Valitsuse pressikonverentsi stenogramm, 30. oktoober 2008

30.10.2008 | 18:05

Uudis
    • Jaga

Vabariigi Valitsuse pressikonverents
Neljapäev, 30. oktoober 2008. a

Juhataja Liina Lepik
Tere, head ajakirjanikud! Valitsuse istung oli pikk ja peamistest punktidest räägib härra peaminister, palun.

Andrus Ansip
Aitäh! Valitsus kiitis heaks kasutusvaldusesse maa omandamise seaduse eelnõu, mis annab põllumeestele õiguse omandada maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maid, sellest räägib meile Jaanus Tamkivi. Samuti sai heaks kiidetud karistusseadustikuga seotud eelnõud, sellest räägib Rein Lang. Valitsus toetas Albaania ja Horvaatia NATOga ühinemist käsitlevat eelnõu, saatis selle heakskiitmiseks Riigikogusse, sellest räägib Urmas Paet.

Valitsus otsustas teha töötukassa nõukogule ettepaneku esitada 15. novembriks uus ettepanek tuleva aasta töötuskindlustusmakse määrade kohta.

Teatavasti üks kord on valitsus juba ettepaneku teinud tõsta töötuskindlustusmakse määrad endisele tasemele, s.o siis 0,5% ja 1.0%, aga kassa nõukogu on arvanud, et selleks pole vajadust. Valitsus nüüd põhjendab veelkord oma seisukohta, miks tuleks maksemäärasid tõsta endisele tasemele.

Minu isiklik veendumus on küll selline, et me ei tohiks olla liiga optimistlikud, vaadata tulevikku läbi roosade prillide. Praegu on meil tööpuudus II kvartalis vabariigi ajaloo miinimum tasemel, aga meenutagem, et aastal 2000 oli Eestis tööpuudus 14,3%, siis teise kvartali 4,0% vastu.

Kui mõelda sellele, et kinnisvarabuum on praeguseks Eestis läbi, kuid viimase kolme aasta jooksul on meil ehitajate arv praktiliselt kahekordistunud. Eestis on praegu 84 tuhat ehitajat, kuid tellimusi enam ei ole. Võib arvata, et väga paljud ehitajad peavad omale uue töökoha otsima - vaevalt, et see ilma töötukassa abita alati õnnestub. Seega on meil palve töötukassa nõukogule, et nad veelkord kaaluksid oma otsust.

Valitsus sai täna ülevaate ka stabiliseerimisreservis olevatest vahenditest, see on korraline ülevaade. Praegu on reservis turuväärtuses, stabiliseerimisreservis siis, 6,99 miljardit krooni - 10 miljonit puudu 7 miljardist.

Kuna stabiliseerimisreservi vahendid on paigutatud konservatiivselt, mitte küll väga suure tootlusega võlakirjadesse, kuid see-eest kindlatesse võlakirjadesse ja seejuures ka kiirelt rahaks pööratavatesse võlakirjadesse ehk siis likviidsetesse võlakirjadesse, siis tavaliselt tootlus väga hea ei ole.

Praegu, seoses ülemaailmse finantskriisiga, on usaldus pankade vahel kadunud. Seevastu pankadel raha on ja raha peab teenima raha. Seetõttu paigutatakse raha võlakirjadesse, riikide valitsuste võlakirjadesse - nii nagu meil Eestiski paigutatud on. Tootlus on seetõttu suurem, sest nõudlus nende võlakirjade järgi on tõusnud. Meil on hästi läinud - viimase kvartaliga 350 miljonit krooni juurde tulnud vahendeid.

Valitsus otsustas premeerida Eesti Kunstimuuseumi KUMU Euroopa Muuseumi tiitli saamise puhul 800 tuhande krooniga, kuna muuseum on oma valdkonnas kõrgeima tunnustuse kaudu tutvustanud Eesti kultuuri Euroopas.

Olümpiamängude puhul anname oma olümpiavõitjatele valitsuse poolt preemiaid. Eelmine aasta andsime Grammy auhinna võitjatele valitsuse poolt preemiaid.

Me leiame, et see on kultuuri valdkonnas väga suur saavutus ja seetõttu valitsus üksmeelselt otsustas premeerida kunstimuuseumi peret 800 tuhande krooniga.

Minu poolt kõik.

Juhataja
Aitäh! Nüüd sõna justiitsministrile.

Rein Lang
Tervist! Toodame parlamendile diskussiooni objekte. Täna valitsus lähetas parlamendi poole teele karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku ja vangistusseaduse muutmise seaduse eelnõu - ilus pealkiri, aga äraseletatult on kaks olulist asja. Kaks uut mittekaristuslikku meedet nende suhtes, kes on ohtlikud.

Esiteks: karistusjärgne käitumiskontroll nüüd ka nende isikute suhtes, kes on täies mahus oma karistuse ära kandnud, päevast päevani. Tänane õigusruum ei võimalda käitumiskontrolli rakendada nende isikute suhtes.

Ja ka karistusjärgne kinnipidamine, mis tähendab seda, et kohus võib otsust tehes otsustada, et näiteks isikuvastase kuriteo eest või seksuaalkuriteo eest määratakse seitse aastat vabaduskaotust, kuid isiku suhtes võib selle aja ärakandmise järel rakendada karistusjärgset kinnipidamist, kui ta on edasi ohtlik. Perioodiliselt kohus hindab seda, kas ta on ohtlik või mitte ja langetab vastava otsuse, kas on võimalik teda vabadusse lasta või mitte.

See on ka õigusteadlaste hulgas väga suur diskussiooniobjekt tänasel päeval ja mitte ainult Eestis, kus siin kaks lugupeetud professorit Eesti Päevalehes omavahel kokku võtsid, vaid ka laiemalt, Euroopas tervikuna.

Sellised meetmed on olemas näiteks Saksamaal. Tegelikult on ta olemas ka Suurbritannias, sest Suurbritannias määratakse ülikergekäeliselt eluaegseid vanglakaristusi. Eluaegsete vangide hulk Suurbritannias on kolossaalselt suur võrreldes kõigi teiste maadega. Aga seal tähendab see seda, et juba 5 või 6 või 7 aasta pärast saab hakata taotlema vanglast vabastamist, mida meil ei ole.

Ma loodan, et see peaks ühiskonna turvatunnet tervikuna tõstma, kui parlament sellist lähenemist aktsepteerib ja ma väga loodan, et ta seda ka teeb. Nii et vaatame, mis sellest vaidlusest edasi saab.

Juhataja
Aitäh! Ka keskkonnaministril oli täna üks seaduse eelnõu valitsuses.

Jaanus Tamkivi
Lugupeetud ajakirjanikud! Keskkonnaministeeriumi poolt oli selline seaduse eelnõu, nagu maareformi käigus kasutusvaldusesse antud maa omandamise seadus.

