Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 29. oktoober 2020

30.10.2020 | 14:15

Uudis
    • Jaga

Valitsuse pressikonverentsil ministeeriumide ühishoone pressikonverentsi ruumis (Suur-Ameerika 1)  osalesid ning ajakirjanike küsimustele vastasid peaminister Jüri Ratas, siseminister Mart Helme, kultuuriminister Tõnis Lukas ja sotsiaalminister Tanel Kiik.

Pressikonverentsi salvestis on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=su_XxrfFoOk


Juhataja Liis Velsker
Alustame valitsuse pressikonverentsi. Teie ees on täna peaminister Jüri Ratas, siseminister Mart Helme, kultuuriminister Tõnis Lukas ja sotsiaalminister Tanel Kiik.

Esmalt annan sõna peaminister Jüri Ratasele.

Jüri Ratas
Aitäh! Ma loodan, et ajakirjanikud saavad nüüd kõik oma kaamerad panna püsti, tulete sealt tordimiitingult, aga kui tohib, siis ma loodan, et jõuate.

Austatud ajakirjanikud ja head pressikonverentsi jälgijad! Eks me käitume kõik oma lastetoa järgi. Minu lastetoa üks õpetus on olnud see – kuigi ma ei ole ka väga vana inimene ega ole Eesti nii väga raskeid aegu näinud, aga on olnud kogu aeg selline põhimõte –, et toiduga ei mängita. Toiduga ei mängita. Seda, ma mäletan, kordas nii ema kui ka isa ja seda ma olen ka oma lastele õpetanud. Ja toidu raiskamine teeb meele kurvaks.

Teiselt poolt mulle on õpetatud ka seda, et selline viisakas käitumine on minu meelest alati teretulnud. Oli tõesti raske kriis valitsuskoalitsioonil ja ma tõesti ütlesin aitäh mõningatele valitsuse liikmetele, kes olid võib-olla kõige rohkem selle kriisi tulipunktis. Kuidagi seda toitu nüüd naeruvääristada või seda torti naeruvääristada – minu meelest see on imelik.

Aga ma tahtsin teile näidata, head ajakirjanikud, seda. Eile oli väga tore päev. Mul oli võimalus olla Prantsusmaal ja Prantsusmaa presidendiga me kirjutasime alla Prantsusmaa ja Eesti vahelise strateegilise partnerluse ühisdeklaratsiooni. (Näitab deklaratsiooni.) Siin on väga huvitavad, väga sisukad teemad. Me oleme kokku leppinud rahvusvahelistes suhetes, julgeoleku- ja kaitsekoostöös, kultuurivaldkonnas ja küberturvalisuses. Nii et see näitab tõesti seda, et riigid on lähedased, saavad hästi läbi ja seda oli ka eile meeldiv Pariisis tõdeda.

Teine suur sõnum, mis täna valitsuselt tuleb, on see, et nii nagu me näeme, isolatsioonipäevade arv väheneb. Neid riike, kus ei ole enam 14 päeva, vaid on 10, on juba rohkem. Ka Eesti on nüüd selle otsuse teinud ja me ütleme siis välja, et alates homsest, 30. oktoobrist Eestis neil inimestel, kes tulevad välismaalt – ja põhimõtteliselt täna me ütleme, et kõik riigid on ju sellised, kust tulles peab eneseisolatsiooni jääma, neid on väga vähe, mis on sellest koefitsiendist allpool –, tuleb lähtuda 10 päevast eneseisolatsioonist.

Tõsi on see, et välismaalt tulles kehtib edasi ka see põhimõte, et kui soovitakse kiiremini naasta igapäevaellu, siis saab teha kaks testi ja see eeldab, et mõlemad testid on negatiivsed. Nüüd, see eneseisolatsioon käib ka lähikontaktsete kohta ja on 10 päeva, homsest see uus regulatsioon kehtima hakkab.

Umbes nädal-kaks tagasi oli Põhja-Eesti Regionaalhaigla ülemarst professor Peep Talving meil Vabariigi Valitsuse kabinetinõupidamisel. Rääkisime erinevatest ravimitest ja üks ravim, mille kohta ta ütles, et Eesti vajab tõesti rohkem, haiglad vajavad rohkem, on Remdesivir. Oli tunnetus ja paluti siin ka valitsuse abi Remdesivirile raha eraldamiseks. Täna me vastava otsuse langetasime, see on 310 500 eurot.

Nüüd põhisõnumid. Ma soovin need üle korrata, sest siin on võrreldud… Võib-olla oli see professor Irja Lutsar, kui ma nüüd ei eksi, kes ütles, et me kõnnime sellise mõõgatera peal, et ei tea, kuhu poole me kukume. Vaadates neid viimaseid päevi nii Eestis kui ka Euroopas laiemalt, on oht muidugi see, et me hakkame kukkuma sinnapoole, et me ei suuda enam selliseid häid näitajaid näidata ja haigestumine tõuseb.

Kõige parem selleks on minu arvates üle korrata need põhisõnumid, mille me oleme selleks nädalaks välja andnud. Haigena palun ära tööle ega kooli mine! Testi esimesel võimalusel! Testimise võimalused on loodud Eestis läbi perearstide. Kui on nädalavahetus või õhtune aeg, siis saab alati helistada telefoninumbril 1220, et saada sealt saatekiri. Väldi reisimist! Kanna maski!

Ja loomulikult, auväärt tööandjad, mul on teilegi suur palve: kaitseme oma töötajaid! Kindlasti me kutsume tööandjaid üles korraldama tööd nii paindlikult kui vähegi võimalik. Igal pool seda ei ole võimalik teha – suured tehased, suured liinid, kus inimesed peavad olema iga hetk tööpostil –, aga kui vähegi võimalik, siis tuleks nii palju, kui saab, anda inimestele võimalust ka kodutööks ja loomulikult kasutada erinevaid ohutusmeetmeid, et haigus ei leviks. Ja haigusnähtudega töötajaid ei tohi tööle lubada, see on selge. Nii et need on põhisõnumid sellest nädalast.

Nüüd, valitsuse istungil oli 10 päevakorrapunkti. Ühe päevakorrapunktiga läheme edasi, üheksa päevakorrapunkti said oma otsuse.

Lisaks Remdesivirile otsustas valitsus reservist eraldada üle 70 000 euro, täpsemalt 73 000 eurot, et aidata Sillamäel katta arheoloogiliste uuringute kulusid. Need uuringud toimusid Sillamäe kesklinnas Kesk tänava rekonstrueerimise käigus ning sealt leiti kokku 118 matust. Esialgse arvamuse kohaselt on tegu 17.–18. sajandi kalmistuga.

Eraldasime valitsuse reservist veel 100 000 eurot, et toetada Rahvusvahelise Punase Risti Komiteed humanitaarolukorra leevendamisel Mägi-Karabahhi konfliktis.

Õhtupoole arutame edasi erinevaid arengukavasid kabinetinõupidamisel ja ka COVID-19 teemad on meil pärast kella kaht laual.

Nüüd, eilne visiit Prantsusmaal. Täna on taas tulnud kurvad uudised Prantsusmaalt Nice'i linnast, kus on toimunud noarünnak, on hukkunuid ja vigastatuid. Rünnakud Prantsusmaa vastu on kindlasti rünnakud Euroopa väärtuste ja elukorralduse vastu. Kindlasti me mõistame terrorismi üheselt hukka. Loomulikult sügav kaastunne lähedastele.

Nüüd Prantsusmaa eilsest visiidist paar sõna veel. Jah, meil oli Prantsuse presidendi Macroniga juttu ka sellest, et ta õhtul peab televisioonis uue sellise... [annab] uued sõnumid uutest piirangutest. Nagu me näeme, siis Euroopa väga paljud riigid lähevad järjest rohkem ja rohkem enda sulgemise teed erinevates valdkondades.

Meil on Eestis praegu minu meelest nii, et need piirangumeetmed, mis meil on olnud, on töötanud. Aga kõikide nende piirangumeetmete juures, mis meil on, olgu see alkoholimüügi keeld pärast 24.00, eneseisolatsioon täna veel 14 päeva, homme 10 päeva, soovitused nagu maskide kandmine, ära tööle haigena mine, on see kõige olulisem piirang meil minu meelest selline enesekontrolli piirang, see, kas me järgime seda või ei järgi.

