Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 28. oktoober 2010

28.10.2010 | 17:39

Uudis
    • Jaga

Vabariigi Valitsuse pressikonverents

Neljapäev, 28. oktoober 2010. a

Juhataja Liina Kersna

Tere! Täna on peaministri ülesannetes haridus- ja teadusminister. Peaminister Andrus Ansip on Euroopa Liidu ülemkogul. Ja algatuseks sõna, nagu ikka, peaministrile.

Tõnis Lukas

Valitsuses töö keeb nagu laevaköögis ja tänagi võtsime vastus otsuseid 21 päevakorrapunktis. Valitsus kiitis heaks eesti keele taseme eksami ning Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsusseaduse tundmise eksami infosüsteemi asutamise ja infosüsteemi põhimääruse. Tegemist on riikliku infosüsteemiga, mille eesmärk on pidada arvestust keele taseme eksamite tulemuste kohta, samuti Eesti Vabariigi põhiseaduse ja kodakondsuse seaduse tundmise eksami, tunnistuste väljaandmise kohta ja teostada riiklikku järelevalvet selle alusel.

Infosüsteemi kantakse näiteks andmed eksamite, eksamiülesannete, eksamitegijate, tunnistuste, eksamikoolide ning töötajate kohta. Samuti määratakse kindlaks infosüsteemi kantavate andmete alusdokumendid eksamitöödeks, eksamitulemuste protokollid jne, jne. Niisugune suhteliselt bürokraatlik jutt, aga kõik infosüsteemid saavadki ju koosneda konkreetsete nõuete alusel kokkukantud informatsioonist. Miks seda vaja on?

Seda on vaja sellepärast, et oleks täpselt teada, kui palju on inimesi eksamitegemise järjekorras, kuidas on nende sooritused olnud. Muide, meil on tasemeeksamite tegijaid, kes on käinud eksamil üle kümne korra, päris palju. Miks on toimunud ebaõnnestumised, seda kõike siia infosüsteemi ei panda, kuid eksamitegijate üldine informatsiooni on kasulik teada, et planeerida ka eksamiteks vajaminevaid summasid tulevikuks.

Infosüsteemi vastutav töötleja on haridus- ja teadusministeerium, volitatud töötleja on riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus. Infosüsteemi aastane hoolduskulu on ligi 36 tuhat krooni ja hoolduskulud on eelarves ette nähtud.

Kui selle teema juures olla veel natukene aega, siis kirjutasin ma alla värske käskkirja, millega rahvusvähemuste pühapäevakoolide toetuseks eraldasin 1,2 miljonit krooni. See teema pisut haakub ka nende teemadega, mida tõstatas rahvusvähemuste kongress, kelle algatajad nimetavad ka vähemusrahvuste kongressiks, aga ütleme, nimel pole tähtsust, see kahjuks on juriidiliselt vildak nimetus, mille kongressi algatajad on endale võtnud, kus kritiseeritakse Eesti riiki kaunis teravalt.

Ja tõepoolest, tegelikult peaks ka see nn vähemusrahvuste kongress keskenduma kõigi vähemusrahvuste huvidele, mitte ainult rääkima, kuidas me Eesti riigis vähendame venekeelse hariduse võimalusi, millele nad kahjuks keskendusid.

Vähemusrahvusi on Eestis 120 ehk rahvusvähemusi. 120 erinevat ja nendel on väga palju omanäolisi pühapäevakoole, neid me toetame. Toetuste suurusjärk on sarnane, aga toetuste suurused erinevad siis alates 35 tuhandest 80 tuhandeni, alustades nimekirjaga Tallinna Armeenia Rahvusselts, lõpetades, nimekirjas on nii, Tallinna Gruusia Rahvusseltsiga, kõik muud siia vahele. Ja tänutäheks siis selle eest, et rahvusvähemuste pühapäevakoole toetatakse, nõuab siis vastav kongress selle eest, et me tegeleme viimasel ajal väga süsteemselt venekeelsete koolide, nende õpilaste konkurentsivõime tagamisega, nõuab minu tagasiastumist.