Selle seaduse tekitamine tulenes maareformi seadusest, mis ütles, et see tuleb reguleerida eraldi seadusega ja nüüd on see seaduse eelnõu siis valmis, valitsus otsustas ta saata Riigikogule arutamiseks.

Seaduse eelnõu pakub väga suurt huvi meie põllumeestele, kes on seda seadust ammugi juba tegelikult oodanud, selleks et saada selgust, kuidas käitutakse nende põllumeestega, kellel on kasutusvalduse lepingud riigimaal.

Neid lepinguid on iseenesest, kui võtta kokku, siis koguseliselt 45 tuhat hektarit. Kui võtta see turuväärtus täna, siis see väärtus on kusagil pisut rohkem kui 1 miljard krooni. Nii et selles mõttes on ka siin rahalised väärtused päris suured.

Seaduse eelnõu ütleb seda, et need põllumehed, kes on maad kasutanud sihtotstarbeliselt, endiselt tegelevad põllumajandustootmisega ja ei ole seda maad edasi andnud kasutamiseks kolmandatele isikutele, juhul kui nad teevad õigel ajal avalduse, siis nendel on võimalik see maa omandada ilma oksjonita hariliku väärtuse alusel.

Harilik väärtus tähendab sisuliselt maa turuhinda sellel hetkel ja selle määrab maa-amet, juhul kui vastavaks tehinguks läheb. Nii et turuhinna alusel ilma oksjonita on võimalik põllumeestel seda maad omandada ja nad peavad selle raha pärast selle tehingu sõlmimist tasuma riigikassase kahe kuu jooksul.

See seaduse eelnõu pakub põllumeestele huvi sellepärast, et kui maad on sihtotstarbeliselt kasutatud, siis selle maa sihtotstarbeline kasutamine ka säilib - see on ka tegelikult riigi huvi.

Loodetavasti kasutusvalduse mehhanism - mis kunagi võeti kasutusele selletõttu, et seda maad saaksid põllumehed kasutada, kuigi vahendeid nende maade omandamiseks ei olnud – küllap see aeg hakkab nüüd ümber saama. Normaalne oleks see kui põllumehed, kes oma tootmist arendavad, oleksid ka selle maa omanikud, sinna on see protsess suunatud.

Üldiselt ütleb ka see seaduse eelnõu seda, et nende kasutusvalduse lepingute sõlmimine lõpetatakse hiljemalt 2009. aasta 1. juuniks. Nii et selles osas toimub siin suhteliselt kiire lõppmäng. Kasutusvalduse lepingute sõlmimine üldiselt lõpetatakse ja need suhted lähevad maaomanike tasandile, selles mõttes see mehhanism sellisel kujul tegelikult kaob.

See oli lühidalt öeldes kõik ja loodame seda, et Riigikogu kiidab selle seaduse eelnõu siis pärast arutelu ka heaks. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Ja nii, nagu peaminister ütles, tegi valitsus täna ka ühe välispoliitilise olulise otsuse, sõna siis välisministrile.

Urmas Paet
Aitäh ja tere keskpäeva minu poolt ka! Jah, valitsus täna otsustas igati kaas aidata NATO kuuendale laienemisvoorule ehk siis otsustas saata parlamenti ratifitseerimiseks Albaania ja Horvaatia ühinemist käsitleva Põhja-Atlandi lepingu protokollide heakskiitmise seaduse eelnõu.

Nimelt aprillis, kui toimus viimane NATO tippkohtumine, otsustati esitada liitumiskutse Horvaatiale ja Albaaniale, kellest võiksid saada kaks järgmist liikmesriiki, millega NATO liikmete arv kasvaks 28-ni.

Selleks, et Horvaatia ja Albaania saaksid NATO liikmeteks, on vaja, et kõik senised liikmesriigid ratifitseeriksid Albaania ja Horvaatia kutsumise ja vastuvõtmise NATOsse. Praeguseks on teinud seda 8 riiki, kes on ratifitseerinud.

See protsess ka meil nüüd Riigikogu tasandil jätkub. Ma loodan, et ehk veel enne aasta lõppu ka meie parlament otsustab heaks kiita Albaania ja Horvaatia NATOsse võtmise.

Loodetavasti kogu see protseduur, kõik ratifitseerimised saavad toimuma enne järgmise aasta NATO juubeli tippkohtumist järgmisel kevadel ehk siis ka selleks ajaks Horvaatiast ja Albaaniast saavad uued NATO liikmesriigid.

Kui vaadata, mis Eestile otseselt kaasneb selle otsusega, siis kaasneb see, et vastavalt Põhja-Atlandi lepingu 5. artiklile tekib ka Eestil kohustus relvastatud ründe korral Albaaniale ja Horvaatiale ka neid riike kaitsta. Loomulikult nendel riikidel tekib samasugune kohustus kõigi ülejäänud NATO liikmete suhtes.

Kui vaadata Albaania ja Horvaatia arenguid ja edusamme viimastel aastatel, siis on need olnud head. Mõlemad riigid on liikumas 2%lise sisemajanduse kogutoodangu panustamise poole kaitsekulutustesse. Mõlemas riigis on käimas väga ulatuslik kaitseväe reform, mille eesmärk on üleminek lähema paari aasta jooksul kutselisele kaitseväele ehk siis loobumine ajateenistusest. Nii et mõlemad riigid lähema kahe aasta jooksul peaksid selleni ka jõudma.

Oleks ka hea meel, kui Makedoonial õnnestub võimalikult kiiresti lõpetada Kreekaga nimevaidlus ja ka Makedoonia saaks jätkata liitumisprotsessi NATOga. Mäletatavasti kevadel olid kõik muud küsimused Makedoonia puhul lahendatud, ainukeseks probleemiks oli nimevaidlus Kreekaga, mistõttu Makedoonia ei saanud kevadel kutset. Loodetavasti võiks see siiski ikkagi nähtavas tulevikus toimuda.

Detsembris on tulemas ka NATO välisministrite kohtumine, kus ühe kõige olulisema teemana on kõne all liikmelisuse tegevuskava ehk MAPi perspektiiv Gruusiale ja Ukrainale.

Siin teatavasti Eesti positsioon on see, et need riigid võiksid liikmelisuse tegevuskava saada, arvestades, et see veel ei ole liikmelisus.

See sama Albaania, kelle vastuvõttu me praegu arutame ja parlament siis loodetavasti selle ka ratifitseerib, oli liikmelisuse tegevuskava staatuses 9 aastat. Nii et see annab ka sellise ajahorisondi.

Meie seisukohalt võiks ikka Gruusia ja Ukraina MAPi saada, kuid selge on see, et on täna terve rida NATO liikmesriike, kes arvavad jätkuvalt, et see on veel vara.

