Arenguvajadused

Üleilmsete arengusuundade ja Eesti olukorra analüüsi järgi on vaja pea kõigis eluvaldkondades astuda olulisi samme seisundi parandamiseks või võimaluste ärakasutamiseks. Need on strateegias esile toodud üheksa võrdselt olulise arenguvajadusena, millega peab otsuste tegemisel arvestama.
Esitatud andmed on 2018. aasta kohta, kui ei ole märgitud teisiti.

Rahvastik

Eesti rahvaarv väheneb ja on 2035. aastal umbes 1,2 miljonit inimest.

Kuigi maailma rahvaarv kasvab, siis Euroopa ja Eesti peavad tõenäoliselt toime tulema kahaneva ja vananeva rahvastiku. See tähendab ka pereloomeeas ja tööealiste inimeste arvu vähenemist, mis mõjutab enim Ida-Virumaad, Kagu- ja Kesk-Eestit ning keskustest kaugemaid piirkondi. Seega tuleb otsuseid tehes seada eesmärgiks vähendada piirkondade sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust.

LOE EDASI

Tervis ja eluiga

Eestis on oodatava eluea (78,4 aastat) kasv Euroopa Liidu kiireim, kuid jääb keskmisele endiselt alla.

Eestis on ligi 53% tervisekaotusest tingitud riskiteguritest või -käitumisest (sealhulgas tasakaalustamata toitumine, nikotiini ja tubaka tarvitamine, liigne kehakaal ja vähene füüsiline aktiivsus ning alkoholi ja narkootikumide tarvitamine). Samal ajal suureneb vanemaealiste osakaal rahvastikus ning on tõusnud puudega inimeste arv. Muu hulgas tuleb meil parandada elukeskkonna ligipääsetavust ning ajakohastada Eestis pikaajalise hoolduse süsteemi.

LOE EDASI

Ühiskond ja võimalused

Sidususe suurendamiseks on vaja kujundada inimeste väärtushinnanguid kõiki ühiskonnarühmi toetavaks ning mitmekesisust väärtustavaks.

Ühiskonna sidususe tagamiseks on oluline, et kõik Eesti püsielanikud ja mujal elavad rahvuskaaslased tunneksid ühtekuuluvustunnet Eestiga ning kannaksid Eesti identiteeti, mille kõrval teadvustatakse ja austatakse eri rahvastikurühmade võimalust oma emakeelt ja kultuuri säilitada ja arendada. Eneseteostamisel on endiselt nähtavad rahvuselised ja piirkondlikud erinevused. Tööturul esineb ka vanuselist ebavõrdsust: 50aastased ja vanemad inimesed teenivad keskmiselt viiendiku võrra vähem kui nooremad. 

LOE EDASI

Õppimisvõimalused

Eestis on suur erialase hariduseta inimeste osakaal: 27% täiskasvanutest (25–64aastased) on eri- ja kutsealase hariduseta.

Tööealine elanikkond väärtustab töösuhetes üha enam ettevõtlikkust, iseendale tööandjaks olemist, töötamist paindlikumates projekti- ja platvormipõhistes lahendustes. Muutuv töö olemus tähendab, et inimestel tuleb kohaneda vajadusega õppida juurde terve elukaare jooksul ning olla valmis erialavahetuseks. Selleks peab ka haridussüsteem olema ühistel väärtustel põhinev, õppijast lähtuv ja kaasav, et pakkuda tööturu vajadusi toetavaid õpiteid muu hulgas neile, kes osalevad praegu  elukestvas õppes vähe (madalama haridustasemega inimesed ja vanemaealised).

LoE EDASI

Ettevõtluskeskkond

Eesti tööjõu tootlikkus on kasvanud, kuid piirkondlikult ebaühtlaselt ja alla oodatud tempo.

Ettevõtluskeskkonna kujundamisel on vaja leida tasakaal stabiilsuse ja muudatuste vahel, mis tagavad valmisoleku tulevikuks. Eesti tööjõu tootlikkus on kasvanud (78,6% ELi keskmisest), kuid piirkondlikult ebaühtlaselt ja alla oodatud tempo. Tootlikkust suurendab uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, aga digitehnoloogiate integreerimine ettevõtlussektoris on Eestis kesine. Vaatamata Eesti teaduse kõrgele tasemele, sünnib meil vähe ühiskonnale ja majandusele vajalikke uusi teadmistepõhiseid lahendusi. Samuti tuleb ettevõtluses suuremat rõhku panna keskkonnahoidlikele tehnoloogiatele ja ärimudelitele ning kohalike ressursside ja teisese toorme suuremale ja keskkonnahoidlikule väärindamisele.

LOE EDASI

Elurikkus ja keskkond

Eesti majandus on heitemahukaim Euroopas. Punase raamatu koostamise käigus hinnatud 13 500 Eestis leiduvast liigist hinnati soodsaks vaid poolte seisund.

Maailmas on elurikkus ohustatud, ligi miljon liiki ehk iga kaheksas liik on väljasuremise ohus. Inimtegevuse tagajärjel kaob igal aastal järjest rohkem taime- ja loomaliike ning väljasuremise tempo on tuhandeid kordi kõrgem, kui see on olnud keskmiselt viimasel kümnel miljonil aastal. Samas toetavad investeeringud elurikkusesse majanduskasvu ja regionaalset arengut, suurendavad maapiirkondade tööhõivet ning aitavad leevendada kliimamuutusi ja nendega kohaneda. Kuigi praeguseks on kasvuhoonegaaside koguheide Eestis võrreldes 1990. aastaga esialgsetel hinnangutel vähenenud 54%, on Eesti majandus siiski üks heitemahukam Euroopas – ühe SKP euro kohta on kaks korda rohkem kasvuhoonegaaside heidet kui ELis keskmiselt (2017. aastal).