Ja kui me suudame seda järgida, siis on, ma arvan, Eesti inimestele, tervisele, eludele, aga ka meie majandusele väga hea positsioon. Kui me seda ei suuda järgida, siis loomulikult tuleb alati astuda järgmiseid ja järgmiseid samme. Iga samm, iga piirang – me saame sellest ju aru – tähendab taas lööki majandusele, see tähendab taas lööki tööhõivele.

Mul on tunne, et tänane valitsus soovib teha seda nii vähe kui võimalik, hoida seda tasakaalu ja hoida tõesti täna Eesti üpris rahuldavat taset. Aitäh teile!

Juhataja
Nüüd on sõna siseminister Mart Helmel. Palun!

Mart Helme
Tervist-tervist! Ega elu ei jää seisma, kui meil on siin pandeemia. Elu ei ole kunagi seisma jäänud, ei jäänud elu seisma ka keskajal katkuepideemiate ajal, ei jäänud elu seisma Esimese maailmasõja ajal ega Teise maailmasõja ajal. Elu jätkub ikka ja jätkub elu ka praeguses olukorras ministeeriumides.

Ma ütleks, et siseministeeriumis on olnud väga tihedad päevad. Lähemal ajal presenteerime uusi passe. Ajakirjandusele avalikult juba uudised kui niisugused on läinud, pilte on nähtud, aga me tahaksime ka dokumente näidata nii-öelda live’is, kui kasutada võõrsõnu. Ja varsti-varsti see presentatsioon tuleb.

Eile istusime pikkadel koosolekutel. Üks koosolek käsitles muide migratsioonialase järelevalve tegevusi Eestis ja sellest võis välja veeretada paar järeldust. Vaatamata pandeemiale on Eesti jätkuvalt rände sihtriik, rände sihtriik eelkõige idapoolsetele riikidele. Idapoolsete riikide põhimassi moodustavad Ukraina, Venemaa ja Valgevene, aga samuti Moldova ja Gruusia kodanikud. Suur osa nendest tahab tulla Eestisse tööle, aga on väga arvestataval määral ka seda, et tahetakse edasi liikuda teistesse Schengeni viisaruumi riikidesse.

Siseministeerium ja PPA on sellekohaseid tegevusi umbes kolmekordistanud. Ja kuna me suvel võtsime vastu ka mõned seaduseelnõud – parlament kiitis need heaks –, mis panevad tööandjatele kohustuse ja töövõtjatele samuti teatud kohustused, et meil illegaalset liikumist oleks võimalikult vähe, siis võib öelda, et ka tuvastamine, illegaalse liikumise tuvastamine ja sellest tulenevate järelduste tegemine on mitmekordistunud.

Koostöös maksu- ja tolliametiga aga on tulnud ka ettepanek kaasata keeleinspektsioon. Kuna paljudel puhkudel võetakse inimesi tööle nendestsamadest riikidest, ilma et nad oleksid omandanud eesti keele oskuse, aga ametikoht nõuab teenindavas sektoris näiteks eesti keele oskuse omandamist selle töö tegemiseks, siis on tulnud ettepanek ka keeleinspektsiooni kaasamiseks, et Eesti ei muutuks riigiks, kus väga paljudel puhkudel ei ole võimalik põhiseadust täita ja eesti keelega hakkama saada. See on nüüd üks niisugune näide sellest, mida me siseministeeriumis oleme teinud.

Nüüd pärast lõunat kabinetinõupidamisel on arutelu all koos muude arengukavadega ka siseministeeriumi sisejulgeoleku arengukava. Me võime siit välja tuua võib-olla mõned sellised osundused.

Üks osundus on see, et senisest rohkem on vaja tegeleda ennetavate tegevustega, panustada ennetavatesse tegevustesse, sest me näeme, et nii liiklussurmad, uppumissurmad kui ka muud õnnetussurmad ei ole vähenenud päriselt sellele tasemele, mis on varasemates arengukavades ja plaanides üles seatud. See tähendab seda, et on tarvis neid tegevusi rohkem detailiseerida ja võib-olla ka finantseerida, aga kahtlemata ka rohkem avalikkuse teadvusesse viia.

Mis see põhiprobleem on? Põhiprobleem on meil väga selgelt välja kaardistunud. Põhiprobleem on alkohol, sest lõviosa nii õnnetustest kui ka tülidest, vägivallast, mõrvadest on alkoholi- või narkojoobe komponendiga. Ärme ütleme, et need on otseselt põhjustanud seda, aga need on sellise komponendiga. Siin on loomulikult juba vaja välja töötada tegevuskavad, mis väljuvad siseministeeriumi haldusalast. On vaja kaasata kindlasti teisi ministeeriume, teisi ameteid, sotsiaalministeeriumi. Aga see probleem on tõsine.

Kui me ei suuda alkoholi tarvitamist võtta parema poliitilise suunamise alla, vähendada seda, muuta joomiskultuuri, muuta joomisega kaasnevat käitumiskultuuri, siis meil on väga-väga raske Eesti ühiskonna turvalisemaks muutmisel edasi minna, sest lihtsalt me võime ju siin mõne juhtumi võrra vähendada nii uppumisi kui ka muid õnnetusi ja intsidente, aga suures plaanis murrangut me saavutada ei suuda. Nii et alkohol on Eesti ühiskonnas üks keskne probleem siseturvalisuse tagamisel.

Ja loomulikult on meil päevakorda kerkinud ka mõned teemad, mis veel mõni aeg tagasi ei olnud teemad. Eelmisel nädalal või täpsemalt isegi nädalavahetusel oli üks sellekohane intsident seapeadega seoses. Need on need näited sellest, kuidas inimeste liikumine ja migratsioon võivad tuua meile ka konflikte, mida siiani meie riigi territooriumil ei ole olnud ja keegi ei osanud isegi ette kujutada, et nad võiksid olla.

Seapea oli ikkagi süldimaterjal siiamaani. Aga nüüd tuleb välja, et seapea on ka konfliktiõhutamise või protestimeeleolu väljendamise vahendiks. See on uus element ja see räägib sellest, et meil on siseturvalisuse tagamisel ja siseturvalisuse analüüsimisel ja poliitika väljatöötamisel elemente, millega me siiani ei ole pidanud arvestama, aga millega me peame arvestama hakkama.

Ja veel mõned märksõnad. Märksõna "kodanike kaasatus". Me tahaksime saavutada seda, et meil oleks hinnanguliselt 13 protsenti kogu elanikkonnast kaasatud abipolitsei, abipäästjate, vabatahtlike päästjate ja igasuguste muude vabatahtlike organisatsioonide kaudu siseturvalisuse parendamisse. See on küllaltki suur protsent, aga selles suunas me liigume.

See eeldab loomulikult ka jälle selgitustööd, teavitustööd, värbamistööd, aga eeldab ka loomulikult rahalisi vahendeid, sest vabatahtlik ei lähe ju paljakäsi seda tööd tegema, mille jaoks ta on ennast üles andnud. Ta vajab väljaõpet, ta vajab varustust. Ta vajab mõningatel puhkudel ka relvi, mõningatel puhkudel mingeid muid vahendeid selleks, et efektiivselt oma tööd teha.

Selles suunas on meil liikumine kindlasti intensiivistunud ja me oleme väga selgelt ka ära kaardistanud, mida meil on vaja teha, et see eesmärk aastaks 2030 saavutada. Praegu minu poolt kõik.

Juhataja
Nüüd on sõna kultuuriminister Tõnis Lukasel. Palun!

Tõnis Lukas
Aitäh! Head kokkutulnud! Peaminister juba ütles, et valitsus otsustas eraldada 73 632 eurot Sillamäe linnale, kes maksab arheoloogiliste uuringute eest. Need toimusid Kesk tänaval ja see on selles mõttes avariiline ja erakordne asi, et ei olnud enne teada, et selle tänava all on kalmistu.

Tõepoolest, varauusaegne kalmistu, 17.–18. sajandi matused. Aga ikka väga huvitavad, sest Martin Malve, Tartu Ülikooli arheoloog ja luu-uurija toob välja, et tavaliselt ka selle ajastu matustest või matustega seoses ei leita nii palju tekstiili, säilinud juukseid, nahka. Seal olid näiteks villaste kangaste ja tekstiiliga kaetud luustikud nende 118 hulgas. Ja oli vöösid.