Mul on hea meel, et Eesti on praegu NATO tugevuse kasvule ja kuuendale laiendamisvoorule igati kaasa aitamas. Aitäh!

Juhataja
Aitäh! Nüüd küsimuste kord. Palun mikrofon, oma kanali nimi ja küsimus.

Raimo Poom, Eesti Päevaleht.
Küsimus on justiitsministrile, võib-olla peaminister aitab ka. Täna hommikul lugesime Valga maavalitseja Tra¹anovi kohtuasja korruptsiooni osas, mis kuulutati kohtus kinniseks. Samast teatest lugesin seda, et prokurör ei teinud isegi katset niivõrd suurt avalikku huvi pälvivat asja Valga kohtul kaaluda avaliku huvi ülekaalumist seal ärisaladustest jne. Kas te arvate, et kõrgetasemelist korruptsiooni käsitlev kaasus peaks olema kohtus lihtsalt kinniseks kuulutatud?

Rein Lang
Esiteks on see kohtuniku otsus ja see on kohtuniku suveräänne otsus, millesse sekkuda ei ole võimalik. Ei oska ka kommenteerida seda, miks prokurör ei protestinud kaitsja vastavat taotlust. Ei tegele konkreetse asjaga.

Viimasel ajal on kahetsusväärselt, muide, sagenenud juhtumid, kus kohtunikud on kohtuprotsesse tunnistanud kinniseks, sellel põhjusel, et meediakajastused konkreetsetest kohtuasjadest on olnud täiesti valed, tendentslikud, inimesed pole aru saanud, mida nad kajastavad.

Nii et eks siis ka ajakirjanduse enda tegevus on tinginud niisuguseid otsuseid kohtunike poolt. Ega siin ei oska rohkem midagi ütelda.

Juhataja
Aitäh! Järgmine küsimus, palun. Andres.

Andres Einman, BNS
Ka ühe tänase ajaleheartikli kohta. Täna kirjutas Eesti Ekspress, et kahtlased maade vahetuse tehingud said alguse Reformierakonnast ja ka esimesed sellised tehingud olid Reformierakonnaga seotud inimestega. Kuidas kommenteerite, olete kuulnud sellest midagi?

Juhataja
Kellele küsimus oli? Küsimus peaministrile.

Andrus Ansip
Maadevahetuse tehingud eeldatavalt on olnud kõik seaduslikud, välja arvatud need, mille puhul kahtlustatakse ebaseaduslikkust. Ja kindlasti ei saa asuda seisukohale, et absoluutselt kõik maadevahetuse tehingud, mis on tehtud seaduse järgi, on Eesti õiguskorra vastased. Seda kindlasti mitte.

Mulle ei meeldi see hüsteeriline foon, mis praegu tegelikult avalikkuses valitseb, et maade vahetus, see peaks olema a priori ebaseaduslik tegevus, kaugeltki mitte.

Minu arusaamist mööda parlament seadustas maade vahetused lootuses kaitsta paremini väärtuslikke objekte selliselt, et need objektid tuleksid vahetustehingute kaudu riigi omandusse, mis senini olid eraomanike kätes.

Olen veendunud, et kui ostmine on seaduslik, aktsepteeritud tegevus ühiskonnas, müümine on seaduslik tegevus, täiesti aktsepteeritud tegevus ühiskonnas, siis universaalse ekvivalendi ehk raha alusel vahetamine peaks olema täpselt sama seaduslik ja aktsepteeritav. Põhimõtteliselt öelda, et: „osta võib, müüa võib, aga vahetada, näed, mitte kuidagi ei või,“ on minu meelest lihtsalt tobe.

Juhataja
Keskkonnaminister kommenteerib.

Jaanus Tamkivi
Aitäh! Ma lihtsalt kommenteerin ajalugu natuke juurde. See oli aasta 97, kui looduskaitse seadusesse vastav muudatus tehti Riigikogus.

Selle asja mõte looduskaitsjate poolt tollel hetkel oli tõepoolest selles mõttes õilis, et kui on näha, et maatükil on looduskaitselised väärtused ja oleks võimalik inimesele pakkuda sealt kõrvalt või lähikonnast või siis sellest maakonnast analoogilist maad vastu, siis võiks olla see üks võimalus, kuidas seda olukorda ära lahendada.

Paraku muidugi, nii nagu teinekord juhtub, see protsess kujunes selliseks, nagu ta kujunes. Seda ei osanud keegi ette näha, et sellised probleemid tekivad ja tõepoolest tunnistame seda siin ka omavahel ju, et eks see tagantjärele tarkus teinekord tõepoolest on täppisteadus.

Täna me oleme sellevõrra targemad, et see skeem, seda on võimalik ära kasutada ka teistel eesmärkidel, kui teda tol hetkel mõeldi. Nüüd on siis asi viidud puhtalt rahalistele alustele, riik on valmis neid maid tagasi ostma raha eest ja selletõttu peaks siis selline ohtlik olukord olema likvideeritud, ütleme nii.

Andrus Ansip
Kusjuures olgu lisatud, et ega raha ei ole ja tagasi ei osteta. Nii et niipalju see protsess siis praegu edeneb.

Juhataja
Järgmine küsimus. Palun, Mart.

Mart Linnart, Aktuaalne Kaamera
Täna kabineti istungil peaks arutatama võimalikku programmi, kuidas suurendada Eesti kodakondsust võtvate mittekodanike arvu. Kas usute, et tegelikult võiks niisugune infovahetuse parandamine ja ütleme, reklaamimine, seda protsessi oluliselt suurendada?

Ja teiseks, kas julgeolekupoliitiliselt on väga suur vahe, kas Eestis on sada tuhat Vene kodanikku või kakssada tuhat Vene kodanikku? Paluks peaminister ja välisminister. Aitäh!

Urmas Paet
Aitäh küsimuse eest! Jah, see arutelu on kabinetis ees, nii et selle tulemusi on hetkel pisut ennatlik kommenteerida. Ma võin öelda siin ainult oma kogemusest ja arusaamast lähtuvalt, kõigepealt mis puudutab määratlemata kodakondsusega inimeste küsimust.

Minu isiklik kogemus kohtumistest paljude, ka vene õppekeelega koolidest, ka peamiselt venelastest koosnevate töökollektiivide esindajatega on olnud see, et üllatus-üllatus, ikkagi on selline olukord, kus liiga palju inimesi ei ole ikkagi kursis täpselt sellega, mis moel on võimalik Eesti kodakondsust saada näiteks noortel inimestel.