See sõnum olgu antud, et Eesti riik tegeleb väga tasakaalukalt vastavate teemadega ja siin ei ole mõtet radikaliseeruda ühelgi kongressil ka enne valimisi.

Jürgen Ligi

Astud siis või ei astu?

Tõnis Lukas

Ei, ma ei kavatse rahvusvähemuste kongressi ettepanekut kuulda võtta ja tagasi astuda.

Valitsus muutis avalik-õiguslike nõuete jaotamise korda kohtutäiturite vahel. Eelnõu eesmärk on muuta avalik-õiguslike nõuete kohtutäiturite vahel jagamise kord paindlikumaks ja säästlikumaks. Jaanuaril 2011 jõustuva korra kohaselt tuleb kõik avalik-õiguslikud nõuded saata kohtutäiturite ja pankrotihaldurite kojale, kes jagab need kohtutäiturite vahel ning edastab siis kohtutäiturile.

Täna heakskiidetud määrusega antakse kohtutäiturite ja pankrotihaldurite kojale võimalus jagada sissenõudja nõusolekul avalik-õiguslikke nõudeid kohtutäiturite vahel ressurssi säästvamalt ning seda teha ka elektroonilise nimekirja alusel.

Valitsus otsustas välismissioonide pikendamist kõigil võimalikel puhkudel, sellest konkreetselt räägib välisminister. Minul rohkem sissejuhatavat informatsiooni ei ole. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Lähemegi selle teemaga edasi. Palun.

Urmas Paet

Tere päevast! Jah, valitsus kiitis täna heaks ja saatis parlamendile otsustamiseks eelnõud, mis puudutava Eesti kaitseväe osalemist välismissioonidel. Kõikide missioonide puhul oleks siis tähtaeg, milleni valitsus taotleb parlamendilt luba, 2011. aasta lõpp. Kokku on siis 6 eelnõu, mis välismissioone puudutab, mis täna parlamendi poole teele läksid.

Ja kui nendest missioonidest rääkida lähemalt, siis suurim ja olulisim Eesti välismissioon kaitseväele on Afganistani operatsioon, kus jätkuvalt Eesti kaitsevägi osaleks kuni 170 kaitseväelasega. Nagu ma nimetasin, mandaadi pikendamine oleks siis praegu järgmise aasta lõpuni. Samas oleks ka võimalik see, et mingil hetkel, kui meie üksused vahetuvad, mis juhtub teatavasti kaks korda aastas, et siis ka korraga võib-olla sellel vahetumise hetkel kuni 340 inimest siis, aga tegelikult missioonil ikkagi on 170 korraga, nii et selles osas ei muutu, võrreldes tänase seisuga, midagi.

Kosovos, Iraagis ja Bosnia-Hertsegovinas on siis õnneks julgeoleku olukord nii palju rahunenud, et tegelikult nendes missioonides Eesti lahingüksustega enam ei osale ehk mandaadid puudutavad siis järgnevat Kosovol NATO juhitud Kosovo julgeoleku tagamisjõudude koosseisus võiks siis Eesti osaleda kuni 3 staabiohvitseri ja allohvitseriga.

Bosnia Hertsegovinas Eesti osaleb endiselt ka kuni 3 staabiohvitseri või allohvitseriga Euroopa Liidu väekontingendi EUFOR staabis Sarajevos.

Iraagis jätkaks kaitsevägi osalemist NATO Iraagi väljaõppemissioonis ka kuni 3 staabiohvitseriga.

Lisaks on ka missioon Lähis-Idas, kus ÜRO sõjalisel vaatlusmissioonil, lühendiga UNTSO, jätkaks Eesti järgmisel aastal osalemist ka kuni 3 kaitseväelasega. Ja siis on ka mandaat Eesti osalemiseks Euroopa Liidu Põhjala lahingugrupis, kus Eesti osaleks staabikaitserühma ja staabiohvitseridega, kokku kuni 55 kaitseväelast.