Mis puudutab põhjuseid, siis ilmselt tavapärane kalmistu, maetud oli nii mehi, naisi kui ka lapsi. Kõik nad olid peaga lääne poole, nii nagu rahuaegne rahulik matus ette näeb. Selle tõttu midagi väga vapustavat ei olnud.

Huvitavatest asjaoludest tooksin välja veel, et ühel mehel olid näiteks habe ja vuntsid säilinud, mis jällegi võib-olla teile rõõmu ei tee, aga arheoloogidele kindlasti teeb. Uurimismaterjali kui palju. Ja kokkulepe on linnaga nii, et linn pani 20 protsenti maksumusest, riik 80 protsenti maksumusest.

Täna tuleb arutelule ka kultuuriministeeriumi ettepanek koostada kultuuri arengukava aastateks 2021–2030. Senimaani me oleme kultuuripoliitika põhialuste dokumenti koostanud eeldusega, et see läheb riigikokku heakskiitmiseks põhialuste dokumendina. Nüüd, kui "Eesti 2035", mis riigikogule üle anti, kätkeb endas ka niisuguseid pika vaate strateegilisi-kultuuripoliitilisi vaateid rohkem kui algses variandis, ma arvan, et sellist pikaajalist strateegiat ja üldist strateegiat rohkem vaja ei ole.

Teeme rohkem tegevusprintsiipide-mõõdikutega kaetud detailsema arengukava ja selle koostamist on kultuuriministeerium juba alustanud. Katsume selle protsessi ka kiiresti teha, et järgmisel aastal ka riigikogule seda tutvustada, et valitsus saaks selle kenasti vastu võtta.

Täna arutame ka meie kultuurivaldkonnaga seotud rahvastiku ja lõimumise arengukava. Seal on päris põhimõttelisi hoiakumuudatusi. Kui seni lõimumise all kirjeldati põhiliselt sisserännanutele teenuste pakkumise vajadust, siis nüüd on tähelepanu sihid ja eesmärgid oluliselt muutunud. Suur osa lõimumisest on eesmärgistatud sellega, et põhirahvastik tunneks ennast turvaliselt, et lõimujad saaksid lõimuda siia ühiskonda sellel määral, et see pakub ka Eesti põhielanikkonnale turvalisust. Ja sealt pinnalt saab ehitada üles juba sellist tasakaalus ja turvalist keskkonda. Ainult teenustest rääkida ei ole minu meelest põhjust.

Kuna kultuuriteemad leiavad üldiselt ajakirjanduse tähelepanu põhiliselt siis, kui siseminister neid tõstatab, siis ma kasutan praegu ära seda võimalust, et ma olen pressikonverentsil ja mul on võimalus siin rääkida. Ma mõned asjad nimetaksin ära, millega me tegeleme ka lisaks veel.

Kui järgmise aasta eelarves on praegu riigikogule esitatud dokumendis nähtud ette täiendavad kolm miljonit eurot selleks, et tekitada humanitaaria ja just eesti keele ja kultuuri uuringutega seotud teadustegevusele tugirahastus, siis selle põhimõtted on suures osas välja töötatud. Meil on kokkulepe teaduste akadeemia humanitaar- ja sotsiaalteaduste osakonnaga, et nemad moodustavad siis selle ekspertide komisjoni või nendest koosnebki, liikmetest koosnebki ekspertide komisjon, kes hakkab keele- ja kultuuriuuringutega seotud projektidele oma hinnanguid andma, teeb need otsused. Teenindab kogu seda protsessi kultuuriministeerium.

Me ei ehita üles Teadusagentuurile alternatiivset teadusrahastuse süsteemi, vaid see on tõesti tugirahastus eesti keele ja kultuuri uuringutega seotult. Sest üldiselt teadusprojektide hulgas ka humanitaarias saavad palju raha ka projektid, mis ei ole otseselt seotud üldse Eesti-uuringutega. Eesti-uuringuid on seni liigselt alahinnatud ja vähe rahastatud. Nüüd parandame selle vea ja hakkame toestama ka Eesti-uuringuid. Ja need ekspertiisid tulevad väga niisugusel professionaalsel tasemel ja see teadus, mis saab siis tuge, on Frascati käsiraamatu järgi ka koteeritav just nimelt teadusena ja teaduse kõrgel tasemel uuringutena.

Lisaks sellele on alanud ka laulu- ja tantsupeo seaduse koostamise protsess. Laulu- ja tantsupeo seadus on oluline selleks, et ta annab pikaajalise strateegilise kindluse laulu- ja tantsupeo protsessi jätkumiseks. Me ei räägi mitte ainult konkreetsetest pidudest, vaid sellest, et rajada pika perspektiiviga baas ja hoida, kindlustada seda, et üldse selline harrastus nagu laulu-, tantsu- ja orkestritegevusega seotud harrastus Eestis saaks pikalt ja praegusel kõrgel tasemel jätkuda.

Seaduses me kõigepealt muidugi esimeses peatükis eesmärgistame laulu- ja tantsupeo ja selle protsessi, miks seda vaja on üldse Eesti rahvale, siis eesmärgistame, miks on vaja seadust, ja siis tegeleme ka protseduuridega, kaasa arvatud valdkondade vahelise vastutuse jagamisega – riik, omavalitsus, erasektor, kellel mis panused on. Ja nagu ma juba ütlesin, siis vaatluse all on kogu püramiid kuni harrastuse põhialusteni välja: peod, piirkondlikud ettevõtmised ja vastav muusika-, tantsu- ja instrumentaalne haridus sinna juurde.

Nii et ka see on väga fundamentaalne ja väga otsustav protsess, millega kultuurivaldkond saab Eesti rahvast aidata. Aitäh tähelepanu eest!

Juhataja
Aitäh! Palun, sõna on sotsiaalminister Tanel Kiigel.

Tanel Kiik
Tervist, austatud ajakirjanikud, ka minu poolt! Alustan kõigepealt tänase teemaga. Täna, 29. oktoobril tähistatakse rahvusvahelist insuldi päeva, et juhtida tähelepanu raskele haigusele, mis on arenenud riikides üks peamisi puude põhjustajaid. Insuldi põdemise järel võib inimese toimetulek eluga olla väga pikka aega häiritud, mõistagi mõjutades raskelt ka tema lähedaste elu. Just seetõttu oleme viimastel aastatel pööranud üha enam tähelepanu insuldi läbi põdenud inimeste taastusravile, me oleme selleks eraldanud tegelikult ka lisaraha läbi haigekassa varasemast ligi miljon eurot rohkem.

On ka loodud erinevad juhendid: nii taastusravi korraldamiseks, et inimestel oleks parimal viisil see kättesaadav, insuldihaigetega kokku puutuvate spetsialistide ravijuhend ja ka eraldi juhend insuldipatsiendile ja tema lähedastele. Kõik, kes soovivad või vajalikuks peavad, saavad täpsemat lisainfot insuldi kohta ja erinevate teenuste toe kohta lugeda kodulehelt www.insult.ee.

Rääkides nüüd valitsuse teemadest, siis juba on kõlanud läbi tõesti eneseisolatsiooni aja lühendamine. Seda on soovitanud meile rahvusvahelised organisatsioonid, Eesti infektsioonhaiguste selts, COVID-19 teadusnõukoda, terviseamet, meditsiinijuht doktor Popov ja loomulikult oleme analüüsinud ja vaadanud ka teiste riikide kogemust. Üks parimaid näiteid on siin Norra, kellel on tõesti olnud see 10-päevane juba alates kevadest. Norra on olnud läbi mõlema nii-öelda laine üks edukamaid riike. On näha, et siin ei ole olnud nii-öelda negatiivset seost.

Meie loogika on tõesti olnud selles, et me hoiame inimesi töölt eemal, ühiskonnaelust eemal täpselt nii kaua kui vajalik, mitte kauem. Ei ole mõistlik majanduslikult, inimese enda elukorralduse mõttes ega ka järelevalve mõttes keskenduda neile inimestele, kes tegelikult enam ei ole nakkusohtlikud, et neid kodus hoida. Ja see 10 päeva tegelikult selle garantii annab.