Siin samas Tallinnas oli mul kohtumine ühe nn Vene eliitkooli gümnasistidega. Kui ma neilt küsisin, kui paljudel teil on Eesti kodakondsus, siis oli see umbes pool sellest seltskonnast. Kui ma edasi küsisin, miks teil ei ole siis, et noortel inimestel on ju väga lihtne kodakondust saada - kuni 15-aasta vanuseni on piisanud ainult sellest, kui vanem esitab vastava avalduse ja samuti hiljem on võimalus ühildada kodakondsuseksam koolilõpueksamitega - siis suur osa nendest inimestest tegi mulle suured silmad ja ütles, et nad pole kuulnudki sellest võimalusest.

Ehk siis kindlasti üks asja pool peaks olema see, et mitte kellelgi ei tohiks tänases Eestis olla oma kodakondsus määratlemata või kodakondsusvalik tegemata sellepärast, et ta lihtsalt ei tea, kuidas on see võimalik ka näiteks noortel inimestel lihtsamalt kui tavakord ette näeb.

Nii et tõepoolest ma usun sellesse infovälja parandamisse. Ennekõike puudutab see tööd noorte inimestega, tööd koolides. Ka selgitust vanematele, kui neil sünnivad lapsed, mismoodi on lihtsamalt võimalik lastel ja noortel kodakondsust saada, et siis mitte pärast teha endale etteheiteid, et kodakondsusega inimeste arv on väiksem kui ta võiks olla, lihtsalt seepärast, et kõik pole seda infot kätte saanud.

Kindlasti on siin ka palju ruumi koolide ühiskonnaõpetuse tundide jaoks. Kui kodust seda infot ei saa, siis kindlasti võiks olla kool see, kes just noortele inimestele viib selle teabe kohale.

Mis puudutab küsimust laiemalt, siis ma olen veendunud, et kodakondsuse valiku küsimus muidugi on päeva lõpuks igaühe enda arusaamade ja südametunnistuse ja väärtushinnangute küsimus. Vägisi kellelegi mingit kodakondsust anda ei saa ja ega seda ka keegi ei kavatse.

Nii et mis puudutab julgeolekupoliitilist olukorda, siis ma olen küsimusega selles osas nõus, et tegelikult ei ole suurt vahet, kas meil on siin Vene kodanikke 100 tuhat, 120 tuhat või 200 tuhat, sest võimalikud eri arusaamad, kohati võib-olla ka meie meelest mingisugused mitte päris adekvaatsed arusaamad mõningatest asjadest tulenevad mitte sellest, mis pass on sul taskus, vaid ikkagi ennekõike sellest, millises infoväljas sa elad: millist analüüsi sa sellest teed, kui palju sa üldse teed ise analüüsi ja oled valmis kriitiliselt hindama seda, mida sa ühelt või teiselt allikalt kuuled. Nii et paljalt passi kaane värvi järgi kindlasti mitte midagi ei muutu.

Selles osas ka täna avaldati ühe uuringu tulemused, kus on mõnevõrra kirjeldatud näiteks nende inimeste arusaamu ja hoiakuid, kellel ei ole Eesti kodakondsust. Minu jaoks kindlasti see protsent nendest inimestest, kes tegelikult ei peagi Eestit oma koduks või endale oluliseks, oli kurvastavalt suur. Nagu ikka öeldakse, ega vägisi armsaks ei saa, nii et eks see on selline pikaajalisem protsess. Kümme aastat, isegi kakskümmend aastat ei ole piisav selleks, et väärtushinnanguid väga põhjalikult ja sajaprotsendiliselt muuta.

Samas ma arvan, et teiselt poolt, ega ka hädaldada ei ole midagi, kui vaadata seda, milline see areng Eestis on olnud selle 17 aasta jooksul. Kui vaadata neid võimalusi, mis täna on kõikidest rahvustest Eesti elanikel, siis ma arvan, et ilmselt ka venelaste jaoks on täna Eesti parim paik maailmas, kus elada - kui vaadata kõiki õigusi ja võimalusi.

Nii et selles osas, tulles tagasi küsimuse juurde, siis jah, loomulikult Eesti ametivõimud, valitsus, kõikvõimalikud muud organisatsioonid peavad tegema selle maksimumi, mida saab teha, ennekõike adekvaatse info viimiseni inimesteni, aga päeva lõpuks on see inimeste vaba valik ja otsus. Nii et seda ei saa keegi peale sundida.

Lihtsalt, et sellele otsustamisele kaasa aidata, et see otsus tehtaks siis nö maksimaalse informatsiooni tingimustes, see on üks tänaste seaduste raames tegutsemise võimalus, mida ma arvan, ei ole täna veel täiesti ära kasutatud.

Andrus Ansip
Raske on midagi Urmas Paeti seisukohtadele lisada. Muidugi meeldiks ka mulle, et kõik Eestimaa elanikud peaksid Eestit oma koduks ja armastaksid oma kodu, oleksid Eesti patrioodid.

Minu meelest on eelkõige nende inimeste huvides, kes pole praeguseks oma kodakondsust määratlenud, valida just Eesti kodakondsus, kuna Eesti riigil on oma kodanike suhtes suuremad kohustused ja ka Eesti Vabariigi kodanikel on oma riigi suhtes suuremad õigused.

Meenutagem kas või eilset Ameerika Ühendriikide sisejulgeolekuministri Eestis külaskäiku ja toodud sõnumit, Eesti Vabariigi kodanikele saab olema Ühendriikidesse minek viisavaba, paraku määratlemata kodakondsusega isikud peavad endiselt taotlema viisat.

Juhataja
Aitäh! Järgmine küsimus, palun.

Üllar Luup, Kanal 2
Härra Ansip, mida te arvate nendest ärimeestest, kes pakuvad välja, et valitsuses peaks tegema remonti ja mõned tahavad, ma pean Tiit Vähi silmas, pakuvad, et te tagasi astuksite, et Paet oleks väga hea peaminister.

Andrus Ansip
Kindlasti oleks Paet väga hea peaminister, aga …

Urmas Paet
Kui te korra mind mainite, siis ma kõigepealt ütlen, et lugege ikka seda mõtteavaldust täpsemini, et need, kes head peaministri kandidaadid olid, need olid küll ühed teised nimed. Nii et …

Andrus Ansip
Aga tema oli „käib kah“. Minu meelest on ta päris hea peaministri kandidaat. Aga jah, eks sellised ettepanekud, on teretulnud ja hea, kui inimesed mõtlevad kaasa ka valitsuse asjadele.

Tiit Vähile ma soovitaksin eelkõige tegelda oma sadamate asjadega. Saagu oma muredest jagu, ärgu pidagu peaministrit nii võimsaks inimeseks, kelle iga sõna võib tema äri tuksi keerata. Aga just nii on ta sõnastanud oma ebaedu. Tema järgi Ansip on öelnud, et „transiiti pole meile vaja“ ja näe, läkski kohe tema äri aia taha.

