Jaan Tõnisson

Jaan Tõnisson juhtis Eesti Vabariigi valitsuse 5. ja 7. koosseisu peaministrina ning 17. ja 24. koosseisu riigivanemana. Ta oli Eesti iseseisvuse mõtte isa, poliitik, ühiskonnategelane, rahvuslane, ühistegevuse edendaja, ajakirjanik, jurist ja perepea.

Jaan Tõnisson sündis 22. detsembril 1868 Mursi talus Mulgimaal, ta oli abielus Hildaga (Lõhmus) ning peres kasvasid pojad Ilmar Hans, Heldur Jaan, Lembit Rein ning tütred Hilja Rutt ja Mari-Ann.

Tõnisson asutas 1905. aastal Tartus Eesti Rahvameelse Eduerakonna (1917. aastast Eesti Demokraatlik Erakond ja 1919. aastast Eesti Rahvaerakond) ning juhtis seda kuni 1932. aastani. Alates 1932. aastast kuni parteide keelustamiseni 1935. aastal juhtis Tõnisson Rahvuslikku Keskerakonda.

12. detsembril 1940 vangistas NKVD Jaan Tõnissoni ning ta oli vähemalt 1941. aasta aprillini Tallinnas vangis. Tema edaspidise saatuse kohta kindlaid andmeid ei ole.  Tema surmast on arvukalt legende, kuid kõige usutavama versiooni kohaselt lasti ta punavõimu käsilaste poolt maha Tallinnas 1941. aasta juuli esimestel päevadel.

Autasud ja tunnustused

1920 - Vabadusristi III liigi 1. järk

1928 - Eesti Punase Risti I järgu I aste

1928 - Tartu Ülikooli audoktor

1930 - Kotkaristi I klassi teenetemärk

1938 - Valgetähe I klassi teenetemärk

1939 - Tartu linna aukodanik

Töö- ja teenistuskäik

• Aastatel 1938-1940 oli Riigivolikogu liige.
• Aastatel 1935-1939 töötas Tartu Ülikoolis ühistegevuse professorina.
• Aastal 1933 oli riigivanem, valitsuse 24. koosseisu juht.
• Aastatel 1932-1935 kuulus Riigikogu V koosseisu, olles selle esimees 19. juulist 1932 kuni 18. maini 1933.
• Aastatel 1931-1932 oli välisminister Konstantin Pätsi (20.) ning Jaan Teemandi (21.) valitsuses, riigivanema asetäitja alates 26.02.1931.
• Aastatel 1929-1932 oli Riigikogu IV koosseisu liige.
• Aastatel 1927-1928 oli riigivanem, valitsuse 17. koosseisu juht.
• Aastatel 1926-1929 oli Riigikogu III koosseisu liige.
• Aastatel 1923-1926 oli Riigikogu II koosseisu liige, olles selle esimees 7. juunist 1923 kuni 27. maini 1925.
• Aastatel 1921-1923 oli Riigikogu I koosseisu liige.
• Aastatel 1919-1920 oli peaminister, valitsuse 5. ja 7. koosseisu juht.
• Aastal 1919 valiti Asutava Kogu liikmeks.
• Aastal 1919 oli Eesti delegatsiooni liige Pariisi rahukonverentsil.
• Aastatel 1918-1919 oli Ajutise Valitsuse portfellita minister.
• Aastatel 1917-1918 oli Eesti välisdelegatsiooni juht.
• Aastatel 1917-1919 oli Eesti Maanõukogu liige, 28. novembril 1917 esitas otsuseettepaneku, millega Maanõukogu kuulutas end kõrgeimaks võimuks Eestis.
• Aastal 1906 valiti Vene I Riigiduuma koosseisu liikmeks.
• Aastal 1905 asutas esimese eesti poliitilise erakonna – Eesti Rahvameelse Eduerakonna ja sai selle esimeheks.
• Aastatel 1896-1935 oli ajaleht „Postimees“ toimetaja ja vastutav väljaandja.
• Aastatel 1894-1896 oli Orjolis kohtusekretär ja kohtu-uurija asetäitja.