LOE EDASI

Ruum ja taristu

Eesti linnastumine on üks kiiremaid OECD riikide seas, prognoosi kohaselt elab linnades 69,4% elanikest.

Inimeste heaolu ja Eesti kultuuri kestmise huvides on oluline tähelepanu pöörata eri kultuurivaldkondade kättesaadavusele üle Eesti ja üle ilma rahvuskaaslaste kogukondades. Sealjuures peab toetama nii omakultuuri viljelemist kui ka eri keeltes maailmakultuuri kättesaadavust. Väärtusliku elukeskkonna lahutamatu osa on nii isiklik kui avalik ruum. Vajalik on riigi suurem kompetents terviklikuks ruumiloomeks, et muu hulgas muuta elu-, õpi-, vaba aja veetmise ja töökeskkonna ning liikumise nende vahel tervislikke, keskkonnahoidlikke ja turvalisi valikuid soodustavaks ning ligipääsetavamaks kõikidele ühiskonnaliikmetele.

LOE EDASI

Julgeolek ja turvalisus

Eestit peab turvaliseks riigiks 94% elanikkonnast. Eesti rahvastiku paiknemine on ebaühtlane ning on piirkondi, kus turvalisust tagavate teenuste kättesaadavuse kindlustamine on tõhus ainult koostöös kogukonnaga.

Järgnevatel kümnenditel võib riikidevaheliste konfliktide ja varisõdade tekke risk suureneda eeskätt suurvõimude huvide põrkumise, jätkuva terrorismiohu ning poliitilise ja majandusliku ebastabiilsuse tõttu. Peale tavapäraste ohtude on kasvanud hübriidohud (näiteks vaenulik mõjutustegevus, demokraatlikesse protsessidesse sekkumine, küberründed). Julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks tuleb süvendatult rakendada riigikaitse laia käsitust ning hoida tugevaid suhteid liitlaste ja partnerriikidega, sh rahvusvaheliste organisatsioonide ja õiguse tõhusa toimimise nimel.

LOE EDASI

Riigijuhtimine

Maksukoormus on Eestis 34% SKPst (2020. aastal) ning langeb, jõudes 2035. aastaks 32,7%ni (hinnangute eeldus on tänase olukorra jätkumine).

Kuna rahvastikuprognoosi kohaselt tööealine elanikkond väheneb, peab ka avalik sektor oma tööjõuressurssi targalt suunama ning tegema koostööd era- ja vabasektoriga, sest vajadus avalike teenuste järele ei vähene. See eeldab muu hulgas bürokraatia vähendamist, inimeste ja vabakonnaga koosloomelist poliitikakujundamist ning kokkulepet riigi, kohaliku omavalitsuse üksuste ja kogukonna rolli kohta avalike teenuste pakkumisel.

LOE EDASI

Rahvastik

Maailma rahvaarv kasvab 2035. aastaks prognooside kohaselt ligikaudu 8,8 miljardini (2015. aastal oli 7,3 miljardit) ning üleilmne mediaanvanus tõuseb 34 eluaastani (2015. aastal oli 30). Peamiselt kasvab rahvastik Aasias ja Aafrikas. Euroopa Liidus rahvaarvu kasv tõenäoliselt peatub ning vananemisnäitajatelt edestab Euroopa enamikku maailma piirkondi.

Eesti seisab silmitsi ühiskonna vananemisega seotud muutustega. 1990. aastatel ja hiljem sündinud väiksemaarvuliste põlvkondade pereloomeikka jõudmise tõttu jääb Eestis rahvastiku loomulik iive prognooside kohaselt 2035. aastani mõõdukalt negatiivseks. Kuigi eestlaste loomulik iive on viimased kaks aastat olnud positiivne (+348 inimest), on kogurahvastiku loomulik iive negatiivne (-1302 inimest). Eesti rahvaarvu muutus oleneb lähitulevikus paljuski sellest, milliseks kujuneb sisse- ja väljarände vahekord.

Rahvastikuprognoosi põhistsenaariumi järgi on Eesti rahvaarv aastal 2035 ligikaudu 1,305 miljonit, rändevoogude tasakaalu korral mõnevõrra väiksem. Selleks ajaks on iga neljas Eesti elanik 65aastane või vanem ja samal ajal väheneb tööealiste arv (15–64aastased) ligi 44 000 inimese võrra. See tähendab ka pereloomeeas rahvastiku vähenemist. Viimastel aastatel pereloomeea lõppu jõudnud põlvkondades on keskmine laste arv naise kohta vahemikus 1,82–1,86 ehk taastetasemest (2,1 last naise kohta) madalam.

Murettekitav on madal sündimus ja Eesti noorte poolt soovitud laste arvu vähenemine. Summaarne sündimuskordaja on küll tõusmas (1,66), kuid kasvab ka naiste keskmine vanus lapse sünnil. Lisaks elab välismaal hinnanguliselt kuni 200 000 Eesti päritolu inimest, kellega tuleb enam arvestada nii eesti keele ja kultuuri edasikandmisel ja tutvustamisel kui ka Eesti ühiskonnaellu kaasamisel, sh tööturu vajaduste lahendamisel.

Rahvastikumuutused nõuavad nii kestlikku rahvastikupoliitikat, toetavat keskkonda pakkuvat laste-, noorte-, haridus-, pere- ning tervisepoliitikat, suurt tööhõivet soodustavate meetmete arendamist, eakate tööelu kestuse pikendamist ja väärika vananemise toetamist, sisserännanute sihipärast kohanemist ja lõimumist Eesti keele- ja kultuuriruumi, Eestis elavate inimeste ja rahvuskaaslaste osalemist ühiskondlikes ja kultuurilistes tegevustes kui ka sobivate tervishoiu- ja sotsiaalteenuste tagamist.