Ma ei soovitaks tal alahinnata ka meie naaberriigi juhte. Soovitaks tal rohkem tõsiselt võtta ka peaminister Putinit ja tema öeldut. Ühes Maalehes minu meelest Tiit Vähi ütles küllalt otsesõnu, kuid mitte just nimeliselt Putinit nimetamata, et naaberriigi peaminister ehk siis endine president on rumal, kui ta arvab, et Venemaa võib oma kaubad tulevikus lähetada ainult läbi Venemaa sadamate.

Ma siiski usun, et Venemaa juhtidel on tõsi taga, kui nad on kümneid miljardeid investeerinud Ustluga, Primorski sadamate arendamisse. Küllap nad ikka kavatsevad neid miljardeid seal sadamates ka kasutada selleks, et oma kaupa transportida läbi oma sadamate. Siin mingisugused isiklikud sõbrasuhted või paremad riikide vahelised suhted suurt abiks ei tule.

Olgu veel meelde tuletatud Tiit Vähile ja teistele, kes kangesti taga nutavad kaotsiläinud Venemaa ärisid, et praegu on Eestis viimase aasta jooksul näiteks Eesti eksport Venemaale olulisel määral kasvanud, märksa kiiremini kasvanud kui Eesti eksport teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse.

Venemaa ekspordi osatähtsus Eesti koguekspordis moodustab praegu juba 12% ja kui nüüd võrdluseks tuua Soome, keda meile tihti eeskujuks tuuakse, siis Soome Venemaa ekspordi osatähtsus on vaid 10% kogu ekspordist.

Urmas Paet
Kui ma võin kaks sõna siia veel lisada, siis kõigepealt, mis puudutab kaubavahetust Venemaaga ja poliitiliste suhete mõju majandussuhetele, mis ju tegelikult on ka mõnedele Eesti ettevõtjatele probleem arusaadavalt, siis me oleme korduvalt öelnud seda, et ega meil ei ole midagi selle vastu, et meil oleksid heanaaberlikud suhted kõigi naabritega, sealhulgas Venemaaga.

Tegelikult täna see, kas ja kui palju Venemaa poliitilised arusaamad mõjutavad suhtumist majandusse ja kaubavahetusse ja majanduskoostöösse Eestiga, on paraku ikkagi ennekõike Vene poliitikute otsustada. Nii et siin ei ole väga palju või peaaegu üldse asju, mida me saaks väga teha.

Mis puudutab kaubavahetust ida poole, siis paar nädalat tagasi Kasahstanis visiidil viibides selgus, et Kasahstani huvi näiteks Eesti kui transiidikanali järgi on väga suur, sama nii Sillamäe kui Tallinna sadama vastu on see huvi suur. Ja Kasahstaniga meil, muuseas, on ka poliitilised suhted väga head. Kuid hoolimata sellest, kuna see raudteetransiit liigub ju läbi Venemaa, siis paraku jälle poliitilised mõjutused on ka sealt tunda, kuidas tehakse Venemaa poolt takistusi näiteks Kasahstani transiidile Eestisse. Selles mõttes ei näe ma palju neid võimalusi, mida Eesti saaks teha rohkem, et need majandussuhted kuidagi õitsele puhkeksid.

Ma meenutan ka umbes aasta-tagust aega, kui Eesti valitsus otsustas, tegelikult vastu tulles Vene poole ettepanekutele, luua omalt poolt kõik tingimused selleks, et Eesti-Vene valitsuste vaheline komisjon saaks tööd alustada. Me oleme heaks kiitnud Eesti poolt ka majanduskoostöö kokkuleppe Venemaaga, mitte midagi sealt poolt pole vastu juhtunud sellele. Nii et tegelikult see on see taust ja foon.

Ja mis puudutab seda, et ühele inimesele meeldib üks võimalik peaminister ja teisele teine, siis ega siin ei maksaks ka kuidagi väga erutuda sellest. Kui vaadata Eesti erakondade toetust, nii nagu igas demokraatlikus riigis kohane, siis ma kujutan ette küll, et näiteks need inimesed, kes aastast-aastasse toetavad Keskerakonda, no nemad tahaksid ilmselt näha selle partei juhti peaministrina ja kindlasti Sotsiaaldemokraatide toetajad tahaksid näha oma partei juhti jne, jne, nii et selles mõttes ilmselt siis ka Tiit Vähi ja mõned teised on mõne teise partei toetajad ja kindlasti leiab veel tuhandeid inimesi, kes tahaksid oma parteijuhti näha peaministrina.

Selles osas, et tuua välja üks või teine inimene mõne teise partei elektoraadist ja öelda, et tema tahaks peaministri vahetust, on natuke ebaproportsionaalne. Sama palju võiks tuua esile siis ka kõik teised inimesed teiste parteide toetajate seast, kes tahaksid oma nö poliitilist eeskuju või poliitilist juhti sellel kohal näha. See on normaalne, et erinevate parteide toetajatel ongi erinevad nägemused sellest, kes peaks olema valitsuses ja kes peaks olema valitsusjuht.

Valitsus ikkagi päeva lõpuks tekib selle tegevuse tulemusena või selle koostöö tulemusena, mis parlamendis on võimalik ja millist arvamust on Eesti inimesed valimistel avaldanud. Nii et eks neid subjektiivseid maitse eelistusi on ikka, aga ma arvan, et ei peaks ka neile siis nüüd nii tohutult tähelepanu pöörama.

Andrus Ansip
Ma siiski selle õitsemisse puhkemise kohta ütleks ka oma arvamuse. Nagu ma juba ütlesin, Venemaa ja Eesti vahelised suhted ärilises mõttes on praegu märksa rohkem õitsevamad kui näiteks Soome ja Venemaa vahelised ärilised suhted.

Ma pigem kutsuksin üles meie ettevõtjaid mõtlema, kui suuri riske nad tahavad võtta. Liiga suur panustamine ühele riigile ilmselt ei ole kõige riskivabam ja seda enam, et me näeme, et riskid selles riigis, millest praegu jutt käib, on äri tegemise jaoks olnud kaunis suured.

Juhataja
Aitäh! Järgmine küsimus.

Anneli Rõigas
Küsimus on peaministrile. Mu inglise kolleeg palus teilt küsida, ta oli suures segaduses seoses selle kvaliteedimärgiga, mis siin Balti rahvastele jagatakse. Kas te tõesti mõtlete seda, et viisavabadus Ameerikaga on mingisugune kvaliteedimärk Eestile, nagu te eile ütlesite? Oli see sõnavääratus? Ja see inglise kolleeg, kes küsida palus, nagu teate, Inglismaa andis juba "kvaliteedimärgi" ehk viisavabduse 92. Omalt poolt lihtsalt ütlen, et milleks selliseid kommentaare teha, see on natuke imelik. Aitäh!

