Mul on au täna siin olla. Olin esimest korda Berliinis 1988. aastal üheteistkümneaastase lapsena. Perestroika oli alanud ja minu jaoks oli ime, et saime minna Ida-Saksamaale, välismaale. Mu isa viis mind koos vennaga nii lähedale Brandenburgi väravale kui võimalik, müüri vaatama. Mäletan eredalt teda ütlemas: "Lapsed, hingake sügavalt sisse – see on vabaduse õhk, mis tuleb teiselt poolt."
Tol ajal ei saanud ma täielikult aru, mida ta mõtles. Räägitakse, et hindad vabadust ainult siis, kui see sinult ära võetakse. Aga lapsena, kes sündis Nõukogude okupatsiooni ajal, ei olnud ma kunagi kogenud vabadust.
Varsti hakkas puhuma muutuste tuul, mis purustas müüri nii Berliinis kui ka mujal Euroopas. Ja ma sain seda vabaduse õhku ka kodus hingata.
Kui Eestil õnnestus 1991. aastal, 30 aasta tagasi, totalitaarsuse vanglast välja saada, olin teisemline. See, mis oli pööre – die Wende – teie jaoks, oli meie jaoks revolutsioon.
Pärast iseseisvuse ja vabaduse taastamist seisis Eesti ees raske ülesanne: ehitada üles vaba ja avatud ühiskond, parlamentaarne demokraatia. See ei olnud kerge ülesanne – hoolimata kergendustundest, et meie rahvas oli lõpuks vaba.
Demokraatlike suhete taastamine kodaniku ja riigi vahel ei ole midagi, mida saab teha üleöö. Seda ei saa raamatutest õppida.
Meie teed vabadusse saatsid ja toetasid paljud sõbrad ja naabrid vabast maailmast. Saksamaa pakkus siinkohal erilist juhtrolli ja tuge. Lubage mul luua siin mõned seosed.
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist pidime kõigepealt kiiresti sõlmima uue ühiskondliku lepingu ja juurutama selle oma põhiseaduses. Meie põhiseaduse koostamisel 1992. aastal oli toonane Föderaalse Konstitutsioonikohtu president Roman Herzog see ekspert, kes aitas koostada peatüki põhivabaduste, -õiguste ja -kohustuste kohta. Selle peatüki maht räägib ise enda eest, sest see moodustab rohkem kui veerandi kogu tekstist.
Saksa õigussüsteem andis meile vundamendi, taastades samas meie era-, kriminaal- ja üldise haldusõiguse kesksed osad. See tähendab ka seda, et terve põlvkond Eesti juriste, mina kaasa arvatud, õppis Saksa õiguspraktikat. Lisaks on just Saksa Rechtstheorie see, mis on aluseks Eesti 1. kursuse juuratudengite sissejuhatavale loengule.
Teine verstapost meie teel vabaduse poole on minu isa Siim Kallase teostatud rahareform. Vabal Eestil pidi olema oma raha – 1992. aastal võeti Eesti kroon taas kasutusele. Bundesbanki toetusel sidusime Eesti krooni Saksa margaga – see oli kõige sobivam ankurvaluuta, mis andis lisatagatise meie oma valuuta stabiilsusele. Rahvusvaheline Valuutafond peab seda rahareformi oma ajaloo üheks edukamaks.
Daamid ja härrad!
Venemaa agressioon Ukraina vastu on sundinud meid mõtlema sellele, mida tähendab vabadus igaühe jaoks meist. Ja kui habras see olla võib ja mida on vaja teha, et seda vabadust kaitsta.
Praegusel pimedal ajal Euroopas on meie endi demokraatliku kodu korrashoidmise tähtsus teravam kui kunagi varem. Me peame hoolitsema demokraatlike suhete eest kodaniku ja riigi vahel. Kuigi demokraatia eest hoolitsemine on iga kodaniku individuaalne kohustus, on juhid need, kes vastutavad üksikisikute õiguste ja õigusriigi põhimõtte säilimise eest valitsemise keskmes. Juhid peavad kaitsma ka tugevaid institutsioone, mis seda toetavad.
See ei ole sageli iseenesestmõistetav. Rünnakud demokraatlike institutsioonide vastu on tõusuteel – rünnakud tulevad nii seestpoolt kui ka väljastpoolt. Tugevate institutsioonidega Rechtsstaat on oluline, kuid ei ole siiski piisav, et kaitsta vabadust sulaselge agressori eest.
Ma räägin teiega siin Berliinis samal ajal kui Kremli režiim hävitab oma naabrit Ukrainat ning üritab vallutada Euroopa suuruselt teist riiki. Venemaa pommitab Euroopa pealinna siit vaid 1400 km kaugusel.
