Siim Kallas (2.10.1948–22.08.2026)

Vabariigi President Alar Karis

Ka kõige tugevamatel saab jaks otsa ja samm peatub. 

Siim Kallas kirjutas oma viimaseks jäänud ja talle nii olulises raamatus „Torupill ja nuga“: „Hea idee, hea teostus, ühiskonna toetus ja – õige ajastus. Jääd hiljaks, upub idee mõttetutesse vaidlustesse, tõttad liiga kiiresti, pole asi veel küps.“

See arutlus oli küll rahareformi teemal, kuid see mõttekatke annab edasi seda, kuidas ta ise, ka kõige eripalgelisemates olukordades, oskas ja suutis suunata Eesti elu viisil, mis on aidanud meil kesta ja mis kõige olulisem – hoogsalt edasi minna.

Siim Kallase mõõtu meie rahva ja riigi elus ei näita pelgalt ametinimetused. Tema roll ja mõju on palju kordi suurem.

Siim Kallas ei kartnud kunagi julgeid ideid Eesti elu edendamisel ja ta teadis, et ideed tuleb ka ellu viia, sest muidu on oht jääda nähtamatuks oma väikeses ja kauges nurgas.

Just nii aitas ta Eestil kasvada kaasaegseks ja vabadusi hindavaks riigiks ning tegi kõik temast oleneva, et tuua meid uuesti tagasi Euroopasse. See oli ja on meie julgeoleku äärmiselt oluline küsimus, kuid mitte ainult.

Siim Kallas mõistis, et eesti keele, kultuuri ja riikluse püsimine on võimalik vaid läbi avatuse, läbi vaba ja julge arutelu ja suhtluse ning läbi osalemise Euroopa tuleviku kujundamisel. Ta ei hoidnud kõrvale ega jäänud ootama paremaid olusid, ta aitas ise kõigiti kaasa.

Ärksalt ja kirega.

Selles ei ole midagi imeks pandavat, sest kogu tema tegevust kandis avatud ilmavaade ja lai silmaring, austus ja vastutustunne Eesti ees, armastus oma perekonna ja rahva loo vastu.

Selle kokku võtvaks ja ka üheks kaunimaks näiteks on Kristi ja Siim Kallase fondi tegevus meie teatrikunsti toetamisel Eesti ajaloo mõtestamisel.

Eesti on kaotanud riigimehe, kes teadis, kuidas heast ideest saab küps tegu.

Sügav kaastunne Kristile, Kajale ja Ülole peredega, kõigile lähedastele.

Aitäh, Siim Kallas. Puhka rahus.

Vabariigi peaminister Kristen Michal

Austatud Siim Kallase perekond ja lähedased.
Vabariigi President, Riigikogu ja Riigikohtu esimehed, välisriikide esindajad.
Head Siim Kallasele austust avaldama tulnud kaasmaalased.

Siim Kallas oli suur riigimees ja suur poliitik. Ta oli üks neist inimestest, kelle otsused aitasid Eestil saada selleks, mis ta täna on – demokraatlik, euroopalik, inimeste vabadusi ja ise tegemist austav.

Mina tundsin Siimu üle 30 aasta ja oleme koos ära söönud mitu puuda soola. Ja seetõttu söandangi täna siin, tema mälestustseremoonial, nimetada teda Siimuks.

Siim kujundas Eesti arengut suurel määral viimasel poolsajandil. Ta elas Eestile  – suure kire, suure pühendumuse ja suurte ideedega. 

Ta oli ka suur demokraat, aidates luua Eestil eneseusu murrangulisel ajal, mil pidime korraga uuesti mõtestama nii oma institutsioonid, majanduse kui ka koha maailmas. Esmalt oli see rahandusele kindla aluse ladumine, siis poliitikas Eesti tee sillutamine Euroopa Liitu ja NATO-sse ning muidugi tema töö ühendatud, tugevama ja turvalisema Euroopa nimel.

See oli ka üldine kehahoid. Veendumus, et Eesti saab ise oma tulevikku kujundada, kui teha selgeid ja püsivaid valikuid. Ta oli pühendunud vabadusele, Eesti iseseisvusele ja meie kuulumisele demokraatlikku Euroopasse ning maailma. Selle nimel oli ta alati väljas –innustamas, veenmas, tegutsemas.