Rahvastiku vähenemisest ja vananemisest tingitud muutused mõjutavad enim Ida-Virumaad, Kagu- ja Kesk-Eestit ning keskustest kaugemaid piirkondi. Tallinna ja Tartu (ning vastavate maakondade) rahvaarv prognoosi kohaselt jätkuvalt kasvab. Linnastumise ja rahvastikumuutustega aitab toime tulla teadmistepõhine tasakaalustatud lähenemine, mis arvestab piirkondlike eripärade ja vajadustega ning vähendab piirkondade sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust.

Inimeste tervis ja eluiga

Maailmas sagenevad ekstreemsed ilmastikunähtused ja neist põhjustatud kriisid, mistõttu peab suurendama valmisolekut tulla toime kliimamuutuste mõjudega inimeste tervisele, heaolule, turvalisusele ja elukeskkonnale. Suureneb nakkushaiguste (sh uute ja tundmatute) ilmumise, leviku ning epideemiateks ja pandeemiateks kujunemise oht. Nakkushaiguste leviku tõkestamiseks ning epideemiate ja pandeemiate ärahoidmiseks on vajalik kõikide valdkondade asutuste ja kogu ühiskonna senisest suurem valmisolek nakkushaiguste levikut tõkestada. Sealhulgas olukordades, kui inimelude säästmiseks ei saa ühiskond tavapäraselt toimida ning kasvab surve sotsiaal- ja tervishoiusüsteemile. Inimtegevuse tõttu väheneb looduslik mitmekesisus, sagenevad ekstreemsed ilmastikunähtused, toimub ookeanide hapestumine ning muutub ka toit meie laual. Vee ja õhu kvaliteet ning tavapäratud kliimatingimused põhjustavad inimestel endiselt tervisehädasid. Euroopas on peamised terviseohud endist viisi ka ülekaalulisuse tõus ning rohke alkoholi- ja tubakatarbimine.

Eestis on oodatava eluea (78,82) kasv Euroopa Liidu kiireim, kuid jääb keskmisele endiselt alla. Inimeste tervena elatud eluiga pole aga viimasel kümnel aastal pikenenud (55,9 aastat). Esineb nii suur sooline lõhe (mehed elavad 8,4 eluaastat vähem kui naised, sh tervena 3,5) kui ka piirkondlikud erinevused (Kagu-Eestis on tervena elatud eluiga üle kümme aastat lühem võrreldes Põhja- ja Lääne-Eesti elanikega). Tervisekäitumises on ka suured vahed haridustaseme järgi: põhihariduse ja madalama haridustasemega mehed elavad keskmiselt 10 ja naised 8,7 eluaastat vähem kui nende kõrgharidusega sookaaslased.

Ligi 53% tervisekaotusest on tingitud riskiteguritest või -käitumisest (2017. aastal). Tervisekaotust põhjustavate riskitegurite ja -käitumise eesotsas on Eestis kõrge vererõhk, tasakaalustamata toitumine, nikotiini ja tubaka tarvitamine, liigne kehakaal ja vähene füüsiline aktiivsus, alkoholi ja narkootikumide tarvitamine. Tubaka ja alkoholi tarvitamine on viimasel aastakümnel küll vähenenud, kuid igal aastal sureb meil endiselt palju inimesi alkoholi tarvitamisest põhjustatud haigustesse ning samuti narkootiliste ainete üledoosi tagajärjel. Eestis suureneb ülekaalulisus: üle poole Eesti rahvastikust on ülekaaluline, sh iga neljas 1. klassi õpilane.

Oluline tegur tervisekaotuses on ka inimeste vaimse tervise olukord. Tõusuteel on meeleolu- ja ärevushäired ning enesetapud moodustavad ligi 27% vigastussurmadest. Ohtude märkamise ja ennetamise ning hoiakute, oskuste ja käitumise muutmise toel on vigastussurmade arv võrreldes 2007. aastaga vähenenud üle 40%. Seega on inimeste tervise parandamiseks ja nende tervena elatud eluea pikendamiseks vaja edaspidigi kujundada inimeste hoiakuid ja käitumist tervist ja elukeskkonda hoidvamaks. Eesti panustab tervishoiu kuludesse 6,7% SKPst, kuid see on ligi kolm protsendipunkti väiksem kui ELi keskmine. Praegust teenuste taset hoides kasvavad Eesti Haigekassa kulud aastaks 2035 ligi 24% kiiremini kui tulud. Peale selle avaldab tervishoiusüsteemile pidevat survet tervisesekkumiste kulude kasv, mis tuleneb tervishoiutöötajate palgamuutustest ning tervisetehnoloogia arengust ja kallinemisest. Vanemaealiste ja mitmikhaigustega inimeste osakaalu kasv hakkab tervisesüsteemi kulusid mõjutama märgatavamalt pärast 2035. aastat, viies valitsussektori kuni 1% defitsiiti (2070. aastaks väheneb defitsiit 0,6%ni SKPst). See omakorda halvendab terviseteenuste kättesaadavust.

Vanemaealiste osakaal rahvastikus suureneb ning puudega inimeste arv on tõusnud. Vaja on parandada elukeskkonna ligipääsetavust, leida uusi lahendusi ning ajakohastada Eestis pikaajalise hoolduse süsteemi, mis ei arvesta praegu piisavalt rahvastikumuutustega ega paku abivajajatele küllaldast tuge. Hooldusvajadusega inimeste lähedaste hoolduskoormus on Eestis ligikaudu 47 000 inimesel ning siin esineb sooline erinevus: kõigist lähedaste hooldajatest on naiste osakaal 60%, hooldamise tõttu tööturul mitteaktiivsete seas on lausa 80% naised. Pikaajalise hoolduse puhul on probleemiks ka inimeste märkimisväärselt suur omaosalusmäär, mis on viimastel aastatel tõusnud. Hooldatav või tema pereliige tasub hooldekodus pakutava üldhooldusteenuse eest 79% teenuse kogumaksumusest. Keskmine netovanaduspension on keskmisest netopalgast 41%. Vanaduspensionide teoreetiline netoasendusmäär oli 2017. aastal 40% ehk ELi madalaim. Ka vanemate kui 65aastaste inimeste suhtelise vaesuse määr (2018. aastal 43,1%) on Eestis ELi kõrgeim.