Kui ma 1988. aastal vabaduse õhku hingasin, olid nii eestlased kui ukrainlased valel (kurjal) pool müüri. Täna püüab Kreml ehitada teist müüri Euroopa lõhestamiseks ja seekord on Eestil piisavalt hästi läinud, et olla vabal poolel. Sama ei saa öelda Ukraina kohta.
Sellised ajad panevad meid mõtlema tagasi vapratele otsustele oma minevikust. Ma kiidan meie ja vaba maailma juhtide otsustamisjulgust, mis võimaldas nii paljudel Kesk- ja Ida-Euroopa riikidel kiiresti Euroopaga taasühineda.
Meie endise parlamendi, Eesti Ülemnõukogu esimees Ülo Nugis ütles juba 1991. aastal: "Nagu poliitiline ja ajalooline kogemus on näidanud, ei taganud neutraalsus meie julgeolekut. See ei pruugi tagada meie julgeolekut ka täna, eriti arvestades võimalikke protsesse Nõukogude Liidus." Ta ütles seda 1930. aastatele viidates, kui noor Eesti Vabariik püüdis leida tasakaalu kahe kurja impeeriumi ja sõjamasina vahel. See lõppes meie riikluse kaotamisega 50 aastaks. Seega oli loomulik, et 1990. aastatel keskenduti välis- ja julgeolekupoliitikas EL ja NATO-ga ühinemisele. Me ei tahtnud enam kunagi olla üksi.
Vaba maailm, sealhulgas Saksamaa, mängis võtmerolli meie riigi ja meie koha taastamisel maailmakaardil. Pole saladus, et paljudele on nende otsuste kaalukus ja julgus ilmnenud alles nüüd, olles tunnistajaks Venemaa agressioonile Ukraina vastu.
Praegused ohtlikud ja traagilised ajad näitavad ka seda, kui oluline on demokraatia. Vabadus ja vabadused loevad. Miks Venemaa sõdib Ukrainas? See sai alguse siis, kui Ukraina valis oma demokraatliku tee. Venemaa ei taha, et valitseks vabadus ja demokraatia. See on otsene oht diktatuurile. Sest demokraatias: 1) valitsused eksivad ning kannavad vastutust valimistel; 2) riigi ülesanne on teenida rahvast, mitte diktaatorit või tema käsilasi.
Venemaad vaadates näeme pimedust – hirm hoiab seda ühiskonda koos. Hirmu salapolitsei ees, kes võtab keset ööd inimesi kinni või arreteerib neid avalikul väljakul näidatud plakatite eest, hirmu pideva usaldamatuse ees, hirmu väljendada enda arvamust, hirmu nende jõhkrate tegude ees, mis võivad järgneda. Peale Teist maailmasõda põgenes sama türannia eest kümneid tuhandeid eestlasi.
Samal ajal kui ukrainlased kaitsevad vabadust, mida nad on üles ehitanud, soovib Vene tapamasin ja ma tsiteerin: "muuta osa tänapäeva ukrainlaste verist ja valelikku teadvust". Need on Dmitri Medvedevi sõnad. Kreml ja Putin on oma avaldustega teinud selgeks, et nende eesmärk on pühkida Ukraina maailmakaardilt. „Denatsifitseerimine“ on ametlik silt, mille Venemaa on pannud sellele Ukraina riigi ja rahva hävitamise poliitikale. Sõna „nats” kasutatakse oma agressiooni ning genotsiidi- ja fašismipoliitika õigustamiseks.
Kuidas on see võimalik? Ma ütlen, et ajalugu loeb. Kuigi Nõukogude Liit lagunes, siis ei lagunenud kunagi selle imperialistlik ideoloogia. Kui meie ajalooraamatud kirjutati ümber pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, siis Venemaal see nii ei olnud. Olgugi et natsismi kuriteod on ühemõtteliselt hukka mõistetud, ei ole seda tehtud kommunismi kuritegudega. Selle asemel on Putin ehitanud üles uue versiooni stalinismist ja selle tulemusena annavad arvamusküsitlused mõista, nagu kiidaks 70 protsenti venelastest Stalini ja tema poliitika heaks. Kui inimesed imetlevad diktaatoreid, ei ole moraalset takistust diktaatoriks saamisel või diktaatorile allumisel.
Hoiatusmärgid olid olemas: imperialistlik nostalgia, Venemaa poolt Nõukogude Liidu hümni alleshoidmine, narratiiv Venemaa ohvriks olemisest üheskoos ränga läänevastase propagandaga, sulgedes samal ajal vaba meedia. Ja me olime tunnistajaks Putini sõdadele Tšetšeenias, Georgias, Donbassis ja Krimmis. Vaadates neid hoiatusmärke, näib tagasipöördumine sõja ja agressiooni juurde vältimatu. Venemaa teel totalitarismi poole on selge muster. Türanliku teekonna sümboliks sai mees, kes hiljuti arreteeriti Moskvas selle eest, et ta seisis tänaval ja hoidis käes Tolstoi raamatut "Sõda ja rahu".