Siim on paljudele meist kahtlemata rahareformi sünonüüm. Krooni tulek oli helge hetk, kuid rahareformi tõeline väärtus avaneb pikemal distantsil veelgi selgemalt.

Kroonid polnud üksnes kaunid, vaid ka äsja iseseisvuse taastanud riigi majanduse pidepunkt. Kroon andis Eesti inimestele usalduse oma riigi vastu ning hoidis nende töö ja sissetulekute väärtuse kasvamas. 

Kindel raha aitas luua aluse majandusele, mis on viimase kolme ja poole aastakümnega arenenud erakordse kiirusega. Eesti ei muutunud jõukaks ühe otsuse tõttu. Kuid ilma nende otsusteta, millega loodi usaldusväärne ja kindel vääring, oleks meie edulugu olnud palju hapram.

„Saksa margaga sidumine tekitas usalduse, kõik said aru, et kroon on sama, mis Saksa mark,“ on Siim Kallas meenutanud reformi võtmevalikut. 

Sellega sai Eesti majandus varakult köidetud Euroopa rahandusliku tulevikuga. Me olime Euroopa ühisraha kujunemise teekonnaga seotud sisuliselt algusest peale. Võib isegi öelda, et rahareformiga otsustati euro Eestisse tulek, jäi vaid küsimus, millal.

Siimu otsuseid kujundas tema arusaam Eesti kohast maailmas. Eesti pidi ankurdama end demokraatlikku maailma – majanduslikult, poliitiliselt ja julgeolekuliselt. Me pidime naasma väärtusruumi, kuhu kuulume ajaloo, kultuuri ja omaenda valikute kaudu.

Siim mõistis väga hästi, et väikeriigi jaoks ei ole hall tsoon turvaline vahepeatus. Eesti vabadus ja edu vajavad sõpru ning liitlasi. Vajavad neid, kellega jagada edu või rasketel hetkedel seljad kokku panna.

„Minu jaoks on kogu meie rahvusvahelise tegevuse eesmärgiks olnud põhimõte: „Ei iial enam üksi“,“ on ta selle lihtsalt kokku võtnud. 

Eesti poliitikasse astunud Siim Kallas andis välisministrina ametlikult sisse Eesti avalduse liitumiseks Euroopa Liiduga. 

Tema peaministriajal jõudis Eesti Euroopa Liiduga liitumise läbirääkimiste finišisse. Samal ajal astusime üle NATO liikmesuse lävepaku. Need olid Eesti jaoks otsustavad hetked.

Kuid ta ei näinud Euroopa Liidu ega NATO-ga liitumist lõppjaamana. See oli uus algus.

Algus suuremale vastutusele, mida kanname iseenda, oma riigi ja liitlaste ees. Algus teekonnale, kus me ei ole enam ainult turvalisuse ja kindluse saajad, vaid aina enam nende loojad ja pakkujad.

Siim Kallas on seda iseloomustanud nii: 

„Praktiliselt on igal otsusel, mis tehakse Euroopa Liidus, mingi ülemaailmne mõju. Sellega on tillukese ja kõrvalise rahva esindajal üsna raske kohaneda. Aga me oleme kohanenud. Eesti rahva esindajatel ei ole mitte kunagi olnud sellist võimalust maailma asjades kaasa rääkida.“

„Kaasarääkimine tähendab ka kaasvastutust. Väikese Eesti esindajatelt oodatakse vastutustunnet, osalemist nii maailma kliimapoliitikas, julgeolekus, migratsioonipoliitikas, globaalse majanduse mõjutamises kui ka muude probleemide lahendamisel. Kui meil pole vastutamise taju ja tahtmist, siis pole sellel enneolematul võimalusel maailma ja Euroopa asjade üle otsustamisel mingit mõtet. See läheb lihtsalt raisku.“

Seda põhimõtet kandis ta Euroopa Komisjonis – esimese eestlasest Euroopa Komisjoni voliniku ja asepresidendina, transpordivolinikuna.

Siim Kallas läks Brüsselisse selge eesmärgiga. Ta läks Euroopat ehitama.