Haridus ja rahvuslus

Haridusteed alustas J. Tõnisson Tusti külakoolis, 1888. aastal astus Tartu Ülikooli, lõpetas selle 1892. aasta kevadel õiguse erialal.

Üliõpilasena liitus ta rahvuslikus liikumises olulist rolli mängiva Eesti Üliõpilaste Seltsiga ning peagi valiti ta esimeheks. Selles ametis tutvus ta lähemalt rahvusliku liikumise tolleaegse juhi Villem Reimanniga. Venestuse kõrgperioodil 1890-tel propageeris Tõnisson koos teiste aatekaaslastega avalikes kohtades eesti keele kasutamist. Läbi terve elu õhutas ta väärtustama eestlust ja eestimaist.

1892. aastal astus ta ka Eesti Kirjameeste Seltsi.

Ühiskonnategelane, ühistöö edendaja

Tõnissonist sai 1894. aastal Eesti rahva vabastamise 75. juubeli laulupeo komisjoni kirjatoimetaja. Selleks ajaks oli ta juba alustanud kaastööd ajalehega Postimees, asudes 1896. aastast lehe vastutavaks väljaandjaks.

Tõnisson oli aastatel 1898–1918 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi esimees ning tema algatusel asutati Tartus 1902 Eesti Laenu- ja Hoiuühisus, mida võib pidada esimeseks eesti pangaks.

Aadete edendamise kõrval pööras J. Tõnisson erilist tähelepanu ühistegevusele. Temast saigi üks Eesti tunnustatumaid ühistegevuse eestvedajaid ning 1911. aastal sai temast Ühistegevuse Edendamise Keskseltsi esimees, hiljem ühistegevuse professor Tartu Ülikoolis.

Demokraat ja vastupanuvõitleja

1934. aasta riigipöörde järel toetas Tõnisson K. Pätsi. Peagi aga selgus, et demokraatialikult valitud Riigikogu peab jääma vaikivasse olekusse, parteide tegevus keelustati ning ajakirjandus allutati tsensuurile. Kuna piiranguid pikendati aastast aastasse, asus Jaan Tõnisson demokraatia eest võitlusesse. 5. novembril 1936 saatis ta koos Juhan Kuke, Ants Piibu ja Jaan Teemantiga märgukirja Pätsi autoritaarsele valitsusele, nõudes demokraatia taastamist.

Kui NSV Liit 1940. aasta suvel Eesti okupeeris, astus Tõnisson demokraatia eest uuesti välja. Ta algatas ulatusliku aktsiooni, et organiseerida vastaskandidaatide esitamist kommunistlikele kandidaatidele nõukogude nukuparlamendi valimistel. Okupatsioonivõimud olid sunnitud vastaskandidaadid, sealhulgas Jaan Tõnissoni enda valimistelt jõuga eemaldama.

18. V 1933 - 21. X 1933

Tõnissoni viimane juhitav valitsus asus ametisse peale K. Pätsi valitsuse kukkumisele järgnenud 22. päevast sisepoliitilist kriisi. Tõnisson asus valitsust moodustama, olles ise veel Riigikogu esimees. Valitsuskoalitsiooni moodustasid Rahvuslik Keskerakond (4) ja ühinenud põllumeeste erakonnast eraldunud Põllumeeste, Asunikkude ja Väike-maapidajate Koondise rühm (3), lisaks üks parteitu minister.

1930-te aastate algus oli tänu ülemaailmsele majanduskriisile raske ka Eestis. Valitsuse tegevused kriisi lahendamiseks olid vastuolulised: püüti hoida Eesti krooni kurssi ja sama ajal vähendada riigi sekkumist majanduse arengusse, st vähendada vahepealsete aastatega suurenenud riigikapitalismi osa. Lisaks majandusele tuli valitsusel rinda pista aina süveneva põhiseaduskriisiga.