Andrus Ansip
Jäägu teile teie arvamus. Mina olen veendunud selles, et see on Eesti jaoks suur tunnustus, et meid võetakse usaldusväärsete partneritena, et Eesti on arvatud nende riikide hulka, kelle kodanikud saavad viisavabalt Ameerika Ühendriikidesse reisida. Paraku on Euroopas ka teisi riike, kellel see võimalus hetkel veel puudub. Loomulikult me sooviksime, et kõigil riikidel selline võimalus kõige lähemal ajal tekib, aga selleks muidugi tuleb tunnistada, et peavad need riigid oma riikide sees ka veel tublisti vaeva nägema.

Rein Lang
Kui tohib, mina siin küll tahaks sekkuda natukene. Siin on umbes selline arvamus levinud, et Ameerika poolt on tegemist mingi selektiivse poliitilise otsusega, et kes on siis liitlane, nende kodanikele antakse viisavabadus ja kes ei ole, need ei saa või on mingitest poliitilistes sümpaatiates see kinni. Aga see ei ole niimoodi.

Ameerika Ühendriikide piiri ületamine on paljuski nende poolt väga tehniline küsimus. See tähendab, et reisidokumendid, mida see riik välja annab, peavad vastama mingisugustele kriteeriumidele, peavad olema turvalised, peab olema tagatud, et need ei ole võltsitud, need ei ole varastatud, nad ei ringle kuskil, neid ei ole võimalik raha eest osta.

Järelikult öeldakse, et Eesti poolt välja antud reisidokumendid vastavad nendele tingimustele, et Ameerika piiri saab ületada, Eesti annab välja kvaliteetseid biomeetrilisi passe.

Selles osas ma tahan veelkord rõhutada, Ameerika Ühendriikidesse viisavabalt pääseb üksnes biomeetrilise passiga. Nii et kellel on plaanis Ameerika Ühendriikide külastamine, tuleb võtta biomeetriline pass.

Teine küsimus on see, et Ameerika Ühendriigid võimaldavad viisavabadust riikidele, kelle kodanikele on viisadest senine äraütlemise protsent alla 3%. Eesti vastab sellele, mitmed, ka vanas kõnepruugis „vanad liikmesriigid“ Euroopa Liidus ei vasta ja nemad ka ei saa seda viisavabadust. Nii et selles mõttes ei ole küll vale selline ütlemine, et Eesti riik omab teatud kvaliteeti, et sellist kokkulepet Ameerika Ühendriikidega sõlmida.

See ei ole mitte presidendi või nende ühe ministri poliitiline otsus, et vot anname eestlastele, et nemad on niisugused, näevad tublid välja..

Selles on väga palju tehnilisi küsimusi. Näiteks võtame kas või lepingu, mille me pidime Ameerika Ühendriikidega sõlmima, mis tähendab DNA informatsiooni edastamist, sõrmejälgede informatsiooni edastamist, me saame täpselt sama informatsiooni vastu ka Ameerika Ühendriikidelt, aga selleks peab ju olemas olema mingi tehniline valmidus.

Ega me siis ei sõida nende daktüloskoopia kaartidega lennukitega edasi-tagasi, need vahetatakse ikkagi läbi teatud elektrooniliste süsteemide ja järelikult need süsteemid, mis on ühilduvad Ameerika Ühendriikidega, on Eestil tänasel päeval olemas.

Anneli Rõigas 
Ma ütlen lihtsalt kommentaariks, et kuna peaminister ei laiendanud, et see on tehniliselt suur saavutus, siis eile jäi lihtsalt mu kolleegile mulje, et mingisugune viisavabadus Ameerikaga on kvaliteedimärk Eesti rahvale.

Rein Lang
Eks teisest küljest, vaadake, kui meil on viisadest äraütlemise protsent väike ja ka nende isikute hulk, kes on viisa saanud, kuid jäänud Ameerika Ühendriikidesse illegaalselt elama, nende inimeste hulk on ka väike, järelikult Ameerika Ühendriigid peavad selle kohta väga täpet arvestust. Siis see on ka mingil määral kvaliteedimärk tõesti ka Eesti ühiskonnale. Ega ameeriklased ei anna viisavabadust nendele riikidele, isegi olgu neil väga head tehnilised süsteemid, aga kui nende kodanikud, kes sisenevad Ameerika Ühendriikidesse ja ei tule sealt tagasi, ei lähe selle 90 päeva jooksul välja, vaid jäävad sinna illegaalselt töötama, siis selliste riikidega viisavabadust ei sõlmita. Ka Eesti ei tee seda kolmandate riikidega.

Andrus Ansip
Jah, tuleks ikka endale aru anda, et ühe teise riigi kodanike viisavabalt oma riiki laskmine on märk erilisest usaldusest selle teise riigi vastu. Meil on praegu viisavaba liikumine Euroopa Liidus. Me oleme usaldamas oma partnereid ja ka meid usaldatakse sel määral, et aktsepteeritakse ka meie poolt välja antud viisasid, selleks et need inimesed võiks külastada neid teisi riike.

Ameerika Ühendriikides on teatavasti kehtestatud küllalt karmid viisanõuded. Ja kui nüüd Eesti on arvatud nende riikide hulka, kelle käest ei oodata enam mingisuguseid erilisi dokumentide esitamisi, vaid neile laieneb viisavabadusprogramm, siis kindlasti on see tunnustus ka kogu Eesti ühiskonnale ja häbeneda pole siin küll mitte midagi.

Juhataja
Järgmine küsimus, palun.

Urmas Paet
Ma ütleks ühe lause veel, kui tohib, õigemini kaks. Kõigepealt, mul on hea meel, et samalaadse järelduseni, nagu Ameerika Ühendriigid, on jõudnud sellel aastal näiteks ka Türgi ja näiteks ka Austraalia Eesti kodanike suhtes. Neid riike, kes kõiki neid aspekte, millest Rein ja Andrus rääkisid, on ka teistel riikidel see arusaamine, et ei ole ainult Ameerika Ühendriikidel.

Andrus Ansip
Möödunud aastal Kanada näiteks.

Urmas Paet
Me töötame täna veel väga paljude riikidega selleks, et nö see usaldusring veelgi laieneks ja Eesti kodanikele reisimine muutuks veelgi mugavamaks.

Andrus Ansip
Paraku seda usaldust ju ülearu palju maailmas ei ole ja ka Eesti tuntus ei ole mitte ülearu suur.