Ta oli pärit riigist, mis oli olnud viis aastakümmet Euroopast vägivaldselt ära lõigatud. Võib-olla tajus ta seepärast eriti teravalt, et Euroopa peab olema tegelikult ühendatud. Inimestele ja ettevõtetele, käegakatsutavalt ning väärtust loovalt.

Ta nägi, et Euroopa vabadus ja tugevus sõltub sellest, kui hästi on Euroopa omavahel seotud. Olgu need teed ja raudteed, elektri- ja gaasiühendused või sidevõrgud. Ühendused on majanduskasv, teevad võimalikuks solidaarsuse ja julgeoleku. Siim muutis Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide Euroopaga ühendamise ideest reaalsuseks, millel olid ja on Euroopa Liidu poliitiline toetus ja eelarveread.

Meil pole vaja kaugele vaadata, et mõista Eestis tema algatuse ettenägelikkust – gaasi- ja elektriühendused Soomega, Rail Baltica. Mõtteliselt on neis kõigis kõva annus Siim Kallase sihikindlat tööd ja nägemust. Kõik need said või saavad teoks Euroopa ühendamise idee ja eelarve toel. 

Riigimehe suurus ei seisne ainult selles, et ta langetab otsuseid õigel ajal. See seisneb ka selles, et need otsused osutuvad õigeks veel aastakümneid hiljem. Siim Kallasel oli see õnnelik käsi, millele lisandus vahe mõtlemine, julgus ja järjekindlus! 

Ta ei teinud saladust, et Eesti ja Euroopa poliitika tipus olek võlus teda ka inimesena. „Võite olla, kes tahes, aga poliitik otsustab. Pooltele tehtud otsused ei meeldi, see on paratamatu. Otsustamise magus valu. See ongi, mis mind poliitika juures võlub.“

Siim oli üks neist poliitikustest ja ka inimestest, kes oli alati heatahtlik ja särav. Ta oli liider igas mõttes, ideede eestvedaja ja koosviibimiste hing.

Tema jaoks luges inimeste suutlikkus ja tahe tegutseda, mitte tingimata koht hierarhias. Kogesin seda ise poliitikast huvitatud noorena: Siim võttis mind ja teisi noori võrdsena laua taha. Pühkis kõrvale aukartuse, mis meid valdas esimesel tutvumisel juba siis suure isikuga. Andis võimaluse tegutseda ja vastutada. 

Mind on sealt edasi alati saatnud tema tegutsemise maksiim: sa ei tohi eelistada sõprade, tuttavate nõu nendele, kes vastutavad oma töö eest. Seda joont olen järginud. See on alati õigeks osutunud. 

Eesti ja Euroopa ei ole valmis projektid. Need on ühised ettevõtmised, mida tuleb hoida, tugevdada ja edasi ehitada.

Siim näitas meile, kuidas seda teha: selge pilguga, kindlate valikutega, usaldades oma liitlasi ja uskudes Eesti oma võimesse.

Meie ülesanne ongi nüüd seda nägemust edasi kanda, mitte unustada või kohmakalt maha pillata. Meie ülesanne on tugevdada seda, mis on veel habras. Vaadata tänastest raskustest kaugemale ja teha otsuseid, mille õigsust kinnitab aeg.

Siimu mitmekülgsus ei piirdunud poliitika, majanduse ja riigijuhtimisega. Ta oli üdini kultuurne inimene – kultuurigurmaan selle sõna kõige paremas tähenduses. Ta luges palju, armastas luulet ja kirjandust, ooperit ja teatrit. Kultuur ei olnud talle esinduslik kõrvaltegevus, vaid loomulik osa elust. 

Loen nüüd salmi Siimu ühe lemmikluuletaja, Paul-Eerik Rummo loomingust:

Sa armasta siis minu silmi
kui nendes on maailmataevast
ja laula vaid seda mu salmi
mis sõlmub mu südamevaevast
mis sõlmub mu südamevaevast
kui aiman tundmatuid ohte
see salm on mu südamevaevast
kas oskame hoida kõik ühte
kas oskame hoida ühte
kui heitunud mesilaspere
kas oskame hoida ühte
ja minna nii läbi mere.