1920. aastal kehtima hakanud põhiseadus andis riigivalitsemise kõige jämedama otsa Riigikogule ning täidesaatva võimu püsimine sõltus täielikult Riigikogu usaldusest. Ahtake kogemus ja poliitiline killustatus põhjustasid sagedast valituste vahetust. Tekkis loomulik soov stabiilsuse järele ehk presidendi kui Riigikogu ja valitsuse vahekohtuniku institutsiooni loomise idee. See eeldas aga kehtiva põhiseaduse muutmist. Valitsus ja Riigikogu valmistasidki ette põhiseaduse muutmise eelnõu, mille rakendumisel pidi suurenema rahva roll riigielu juhtimises. 10.-12. juunil toimunud rahvahääletusel aga Riigikogu poolt välja pakutud põhiseaduse muutmine toetust ei leidnud. See omakorda tekitas ärevaid meeleolusid valitsusringkondades. Levitati kuulduseid sõjaväelise riigipöörde kavandamisest. Põhiseadusliku korra kaitseks kehtestas valitsus esialgu Tartus ja Tartumaal, hiljem juba üle Eesti kaitseseisukorra. Suleti Eesti Noorsotsialistlik Liit, Eesti Vabadussõjalaste Keskliit jt, vaba ajakirjanduse üle kehtestati eeltsensuur.

Tõnissoni valitsuse otsus langetada Eesti krooni kurssi oli möödapääsmatu ja pigem hiline kui ennatlik. Krooni devalveerimine oli õhus juba alates 1931. aastast, mil Suurbritannia oli loobunud kullastandardist. Eesti peamised väliskaubanduspartnerid Soome, Rootsi ja Taani olid 1933. aastaks juba langetanud oma rahakurssi ning see halvendas oluliselt Eestist eksporditava kauba konkurentsivõimet. Selles olukorras pidi valitsus reageerima otsustavalt. 27. juunil 1933 koguneski Riigikogu erakorralisele istungile, varahommikul enne kella viit otsustati Eesti krooni saatus kahe häälega (47:45). Eesti krooni kurssi langetati 35%! See samm oli äärmiselt ebapopulaarne, kuid nagu edasine elu näitas, ilmvajalik.

Keerulistele aegadele vaatamata toimus Eesti elus ka palju positiivset: ametlikule visiidile saabus Läti riigipea Albert Kviesis; veesati esimene Eestis ehitatud jäämurdja Merikaru ning suvel toimus Tallinnas X üldlaulupidu. Rohkelt kõneainet ja hiljem ka kohtuskäimist põhjustas Eesti sõjalaevade Lennuk ja Vambola müümine Peruu riigile.

Septembris haaras kogu riiki miitingute ja poliitiliste kõnekoosolekute laine, valmistuti uut, vabadussõjalaste poolt välja pakutud põhiseaduse muutmise ettepanekut hääletama. Rahvahääletus toimuski 14.-16. oktoober ning rahvas toetas ülekaalukalt seda. Tõnisson, kes ei olnud suutnud rahvale mõistetavaks teha parlamentaarse demokraatia eeliseid, tundis pettumust ning järgmisel õhtul esitas valitsus tagasiastumisepalve. Enne lahkumist tühistas valitsus kaitseseisukorra ning trükitoodete eeltsensuuri.

9. XII 1927 - 4. XII 1928

Pärast Jaan Teemanti kolmanda juhitava valitsuse tagasiastumist 22. novembril algas 17-päevane valitsuskriis. Eesti riigi valitsusohjad korjas 9. detsembril üles Jaan Tõnisson. Valitsuskoalitsiooni moodustasid Eesti Rahvaerakond (2), Põllumeeste Kogud (3), Asunikkude, Riigirentnikkude ja Väikepõllupidajate Koondus (2), Eesti Tööerakond (2), kaks ministrit olid parteitud.