Lisaks oleme ka tavapärasest veelgi rangemad lähikontaktsete puhul, kus tõesti siis 10. päeval eneseisolatsiooni lõpetamise eelduseks on negatiivne koroonaviiruse test. Juhul, kui inimene seda testi ei tee, siis tema jaoks on jätkuvalt kahenädalane eneseisolatsiooni kohustus. See on niisugune lisagarantii, mis on veel mitmes riigis erinev.

Jääb jätkuvalt jõusse võimalus ka välismaalt saabujatel ennast sadamas või lennujaamas testida. Esimese testi tegemisel negatiivne tulemus annab võimaluse tööellu naasta vältimatu vajaduse korral. Ja teine test siis nädala pärast annab täieliku vabastuse.

Ma tänan kõiki, kes on seda võimalust kasutanud. Me oleme tegelikult nendesamade testimistega septembris-oktoobris kokku tuvastanud ligi 200 koroonaviiruse kandjat ehk me oleme juba eos varakult suutnud isoleerida, anda võimaluse kiiresti ravi saada ja omakorda vältida siis selle haiguse kandumist töökollektiividesse ja mujale. Sest paratamatult, nagu viidatud, kõik inimesed alati sada protsenti ei suuda täita neid eneseisolatsiooni juhiseid ja isegi kui suudavad, siis pereliikmetega koos elades on ju veelgi keerulisem viiruse edasist levikut tõkestada.

Selles vaates on väga varakult viirusekandmisest teadasaamine üks kõige olulisemaid infosid inimesele, sest, nagu olen varasemalt öeldud, meil ühiskonnana – terviseametil, valitsusel, riigiasutustel – tulebki olla pidevalt viirusest natukene kiirem ehk sammu võrra ees. Kui viirus juba jõuab inimesteni, jõuab järgmisteni, siis näeme, kui kiiresti võib see olukord kontrolli alt välja minna. Ja ma arvan, et Eesti tänane ja eilne näitaja, number just nimelt seda olukorda kirjeldab. Ehk kui meil pole piisavalt teadmist selle kohta, mis on viiruse levik, kui me ei jõua neid inimesi testida, siis võib väga kiiresti viiruse levik mitmekordistuda. Oleme näinud seda mitme riigi näitel, näeme seda mitmel pool Euroopas.

Loomulikult ongi oluline ühest küljest võimalikult varajane testimine. Soovitan siin kõigil pöörduda oma perearsti poole, kui mis tahes sümptomid on ja on nakkushaigega kokku puututud, ning kasutada aktiivselt testimisvõimalust välismaalt saabudes.

Ja loomulikult samal ajal peame mõtlema ka selle peale, kuidas toetada neid inimesi, kes juba on haiglaravile jõudnud. Selles vaates tunnustan valitsuse tänast otsust eraldada 310 500 eurot terviseametile, kes läbi Euroopa Liidu ühishanke osaleb Remdesiviri ravimi soetamisel. See annab meile võimaluse suurusjärgus 900 viaali soetada 150 patsiendi raviks. Loomulikult täpsed otsused, mis patsiendi puhul see on näidustatud, millal mitte, langetab raviarst, aga sellisel juhul see võimalus on olemas.

Peaminister viitas õigesti, seda tõesti taotles mõne nädala eest ka professor Peep Talving, kes on teatavasti PERHi ülemarst ja ravijuht ning ühtlasi ka meie nii-öelda koroonaviiruse vastase võitluse mõttes Põhja meditsiinistaabi juht ehk ta vastutab väga suure osa Eesti haiglate töö eest selles vaates.

Lisaks, mis puudutab piiranguid, mida kõik küsivad, et millal tulevad rangemad piirangud. Ma arvaks, et siin peame kõik vaatama isendale otsa ehk nii nagu ütles ka peaminister, taas kord nõustun, et igaühe enda käitumine on kõige olulisem. Mitte keegi ei tee trahvi, kui me käsi ei pese. Mitte keegi ei tee trahvi, kui me hügieeninõudeid ei täida. Aga me täidame neid, sest me saame aru, et kätepesu on mõistlik, see on meie huvides ja meie lähikontaktsete huvides, see on meie pereliikmete huvides ja see on meie tervise huvides.

Sama asi on hügieeninõuete täitmise, eneseisolatsiooni kohustuse täitmise, distantsi hoidmise, rahvarohketes kohtades maski kandmisega. Ei pea ootama seda, et keegi tuleb tänaval ligi ja trahvi teeb või korrale kutsub, vaid me saame ise anda igaüks oma panuse, on see siis töötajana, on see siis pereliikmena, on see ka tööandjana.

Siin kindlasti tunnustan kõiki neid tööandjaid, kes on juba väga selgelt andnud signaali oma töötajatele, et haigussümptomite korral igal juhul tuleb teha kas kaugtööd või kui on tõsisem tervisemure, siis loomulikult jääda koju, ja on pakkunud võimaluse näiteks ka alates esimesest päevast juba haigushüvitist maksta sellisel juhul. Et oleks ka töötajal selge teadmine, et ta ei jää ilma rahalise sissetulekuta viirusesse nakatumise tõttu.

Valitsus täna arutab täiendavalt tegelikult võimalusi ka riigi poolt seda korda, mis on 11 aastat kehtinud, veel täiendada, et oleks inimestel suurem kindlustunne, ja omakorda toetada seeläbi ka tegelikult neid tööandjaid, kes täna juba proaktiivselt on neid samme astunud.

Siin on mul suurepärane võimalus ja hea meel nõustuda ka siseministri räägituga. Ma olen selle valitsuse võib-olla enamikus küsimustes, inimõiguste küsimustes, võrdsuspoliitika küsimustes üks liberaalsemaid, kui mitte kõige liberaalsem liige, aga mis puudutab alkoholipoliitikat, siis siin ma loen ennast hea meelega konservatiiviks.

Kindlasti ei ole küsimustki, et siseturvalisuse valdkonna ja tervishoiuvaldkonna, sotsiaalvaldkonna, ma ütleks, et päris mitme eluvaldkonna üks ühine probleem ja võitlus Eestis on alkoholi kuritarvitamine. On see juba viidatud siseturvalisuse probleem, millest rääkis siseminister, on ta tegelikult tervena elatud eluaastate väga selge vähendamine, on ta peresiseste probleemide tekitamine, sotsiaalmurede tekitamine, vaesuse, töötuse riski suurendamine, kõikvõimalike eripalgeliste õnnetuste-haiguste kaassoodustamine, olgu need südame-veresoonkonna haigused või tegelikult ka vähktõbi, millest vähem räägitakse just nimelt alkoholi kontekstis.

Ehk tegelikult see teemade ring ja murekohtade ring, mis alkoholi kuritarvitamisega kaasneb, ja see inimeste ring, keda see tegelikult puudutab, on ülisuur. Nii et siin meie tööpõld on ühine siseministeeriumiga. Ma arvan, et see on tegelikult mitte ainult kahe ministeeriumi, vaid tõesti kõigi Eesti ministeeriumide, kohalike omavalitsuste, kogu ühiskonna tervikprobleem.

Alkoholiga kaasnevad tervisekahjud, riskid, murekohad on olnud probleemiks enne COVIDit ja on loomulikult väga suureks probleemiks ka COVID-19 ajal, mis on ka põhjuseks, miks me oleme tegelikult just siinkohal astunud selgeid samme ka alkoholi öise tarbimise vähendamiseks-piiramiseks, et tegelikult need kaks negatiivset tegurit omavahel liiga palju kokku ei saaks. Tänan sellega tähelepanu eest ja hea meelega pärast vastan küsimustele. Aitäh!

Juhataja
Nüüd on ajakirjanikel võimalus esitada küsimusi. Öelge palun oma nimi, väljaanne, keda esindate, ning kellele on küsimus suunatud. Ja küsime läbi mikrofoni. Esimene soov tuli siit.

Sven Soiver, TV3
Küsimus peaministrile ja siseministrile. Seeder tegi täna avalduse, kus ta ütles, et abilelureferendum on nüüd ainus võimalus kaks poolt lepitada ja see küsimus ära otsustada, et mis asi see abielu on.

Kas te olete pigem Seedriga nõus ja kui palju on teie arvates õigus ka vastastel, kes ütlevad, et see referendum just tsementeerib seda lõhet, tehes ühe poole siis ilmselt aastateks nii-öelda võitjateks ja kaotajateks?