Meenutagem kas või finantsmaailmas Eesti võrdlemisi Islandiga või seda, kuidas Eesti ajakirjandus himuga neid võrdlusi esile toob. Ma tahaks kiita Äripäeva siinjuures ja BNSi, ainsad väljaanded, mis võtsid vaevaks reitingu agentuuri Standard &Poors analüüsi ka meie lugejatele edastada. Teatavasti see reitingu agentuur ütles seda, et Eesti riigi reiting jäetakse muutmata, kuna põhjuseks on valitsussektori väga tugev finantspositsioon. No see ei lähe tavaliselt kokku selle valitseva arusaamisega, et meil on kõik halvasti ja seda valitsust ei saa usaldada. Praegu on Standard & Poors järgi lugu selline, et just nimelt valitsussektor on Eestis tugev. Ja see tugev valitsussektor aitab tasakaalustada mitte nii tugevat erasektorit ja seetõttu jäetakse reiting alandamata.

Juhataja
Äripäeva online´le on küsimus.

Kadrin Karner, Äripäev online
Küsiksin töötuskindlustusmakse määrade kohta. Kas on õiglane praeguses olukorras ettevõtete maksukoormust tõsta?

Andrus Ansip
Ma ei saa aru sellest, et räägitakse ettevõtete maksukoormusest. Räägitakse ju täpselt samamoodi ka töötajate maksukoormusest ja õiglane on anda töötajatele sotsiaalsed garantiid vastavalt seaduse järgi kehtivatele normidele. Nende ootused peavad olema tagatud ka reaalsete vahenditega ja loomulikult, varasemate aastate jooksul on kogutud märkimisväärsed reservid, kuid need head aja, need paraku on otsa lõppemas ja tööpuudus ei saa praegusel hetkel kindlasti Eestis enam alaneda, vaid tööpuudus suureneb. Ma väga sooviksin, et ta ei suureneks 14 protsendini, nii nagu ta oli aastal 2000. Kuid tööpuuduse suurenemine tähendab seda, et kassale on vaja täiendavaid vahendeid ja need vahendid saavad tulla ainult tööandjatelt ja töövõtjatelt. Mingeid teisi allikaid ju ei eksisteeri.

Hoopis kurb oleks lugu siis, kui ükskord avastatakse, et kassast on raha otsas, aga inimesi on vaja aidata. Eesti kõige suurem probleem, nagu siit selle laua tagant ka korduvalt juba öeldud on, seisneb kvalifitseeritud tööjõu nappuses, seisneb selles, et meie inimesed ei osale piisaval määral elukestvas õppes, täiend- ja ümberõppes. Riigikogu menetluses olev uus töölepingu seadus peaks oluliselt seda kitsaskohta leevendama. Kuid uus töölepingu seadus eeldab ka märksa kopsakamat töötukassat.

Kadrin Karner, Äripäev online
Mis saab siis, kui nad ei soostu neid määrasid ümber vaatama, kas tuleks minna siis nõukogu juhatuse kallale?

Andrus Ansip
Ma siiski eeldan, et töötukassa nõukogu suhtub vastutustundlikult nõukogule pandud ülesannetesse ja ei ela illusioonides, ei ela pimedas usus, et tööpuudus jääb igaveseks ka Eestis 4 protsendi juurde.

Rein Lang
Kui tohib, ma üritan jälle õiendada ära ühe väärarusaama. Tegelikult, kui valitsus saatis töölepingu seaduse eelnõu parlamenti, siis seal on öeldud, et selle jõustamine nähakse ette 1. jaanuarist 2010. Täna me arutame töötuskassa maksukoormust aastaks 2009. Arvestades muutunud maailma majandust ja ka Eesti majanduse olukorda, leiab valitsus, et mõistlik on jõustada töölepingu seadus järgmise aasta keskelt. Me oleme teinud ettepaneku meie fraktsioonidele parlamendis tuua see jõustumine kuus kuud ettepoole. Järelikult langeb ka töötukassale oluliselt suurem finantskoormus kuus kuud varem ja see on see põhjus, miks me teeme ettepaneku, et töötuskindlustuse maksemäärad tõstetakse ära juba 2009. aasta alguses. Muidu ei oleks, jah, tõesti see olnud mõistlik, sellepärast et 2010 oleks alles tulnud need lisafinantskoormused.

Raimo Poom, Eesti Päevaleht
Kas ma võin veel ühe küsimuse? Repliigi korras sellest viimasest teemast, et keegi ei seleta, kus on valitsuse analüüs, miks just 1,5 protsenti, sellepärast et selles samas töölepingu seaduse eelnõu väga põhjalikus seletuskirjas on ette pandud, et see vajab 1,1 protsenti töötuskindlustusmakset. Aga minu küsimus on tegelikult monofunktsionaalsetest asulatest.

Mis on valitsuse plaan, kas valitsusel on olemas konkreetsed hoovad, et näiteks niisugustesse asulatesse või valdadesse, mis on sõltuvad ühest ettevõttest, kiiresti suunata kas töötute ümberõppe raha? Kas see plaan on olemas teil, olete selle teinud?

Rein Lang
Kui nüüd tohib kõigepealt sellest seletuskirjast, härra Poom, siis lugege kõiki pabereid täpselt. Lugege ära, mida see 1,1 protsenti eeldab, milliseid majanduslikke näitajaid. Nii et see ei ole niimoodi.

Mis puudutab neid monofunktsionaalseid asulaid ja seal olevaid probleeme, siis see on väga paljus selle sama töötukassa probleem. Sellepärast, et töölepinguseaduse uue eelnõu filosoofia on ka töötukassa ja tööturuameti ühendamine ühtseks avalik-õiguslikuks isikuks, kes suudaks kiiresti reageerida ka sellistele situatsioonidele - anda kiiresti ümberõpet ja kõike muud, mitte ainult anda välja koondamistasusid ja mingeid hüvitisi, vaid pakkuda inimestele ka see õng välja.

Tänase süsteemi juures ma väga kardan, et me võime takerduda igasugustesse bürokraatlikesse takistustesse. Nii et veel üks kord, siit samast laua tagant üleskutse kõigile parlamendi saadikutele, teeme niimoodi, et jõustame selle töölepingu seaduse pool aastat varem ja see nõuab ka teatavaid muid samme. Näiteks Kehra on väga hea näide sellest, miks seda oleks vaja teha.

Raimo Poo, Eesti Päevaleht
Täna siis ei ole teil mitte mingeid ….

Rein Lang
Eks ikka on.

Andrus Ansip
Praegu on isegi piinlik meenutada seda, missuguse hasardiga asuti materdama töölepingu seadust siis, kui see avalikuks arutamiseks esitati. Mitte keegi ei tahtnud mõista, et töölepingu seadus, tööturu paindlikuks muutmine on Eesti konkurentsivõime küsimus. Ülima kirega materdati maa sisse Eesti konkurentsivõimet.