Tõnisson asus valitsusasju korraldama peale Jaan Teemanti kolme järjestikkust valitsust. Üldiselt võib seda ajajärku tähistada sõnaga stabiilsus. Riigivõim oli end kehtestanud, kodanikud juba harjunud uute võimaluste, õiguste ja kohustustega. Riigiteenistujate hulka asuti kärpima, ringi korraldati nii Kaitsevägi kui võimuaparaat laiemalt. Majanduslikult oli olukord küll raske, kuid pingutused uute tööstusharude rajamiseks, samuti raudteeliikluse laiendamiseks olid vilja kandmas. Tõnissoni hinnangul pidurdas rahvamajanduse arengut vähene kapital.

Tõnissoni kolmanda valitsuse kõige silmapaistvam saavutus oli kahtlemata rahareformi lõpuleviimine ja alates 1. jaanuarist 1928 Eesti krooni käibelelaskmine. Kroon tugines kullastandardile – 1 kroonile vastas 100/248 grammi puhast kulda ning reformi aluseks oli Inglise pankadelt saadud 1,35 miljoni naelane välislaen.

Välispoliitiliselt püüdis Tõnissoni valitsus arendada suhteid Skandinaaviamaadega. Esmalt müüs riik tikumonopoli Rootsi tikutrustile 28 aastaks ning 1. aprillist 1928 hakkas kehtima Eesti ja Soome vahel viisavabadus. Meeldejäävaimaks mälestuseks ongi septembris toimunud riigivanema ametlik visiit Rootsi Kuningriiki, kus teda võttis südamlikult vastu kuningas Gustav V.

Tõnissoni valitsus pidi tegelema lisaks igapäevaelu probleemide lahendamisele Eesti omariikluse mainega. Oli ju suured eesmärgid saavutatud, ärkamisaegne põlvkond ja meelsus oli asendunud uuega, kippus kaduma äratundmine, et iseseisvus vajab märkamist ja hoidmist. Ühtsustunde suurendamiseks riigi ja rahva vahel tähistati kaasavalt ja rõhutatud pidulikkusega vabariigi X aastapäeva.

Avalikkuse tähelepanu köitis aga hoopis endise peaministri ja diplomaadi Ado Birki riigireetmise kohtuasja jõudmine Kohtupalatisse, Saksa kodakondsusega endiste mõisaomanike nõuded Eesti riigi vastu, trükitööliste streik ning Harju Panga mannetu kohtuprotsess. Positiivse fooni lõi Tallinnas toimunud auto- ja motonäitus, Tartus Gustav II Adolfi ausamba avamine ning loomulikult IX üldlaulupidu.

Tõnissoni poolt koalitsiooni haaratud erihuvidega erakonnad tagasid ühest küljest laialdase mandaadi. Teisalt pidi peaminister koalitsiooni kooshoidmiseks tegema suuri jõupingutusi, korraldama sagedasti erinõupidamisi ja lepitamiskäike. 1928. aasta novembri tuli arutusele asunduskapitali seaduse eelnõu ja see tekitas terava vastuolu koalitsioonipartnerite vahel. Riigikogus lükati Põllumeeste Kogude fraktsiooni osalusel seaduseelnõu aga tagasi ja see tähendas valitsuskoalitsiooni lagunemist. Riigivanem Jaan Tõnissonil ei jäänud muud üle, kui teatada 12. novembril valitsuse tagasiastumisest.

30. VII 1920 - 26. X 1920

Tõnissoni esimene valitsus oli tagasi astunud juuli alguses. Uue koalitsiooni kokkusaamine aga ei edenenud ning nii jätkaski Tõnissoni valitsusohjade hoidmist 28. juulini. Siis asus ametisse Ado Birki juhitav valitsus. Kuid Asutava Kogu istungil teatasid sotsiaaldemokraadid, et nemad jäävad valitsuse deklaratsiooni suhtes erapooletuks ning iseseisva tööliste partei esindajad kuulutasid oma vastuseisu. Seepeale tänas peaminister Birk Asutavat Kogu „usalduse“ eest ning kuulutas oma ametiaja lõppenuks. Juba 31. juulil moodustas Tõnisson kiiresti oma teise valitsuskabineti rahvaerakondlastest ja parteitutest ning tutvustas Asutavale Kogule oma valitsuskava.