Põhjala lahingugrupp, kuhu peale Eesti kaitseväelaste kuuluvad ka Rootsi, Norra, Soome ja Iiri üksused, nende valmisolek oleks järgmise aasta esimesel poolaastal. Eesti on ka varem Põhjala lahingugrupis osalenud, see oli 2008. aastal ja ka siis olime 50 kaitseväelasega. Nii et seda lahingugruppi iseenesest siis Euroopa Liit võib otsustada kasutada kuskil kriisipiirkonnas, aga võib ka juhtuda, et seda gruppi sellel perioodil üldse ei kasutata, sest aastal 2008 kui Eesti viimati osales Põhjala lahingugrupis rotatsioonikorras, sel perioodil tegelikult seda gruppi ei olnudki vaja kasutada.

Nii et kui vaadata ka korraks ajas tagasi, siis Afganistanis on Eesti sõjaväelased 2003. a märtsist, Kosovos Eesti on missioonidel osalenud juba 1999. aastast, aga nagu ma nimetasin, siis enam lahingüksust ei ole, on mõned staabiohvitserid. Bosnia Hertsegovinas 2005. aastast. Iraagist meie lahingüksused lahkusid 2008. a lõpuks, mäletatavasti, nii et ka seal on jäänud osalemine NATO väljaõppemissioonis ohvitseridega. Lähis-Idas on meie sõjaväelased olnud vaatlejatena juba 1997. aastast ÜRO sõjalisel vaatlusmissioonil. Ja siis Põhjala lahingugrupis, nagu ma nimetasin, olime ka aastal 2008.

Lisaks nendele kuuele missioonile on üks missioon veel, mis praegu juba on Riigikogus arutlusel, see on mandaat eestlaste osalemiseks piraatluse vastasel operatsioonil Somaalia rannikul kuni 15 sõjaväelasega. Nii et suurusjärk järgmiseks aastaks on järgmine, umbes 200 Eesti sõjaväelast kokku kõikidel nendel missioonidel järgmisel aastal osaleb. Ehk võrreldes selle aastaga tegelikult märkimisväärseid muutusi ei ole, ainuke siis uus areng on see sama Somaalia rannikuäärne piraatluse vastane missioon.

Lisaks nendele kaitseväe missiooni mandaatide pikendamisele oli valitsuses ka ülevaade Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava täitmisest eelmisel aastal. Eelmisel aastal kokku arengukoostöösse ja humanitaarabisse Eesti panustas 207 miljonit krooni, mis on siis 0,1% rahvuslikust kogutoodangust. Ehk nagu me kõik teame, on sellised soovituslikud eesmärgid aastaks 2011 ehk järgmiseks aastaks jõuda 0,17%ni rahvuslikust kogutoodangust. Ilmselt tänase seisuga see ei ole päris reaalne ehk selle eesmärgini jõudmine veel nihkub mõne aasta võrra edasi.

Meie prioriteet riikide arengukoostöös on jätkuvalt Afganistan, Gruusia, Ukraina ja Moldova ja sellest summast, mis ma nimetasin, see 207 miljonit krooni, sellest omakorda tegelikult enamus või suur osa ehk 139 miljonit krooni läks Euroopa Liidu eelarve kaudu Euroopa Komisjoni arengukoostöö ja humanitaarabi tegevusteks. Nii et suurem osa sellest liikus Euroopa Liidu kaudu.

Eelmisel aastal ka sisuliselt rahvusvahelise arengukoostöösse panustas Eesti päris hästi, mis puudutab näiteks ÜRO arenguabi süsteemi reformi läbirääkimiste juhtimist, siis Eesti selles osales. See päädis sellel aastal uue naisteõigustega tegeleva agentuuri loomisega ÜRO-s.

Ja samuti eelmisel aastal oli Eesti ÜRO majandus- ja sotsiaalnõukogu humanitaarabi valdkonna eest vastutava asepresidendi koha täitja ja samal ajal ka koos Iirimaaga hea humanitaardoonorluse grupi kaaseesistuja. Ehk siis meil on olnud ka olulisi sisulisi ja arengukoostööpoliitikat kujundavaid rolle.