Mul on hea meel, et praegu on ühiskonnas rohkem inimesi, kes on hakanud mõistma, kuivõrd oluline on Eesti jaoks tööturu paindlikuks muutmine. Vaatame, mis toimub maailmas. Ülemaailmne finantskriis ei jäta puutumata mitte ühtegi riiki. Ülemaailmne finantskriis, ma väga usun, et ei puutu meie pangandust, sest pankade puhul on kõige suurem probleem terves maailmas selles, et usaldus pankade vahel on kadunud. Pankade vaheline laenuturg ei toimi. Alguses üritasid riigid anda finantsabi nendele pankadele, kuid need pangad ei kasutanud seda abi selleks, et likviidsust käivetes suurendada, vaid nad valmistusid pangavastasteks rünnakuteks ja ei lasknud seda raha käibesse.

Näiteks Euroopa Keskpank andis ühel nädalal 310 miljardit eurot likviidsusabi pankadele, kuid nädala lõpuks kutsus 200 miljardit eurot tagasi, sest et seda koguti, nagu hamstrid koguvad varusid põskedesse. Järgmine samm, mida siis paljudes riikides hakati tegema ja millest ka praegu on ühiselt kokku lepitud, et nii tegutsetakse Euroopa Liidu tasemel, aga ka Euroopa Liidu Aasia tippkohtumisel seisneb selles, et riigid hakkavad pankade vahelisi laenulepinguid garanteerima.

Nüüd Eesti puhul. Ei ole võimalik riigil anda või valitsusel anda garantiid nähtusele, mida Eestis ei eksisteeri - Eestis ei eksisteeri pankade vahelist laenuturgu alates sellest ajast, kui meie suurtest pankadest said Skandinaaviamaade tütarpangad või Skandinaavia suuremate pankade omanduses olevad pangad. Meie pangad saavad likviidsusabi oma Rootsis või Taanis, Soomes asuvatelt emapankadelt. Vaatame teiste riikide finantsplaane, mida nad kavatsevad finantsstabiilsuse tagamiseks ette võtta.

Üks suur naaberriik üle vee kavatseb 15 aasta jooksul koguda reservidesse 2,5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust selleks, et oleks võimalik teha vajadusel süste finantsstabiilsuse tagamiseks. Eesti puhul me võime öelda, et jah, meil on 10 protsenti SKT-st juba reservides. Meil on 3,5 protsenti valitsussektori võlakoormus SKT-st, mis on Euroopa Liidu kõige madalam võlakoormuse tase. Ei ole see kriis riikides ühesugune ja ei saa ka lahendused olla ühesugused. Milles me võime kindlad olla? Mitte ühtegi riiki ei jäta see kriis puudutamata. Kuidas ta suure tõenäosusega Eestit puudutab? Eestit ta suure tõenäosusega puudutab selliselt, et meie praegu hästi kasvav eksport võib kriisi mõjul mitte nii hästi kasvama hakata. Viimane kasvunumber teatavasti oli 8 protsenti ja justkui kurtmiseks pole mingit põhjust.

Kuid kui meie põhilistel eksportturgudel majandus läheb langusesse, aga sinna poole see põhimõtteliselt teel on, siis tähendab see seda, et nõudlus ka meie kaupade ja teenuste järgi nendes riikides langeb ja sellel on jälle negatiivne mõju meie majanduskasvule. Nii et kindlasti tuleb nendeks aegadeks valmistuda.

Ja olgu veelkord üle korratud, et reitingu-agentuurid leiavad, et Vabariigi Valitsus on hästi nendeks aegadeks valmistunud. Me ei tohiks jääda praegu loorberitele puhkama ja ütleme, et meil on piisavalt reserve olemas, meie valitussektori võlakoormus on madal, tulgu nüüd mis tuleb. Kindlasti tuleb töötukassal ka valmistuda selleks, et need ajad, mis praegu on väga head, tulevikus enam nii head ei ole.

Monofunktsionaalsetest asulatest, need on alati erilises seisundis, kuid kindlasti ei maksa kahjumiga töötavatel ettevõtetel arvestada riiklike dotatsioonidega, maksusoodustusega või millegi taolisega. Kui omal ajal Iirimaal tehti struktuurseid reforme, siis oli üks kindel põhimõte, millest Iirimaal kinni peeti - vähem ihalust kaitsta kahanevat majandust. Kui kiirelt kasvanud palkade ja kiirelt kasvanud toorainete hindade tõttu ei ole ühe ettevõtte toodang enam maailmaturul konkurentsivõimeline, siis ei aita seda ettevõtet elus hoida ka mitte mingisugused maksusoodustused või riiklikud dotatsioonid.

Riigi abi saab eelkõige ja ma ütleksin isegi sinna sulgudesse järgi, ainult seisneda töötajate ümberõppes. Meie ümberõppesüsteemi kõige suurem nõrkus seisneb praegu selles, et meie ümberõppesüsteem ei suuda ära aimata neid valdkondi, kus need kahanevad ettevõtted asuvad. Kui vaadata Rootsit, Taanit, siis ümberõpe hakkab toimuma juba varakult, veel enne seda, kui ettevõtte pankrotioht silme eeski seisab ja see kell tiksub ka inimestes sees, inimesed ise tahavad osaleda ümberõppes veel enne seda, kui see ettevõte lõplikult hääbub. Selleks, et tööturg oleks paindlik, peab eelkõige olema haritud töötaja ja selleks peab see töötaja osalema pidevalt ümberõppes ja täiendõppes ja see on meie riigi poolt pakutav lahendus. See lahendus on jätkusuutlik lahendus ka väga-väga paljudes teistes riikides.

Juhataja
Aitäh! Lõpetuseks tahab välisminister lisada ühe mõtte Mart Linnarti küsimusele kodakondsuse teemal.

Urmas Paet
Ühe näite tahan tuua lõpetuseks. Kui ma rääkisin, et on väga oluline info jagamine koolides ja see, et väga paljud vene noored üllatavalt ei teadnud kodakondsuse saamise võimalusi, siis nüüd selle aasta oktoobrist kodakondsus- ja migratsiooniamet on alustanud projekti, et kõikides 61s Eestis olevas Vene koolis viia läbi tunde, kus tutvustada kodakondsuse saamise võimalusi ja kõike sellega seonduvat.

Ja tagasiside, mis saadi Eesti Vene koolidest, oli järgmine, 33 kooli 61st oli sellega nõus, 26 kooli ei suvatsenud teatada kontaktisikut ja 2 kooli ütles otse, et nad ei ole mingil juhul huvitatud sellisest asjast. Ehk minu meelest see on ka suhteliselt värvikas kirjeldus sellest, kuidas need koolid, kes peaksid olema olulised sotsialiseerijad ja igakülgse info jagajad, paraku sellesse suhtuvad, nii et ütleme siis nii, et paraku seda tööpõldu on küll ja küll veel.

Juhataja
Aitäh! Kell on üks ja pressikonverents on läbi.

Lõpp

Valitsuse kommunikatsioonibüroo

-