1920. aasta Eesti majandus oli nõrk, rahakurss oli langenud, samas elukallidus tõusnud. Kommunistid tegid valitsuse vastu kihutustööd. Streigid olid igapäevased, rahuolematus riigiga kasvas. Pinget poliitilisel areenil lisas Riigikogu valimiste toimumine novembris. Valitsus võttis eesmärgiks hoida Eesti marga kurssi, välispoliitiliselt tihendada koostööd Balti- ja Põhjamaadega.

Töötegemise aeg jäi aga üürikeseks ning ka see oli pingeline. Olukord tipnes 8. oktoobril 1920 terava vastasseisuga valitsuse ja Asutava Kogu vahel 44 vanemale sõjaväelasele normtalust suurema maatüki andmise pärast. Arupärimisele vastama asunud põllutööminister A. Keremile asus appi ka peaminister Jaan Tõnisson, selgitades, et valitsus võttis otsuse tegemisel aluseks maaseaduse rakendusmäärused. Sellest hoolimata võttis Asutav Kogu vastu otsuse, mis pidas valitsuse otsust õigustühiseks.

Tõnisson mõistis Asutava Kogu otsust umbusaldusavaldusena valitsusele ning teatas lahkumisest. Alanud valitsuskriisist ei saadud Asutavas Kogus kohe aru ning paljudele tuli Tõnissoni ametlik tagasiastumisavaldus 21. oktoobril 1920 üllatusena. Asutav Kogu asus otsuse tagajärgi siluma, kuid oli juba hilja. Tõnisson andis 26. oktoobril valitsusohjad Ants Piibule üle.

18. XI 1919 – 28. VII 1920

Jaan Tõnissoni esimene valitsus võttis valitsemisohjad üle Otto Strandmani valitsuselt. Uude valitsuskoalitsiooni kuulusid Asutava Kogu kolm kõige suuremat parteid: Eesti Rahvaerakond, Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei ja Eesti Tööerakond. Asutavale Kogule 21. novembril 1919 esitatud valitsuse deklaratsioonis tõstatas ta toitlustus- ja küttekriisi lahendamise, rahu kättesaamise, maaseaduse rakendamise, riigi rahanappuse lahendamise ning rahvusülikooli töölepanemise vajaduse. Valitsuse nimel andis Tõnisson lubaduse tegutseda „kaine reaalpoliitika alusel õigusriikluse vaimus“.

Tõnissonile kui peaministrina oli Asutava Kogu poolt vastu võetud maaseaduse rakendamine paras pähkel. Nimelt oli tema ise ja tema mõttekaaslased-rahvaerakondlased olnud maaseadusega kogu mõisamajandi kaotamise vastu. Valitsusjuhina lubas ta aga täita rahva ootuseid ning valitsus asus väljatöötama rakendusmääruseid. Kogu maakorralduse ümbermuutmise hiiglaslikku protsessi juhtis tööerakondlasest põllutööminister Theodor Pool.

Tõnissoni juhitava valitsuse teine suur teema oli Vabadussõja võitmine ja rahu saavutamine. Rahvas ootas pikisilmi rahu! Valitsus pidi aga langetama põhimõttelise otsuse, kas alustada iseseisvalt rahuläbirääkimisi Nõukogude Venemaaga või oodata ja loota Antanti riikide abile ja läbirääkimistele. Tõnissoni valitsus otsustas 3. detsembril 1919 asuda ise läbirääkimistesse punase Venemaaga, kaasates Lätit, Leedut ja Soomet. Pikkade ja raskete läbirääkimiste ajal, 21. detsembril 1919 tegi peaminister Tõnisson üllatuskülastuse ka Narva rindele, innustades kaevikutes võitlejaid ja andes neile meelekindlust. Rahudelegatsioonil õnnestus aasta viimasel päeval sõlmida vaherahu ning 2. veebruaril 1920 sõlmiti Tartus rahuleping.