Ühiskond ja võimalused

Maailmas on tekkimas uued rändemustrid ja -suunad (varasema lõuna–põhja-suunalise liikumise asemel on suurenemas lõuna–lõuna-suunaline ränne). Euroopa seisab lähikümnenditel silmitsi ulatuslike rändevoogudega ebastabiilsest lähipiirkonnast ning see eeldab nutikat rändepoliitikat. Suureneb kliimamuutustest (mh katastroofidest) tingitud sundränne, mis eeldab nii humanitaarabi pakkumise kui ümberasumisega seotud õiguslike ja teiste ühiskondlike küsimuste lahendamist. Samal ähvardab Euroopat üha suurema ohuna allajäämine üleilmses võidujooksus talentide pärast.

Ühiskonna sidususe alus on ühtne Eesti identiteet, mis põhineb põhiseaduslike väärtuste jagamisel, ühtekuuluvustundel ja jagatud kultuuriruumil, enese teadlikul määratlemisel Eesti ühiskonna liikmena ning ühiskonnas kehtivate normide ja seaduste austamisel. Ühiskonna sidususe tagamiseks on oluline, et kõik Eesti püsielanikud ja mujal elavad rahvuskaaslased tunneksid ühtekuuluvustunnet Eestiga ning kannaksid Eesti identiteeti, mille kõrval teadvustatakse ja austatakse eri rahvastikurühmade võimalust oma emakeelt ja kultuuri säilitada ja arendada. Sidususe suurendamiseks on ka oluline, et ühiskonna iga liige tunneks end toetatuna ja väärtustatuna. Eesti linnades (eelkõige Tallinnas) on hakanud sotsiaal-majanduslik, ruumiline ja etniline segregatsioon üha enam kattuma.

Eesti panustab sotsiaalkaitsekuludesse 13% SKPst, kuid see on ligi kuus protsendipunkti väiksem kui ELi keskmine ning ei kata piisavalt tegelikke vajadusi. Eestis elab suhtelises vaesuses 21,7% elanikkonnast (2018. aastal; ELi keskmine on umbes 17%), sealjuures on Ida-Virumaal ja Valgamaal suhtelise vaesuse määr üle 35%. Endiselt peab tegelema hõiveseisundi säilitamise ja parandamisega, sest rahvastiku vähenemise ja vananemise tõttu väheneb hõivatute arv 2035. aastaks 4% võrra. Tööturul on kõige nõrgemal positsioonil teisest rahvusest naised. Kui meeste tööhõive erineb rahvuseti vaid 4,3 protsendipunkti, siis naiste tööhõive rahvuseline lõhe on ligi kaks korda suurem (15–74aastaste seas).

Madalamat tööhõivet mõjutab märgatavalt vähene eesti keele oskus, mistõttu peame jätkama ja tõhustama eesti keele õpet teise emakeelega inimestele. Märkimisväärne on ka piirkondlik erinevus: tööpuudus on madalaim Harjumaal (3,4%) ja Tartumaal (4,1%), kõrgeim Ida-Virumaal (8,7%). 2020. aasta kevadel on tööpuudus hakanud märkimisväärselt tõusma. Kui 2019. aasta 1. juunil oli registreeritud töötuse määr 4,5%, siis 2020. aastal samal ajal 7,8%. Sellega on kaasnenud ka piirkondlikud muutused: endist viisi on kõrgeim töötus IdaVirumaal ja Lõuna-Eesti maakondades, kuid tööpuudus Harju- ja Tartumaal on tõusnud Eesti keskmise lähedale.

Kuigi sooline palgalõhe on viimastel aastatel vähenenud (17,1%), on see endiselt suur. Ebavõrdsuse üks ilmingutest on palgalõhele lisaks ka lähisuhtevägivald, mis moodustab vägivallakuritegudest 47% (85% toimepanijatest on mehed, 81% ohvritest naised). Tööturul esineb ka vanuselist ebavõrdsust: 50aastased ja vanemad inimesed teenivad keskmiselt viiendiku võrra vähem kui nooremad. Kehtiva puude raskusastmega inimeste osakaal on 11,7% elanikkonnast (seisuga 1. jaanuar 2020) ja see on viimase kümne aastaga kasvanud. Puudega inimeste tööhõivemäär (31,5%) on samal ajavahemikul enam kui kahekordistunud.

Õppimisvõimalused

Maailmas on tööturg suuresti mõjutatud automatiseerimise ning uute majandusharude jätkuvast kasvust, mis nõuab seniste oskuste ja teadmiste profiili ümberkujundamist ning ka hariduspoliitilist reageerimist. Tööturg muutub märgatavalt paindlikumaks ning samas inimesele ebastabiilsemaks. Parandama peab õppe vastavust ühiskonna ja tööturu vajadustele kõigil haridusastmetel ning siduma omavahel tugevamalt kõrghariduse ning teadus- ja arendustegevuse. Tööealine elanikkond väärtustab töösuhetes üha enam ettevõtlikkust, iseendale tööandjaks olemist, töötamist paindlikumates projekti- ja platvormipõhistes lahendustes. Haridus loob eeldused ettevõtlikkuseks ja innovatsiooniks, Eesti eripärasid arvestavaks majanduskasvuks ning tasakaalus ja sidusa ühiskonna kujunemiseks.