Ja lõpetuseks, valitsus kinnitas täna alates 1. jaanuarist 2011 välisministeeriumi uueks kantsleriks Alar Streimanni, kes on praegu meie suursaadik Rootsis, kellel on juba ligi 20 aasta pikkune staaž välisministeeriumis erinevatel olulistel ametikohtadel. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Ja nüüd siis härra Ligile sõna.

Jürgen Ligi

Aitäh! Punkte oli mul õige mitu, aga ma räägin paarist põhiliselt. Kõigepealt me ei andnud jälle rahu riigihangete seadusele, kiitsime heaks selle muudatusi. Selles valdkonnas on olukord ju kogu aeg rahutu, sest et konkurents on reaalsus ja reguleerida on seda suhteliselt keeruline. Ja neid uusi muudatusi oli olulisematest kolm.

Kõigepealt peavad hankijad edaspidi koostama hankekorra, see tähendab seda, et teave riigisektoris toimuvate hangete kohta on kättesaadav, süstematiseeritavam ja see võimaldab ka tulevikus ühishankeid. Et kogu seda süsteemi efektiivsemaks muuta, me reformime seda valdkonda õige mitut moodi. Loodame sellest ühishangete hulga paranemist ja ühtlasi siis ka soodsamaid hankeid ostjale.

Me täpsustasime lihthangete reegleid. See on hangete liik, väiksemate hangete liik, väiksemate asjade ja teenuste puhul on see piir 10 tuhat eurot ja ehitustööde puhul 30 tuhat eurot. Üldiselt oleme püüdnud reeglid teha lihtsamaks, aga hankijad ise on soovinud, et me seaduse tasemel reguleeriks seda valdkonda rohkem, et eksimisi oleks vähem.

Ja kolmas suur muutus oli in house reeglite teemaline. See tähendab majasiseseid hankeid, in house tähendab seda, et hankeprotsessi ei peagi põhimõtteliselt korraldama selle tavareeglite järgi, vaid võib hankija sada protsenti tema omanduses oleva tarnija käest osta teatud juhtudel kaupa. Sellist võimalust muidugi tuleb väga täpselt kitsendada ja piiritleda, mida me siin siis ka taas teeme. See on üldiselt Euroopa tavapraktika, see in house, siin midagi muud ei ole, et riik lihtsalt juhtudel, kus tema omanduses on mingisugune strateegilisem ettevõte, seda kaudu siis teostab ka teatud strateegiat ja poliitikat, selles mõttes on see aktsepteeritav vorm.

Aga sellega ei tohi liiale minna. Meil on siin näiteid, kus mõni omavalitsus kipub jätma selle täiesti loomulikult konkurentsile alluva valdkonna välja hangetest ja püüab luua oma firmat, mis kindlasti pikas perspektiivis ei ole tõhus ega mõistlik.

Teiseks, me andsime valitsusele ülevaate stabiliseerimisreservi varade koosseisu väärtuse kohta seisuga 30. september. Sellest ma tahaks rääkida pikemalt kui ainult stabiliseerimisreservi enda seis, ma tahaks rääkida ka riigi finantsseisust üldisemalt. Küllap olete jõudnud teada saada, et reservi soetamismaksumuses väärtus on 4,9 miljardit ja turuväärtuses 5 miljardit krooni. Kasv turuväärtuses on olnud aastaga 1 miljard ja kvartaliga 31 miljonit krooni.

Sinna laekus aastaga 967 miljonit, sellest lõviosa Eesti Pangalt ja 89 miljonit maa erastamise järelemaksudena. Kolmandas kvartalis oli laekumine 24,5 miljonit. Selle kolmanda kvartali tootlus oli 0,51%, mis olusid arvestades ei ole halb, kuigi me tavaliselt oleme saavutanud kõrgema tootluse.

Asi on tõesti selles, et rahututel aegadel on nende instrumentide hind olnud ebastabiilne ja nende tootlus madal ja meie vajadus on hoida neid hästi likviidsena, mitte niivõrd pikaajalisena, mis kohe viib tootlust alla natukene. Üldiselt võib selle paigutusega tegelikult rahul olla.