Varasemad Putini sõjad näitavad, miks ta ei tohi praegust sõda võita ja miks Moskval ei tohi lubada teeselda, et ta on selle käigus midagi saavutanud. Oleme lasknud Putinil agressiooni tagajärgedest mitu korda varem pääseda. Me ei saa lasta tal enam puhtalt pääseda. Kui see peaks juhtuma, siis tema isu ainult kasvab ning sellele järgnevad uued hirmuteod ja inimlikud kannatused.
Putini strateegilised eesmärgid ei ole muutunud. Kannatused ja häving Ukrainas ei ole veel kaugeltki möödas. Nagu ütleb Ukraina peaminister Denõs Šmõhal: kui Venemaa lõpetab võitlemise, siis saabub rahu, aga kui Ukraina lõpetab võitlemise, lakkab Ukraina olemast.
Oleme jõudnud hetke, kus meil peab olema julgust öelda: Ukraina peab selle sõja võitma. Ja me peame käituma vastavalt. Vabadus peab olema relvastatud paremini kui türannia.
Head kuulajad!
Me teame, et meie ees seisab pikk teekond ja me peame oma põhjalikust meelemuutusest tegema uue pikaajalise poliitika Venemaa suhtes. Ma kutsun seda aruka ohjeldamise poliitikaks.
See tähendab, et peame jätkama Ukraina vabadusvõitluse toetamist, suurendades samal ajal survet agressori vastu täiendavate sanktsioonide ning poliitilise ja majandusliku isolatsiooniga. See tähendab ka seda, et me peame tegema tohutu hüppe edasi, kui asi puudutab meie enda kaitset. NATO kaitse Läänemere piirkonnas vajab olulist muutust. See tähendab oluliselt rohkem lahinguvalmis vägesid Balti riikides, rohkem hävituslennukeid meie taevas ja laevu Läänemerel.
Meil on vaja ka väga selget arusaama – Putin ja kõik need, kes on toime pannud sõjakuritegusid, peavad teadma, et nende kohtupäev tuleb.
On selge, et pärast kõiki neid hirmutegusid ei tohi Putini Venemaaga enam ajada asju nagu vanasti. Tegelikult ei tohiks nendega olla üldse mingit asjaajamist. Venemaal ei tohiks olla kohta rahvusvaheliste organisatsioonide ja asutuste lauas, mis põhinevad rahvusvahelise õiguse austamisel. Kõigil on viimane aeg oma moraalset kompassi kasutada. Kreml peab tundma, et nad on isoleeritud.
Vaba maailm peaks järgima motot: "Kui faktid muutuvad, muudan ka enda arvamust". Me oleme näinud tohutuid ja ajaloolisi pöördeid. Seda ka siin, Saksamaal. Kuid seni, kuni seda agressiooni ei peatata, ei ole me piisavalt ära teinud.
Üks meie põhilisi rõhuasetusi peaks olema Kremli sõjamasina peatamisel – selle keskmes on süsivesinikest saadav tulu. Ma mõistan neid raskeid valikuid, millega demokraatlike riikide juhid täna silmitsi seisavad. Mõistan, et kasvav inflatsioon — eriti energiahinna tõus — võib tähendada, et kodused majandusraskused varjutavad ukrainlaste kannatused.
Gaas võib olla kallis, kuid vabadus on hindamatu. See on iga valitsuse otsustada, kui suurt koormat tema rahvas on valmis kandma. Kuid sama vajalik on, et me edastaksime sõnumi oma rahvale - see, mis on täna meie naabri probleem, on homme meie probleem. Me kõik oleme ohus, kui meie naabri maja põleb.
Lubage mul lõpetada hoiatussõnadega Venemaa dissidendilt ja male maailmameistrilt Garry Kasparovilt ja ma tsiteerin: "Diktaatori peatamise hind tõuseb alati iga viivituse ja kõhklusega. Kurjusega poolel teel kohtumine on ikka kurjuse võit.”
Mõistagi on poliitikas õige tasakaalu leidmine praegu demokraatlike riikide ja meie vabaduse jaoks üks suurimaid proovikive. Kui see sõda kaotataks, siis ei kaotaks seda mitte Ukraina, vaid meie.
Me teame, et headus võidab alati kurja. Nii ütleb ka minu elukogemus. Seistes praegu siin ja hingates sügavalt sisse, hingan sisse seda sama vabadust mida üheteistkümneaastasena 1988. aastal. Kui me teeme kõik Ukraina aitamiseks, ei ole enam üheteistaastaseid, kelle jaoks vabaduse õhk on midagi, mida nad saavad kogeda vaid kaugusest.
Aitäh!