Eesti on põhihariduse tulemuslikkuse ja võrdsuse kindlustamise poolest Euroopa absoluutses tipus ning maailmas parimate riikide seas: rahvusvahelise PISA testi tulemuste kohaselt on Eesti 15aastased noored nii funktsionaalses lugemises, matemaatikas kui ka loodusteadustes (bioloogia, füüsika ja keemia) Euroopa riikide pingereas esimesel kohal. Siiski on Eestis suur erialase hariduseta inimeste osakaal: 27% täiskasvanutest (25–64aastased) on eri- ja kutsealase hariduseta. 

Esimese taseme või madalama haridusega õpinguid mittejätkavate noorte (18–24aastased) osakaal on 9,8% ning meeste osakaal (12,7%) ületab naiste oma ligi kaks korda. Rahvusrühmade lõikes ei jätka oma õpinguid 10,2% eestlastest ning 9% teisest rahvusest inimestest. Ühistel väärtustel põhinev, õppijast lähtuv ja kaasav haridussüsteem aitaks pakkuda tööturu vajadusi toetavaid õpiteid. Inimestel tuleb kohaneda vajadusega õppida juurde terve elukaare jooksul ning olla valmis erialavahetuseks.

Samas osalevad elukestvas õppes praegu vähem just need, kes seda enim vajaksid (madalama haridustasemega inimesed ja vanemaealised). Elukestvas õppes osalemises on märgatav lõhe rahvuseti (täiskasvanutest täiendab end 22,1% eestlastest, aga vaid 16,1% teisest rahvusest elanikest) ja piirkonniti (Põhja-Eestis täiendab end 23,4% tööealisest elanikkonnast, samal ajal Kesk-Eestis 15,3%, Kirde-Eestis 16,1%, Lääne-Eestis 16,3% ja Lõuna-Eestis 18,9%). Pidevalt areneva ja ulatuslikumalt leviva tehnoloogia tõttu on oluline valmistada inimesi ette tehnoloogiate kasutamiseks ning parandada inimeste digipädevust. Eestis ei kasuta 17–74aastaste seas internetti ligi 100 000 inimest, kellest enamik on vanemaealised, väiksema sissetuleku ja/või madalama haridustasemega.

Ettevõtluskeskkond

Maailmas kiireneb tehnoloogiliste muutuste intervall, mille tagajärjel tekivad uued äri- ja toimetulekumudelid ning kujunevad uued töö- ja eluviisid. Kui ka rahvusvahelised institutsioonid nõrgenevad ning riikidevahelised jõujooned muutuvad, siis on võimalik protektsionismi kasv, mis muudab märkimisväärselt ettevõtete müügivõimalusi ja konkurentsitingimusi.

Euroopa Liidu liikmena on Eesti majandus nii toodete kui ka teenuste sektoris tugevalt lõimitud ELi ühtse turuga, mistõttu tuleb meil aktiivselt töötada selle senisest veelgi parema toimimise nimel. Ettevõtluskeskkonna kujundamisel on vaja leida tasakaal stabiilsuse ja muudatuste vahel, mis tagavad valmisoleku tulevikuks. Samal ajal on Eesti edueeldus põhihariduse tulemuslikkus. Kasvanud on iduettevõtete arv ja investeeringute kaasamise võime. Tänu e-residentsuse programmile on Eestil ka unikaalne üleilmne konkurentsieelis, mida peaks edasi arendama, et oleksime rahvusvaheliselt talentide ja äritegemise üks keskusi.

Eesti tööjõu tootlikkus on kasvanud (78,6% ELi keskmisest), kuid piirkondlikult ebaühtlaselt ja alla oodatud tempo. Tootlikkust suurendab uute tehnoloogiate kasutuselevõtt, aga digitehnoloogiate integreerimine ettevõtlussektoris on Eestis kesine. Üldiselt jääb Eesti ettevõtete teadus- ja arendustegevuse kulutuste osakaal SKPs (2018. aastal 0,59%) tunduvalt alla ELi keskmise (1,45%). Kvaliteetsete uute toodete ja teenuste väljatöötamisel, aga ka olemasolevate lahenduste ajakohastamisel peab Eestis märgatavalt kasvama teadus- ja arendustegevus ning koostöö teadlaste, ettevõtete ja teiste asutuste vahel. 

Vaatamata Eesti teaduse kõrgele tasemele, sünnib meil vähe ühiskonnale ja majandusele vajalikke uusi teadmistepõhiseid lahendusi. Seejuures on teadus- ja arendustegevuse rakendamise võimekus piirkonniti erinev. Eesti regionaalset arengut pärsivad ka suured piirkondlikud erinevused töökohtade pakkumises, ettevõtlusaktiivsuses, ettevõtete teadmismahukuses ja lisandväärtuses ning tootlike töökohtade paiknemises.

Eestis on kohaliku ressursi väärindamise ressursitootlikkus väga väike (0,56 eurot kg kohta 2017. aastal). Ettevõtluses tuleb suuremat rõhku panna keskkonnahoidlikele tehnoloogiatele ja ärimudelitele ning kohalike ressursside ja teisese toorme suuremale ja keskkonnahoidlikule väärindamisele. Erilise tähelepanu all on kasvupotentsiaaliga tegevusvaldkonnad ja tehnoloogiad. Kirjeldatud arenguvajadused eeldavad pikaajalisi investeeringuid, milleks ettevõtted pole kaasnevate suurte riskide tõttu sageli valmis. Samuti on investeeringud tugevas sõltuvuses majanduse käekäigust ja üleilmsetest mõjudest. Riik saab kaasa aidata, jagades ettevõtetega pikaajaliste investeeringute riske ja planeerides riigipoolseid investeeringuid eriti siis, kui ettevõtete investeerimisaktiivsus on saanud tagasilööke. Arendustegevust toetab vajalike teadmiste ning oskuste ja teadmistega tööjõu olemasolu.