Jüri Ratas
Aitäh teile küsimuse eest! Eks me igaüks vali ju oma teed ise. Mina olen valinud oma tee, abielu oma abikaasaga, ja loonud pere nelja lapsega. Nii et mulle väga meeldib see ja ma väga toetan seda.

Ma arvan, et sellel on väga suur tõetera sees, mida ütles Helir-Valdor Seeder. Tuleb siis saada sellele selge vastus, sest on ju täna ühiskonnas arusaadav, et küsimus ei ole praegu selles, kas me räägime ainult abielust mehe ja naise vahel või me räägime ka kooselu rakendusaktide vastuvõtmisest.

On väga suur hulk Eesti inimesi, kes on andnud petitsioonile oma allkirja, kes räägivad sellest, et meil peaks olema ka samasooliste abielud. Ja siis on loomulikult kõige õigem ju seda küsida Eesti inimeste käest, et mis see nende arvamus on, mis pidi tuleb seda teha. Nii et ma arvan, et selles mõttes ta annab pildile selgust juurde küll.

Mart Helme
Ma ütleks niimoodi, et vaatasin eile Kanal 2 uudistesaadet. Seal oli küsimus samasooliste abielukohta ja üheksakümmend protsenti inimestest ütlesid, et nad ei toeta seda. Loomulikult ei ole see piisavalt esinduslik niisugune sotsiaalne küsitlus või sotsiaalne poll, kui võõrsõna kasutada, aga midagi ta ikkagi näitab.

Ja kui me räägime siin opositsiooni poole pealt ja nüüd momentum’it kasutavate riigikoguväliste erakondade ja aktivistide poole pealt, siis on täiesti selge see, et just nimelt nende küsimuseasetus on ühiskonda lõhestav, mitte see referendum. Mitte see referendum või rahvaküsitlus. See ei ole ühiskonda lõhestav, vaid vastupidi, see raevukas vastuseis, raevukas viha õhutamine selle küsitluse suhtes on ühiskonda lõhestav.

Ja see kasvab välja kust? See kasvab välja 2014. aasta kooseluseaduse läbisurumisest. Sel hetkel löödi Eesti ühiskond lõhki.

No nüüd võib meil olla ju igasuguseid inimesi, kes ütlevad, et neile teeb haiget ja Eesti ühiskond on katki ja mida iganes. Aga see lähtepunkt on see, et kui üks asi jõuga ja jõhkralt läbi surutakse, vastu suure osa ühiskonna tahtmist, siis ühiskond ongi katki. Mina arvan, et selle küsitluse korraldamine, rahvaküsitluse korraldamine praegu oleks nagu teatud äikesetorm, mis lööks õhu puhtamaks.

Tiina Jaakson, "Aktuaalne kaamera"
Küsimus peaministrile. Mida te vastate nendele inimestele, kes tõid teile siia superministeeriumi juurde lauatäie torte ja tahavad teada saada, et kas on õige jagada raske töönädala järel torte, kui töö on paljudele inimestele haiget teinud?

Ja teine küsimus veel teile: mille eest õieti selle tordi saatsite rahandusministrile? Mida tema erakond tegi head Eestile viimast kriisi põhjustades?

Jüri Ratas
Aitäh! Ma ei tea, kas te kuulsite, kui ma alustasin pressikonverentsi sellega. Võib-olla olite veel seal tortide juures, tegite sealt pilti. Ma vastan nii: minu vanemad on mulle õpetanud, et toiduga ei mängita. Toidu raiskamine ei ole kuidagi kiiduväärt ega head sõna väärt.

Ma täpselt ei tea, kes selle miitingu tegi, aga mulle on öelnud nii mõnedki, et sotsiaaldemokraadid seal neid torte püüavad laudadele panna. Samas ma ütlen, et kui see nii on – kui see nii on, võib-olla ma teen nüüd liiga sotsidele, aga kui see nii on –, siis sotside seas on väga palju tõsiseid põllumehi, tõsiseid põllumehi, maamehi, kes teavad, et toidul on väga suur väärtus.

Nüüd, kui te küsite, mille eest ma selle tordi saatsin. Ma saan aru, et Eesti ühiskonnas ei tohi enam aitäh öelda, siis on kohe uus selline skandaal üleval. Aga see mind ei morjenda. Ma arvan, et see nädal aega oli kogu koalitsioonile, eeskätt erakonna esimestele väga keeruline. Üks tort läks muide ka Viljandisse. Kahju, et seda pilti ei ole. Ma saatsin Helirile ka tordi ja mõnele inimesele veel.

Mille eest või? Selle eest, et need olid väga rasked päevad kõikidele poliitikutele, eeskätt koalitsioonipoliitikutele. Kuidas teha kõik selleks ja kas üldse on võimalik enam midagi selleks teha, et see koalitsioon läheb edasi?

Ma arvan, et see koalitsioon on täna parim koalitsioon Eestile. Väga palju olulisi ja suuri asju. Kui me võtame lisaeelarve, kui me võtame eelarve välja, kui me võtame ka selle, millest me täna tegelikult kõik teiega räägime, COVID-19 tegevuse eest seismine. Aga loomulikult, kui on tort kõige olulisem küsimus, siis ma ütlesin aitäh selle nädala eest. Oli tõesti keeruline, et leida lahendus, ja selle lahenduse need kolm erakonda leidsid.

Mart Helme
Ütlen lisaks, et mina sain ka tordi. Ja ma tean täpselt, mille eest ma selle tordi sain. Sain selle tordi selle eest, et me võtsime maha emotsioonid ja me leppisime kokku, et Eestile on vaja stabiilsust.

See on see, mida küll siin mõned nimetavad stagnatsiooniks, aga mingit stagnatsiooni ei ole. Eestile on vaja stabiilsust. Me oleme COVID-i kriisis, me oleme majanduskriisis. Lõhkuda valitsust ja hakata ümber tegema kõike seda, mis see valitsus on pooleteise aasta jooksul teinud – see oleks Eestile hetkel väga kahjulik.

Me saime oma emotsioonidest üle. Me rääkisime oma seisukohad selgeks. Me leppisime kokku, milles me ühtemoodi aru saame, me leppisime kokku, millest me eri moodi aru saame. Ja ma arvan, et see on näide sellest, et head poliitikud leiavad alati lahenduse.

Jüri Ratas
Ma tahan veel vastata, et mulle tundub, et ühiskonnas vähemalt mõned inimesed soovivad, et oleksid elementaarsed viisakusreegleid. See tort oli aitäh.

Nüüd, Eesti ühiskonnas on teine sõna või kaks sõna, mida ei tohi enam üldse kasutada: "Ma vabandan". Kui keegi ütleb, et ta vabandab, siis on kohe, et oi, vabandada ei tohi, see on väga halb asi. Sellest on tehtud nagu mingi kuri sõnapaar.

Vastupidi, ma arvan, et elus päris sageli me lahendame inimestevahelisi konflikte, me lahendame mingeid muid konflikte, kui me neid sõnu kasutame ja kui me neid sõnu ütleme. Sest sealt edasi tuleb leppimise tee ja edasimineku tee.

Nii et ma arvan, et ka need on tegelikult väga olulised väärtuspõhimõtted ja väärtushinnangud Eesti ühiskonnas. Kui hakatakse nende sõnade või aitäh-ütlemiste suhtes ilkuma või iroonitsema, siis ma arvan, et see ei ole õige suund. Ma arvan, et headusega ehitab palju tugevamad sillad kui kurjusega.

Juhataja
Võtame järgmise küsimuse.

Marian Võsumets, Kanal 2
Minu küsimus seisneb selles, milles oli eelmise küsimuse rõhuasetus. Küsimus ei ole ju tordis, küsimus on selles, mis sõnumi see saadab inimestele, kellele valitsuskriis ja selle põhjus tegi väga palju haiget. Selles on küsimus, mitte elementaarsest viisakuses.

Ja minu teine küsimus on siseministrile. Mis on see siseturvalisuse risk, mille puhul te olete eesmärgiks seatud 2030. aastast 13 protsenti elanikest kaasata abipolitseinikuks ja võimaluse korral jagada neile ka relvi? See on 172 000 Eesti inimest. Millise ohu vastu me võitleme sellega?