Kallid Kristi, Kaja ja Ülo, pereliikmed. Head Siimu sõbrad ja tuttavad.

Eesti on täna vabam, jõukam, mõjukam ja kaitstum, sest Siim uskus väsimatult, et see on võimalik. Siim uskus, et oskame hoida ühte ja minna läbi mere! Terve Eesti langetab tänutundes pea.

Aitäh, Siim Kallas!

Soome Panga president ja Euroopa Komisjoni endine asepresident Olli Rehn

Kallid Kristi, Kaja ja Ülo ning kogu pere!

Head Siimu sõbrad, daamid ja härrad!

Oleme täna kogunenud siia, et mälestada silmapaistvat eestlast, suurt eurooplast – ja paljudele meist ka meie head sõpra.

Mul oli au istuda Siimu kõrval Brüsselis ühe ja sama Euroopa Komisjoni laua taga kümme aastat. Täna esindan küll Barroso komisjoni, mille asepresident Siim oli, aga olen siin eelkõige inimesena, kes on kaotanud hea sõbra ja usaldusväärse kolleegi.

Kuid veelgi olulisem on see, et Eesti on kaotanud ühe oma taasiseseisvumise alusepanija. Euroopa on kaotanud riigimehe, kes aitas muuta oma riigi ajaloo kulgu.

Siim oli ühtaegu visionäär ja tegudeinimene.

Siim kuulus nende eestlaste põlvkonda, kes julgesid unistada iseseisvusest juba ammu enne seda, kui muu maailm seda võimalikuks pidas.

1987. aastal algatatud Eesti majandusliku iseseisvuse programm IME oli sellel teel oluline verstapost. Meenutasime sageli tema 1988. aasta külaskäiku Turusse, kus ta tutvustas seda julget algatust Soome kuulajatele, kes kuulasid teda küll viisakalt, kuid eriti tema juttu ei uskunud.

Täna me teame, kuhu see tee viis. Kuid 1988. aastal polnud selles midagi kindlat.

See ütleb Siimu kohta midagi väga olulist: ta nägi seda sihtpunkti juba enne, kui teed ennast näha oli – ja asus siis seda teed rajama.

Selleks suureks sihiks oli Euroopa.

Siimu jaoks ei olnud Eesti kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse kunagi pelgalt julgeoleku- või majandusküsimus. Küsimus oli Eesti ajaloolises kohas: tagasipöördumises Euroopasse – vabade ja demokraatlike riikide ühendusse, kuhu Eesti kuulus.

Ta teadis, et riigi taastatud iseseisvus tuleb muuta pöördumatuks. Väike riik vajas tugevaid institutsioone, kindlat majandust ja usaldusväärseid liitlasi. Eesti ei tohtinud enam kunagi jääda halli tsooni Ida ja Lääne vahel.

Siim aitas üles ehitada uut Eestit ja suunas oma riiki Euroopa poole. Tema peaministriks oleku ajal lõpetas Eesti 2002. aastal Euroopa Liiduga ühinemise läbirääkimised. Kaks aastat hiljem sai Eestist nii Euroopa Liidu kui ka NATO liige.

Eesti jõudis tagasi oma koju Euroopas.

Kuid Siimu jaoks ei olnud see teekonna lõpp. Kui Eesti 2004. aastal Euroopa Liiduga ühines, sai Siimust Eesti esimene Euroopa Komisjoni volinik ja seejärel komisjoni asepresident – rollid, mis sobisid talle otsekui valatult.

Siimu euroopalik maailmavaade peegeldas otseselt Eesti ajalugu. Ta teadis, mida tähendab vabaduse kaotamine, ning mõistis seetõttu Euroopa ühtsuse väärtust. Ta teadis, mida tähendab väikese riigi jaoks üksi jäämine, ning oskas seetõttu hinnata solidaarsust.

Siim näitas, et riigi mõju Euroopas ei sõltu selle suurusest, vaid teda esindavate inimeste võimekusest ja järjekindlusest.

Õppisin neid omadusi meie kümne ühise aasta jooksul kõrgelt hindama – eriti siis, kui Euroopa eurokriisi ajal proovile pandi ja Siimu toetus mulle väga palju tähendas. Rasketel hetkedel sai Siimult nõu ning tema arvamust võis alati usaldada.