Üheks ülevamaks sündmuseks saigi 1. detsembril 1919 eestikeelse Tartu ülikooli avamine. Eesti avalikkuse eneseteadvust tõstis ka sõjatsensuuri kaotamine 10. aprillil 1920. Tõnissoni esimese valitsuse lõpuaega jäi ka riigi põhiseaduse eelnõu lõplik läbirääkimine Asutvas Kogus ning 15. juunil 1920 võetigi see vastu.

Valitsuse lõpp saabus ootamatult 2. juulil 1920, kui Asutavas Kogus arutati Riigikogu valimisseadust ja selle rakendusakte. Sotsiaaldemokraatide esindajad siseminister A. Hellat ning töö- ja hoolekandeminister A. Palvadre teatasid valitsusest lahkumisest. Jaan Tõnisson tõlgendas Asutava Kogu kõige suurema erakonna esindajate lahkumist valitsusest umbusaldusavaldusena kogu valitsusele ning ta esitaski valitsuse lahkumispalve.

Kunstnik Enn Põldroosi loodud portreemaali sünnile aitasid kaasa mitmed fotojäädvustused riigivanemast, isegi karikatuurid, Tõnissoni 70. juubeliks üllitatud koguteos ning loomulikult kaasaegsete mälestused. Jaan Tõnisson on eredaim ja tuntuim suurkuju, kes on Eesti ja eestluse mõtet kujundanud ning mõjutanud. Tõnissoni pärandit ja ideaale on käegakatsutavalt tunda tänase päevani.

Maalilt vastu vaatav Jaan Tõnisson on vanemapoolne. Suurmehe pilk on läbilõikav ja kindel, nii nagu Tõnisson ajakirjanikuna suutis hoomata ühiskonna probleemkohti; poliitikuna hoida pilku horisondil, eristada olulist ebaolulisest. Silmavaate sinimustvalgsus tähistab Tõnissoni isamaalisust, kuid viitab ka otseselt Eesti Üliõpilaste Seltsi kuulumisele. Jaan Tõnisson mõjub nii maalil, aga mõjus ka päriselus, targa, väärika ja isalikuna.

Tõnissoni mitmekülgsus, ühiskondlik aktiivsus, meeletu tööind ja särav kõnelemiskunst võimaldab meil mäletada teda värvilise isiksusena. Seda on E. Põldroos hästi edasi andnud värviküllase koloriidiga Tõnissoni kujutamisel. Tõnissoni kõikehaaravat tegevusvälja markeerivad ka kompositsioonist esile tõusvad käed. Käed meenutavad Tõnissonile iseloomulikku kommet žestikuleerida kõneledes.

Kunstnik on maalinud riigimehele selga fraki ja kaela kikilipsu – nähtus, mis seostub vabariigi algusaegadel justnimelt Jaan Tõnissoniga. Propageeris ta ju eestlastele pigem võõrast torukübara ja sabakuue kandmist, saades seeläbi paratamatult kriitikat. Ja Tõnissoni härrasmehelikud maneerid, kõrge moraal ning arenenud eneseteadvus tõid talle pilkenimed Koodi Jaan ja Nuustaku hertsog.

Maal kõneleb ka Jaan Tõnissoni kurvast ja seni teadmatuse looriga kaetud lõpust. Nimelt on erksavärviline ja härrasmehelik Tõnisson paigutatud hägusa poripruunile taustale. Ta arreteeriti okupatsioonivõimu poolt 12. detsembril 1940 oma kodus Tartus, seejärel viibis ta ülekuulamisel Tallinna Patarei vanglas. Edasisi kindlaid andmeid tema kohta rohkem ei ole. Kui punane okupatsioonivõim pidi pagema pruuni natsiväe eest, siis hukati Patarei vanglas kinnipeetud poliitilised vangid, Tõnisson ilmselt nende seas. Kuhu sai puhkama Jaan Tõnissoni maine keha, seda ei saa me ilmselt kunagi teada.

Portreemaal asub Stenbocki maja riigivanemate saalis, see valmis 1998. aastal.