Jüri Ratas
Nii, ma vastan kõigepealt. Minul teada seda torti ei saatnud rahvusringhääling ega Kanal 2. Mina saatsin selle tordi. Mina tean, miks ma selle tordi saatsin, ja seda ma olen teile öelnud, miks ma selle tordi saatsin. Ärge pange mingeid rõhuasetusi, mida teie soovite näha, minu suhu.

Ma ei ole tegelikult seda torti saanud täna veel ühel põhjusel vastu võtta. Ma ei tea, kas siin on Ekspress Meedia esindajaid, aga Kroonika kirjutas, et Jüri Ratas on paks. No ma nüüd püüan hakata tegelema sellega, ta utsitas mind. Ja ma isegi kiidan seda kirjutist. Ta tõi seal välja mitmed inimesed, kes on paksud, mina kaasa arvatud.

Mõned lähedased küsisid, kuidas sa ennast tunned. No ma siis ütlesin, et ärge halvasti tundke ennast, küll ma hakkama saan. Aga ma arvan, et ma teen Kroonikale väljakutse. Vaatame mõne kuu pärast, kuidas need seisud on. Nii et ma tahan öelda seda, et ärge ka teie pange minu käitumist nendesse rõhuasetustesse, nagu teie soovite seda näha.

Mart Helme
No mina ei tea, see haigetsaamine on nüüd… No seal Kadriorus ka keegi rääkis, kuidas ta ta sai haiget. No mille pärast keegi haiget sai? Ma ei saa sellest väga hästi aru. Aga mina sain ka haiget, kui keegi perearst kirjutas, kuidas minusugused tuleb vangi panna. Ma sain ka haiget. Ja üks parlamendisaadik teatas, et mind tuleb metsa viia ja puu külge siduda. Ma ka sain haiget.

Ma saan aru, et mina olen nagu mingisugune, noh, palgitümikas, et võib kirvega taguda, no mis seal ikka, laastud lendavad, aga ega ta ju haiget ei saa. Aga ma olen ka luust ja lihast inimene. Ja ma saan ka haiget võib-olla. Nii et ärme selle haigetsaamisega siin nüüd ikkagi fetišeerima hakkame kõike. Seda esiteks.

Teiseks, te teete jälle täiesti vale järelduse sellest, et me relvastame 172 000 inimest. Ma ütlesin: vajaduse korral ka relvad. Abipolitseinikul on relva vaja, ma loodan, et te sellega nõustute. Abipolitseinik võiks ikkagi relva kanda.

Meil on küllalt intsidente, kus relva on vaja kasutada. Iga relva kasutamine, muide, läheb väga täpsele analüüsimise pärast – kas seda oli vaja, miks seda oli vaja, kas sellest oleks võinud hoiduda, mis on selle tulemused, mis järeldused sellest tehakse. Need kantakse kõik ette ka reakoosseisule, need uurimiste tulemused.

Nii et meil ei ole mingisugust relvastumist, mingisugust rahva, ma ei tea, lausrelvastamist. Aga vabatahtlikud merepäästjad, vabatahtlikud päästjad, vabatahtlikud abilised näiteks kadunud inimeste otsimisel ja igasugused muud vabatahtlikud asjad.

Kas te teate, kui palju vabatahtlikke on vaja selleks, et käia majast majja ja anda inimestele nõu vingugaasianduri ja igasuguste muude niisuguste profülaktiliste tegevustega seoses? See on tohutu suur hulk inimesi, keda läheb vaja.

Kui me ainult kutseliste päästjatega seda kõike teeme, siis meil see töö jääb… me teeme murdosa sellest tööst. See on see, kuhu me pürgime, miks me tahame, et 13 protsenti inimestest oleks vabatahtlikena kaasatud siseturvalisuse tagamisse.

Aga see ei tähenda seda, et nad kõik hakkavad kandma, ma ei tea, seljas kuulipildujat ja peas kiivrit. Kindlasti mitte. Aga teatud hulgale eelkõige abipolitseinikele on relvakandmise ja relva kasutamise õigus, vajadus ja reeglid kindlasti tarvilikud.

Juhataja
Sotsiaalminister sooviks täpsustada.

Tanel Kiik
Jah. Täpsustaksin seda esimest teemat, mitte seda teist.

Ega ma ka päris aru ei saa, miks me räägime nii palju tortidest, nagu see oleks Eesti kõige suurem väljakutse ja küsimus. See, et me räägime sellest konfliktist, probleemist, see on arusaadav. Siit tegelikult on ju väga palju vastuseid antud alates selle eskalatsiooni algusest kuni lõppvaatusteni välja.

Keskerakond on seisnud peaminister Jüri Ratasega eesotsas läbi mitme valitsuse kõigi Eesti elanike heaolu eest, kõigi elanike õiguste eest. On rünnatud siis neid sõnades või muul viisil mis tahes erakonna poolt või on see siis olnud ka opositsiooniaeg, kus Jüri Ratas oli riigikogu aseesimees.

Ma arvan, et kui vaadata ajalugu, kui vaadata Eesti meediapäringuid, siis Jüri Ratas ja keskerakond on võtnud sõna nii rahvusvähemuste kaitseks, nii naiste kaitseks, erinevate erialade, nagu õpetajad, kultuuritöötajad, arstid, kaitseks. Samamoodi loomulikult ka seksuaalvähemused, kõik Eesti elanikud.

Ja tegelikult minu jaoks selle kriisi kõige võib-olla olulisem sõnum oligi see, et Keskerakond ei ole vait siis, kui ta tunneb, et on vaja sekkuda. Keskerakond reageerib sellistes olukordades, peaminister Jüri Ratasega eesotsas, ja annab väga selgelt välja oma seisukoha, mis on ka valitsuse positsioon.

Ehk Eesti elanikud on selles vaates võrdsed, ei ole lubatud kedagi diskrimineerida, kedagi ülekohtuselt kohelda, on see sõnades, on see nii mõeldud või mitte mõeldud, seda võib igaüks pärast siis lugeda, tõlgendada, arutada.

Aga minu jaoks selle kriisi kõige olulisem sõnum oligi just nimelt see, et me ei vaata kõrvale, kui me näeme, et mis tahes vähemus on hädas, sest igaüks meist on mõne vähemuse osa, mõne vähemuse liige. Ja seda me kindlasti teeme ka edaspidi, järgmistes olukordades, on keskerakond opositsioonis koalitsioonis või mis tahes muus olukorras.

See on olnud erakonna tugev kandev joon läbi erinevate valitsuste ja läbi pikalt opositsioonis veedetud aja. Nii et seda ei saa küll, ma arvan, erakonnale ega erakonna esimehele mingil moel pahaks panna. Aitäh!

Mart Helme
Ja mina lisaks, et see kompromiss, mille me saavutasime, selle kompromissi teine pool on see, et mis tahes positsioonide kaitsmised ja esindamised ei saa välistada sõnavabadust ja meelsusvabadust.

Selles suhtes ma arvan, et see ka ajakirjanduses mittemõistmist leidnud suhtumine, kuidas, milleks oli vaja põhiseaduse kahte paragrahvi selles deklaratsioonis välja tuua – aga selleks oligi vaja, et näidata, et põhiseadus on mitmekülgne dokument, mis koosneb väga erinevatest paragrahvidest, mis annavad erinevaid õigusi ja erinevaid kohustusi.

Juhataja
Võtame järgmise küsimuse. Palun!

Madis Hindre, ERR raadiouudised
Küsin selle kohta, et eile Tanel Kiik rääkis Vikerraadios haigushüvitistest, sellest, kuidas põhimõtteline nõusolek nii tööandjate kui ka töötajate poolt on olemas, et võiks tööandja hüvitada haiguspäeva teisest viiendani, riik sealt edasi. Arto Aas ja Peep Peterson täna rääkisid, et põhimõtteliselt on hea mõte, mõned asjad on vaja täpsustada.


Aga ma kasutan siis võimalust, ma küsin koalitsioonipartnerite seisukohta ka. Ma saan aru, et täna seda ka valitsuses arutatakse õhtupoole ja on varem arutatud. Kas põhimõtteliselt ka koalitsioonipartnerite jaoks on selline lahendus hea? Ja kui veel päris nõus ei ole, siis mis need keerukohad seal on, mis veel lahendust vajavad?

Juhataja
Küsimus on siis täpselt kellele?

Madis Hindre, ERR raadiouudised
Tõnis Lukasele, Mart Helmele, aga kui Jüri Ratasel on mõtteid, siis miks mitte. Aitäh!