Rääkides varadest laiemalt, peaks nimetama, et meie valitsussektori finantsvara, deposiidid ja võlakirjad kokku, on 19,2 miljardit, mis on päris suur summa. Ja kuna siin on juba paar nädalat olnud kangesti teema üleval, et riigi võlakoorem viiekordistub ja on juttu olnud ka Mihkel Oviiri ja Mart Laari ihukarvade püstiolemisest, siis ma peaks neid natuke rahustama.

Tegelikult on finantsvarasid Eestil siiski rohkem 3,35 miljardi võrra kui on võlgu. Ja praegu selle aasta seisuga prognoosi järgi võlakoorem väheneb. Kui ta oli eelmise aasta lõpus 7,2, siis selle aasta lõpus on prognoos, et see on 7,1%. Ma muidugi selle teema käsitlusel pean ütlema, et kui sellest räägiti, siis räägiti 2009. aasta riigivarade kasutamise päevakorrapunkti juures, enamik rõhku läks 2008. aasta peale.

Ma pean siin ütlema, et ma ei oska midagi teha selle tarkusega, mida kogu aeg korratakse, et Mihkel Oviir prognoosis mineviku täpsemini kui Ivari Padar tulevikku. Selle tarkusega ei ole praegu tõesti mitte midagi peale hakata, aga seda kogu aeg ikkagi hõõrutakse meile nina alla.

Ja teiseks räägiti seisust 2014 ja väideti, et riigi võlakoorem kasvab viiekordseks, 42 miljardi kroonini. Selline, ütleme siis, hästi konservatiivne ja negatiivne prognoos, 42 miljardit, on tõesti 2011. aasta eelarve seletuskirjas. Mis ei puuduta küll 2009. aastat. See on seletuskirjas, aga selle numbri üksi käsitlemine on tõepoolest eksitav. Et asjata heidetakse mulle seda sõna ette.

Kõigepealt tuleb võlakoorma puhul rääkida suhtest SKPsse. Mitte mingil juhul ei kasva riigi võlakoorem viis korda, 7,2 protsendini SKPst, kaugel sellest. Tuleb vaadata, et milleks laenu võeti või võetakse. Selles prognoosis on sees finantsvarade soetamised ehk finantstehingud. Kui me näiteks peaksime võtma seitse miljardit krooni laenu selleks, et rahastada Eesti Energiat, siis see on hoopis teine asi, kui me võtaksime laenu jooksvate kulude finantseerimiseks. See ei ole adekvaatne number üksi vaadates. Me saame vastu aktsiad, mis toodavad. Me ei saa vastu võlga, mis kulutab. Võla saame ka, aga see, mida võlg maksma läheb, on väiksem kui see, mida aktsiad toodavad. Nii et alati tuleb vaadata laenu numbrile sisse. Kolmandaks, joonistades endale ette selle kõige halvema stsenaariumi, me ju loomulikult tegutseme. Juba praegu võime öelda, et me oleme hoopis teises graafikus kui too kunagise prognoosi number. Me juba ei kasuta laenu 1,5 miljardi ulatuses Euroopa Investeerimispangast, me juba teame, et Läti on laenust loobunud. Meil on reservid, mida me kasutame. 42 miljardit, juhul, kui me reserve ei kasuta. Aga selleks meil ju reservid on, et ikka natukene nendega puhverdada defitsiiti. Kokkuvõttes saab meie võlakoorem olema, kui riigi poliitika jääb endiseks, madalam. See jääb suurusjärku, mis on kaks korda suurem kui praegu suhtena SKPst. Ja see ei sisalda mitte lihtsalt võlga, selle taga on aktsiad. Seda paluks alati käsitlustes arvestada. Isegi riigikontrolöril.