Eesti on väike avatud majandusega riik ning haavatav nii lähiriikide kui ka üldiselt maailma majanduses toimuvast. Majandusjulgeoleku tagamiseks tuleb ennetada, et riik ei satuks mõnest ebasõbralikust riigist tehnoloogiliselt, majanduslikult ega rahaliselt sõltuvusse.

Elurikkus ja keskkond

Maailm seisab silmitsi kliimamuutuste ja keskkonnaseisundi halvenemisega ja see mõjutab ka eestimaalaste elukvaliteeti, meie loodust ja majanduskeskkonda. Maailmas on elurikkus ohustatud, ligi miljon liiki ehk iga kaheksas liik on väljasuremise ohus. Inimtegevuse tagajärjel kaob igal aastal järjest rohkem taime- ja loomaliike ning väljasuremise tempo on tuhandeid kordi kõrgem, kui see on olnud keskmiselt viimasel kümnel miljonil aastal. Elurikkuse hävimisega kaob looduse suutlikkus pakkuda meile eluks vajalikke loodushüvesid (sh puhas vesi, õhk, toit ja loodusvarad). Mida rohkem on toimivaid ja elurikkaid ökosüsteeme, seda paremini oleme varustatud inimese eksistentsiks vajalikuga ning suudame taluda keskkonna saastatust ja kohaneda kliimamuutustega. Punase raamatu koostamise käigus hinnatud 13 500 Eestis leiduvast liigist hinnati soodsaks vaid poolte seisund. Ka üleeuroopalise tähtsusega liikidest ja elupaikadest on Eestis soodsas seisundis vaid pooled, st nende asurkondade säilimine pole tagatud. Liike ohustab enim neile sobivate elupaikade pindala vähenemine, elutingimuste halvenemine ja killustumine. Lisaks tõuseb merepind ja kasvab sademete hulk, meile saabuvad uued võõrliigid ja taimekahjurid. Looduslike elupaikade kadumine toob kaasa suured kulutused alternatiivsete lahenduste leidmiseks hüvedele, mida kahjustunud ökosüsteemid enam pakkuda ei suuda.

Samas toetavad investeeringud elurikkusesse majanduskasvu ja regionaalset arengut, suurendavad maapiirkondade tööhõivet ning aitavad leevendada kliimamuutusi ja nendega kohaneda. Elupaikade kaitse ja taastamine, liigirikkuse suurendamine ning muldade kaitse piisavalt ulatuslikul territooriumil on tähtis nii elurikkuse kaitsel kui ka kliimamuutuste puhverdamisel ja nendega kohanemisel. Kaitstavad alad on elurikkuse kaitse tuumikalad, kuid neist üksi ei piisa, vaja on tagada ka nendevahelised ühenduskoridorid, et moodustuks toimiv rohevõrgustik.

Läänemere halb keskkonnaseisund nõuab kõikide siinsete riikide teravat tähelepanu ja meetmeid mereala hea seisundi saavutamiseks. Järk-järgult intensiivistub ka Eesti mereala kasutus uutel eesmärkidel (taastuvenergeetika, vesiviljelus, taristuvõrgustikud) ning traditsiooniline merekasutus mitmekesistub, suurendades inimtegevuse survet merekeskkonnale. Mereressursse tuleb kasutada säästlikult, arvestades mereökosüsteemi jätkusuutlikkusega, et saavutada mere hea keskkonnaseisund. Seetõttu tuleb pöörata senisest enam tähelepanu sellistele keskkonnakaitsemeetmetele, mis ühtlasi parandavad mere seisundit ning soodustavad majandustegevust mereressursi kasutamisel (näiteks vetika- ja karbikasvatus, pilliroo töötlemine). Eestis on ligikaudu miljon hektarit põllumajandusmaad, millest suur osa majandatakse keskkonnahoidlikult ning millel on head eeldused toidutootmiseks.

Eesti metsade pindala ja tagavara on viimase poolsajandi jooksul aga märkimisväärselt suurenenud. Mets kasvab umbes 2,3 mln hektaril, millest tulundusmetsi on ligikaudu 74%. Eesti metsade rohkus (Eesti on Euroopas metsarohkuselt 6. kohal) aitab kaasa sellele, et meil on puhas õhk. Eestis üldiselt õhusaastega probleeme ei ole, seda esineb vaid üksikutes linnades. Väga hea on ka olukord nõuetele vastava joogiveega suuremates asulates: seda saab ühisveevärgist üle 99% tarbijatest (2008. aastal 69,3%), kuid see on saavutatud suures ulatuses ELi vahendite abil, mistõttu vajab veetaristu heal järjel toimimiseks ka tulevikus piisavaid rahavooge. Samal ajal tarvitab 12% elanikkonnast joogiveena oma kaevuvett, mis 60-70% juhtudest ei vasta ühisveevärgi kvaliteedi nõuetele. 

Kuigi praeguseks on kasvuhoonegaaside koguheide Eestis võrreldes 1990. aastaga esialgsetel hinnangutel vähenenud 54%, on Eesti majandus siiski üks heitemahukam Euroopas – ühe SKP euro kohta on kaks korda rohkem kasvuhoonegaaside heidet kui ELis keskmiselt (2017. aastal). Samal ajal on Euroopa Liit seadnud eesmärgi jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalsuseni, mis mõjutab väga otseselt ka Eestil ees seisvaid valikuid. Kliimaneutraalsusele üleminek mõjutab sealse põlevkivitööstuse tõttu eriti Ida-Virumaad. Eesti elanike keskkonnateadlikkus on suurenenud, aga see pole piisavalt mõjutanud inimeste käitumist. Elanikkonna tervise ja töövõime tagamiseks on oluline hea keskkonnaseisundi tagamine. Jäätmete teke on võrreldes 2000. aastaga suurenenud ligi kaks korda. Üldine jäätmete taaskasutusmäär on küll suurenenud kolm korda (41%ni), kuid sellegipoolest on olmejäätmete ringlusse võtmise osakaal olmejäätmete kogumassis üks väiksemaid ELis (28%). Taastuvenergia osatähtsus on energia lõpptarbimises 30% ehk märgatavalt üle Euroopas keskmise (18%).