Tõnis Lukas
Jah, ma toetan seda, et vähemalt ajutiselt, kuni me selle kriisi seljatame, võiks olla erakondade vastutulek. Ja mul on hea meel, et tööandjad, kes lõpuks peavad selles hüvitises osalema ja suurel määral osalema, on nõus kiiremas korras inimestele hakata hüvitist maksma kui seni.

Nii et selles mõttes kokkulepe ühiskonnas on olemas ja Isamaa toetab seda.

Mart Helme
No seda teemat on tegelikult pikalt arutatud ja see on olnud kogu aeg seal ju nagu diskussiooni teema, kas nii või naa. No praegu mulle tundub, et see kompromiss jääb selle peale, mis on ka avalikkuses teada.

Ja samas me muidugi näeme ka – juba ajakirjanduse vahendusel oleme seda kuulnud-lugenud –, et juba otsitakse ka võimalusi, kuidas petta. Võib-olla me peame ka sellele aspektile natukene tähelepanu pöörama. Me arutame seda, aga põhimõttelist vastuseisu ei ole.

Jüri Ratas
Ma tänan rahvusringhäälingut, et ma tohin ka vastata. Aitäh!

Me kõik saame aru, et Eesti palgad ei ole kõige kõrgemad, ka Euroopas ei ole veel kõrgemad, see on realiteet. Mis tähendab seda, et kui inimene ei saa kas või ühe-kahe, rääkimata kolme päeva eest tasu, siis see on väga suur igakuise eelarve jaoks temale defitsiit või auk. Nii et nii nagu vastasid Tõnis ja Mart, jah, punkt üks, me arutame seda edasi. Ma arvan, et siin tuleb leida lahendus.

Ma olen selles mõttes päri, mida ütles Tõnis, et ma arvan, et see saab olema ajutine lahendus. Me ei saa öelda, et see nüüd nii jääb. On räägitud erinevatest ajaperioodidest, et on räägitud aastast, on räägitud väiksemast ajast. Eks seda tuleb arutada.

Aga ma arvan, et see annab väga palju seda võimalust, just töökohtadel, et vaadata ka täna seda, kus see kõige suurem nakatumine on. Sest ka terviseamet ütleb, et see on töökohtadel. Töökohad on kõige suurem probleem praegu meile. Ja midagi ei ole teha, see on inimlik. Inimene ütleb, et ma tunnen ennast haigena, aga ma lähen, sest ma saan palgas muidu tagasilöögi.

Nii et loomulikult ei tohi minna haigena tööle. Sümptomite esinemisel ei tohi minna tööle. Aga ma arvan, et ka siin on meie kohustus – no nagu üks valitsuse liige ütleb, selline hoolsuskohustus –, tegelikult proaktiivne samm teha. Ja ma arvan, et me püüame seda saavutada.

Juhataja
Sotsiaalminister soovis täpsustada.

Tanel Kiik
Jaa, ma olen nõus kõigega, mis koalitsioonikaaslased ütlesid. Loomulikult meil tulebki vaadata, et see lahendus oleks selles mõttes ühest küljest toimiv, inimeste suhtes õiglane, aga teisest küljest väldiks ka võimalikult palju kuritarvitamise riski, millele siseminister tähelepanu juhtis.

See on ka põhjus, miks me oleme just nimelt üsna kaua neid läbirääkimisi pidanud nii tööandjate kui ka ametiühingutega. Ma isiklikult olen korduvalt kohtunud, nüüd viimati oli esmaspäeval peaministri juures kolmepoolne nõupidamine samal teemal. Vahepeal on ka valitsuses seda arutatud.

Sest see süsteem on kehtinud 11 aastat. Ehk see ei ole kerge niimoodi lihtsalt n-ö nipsust muuta ja vaadata, mis saab. Kõik tuleb enne läbi arutada ja läbi rääkida, mis on see mõju tööhõivele, kindlasti inimeste tööalasele käitumisele ja tervisekäitumisele.

Ja loomulikult tuleb ka vaadata, mis on selle rahaline mõju ja kelle kanda see jääb. See muudatus, mida kirjeldasite, maksab umbes 15 miljonit eurot aastas. Väga loodan, et me selle kokku lepime. See on ka põhjus, miks me alates teisest päevast hüvitamisest räägime, et just nimelt see üks päev omavastutust jääks.

Lisaks teatavasti hüvitise määr on 70 protsenti ehk 30 protsenti jääb niikuinii ka igast järgnevast päevast inimese enda vastutusele, mis tähendab seda, et hiiglasuurt sellist kuritarvituse riski mina isiklikult siin ei näe. Kui me tõesti teeksime seda alates esimesest päevast või teeksime seda sajaprotsendilise määraga või muud seesugust, siis loomulikult see võimalus oleks suurem.

See on ka peamine põhjus, miks ka tööandjad on väljendanud selgelt seda seisukohta, et parimal juhul alates teisest päevast. Ja nad soovivad sellist ajutist katseperioodi, mida, nagu peaminister viitas, valitsus kindlasti just nimelt täna ka arutab, kasutades tööandjate sisendit ja ka ametiühingu sisendit arvesse võttes.

Sven Soiver, TV3
Mul on kultuuriteemaline küsimus kultuuriministrile ja peaministrile. Siseminister käis rahvakoosolekul ja ütles, et ERRilt võetakse maja ehituse raha ära. Kas siis võetakse või see jääb selliseks asjaks, mida poliitikud ikka rahvakohtumistel lubavad, aga mida pärast ei täideta?

Tõnis Lukas
Aitäh küsimuse eest! Valitsus on kokku leppinud ja kõik valitsuse osalised on selle kokkuleppe osapooled, et lähiaja suuremad kultuuriinvesteeringud on pandud ka eelarvestrateegiasse, esitatud niimoodi riigikogule teadmiseks, järgmist aastat puudutavad summad ka otsustamiseks. Ja juba sellel aastal rahvusringhäälingu hoone projekteerimine, ettevalmistustööd on tuge saanud.

Nii et see protsess liigub ja ma ei näe küll põhjust seda peatada.

Jüri Ratas
Aitäh! Kõigepealt ma tänan, härra Soiver, teid ja erameediat teie esinduse läbi, et tunnete muret ka rahvusringhäälingu pärast. See on tegelikult väga sümpaatne. Ja see ei ole üldse irooniaga öeldud. Ma arvan, et kokkuvõttes rahvusringhääling teeb väga suurt tööd ja palju laiemat tööd kui ainult see, et ta toodab oma telepilti ja annab uudiseid välja.

Jah, me oleme septembrikuus taas kord vaadanud riigi investeeringutele otsa. rahvusringhääling on kindlasti üks suurimaid investeeringuid. Kui vaadata siia kõrvale siseministeeriumi valdkonnas ja haridusvaldkonnas, siis on tegelikult rahvusringhääling üks suurimaid investeeringuid.

Me ei ole seda muutnud, meil ei ole seda plaanis muuta. Niisuguseid investeeringuid ei saa teha nii, et täna on ja homme ei ole. Need vajavad väga suurt eeltööd ja projekteerimist. Minu teada rahvusringhääling plaanib ka oma vara müüki, et katta tegelikult selle ehituse kulusid, nii et nii see seis on.

Mart Helme
Kuna ma olen üks osapool, siis kõigepealt väike täpsustus. Vaat, niimoodi ajakirjanduses asjad hakkavad oma elu elama.

See oli vastus küsimusele, kas on võimalik ka ERRi, mis rikub omaenda seadust ja rikub süstemaatiliselt oma seadust, tiražeerides kallutatud informatsiooni, olles ebaobjektiivne – me võime siin pikalt sel teemal rääkida ja ka vaielda loomulikult, ERRi ajakirjanikud muidugi leiavad, et neid püütakse suukorvistada –, aga see oli vastus, kuidas neid mõjutada saab. Ja vastus oli, et üks võimalus mõjutada on neilt raha ära võtta. Ma olen algusest peale kõikide nende eelarveläbirääkimiste jooksul olnud selle vastu, et rahvusringhäälingule selle uue maja ehitamiseks raha anda.