Aga üks teema veel, mis ei olnud pressikonverentsil, on see, mida üks ajakirjanik ühel õhtul avastas ja riputas netti üles – et IMF prognoosib või hindab meie kasvu kehvakeseks. Umbes niimoodi oligi öeldud, IMF: kasv on madalavõitu teiste riikidega võrreldes. Ma täpsustan fakti. Esiteks tõepoolest, kui 2003. aasta seisuga võrrelda, siis meie seis on halvem kui mingis muus vaates. Seal oli vahemik 2003-2013. See on kombinatsioon, see on hinnang meile mitte kõige soodamast perioodist ja prognoosist, mis on juba revideeritud, vananenud prognoosist. 2013. aastaks on nii meie kui IMFi kui kõik teised prognoosid tunduvalt paremad. Sellepärast, selle hinnangu andmisel, mida on juba rõõmuga siin kasutatud poliitringkondades, lisan ka enda omad. Kui 1996. aasta võtta aluseks ja võrrelda käegakatsutavat aastat 2011, siis on Eesti Euroopa kõige kiirem kasvaja. Kui me võtame aluseks 2000. aasta kuni 2011. aastani, siis on Eesti teisel kohal. Kui me jätame prognoosid üldse kõrvale ja võrdleme aastaid 2002 ja 2009, mis on meil juba teada, siis on Eesti Euroopas neljas. Aga need, kes meist eespool on, need on väga kaugel Euroopa Liidust. Need on sellised riigid, mida ma ei tahaks isegi siin taustal sellepärast nimetada, et nad on tõesti teistsuguse majandusega riigid. Selles edetabelis on nad kenasti meist ees. Kuid Eesti keskmine kasv aastatel 2000-2009 oli 4,8 protsenti, mitte too kehvakene kolm, mis ajalehes oli. Ja muidugi me ju suhtleme ise IMFiga ja teame nende hinnangut väga täpselt. Alati tasuks üle kontrollida, võtta meie kommentaar, mitte vaadata esimest kätte juhtuvat tabelit ja tuletada sealt hinnanguid. Enamasti me IMFiga mõtleme ühtemoodi, aga on ka kohti, kus me peame nende seisukohti natukene täpsustama. Näiteks Poola juhtum, kus näidatakse just kui kõrget kasvu. Tuleb arvestada nende raha väärtust. Kui eri riike võrdleme, siis alati mõttes kas või tasub kõrvale panna kasv eurodes. Poola zlotis kasv Poolas on olnud ise muljetavaldav. Enne kriisi mitte. Aga tuleb arvestada nende valuutade devalveerumist ja sel juhul Poola seis ei ole nii kena. Ja lisaks see, et nende eelarve puudujääk on väga suur, üle lubatu. Tuleb vaadata ikkagi mitmest küljest. Aga tühja temast, Eestil läheb päris hästi. Aitäh!

Juhataja

Aitäh! Ja nüüd küsimuste kord. Kellel on esimene küsimus? Üllar.

Üllar Luup, Kanal 2

Ma ei tea, kes nüüd peaks nagu vastama, aga ma eeldan, et härra Ligi oskab sellele vastata. Kuidas reageerida Brüsseli kriitikale, mis räägib, et Eesti on liialt palju oma riigieelarvet saastekvootide müümisega täitnud?

Jürgen Ligi

Ei ole nad sellist kriitikat teinud. See on meie ajakirjaniku ja Brüsseli ühe voliniku jutt kokku pandud. See on arusaadav kriitika. CO 2 kvoodi müügi raha ei täida meie eelarvet, nagu selles uudises oli. Ei täida, vaid suurendab selles mõttes, et kohe tuleb kulu kõrvale. See on asi, millega me tõesti püüame oma investeeringuid suurendada. See süsteem ise on ju pikka aega kujunenud ja ongi natukene vastuoluline. See on üks kompromiss ja me täidame reegleid, täidame Kyoto kokkuleppeid. Kui see süsteem kujunes, siis täiesti teadlikult kokkuleppe saavutamiseks nähti ette kvootide kauplemise süsteem. Selle positiivne külg on tõepoolest see, et tehakse keskkonnahoidlikke projekte sellest rahast. Riigid, kes on oma majapidamist korrastanud ja neil on kvooti üle, saavad seda müüa selleks, et omakorda muuta oma majandust säästlikumaks. See ei ole fiskaalselt oluline asi, sest et kulu ja tulu on ühesuurused. See on keskkonnakaitseliselt ikka ideoloogiliselt õigeks tunnistatud, aga neid Kyoto kokkleppeid ju vaadatakse kogu aeg üle. Me olemegi arvestanud sellega, seal uudist ei ole. Seda raha me saame kasutada 2012. aastani, seejärel pigem mitte. Ja kui vaadata selle kvoodipoliitika teist poolt, siis see seisneb ikkagi selles, et Euroopa Liidu antud kvoodid on palju väiksemad ja need ahistavad meie majandust. Et meil oleks ilma selle kvoodimajanduseta palju kergem, me saaksime mõndagi asja rohkem siis või odavamalt toota vähemalt ja me ei peaks kvooti ostma. Mõneski valdkonnas me suudaksime toota rohkem ja odavamalt.

