Ei kurda.

Juhataja
Hindrek, ulata mikrofon enda kõrvale ja siis on Andres Einmanil veel küsimus.

Kadri Paul, BNS
Äkki tuleks veel tagasi selle konvergentsiprogrammi juurde. Selle järgi peaks eelarve puudujääk järgmisel aastal olema 4 miljardit krooni. Kas siis on kavas kulusid vähendada või reserve kasutada või?

Ivari Padar
See on teema, millele saate kindlasti pikema vastuse, kui olete sellel konvergentsiprogrammi pressikonverentsil.

Igal juhul on selge, et konvergentsiprogrammiga kaasnenud majandusprognoos, viitab järgmisel aastal raskematele oludele, viitab väga selgelt defitsiidile riigieelarves. On võimalik, et isegi suurem, mis teie siin välja ütlesite.

Igal juhul meie eesmärk on 2009-2010 täita Maastrichti kriteeriumid. Selge, et me peame olema valmis selleks, et hoiame ennast miinus 3% piires ka kõige suuremate riskistsenaariumidega.

See on reaalsus ja selle nimel tuleb pingutada.

Andrus Ansip
Olgu öeldud, et sellel konvergentsiprogrammi pressikonverentsil saate te arutleda ja diskuteerida siis rahandusministeeriumis ettevalmistatud konvergentsiprogrammi eelnõu üle.

Valitsuse poolt kinnitatud konvergentsiprogrammist te kõnelda ei saa, sest me hakkame seda alles kell neli tõsiselt arutama. Ehk siis saab rääkida rahandusministeeriumi poolt koostatud järjekordsest prognoosist.

Programmilised eesmärgid kinnitab siiski Vabariigi Valitsus ja neid selles programmis praegu ülearu palju ei ole. Valitsus pole seda arutanud, valitsus pole seda kinnitanud. Me alustasime selle aruteluga, aga me sissejuhatusest kaugemale ei jõudnud.

Juhataja
Aitäh! 8 minutit on veel kella üheni. Kell üks hakkab peaministril järgmine koosolek, nii et ma teen ettepaneku pressikonverents lõpetada. Esimesed saavad peaministriga veel intervjuud teha. Aitäh!

Lõpp

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

-