Ma ei ole tahtnud valitsuses tekitada sellel teemal väga suurt tüli. Ja olen seetõttu leppinud sellega, et ta on praegu nii. Nüüd viimase aja sündmused rahvusringhäälingu ümber on selle asja uuesti fookusesse toonud. Ja ma ütlen praegu selgituseks. Ma olen teinud ka ettepaneku varasemalt rahvusringhääling demonteerida ja kanalite kaupa erastada.

Miks me peame riigieelarvelise kuluna üleval üle 40-miljonilist kulu sellisele organisatsioonile? Mulle on see arusaamatu. Mulle on arusaamatu, miks riigil on vaja rohkemat kui ühte telekanalit ja ühte raadiokanalit. Miks meil on neid nii palju? Mul on see täiesti arusaamatu. Kulutame 44 miljonit, kui ma õigesti mäletan, Rahvusringhäälingu ülalpidamiseks.

Nüüd teine asi, see hoone neelab ka praegu arvestuste kohaselt 22 miljonit. See on juba 66 miljonit eurot. Kui ma tahan saada päästjatele-politseinikele palgatõusu, siis ma selle palgatõusu saaksin kogu riigi eelarvestrateegia jooksul mitmekordselt kaetud selle rahaga. Ja see oleks inimvara hoidmine, mitte raha valamine betooni.

Meil on inimvara vaja hoida. Meie inimesed lähevad ära, sest nad ei ole rahul nende palgatingimustega. Ja see on tõsine vaidluskoht, see ei ole lihtsalt kiusu koht, nagu seda nüüd püütakse ka jälle näidata, et väiklane kius ja kättemaks.

Mul ei ole mingit väiklast kiusu. Ma ei arva, et riigil on vaja pidada üleval sellist meediakontserni. Seda pole lihtsalt tarvis, sest selle lünga täidaksid ära erakanalid, ja väga edukalt. Riik säilitaks mingiteks mustadeks päevadeks ühe tele- ja ühe raadiokanali ja sellest täiesti piisaks. Ja selleks ei ole niisugust suurt maja vaja.

Aga me võime selle suure maja koos projektiga maha müüa. Tuleb eraettevõtja, kes ostab selle ära, ehitab selle maja üles ja paneb sinna sisse mingid kontorid või teeb muud. Siin on variandid. Ma tulen selle teemaga valitsusse uuesti.

Jüri Ratas
Jah, see, mis Mart ütleb, ega on olnud tõesti erinevaid arutelusid ka rahvusringhäälingu ümber, selle rahastuse ümber. See vastab tõele. Aga need arutelud pole otsusteni jõudnud. Otsus on täna see, et rahvusringhääling jätkab nii, nagu ta on, koos selle investeeringuga. Aga loomulikult valitsuse liikmel on alati õigus, kui me räägime ka eelarveläbirääkimistest, oma ettepanekutega tulla uuesti välja.

Ma veel kord ütlen, et suured investeeringud – me ei räägi hetkel siin, ma ei tea, miljonist või poolest, mis on ka suured rahad – tegelikult nõuavad just väga-väga pikka vaadet. Ma tahtsin öelda… Ma saan aru, et Tõnis vist tahab selle kohta öelda veel. Siis ma lõpetuseks ütleksin ühe mõtte veel. Tõnis.

Tõnis Lukas
Jah, see teema on palju laiem. Mul on hea meel, et see siin jutuks tuli. Sest asi pole ju ainult betoonis, asi on meie rahva üldises kestmises, just sellest plaanis, et meid on vähe, meie meediaruumis on vähe tegijaid, vähe jälgijaid. Meil peab olema mingi niisugune üksus, kes on võimeline panustama suuremalt, kellel on siis vastavad rollid, sest muidu lahustub see kultuur ju pisiasjadeks ära.

Väikseid ülekandeid ja meelelahutust ja muid asju, neid saavad kõik teha kõik kanalid. Aga kohustusi võtta saavad vähesed.

Rahvusringhääling igal rahval ongi selleks, et hoida seda kultuuri, keelt, et olla tegelikult see kese, kus ümber siis koondub ka ajakirjanike harimine, täienduskoolitamine, materjalide salvestamine, eesti kultuurile olulise pärandi digiteerimine ja muud niisugused asjad.

Meil peab olema see üksus. Kui me teda liiga nõrgestame, siis ta ei suuda lihtsalt seda rolli täita. Ja see on väga korvamatu kaotus eestikeelsele kultuuriruumile, sest eestikeelne ajakirjandus on eesti keele ja kultuuri säilimise jaoks fundamentaalne.

Ärkamisaeg algas väga paljugi ju ka ajakirjanduse kandel ja võib öelda, et ühiskond on pihustunud ja elu on hoopis teine, aga vundament ühiskonna püsimiseks on ikkagi sama – eestikeelne meediaruum oma kvaliteedis.

Me võistleme praegu noorte pärast, kes on võimelised väga jälgima kõike, mis tuleb ingliskeelsest, venekeelsest meediast ja igalt poolt. Kui me ei tee kvaliteetset telemaja, kust ka tulevikus saadetakse kvaliteetseid saateid, mis on atraktiivsed ka oma tehnoloogiliste võimalustega, siis lihtsalt me kaotame noore põlvkonna ja seega nad ei tarbi enam eestikeelset kultuuri.

Ma ei räägi, et teisi Eesti meediakanaleid poleks vaja, aga see on lihtsalt fundamentaalne eesti kultuuri jaoks, hoida seda keset koos. Ja lõpuks, noh, ütleme, võib-olla meetodeid on erinevaid.

Loomulikult, sisu üle võib alati vaielda. Aga minu meetod pedagoogina on ikkagi pigem see, et mitte lammutada laiali, vaid koolitada, harida ja panna panus professionaalsusele. Siis selliseid juhuslikke vigu ja ebaprofessionaalset kallutatust ei saaks olla.

Ja järgmine aasta on meil… Ütleme, sellega tegelevad põhiliselt praegu meediakanalid, kultuuriministeeriumiga koostöös, et raamistada, milles see seisneb. Aga on plaanis välja kuulutada järgmine aasta kui hea ajakirjanduse aasta Eestis, mis tähendabki panustamist ajakirjanike liidu tegevusse, et tunnustada minu meelest teda kui loomeliitu, näiteks, ja muudesse sellistesse asjadesse, et ajakirjandus loomevaldkonnana oleks atraktiivne, populaarne ja et sinna läheks tugevad tegijad. Aitäh!

Juhataja
Võtame ühe viimase küsimuse kiirelt veel.

Tiina Jaakson, "Aktuaalne kaamera"
Jüri Ratas, kas te võiksite veel selgitada, milline on selle abielu rahvaküsitluse õiguslik tagajärg teie hinnangul? Kas juhul, kui näiteks rahvas leiaks, et abielu on ikkagi mehe ja naise vahel, siis riigikogul on näiteks tulevikus õigus pöörduda tagasi muutma perekonnaseadust? Mis teie hinnang on?

Jüri Ratas
Jaa, aitäh! Ma jään siin oma vastuses selle hinnangu juurde, mida on öelnud tegelikult õiguskantsler välja oma kirjavahetuses peapiiskopiga, kus ta on öelnud seda, et kui soovitakse seda positsiooni muuta, siis saab teha ju läbi rahvahääletuse.

Nüüd, ma tahtsin tegelikult lõpetuseks öelda seda, et 950, 251, 188 ja 82 – need on viimase 24 tunni nakatumisarvud. Leedu – 950, Läti – 251, Eesti – 82 ja Soome – 98. Tegelikult see olukord läheb iga päevaga järjest raskemaks ja järjest keerulisemaks.

Ja tulles nüüd kogu selle tordi ja igasuguste muude teemade kõrvalt siia minu arvates kõige olulisema teema juurde, siis ma ütlen nii, nagu ma olen algusest peale rääkinud, et Jüri Ratas on peaminister kõikidele Eesti inimestele ja ma lähtun sellest ka täna, hoolimata sellest, mis keegi minust arvab. Aga ma arvan, et sellist austust ja leppimist, armastust ja turvatunnet on tegelikult meil kõigil siin ühiskonnas vaja, kõigil inimestel, tervel ühiskonnal, eriti hetkel, kus on tõesti väga keerulised numbrid, väga suured numbrid, mis tulevad mitte meist kaugelt, vaid meile väga lähedalt. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Sellega on pressikonverents lõppenud.
 

Valitsuse pressikonverents

-