Tõnis Lukas

Komisjon planeerib, jah, pigem reeglistiku muutmist 2013. aastasse ja hilisemasse perioodi. See ei ole kriitika praegu tehtud kokkulepete aadressil ja eriti mitte meie kasutuslaadi puhul, mis on täiesti keskkonnasõbralik.

Jürgen Ligi

Mida on ka tunnistatud selliseks läbipaistvaks. Ja see on üks põhjusi, miks väga tsiviliseeritud riigid, kui nii tohib öelda, vabandan selle sõna eest, meid partnerina eelistavad. Mitte kõik riigid ei ole tegelikult turul nii teretulnud olnud. Õige mitmes riigis müüjate seas on olnud pahandus nende kvootidega, ei lähe see päris keskkonna hüvedeks. Me ei pea punastama selle uudise pärast. Aga me teame, et Euroopa ja kogu maailm vaatab seda kvoodimajandust üle, 2013 on juba uus olukord tõenäoliselt.

Juhataja

Aitäh! Kas on veel?

Üllar Luup, Kanal 2

Mul on teine küsimus härra Paedile. Paljud riigid, kohe tuleb meelde Poola, Saksamaa, Holland, on teatanud isegi tähtaegadest, millal nad tahaksid oma väed Afganistanist ära tuua. Kas Eesti on ka arutanud, missugune oleks Eesti jaoks see tähtaeg?

Urmas Paet

Ei, me ei ole täna selles seisus, et nimetada mingeid konkreetseid kuupäevalisi tähtaegu. Kindlasti on väga oluline printsiip see, et NATO üheskoos alustas seda missiooni ja oleks vägagi mõistlik ja loogiline, et NATO üheskoos otsustab ka selle missiooni lõpetamise üle. Selline ükshaaval äratulemine või missioonist väljakukkumine – ma ei pea seda õigeks. Need riskid, need põhjused, miks seda missiooni alustati, on olnud ühised kõikidele NATO riikidele. Mis tähendab seda, et ka selle missiooni lõppenuks lugemine, selle jaoks vajalik keskkond, selle jaoks vajalikud tingimused on samuti ühised kõikidele NATO liikmesriikidele. Selles kontekstis ma pean ikkagi õigeks seda, et ka selle missiooni lõpetamise, juhul kui julgeolekukeskkond seda võimaldab, juhul kui Afganistani riigivõimud saavad ise endaga ja oma riigi arendamisega niimoodi hakkama, et see riik ja seal toimuv ei ohusta teisi riike, et siis selle otsuse peavad tegema NATO riigid koos.

Juhataja

Aitäh! Kas on veel küsimusi? Martin ja siis Fred.

Martin Vallimäe, BNS

Küsimus rahandusministrile. Kui palju on plaanis teha parandusettepanekuid Riigikogu menetluses olevale järgmise aasta riigieelarvele? Äkki saate mõned olulisemad sealt välja tuua?

Jürgen Ligi

Ega rahandusminister neid ei tohigi teha ja arvab, et see on tegelikult hea eelarve. Loomulikult kõik tahaksid kätte külge panna sellele. Aga see on tõesti hea ja tasakaalustatud eelarve, kindlate printsiipide järgi tehtud. Tasakaalustatud selles mõttes, et vajadused on vastavalt võimalustele saanud rahuldatud tasakaalustatult. Omad prioriteedid on muidugi olemas. Aga mida seal Riigikogus täpselt tehakse, seda me esimese lugemise ajal või esimeses voorus kontrollime suhteliselt halvasti. Aga ma igatahes kutsun üles Riigikogu võimalikult vähe seal kommijagamist tegema. See pole kunagi ilus välja paistnud ja see pigem suurendab ebaõiglust, sest ega neil ikka täit ülevaadet nendest vaidlustest kunagi ei ole. Valitsus teab, miks ta neid numbreid niimoodi on teinud. Aga teeme koostööd loomulikult.