Meil oli teiste laua ümber istunud kolleegide ees üks väike eelis. Kui keeruliste küsimustega tuli kiiresti edasi liikuda, võisime kasutada oma salakeelt – soome keelt. Tegemist ei olnud vandenõuga, kuid nii mõnigi kord osutus see märkimisväärselt tõhusaks.

Siimu jaoks ei olnud Soome kunagi pelgalt naaberriik. Ta rääkis suurepäraselt soome keelt, jälgis meie uudiseid, rääkis meie nalju – ja tal oli ilmselt laiem soomlastest sõprade ring kui enamikul soomlastel!

Eesti Panga presidendina oli ta Eesti keskpanga taastamise keskmes ning tegi tihedat koostööd Soome keskpanga Suomen Pankkiga.

Aastaid hiljem, 2011. aasta uusaastaööl, seisin koos Siimuga Tallinnas pangaautomaadi juures, et olla tunnistajaks Eesti ühinemisele euroalaga. Väljas oli kakskümmend kraadi külma. Siim hoidis käes värskelt trükitud Eesti euro pangatähti.

See pilt on mulle alati rõõmu valmistanud: kunagine noor majandusteadlane, kes oli seisnud Eesti majandusliku iseseisvuse julge idee eest, seisis nüüd kindlalt iseseisvas Eestis, käes Euroopa ühisraha. See oli olnud märkimisväärne teekond.

Daamid ja härrad!

Täna, mil Euroopa seisab taas silmitsi sõja, ebakindluse ja lõhestatusega, kõnetab Siim Kallase elutöö meid erilise jõuga.

Euroopa on alati ühine ettevõtmine, mis ei saa kunagi päriselt valmis.

Iga põlvkond peab selle ülesehitamist jätkama – kaitsma vabadust, tugevdama demokraatiat ja tagama, et ükski Euroopa rahvas ei jääks kunagi üksi.

Hea Siim!

Aitäh Sulle sõpruse ja koos töötatud aastate eest. Aitäh Sinu väsimatu töö eest Eesti ja Euroopa hüvanguks ning sildade eest, mida aitasid ehitada Eesti ja Soome vahele.

Kallis Kristi, kallid Kaja ja Ülo ning kogu Kallaste pere, palun võtke vastu minu sügavaim kaastunne.

Puhka rahus, kallis Siim.

Eesti Panga president Ülo Kaasik

Head kaasteelised!

Täna jätame hüvasti liidri ja visionääriga, kelle elutöö on jätnud Eesti riigi ja Eesti majanduse loosse sügava jälje.

Keskpankuri vaatest tõuseb Siim Kallase pärandist eriti selgelt esile üks ajajärk – rahareform 1992. aasta 20. juunil. 

See tõi Eestile oma raha. Tagantjärele tundub see samm loomulik ja lihtne, kuid äsja taasiseseisvunud riigilt ja selle juhtidelt eeldas see suurt hulka ülimalt keerulisi ja vastutusrikkaid otsuseid. Meil polnud ju kergesti matkitavaid eeskujusid ja rahvusvahelised nõustajad ütlesid pigem „ärge tehke“, sest riskid olid sedavõrd suured. Keegi ei teadnud, mis juhtuma hakkab. Kuid Eestis oli teadmine ja tunnetus, et „eesti rahvas tahtis saada oma raha, see raha pidi olema „kõva raha“ ja seda oli vaja nii kiiresti kui võimalik“, tsiteerides Siim Kallast.

Eesti Panga presidendina asus Kallas seda protsessi otsustavalt juhtima, inspireerides kolleege ja kaasteelisi oma kire, julguse ja tahtega teha suuri asju: kindlustada Eesti vabadus ja iseseisvus. 

Ja kõva raha Eesti sai. Selle kindlustas krooni jäik sidumine Saksa margaga ning valuutakomitee põhimõttel toimiv rahasüsteem. Sellega anti majanduskaoses noorele riigile midagi väga väärtuslikku – etteaimatavust. Inimesed ja ettevõtted võisid olla kindlad, et raha väärtuse hoidmiseks on olemas selged reeglid ja neist peetakse kinni. Hakkas tekkima stabiilsus ja ka kindlus investeerida ja ehitada tulevikku.