Kultuuriruum ja elukeskkond

Maailmas elab 2050. aastaks linnades 70% rahvastikust. Eesti linnastumine on üks kiiremaid OECD riikide seas (linnades elab 69,4% elanikest). Samal ajal peab tagama kultuuriruumi kättesaadavuse sõltumata inimeste elukohast, sest võimalus osaleda kultuurielus suurendab elukvaliteeti, muudab elukeskkonna väärtuslikumaks ning toetab kogukondlikku tegevust.

Inimeste heaolu ja Eesti kultuuri kestmise huvides on oluline tähelepanu pöörata eri kultuurivaldkondade kättesaadavusele üle Eesti ja üle ilma rahvuskaaslaste kogukondades. Sealjuures peab toetama omakultuuri viljelemist, mis paneb aluse inimeste identiteedile ja kodumaa armastusele, ning eri keeltes maailmakultuuri kättesaadavus.

Väärtusliku elukeskkonna lahutamatu osa on nii isiklik kui avalik ruum. Eestis suureneb väljaspool keskusi asustamata ning halvas seisukorras eluruumide hulk (sealhulgas on avariilises või halvas seisukorras kolmandik Eesti ehituspärandist). Sellegipoolest on ligi 91% leibkondadest eluruumide seisundiga rahul (2008. aastal oli vastav näitaja alla 80%). Võimaluse korral tuleb tihendada ajaloolisi linnakeskuseid, mis võimaldab hoida Eesti pärandit, soodustab inimeste jalgsi liikumist ja on keskkonnahoidlik. Vajalik on riigi suurem kompetents terviklikuks ruumiloomeks, et muu hulgas tagada kooskõla riigi ja kohaliku omavalitsuse üksuste investeeringute vahel ning kohaneda rahvastikumuutuste ja teiste arenguvajadustega. Paremate ruumiloomeotsuste tegemiseks peame suurendama inimeste ruumipädevust, mida toetavad kvaliteetsed ruumiandmed ja nutikamad teenused. 

Kuigi ühissõidukid on kättesaadavad 76%-le elanikest, on vahemaade läbimise suur ajakulu, transpordiliikide kombineerimise ja liinide omavahelise ühenduvuse keerukuse tõttu ühissõidukite kasutajate, jalgsi ja jalgrattaga liikujate osakaal viimastel aastatel vähenenud (2018. aastal vastavalt 20,7; 15,1 ja 2,7%). Peame muutma elu-, õpi-, vaba aja veetmise ja töökeskkonna ning liikumise nende vahel tervislikke, keskkonnahoidlikke ja turvalisi valikuid soodustavaks ning ligipääsetavamaks kõikidele ühiskonnaliikmetele. Hea näide on riigisisene rongiliiklus: sõitjate arv raudteel on kuue aastaga kahekordistunud (8,37 miljonit sõitu aastas). 

Piirkondade konkurentsivõime parandamiseks on peale riigisiseste vahemaade läbimise ajakulu vähendamise oluline arendada Eesti ühendusi Euroopa muude piirkondadega, seda nii transpordi- kui ka energiataristu mõttes. Maismaatranspordi välisühenduste arendamine peab jätkuma ELi transpordi põhivõrgu väljaehitamise kava kohaselt (sh Via Baltica ja Rail Baltic). Energiataristu puhul vajavad tähelepanu energiajulgeoleku ja varustuskindluse küsimused. 

Jätkata tuleb kiire internetiühenduse arendamist.

Julgeolek ja turvalisus

Maailmas on rahvusvaheliste uuringute kohaselt viimaste aastakümnete langustrend rahvusvaheliste konfliktide arvus ja ulatuses pöördunud tõusule. Järgnevatel kümnenditel võib riikidevaheliste konfliktide ja varisõdade tekke risk suureneda eeskätt suurvõimude huvide põrkumise, jätkuva terrorismiohu ning poliitilise ja majandusliku ebastabiilsuse tõttu. Peale tavapäraste ohtude on kasvanud hübriidohud (näiteks vaenulik mõjutustegevus, demokraatlikesse protsessidesse sekkumine, küberründed). Rahvusvaheliste institutsioonide roll nõrgeneb ühiste väärtussüsteemide mõranemise tõttu. 

Eestit peab turvaliseks riigiks 92% elanikkonnast (2020. aastal). Kõige kõrgem on usaldus Päästeameti vastu (täielikult või pigem usaldab 97%), järgnevad Häirekeskus ning Politsei- ja Piirivalveamet (94% ja 88%). Nende puhul on usaldus sarnasel tasemel nii eestlaste kui ka teisest rahvusest elanike seas. Teisest rahvusest inimeste seas pälvivad keskmisest vähem usaldust NATO, kaitsevägi, Kaitseliit ja Euroopa Liit, kuid see tase on enamiku institutsioonide puhul kasvamas. Eesti riigi peamiseks julgeolekutagatiseks peetakse siiski endiselt NATOsse kuulumist (53% nimetab seda ühena kolmest olulisemast tegurist). Olulisuselt järgnevad elanike kaitsetahe (41%) ja Eesti iseseisva kaitsevõime arendamine (31%). Suurendada on vaja inimeste teadlikkust enda rollist ja vastutusest, et nad suudaksid erinevate õnnetuste korral (sh kriisisituatsioonides) arukalt käituda ning vähendada nii riski oma elule ja tervisele.