Juhataja

Fred.

Fred Püss, BNS

Tänases Eesti Päevalehes kirjutas Sulev Valner, et kaks maavanemat on avaldanud maakonnalehtede omanikele survet vahetada välja lehtede peatoimetajad ja praeguseks teame, et üks neist oli Hiiu maavanem. Mida te arvate, kuidas sellised inimesed sobivad maavanema kohale? Mis on teie seisukoht?

Juhataja

Kellele see küsimus on esitatud? Kõigile?

Fred Püss, BNS

See on võib-olla Tõnis Lukasele, selles mõttes, et tema on täna peaministri ülesannetes.

Jürgen Ligi

Äkki proovite defineerida selle surve avaldamise. Juba nõuate hinnangut, aga keegi väitis, et keegi tundis, et sai survet…

Tõnis Lukas

Ära minu pärast pabista! Kui survet on avaldatud, mis on sobimatu avaliku võimu ja ajakirjandusväljaande vahelistes suhetes, siis on see väga kahetsusväärne. Aga konkreetsest juhtumist mul ülevaade puudub ja sellepärast ma ei saa seda kommenteerida. Mina hoopis kiidaks ajakirjandust ja juhiks tähelepanu, et täna on teadusmeedia konverents Tallinnas. Täna ja homme. Teaduse saavutuste ja teaduse analüüsi kajastamine on kahtlemata viimastel aastatel läinud, üks asi, aktiivsemaks, teine, professionaalsemaks ajakirjanduse poolt.

Jürgen Ligi

Mina jälle ütleks, et see, mis mina Sulev Valneri artikli ülevaadetest kuulsin, oli see selline suhteliselt laiahaardeline hinnang, niimoodi vähemalt võeti kokku, et võimud just kui pidevalt survestaksid ajakirjandust. Jäi mulje, et see on väga tugev üldistus. Meil on üldiselt Eestis teada, kes on need suured ajakirjanduse usaldusvääruse kahtluse alla seadjad. Ja Eesti valitsus selle hulka ei kuulu. Võime üksikküsimustes nendega vaielda, aga see ei ole see, mis on surve avaldamine. Üldiselt me oleme Eesti ajakirjandusega täitsa siiralt, ilma naljata, rahul ja seda näitavad ka tegelikult ajakirjandusvabaduse indeksid ju Eestis. Ahistamisest rääkides peab rääkima konkreetselt üksikjuhtudest, nagu te räägitegi.

Fred Püss, BNS

Seda ma silmas pidasingi, et, mitte et valitsus survestaks ajakirjandust, vaid konkreetselt…

Tõnis Lukas

Ma andsin oma hinnangu sellistele juhtudele, juhul kui nad on sobimatud avaliku võimu ja ajakirjanduse sõltumatuse tasakaalu aspektist. Aga konkreetset juhtumit ma ei saa praegu kommenteerida. Kahtlemata nii ajakirjandus kui ka avalik võim uurib neid märkusi ja ma loodan, et selliseid üleastumisi ja niisugust bravuuritsemist või survet ei ole toimunud.

Jürgen Ligi

Ja kui mina ütlen, et ma olen ajakirjandusega rahul, siis see tähendab lihtsalt teda kui institutsiooni. Ma olen alati õnnetu, et ei saa seal iga päev kiita, aga nii see asi käibki, eks ole. Kõik on tegelikult päris hästi Eestis tervikuna, aga üksikjuhtumeid absoluutselt tuleb kontrollida.

Juhataja

Aitäh! Kas on veel küsimusi? Kui ei ole, siis aeg intervjuudeks.

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

-