Oluline on suurendada ka riigiasutuste, kohaliku omavalitsuse üksuste ja elutähtsate teenuste osutajate teadlikkust võimalikest ohtudest ja parandada nende valmisolekut kriisideks. Eesti rahvastik paikneb ebaühtlaselt ning on piirkondi, kus turvalisust tagavate teenuste kättesaadavuse kindlustamine on tõhus ainult tihedamas koostöös kogukonnaga ja nutikaid lahendusi kasutades. Ka väärtuskonfliktide tekkimise tõenäosus ühiskonnas väheneb, kui on tagatud muu hulgas tugev, sidususele kaasa aitav kultuuriruum ning suhtlemist toetav teadmistepõhine avalik ruum. Julgeoleku ja turvalisuse tagamiseks tuleb süvendatult rakendada riigikaitse laia käsitust ning hoida tugevaid suhteid liitlaste ja partnerriikidega, sh rahvusvaheliste organisatsioonide ja õiguse tõhusa toimimise nimel. Samuti tagab turvalisuse valdkondadeülene koostöö.

Riigivalitsemine

Maailmas on riigihaldus muutumas paindlikumaks ja mitmekesisemaks, sh kasvab järjest enam avalikke teenuseid pakkuvate ettevõtete ja vabaühenduste roll.

Riigivalitsemisel peab lähtuma õigusriigi põhimõtetest ja inimesekesksusest ning inimeste põhiõiguste ja vabaduste kaitse peab olema tagatud. Vabakonna tugevdamise ja sidusa ühiskonna kujundamise oluliseks mehhanismiks on osalusdemokraatia senisest laiem levik. Kuna rahvastikuprognoosi kohaselt tööealine elanikkond väheneb, peab ka avalik sektor oma tööjõuressurssi targalt suunama ning tegema koostööd era- ja vabasektoriga, sest vajadus avalike teenuste järele ei vähene.

Maksukoormus on Eestis 34% SKPst (2020. aastal) ning langeb, jõudes 2035. aastaks 32,7%ni (hinnangute eeldus on tänase olukorra jätkumine). Maksukoormuse langus tuleneb SKPst aeglasemalt kasvavast tarbimise maksukoormusest. See eeldab muu hulgas bürokraatia vähendamist, inimeste ja vabakonnaga koosloomelist poliitikakujundamist ning kokkulepet riigi, kohaliku omavalitsuse üksuste ja kogukonna
rolli kohta avalike teenuste pakkumisel (sh turvalise elukeskkonna tagamisel). 

Vanemaealiste ja noorte ühiskondlikus elus osalemise kõrval on kitsaskohti ka eesti keelt mittekõnelevate elanike ühiskondliku aktiivsusega. Vene keelt kõnelevad noored on isegi rohkem kodanikuühiskonda kaasatud kui eesti keelt kõnelevad, kuid samas on eesti suhtluskeelega inimeste hulgas vabatahtlikus tegevuses osalemise määr endist viisi palju kõrgem (52% vs. 44%) kui venekeelsetel. Samuti pole 45% uussisserändajatest vabatahtlikus tegevuses osalenud, kuid sooviks seda teha. 

Eesti ei kasuta OECD hinnangul otsuste tegemisel piisavalt teadusuuringuid ja valdkonna eksperte ning võrdluses teiste liikmesriikidega on valitsusasutuste tegevuste tõhusus keskpärane. Parandama peab riigi võimekust kasutada teadusuuringuid vajalike muutuste esilekutsumiseks ja kaasata teadlasi poliitikakujundamisse. Selgelt tuleks eelistada uuenduslikke lahendusi ja tehnoloogiaid ning tõhustada teabevahetust asutuste (ja ettevõtete) vahel, tuginedes senisest enam reaalajas andmevahetusele ja võttes ulatuslikumalt kasutusele ava- ja suurandmeid.

E-teenuste baastaristu ning e-teenuste kasutamist võimaldavad vahendid on hästi arenenud ning mitmes valdkonnas on e-teenused jõudsalt edenenud (nt maksude kogumine ja administreerimine), kuid teenuste kvaliteet on ebaühtlane ja digiriigi loodud lahenduste kestlikkus vajab tugevdamist. E-teenuste taristu säilimise ja elektrooniliste vahendite turvalisuse ning arendamise tagamiseks tuleb järjepidevalt panustada nii baastaristu arendamisse kui ka tehnoloogiliste võimaluste korral luua uusi alternatiive senistele lahendustele.

Samal ajal avab pidev tehnoloogia areng (sh tehisintellekti kasutamine) riigile uusi võimalusi osutada seniseid teenuseid tõhusamalt ja teha otsuseid nutikamalt. Suurte strateegiliste eesmärkide saavutamiseks on vaja koosmeelt eri ühiskonnarühmade vahel. Riigi tegevuste planeerimisel tuleb arvestada, et praegu on suurem osa riigieelarvest (umbes 80%) juba seotud seadustega kindlaksmääratud kulutustega.

Riigivalitsemist ja avalike teenuste pakkumise kvaliteeti aitab inimeste ootustele vastavaks muuta keskvalitsuse, kohaliku omavalitsuse üksuste ja kogukondade koostöö ning ulatuslikum avalikkusega konsulteerimine inimeste vajadustest lähtuvate lahenduste leidmisel, selge rollijaotus nende elluviimisel ja kohaliku omavalitsuse üksuste finantsvõimekuse tagamine. Eesti inimeste, kogukondade ja kodanikuühenduste võimestamise ja sidusa ühiskonna kujundamise üheks mehhanismiks on ulatuslikum rahvaalgatuste ja -küsitluste korraldamine nii riigi kui kodanikkonna algatusel.

Viimati uuendatud 05.01.2021