„Tugev oma raha oli kui teivas tuisus, mis seisis ja millest sai kinni hoida,“ meenutas Siim Kallas, kui tähistasime mõni aasta tagasi Eesti Pangas kolmekümne aasta möödumist rahareformist. 

Ühtlasi pandi toonaste valikutega paika põhimõtted, millele hakkas toetuma kogu Eesti hilisem majanduspoliitika. Kuna krooni vahetuskurssi ei saanud muuta ja keskpank ei saanud majandust ega valitsust rahaga toetada, pidi kohanema majandus ise. Ettevõtted pidid muutuma tootlikumaks, hinnad ja palgad pidid kujunema vastavalt turuolukorrale ning riik pidi oma kulusid olemasolevate võimalustega sobitama. Tasakaalus eelarve oli seejuures puutumatu põhimõte. Nii kujunes ühiskonnas välja ettevaatlik suhtumine võlga, eelarvedistsipliin ja arusaam, et pikemas vaates saab kulutada eeskätt seda, mida ise teenida suudame. 

Kindel raha ja korras riigirahandus olid ühe ja sama mündi kaks külge.

Rahareform kujundas Eesti usaldusväärsust ka väljaspool meie riiki. Kui sai selgeks, et kroon püsib ja Eesti peab endale seatud reeglitest kinni, muutus ka suhtumine Eestisse. Sellest usaldusväärsusest sai nurgakivi vundamendis, millele toetus Eesti edasine lõimumine Euroopa Liidu ja NATOga. Valuutakomitee aastatel õpitud piirangud ja vastutus valmistasid Eesti majandust ette ka euroalaga liitumiseks. Muutus valuuta, kuid mitte põhimõte, et usaldusväärne raha eeldab usaldusväärset majanduspoliitikat.

Siim Kallas jäi nende põhimõtete eest seisma ka aastakümneid hiljem ning hoiatas kergekäelise võlgu elamise eest. „Laenuleib ja laastutuli – need ei kesta kaua,“ tavatses ta korrata eesti vanasõna. Iga laen tuleb lõpuks tagasi maksta. Kõige rohkem muretses ta aga mõtteviisi muutumise pärast – kas usume endiselt, et peame oma heaolu ja võimalused eeskätt ise looma, või ootame, et keegi teine lahendab probleemid meie eest.

Eesti kroonist on nüüdseks saanud euro ning Eesti Pank on osa euroala keskpankade süsteemist. Kuid kadunud ei ole küsimused, millele tuli vastata Eesti riigi taastamise algusaastatel: kuidas luua kindlustunnet ja usaldust segastel aegadel, kuidas hoida raha väärtust, kuidas teha pika vaatega otsuseid ja kuidas võtta nende otsuste eest vastutus. Siim Kallase pärand ei ole seetõttu üksnes peatükk Eesti majandusajaloos. See elab edasi arusaamas, et usaldusväärsus tuleb välja teenida ja et reeglid peavad kehtima – isegi siis, kui neist on raske kinni pidada. 

Puhka rahus, Siim Kallas. Sügav kaastunne omastele. 

Estonia Seltsi auliige Arne Mikk

Minu siiras kaastunne, kallis Kristi, head Siim Kallase lähedased ja kaasteelised!

Viis aastat tagasi kirjutas Siim raamatu „Eduard Alver. Tema aeg ja inimesed“, mis algab pühendusega „Minu emale Rita Kallasele, kes hoidis alal mälestuse oma varalahkunud isast Eduard Alverist ja säilitas usu Eesti Vabariiki.“                                                                     

Selle raamatu nimitegelane on Siim Kallase emapoolne vanaisa, keda Siim polnud kunagi näinud, kuid kelle perekonna pühendumus iseseisvale Eestile kujundas temas olulisi tõekspidamisi. 

Siimu ootamatu lahkumine ja arvukad järelehüüded otsekui nõuavad uut raamatut pealkirjaga „Siim Kallas. Tema aeg ja inimesed“.

Viies meie poliitilise kultuuri rahvusvahelisele tasemele, jäi Siim pühendunult truuks eesti kultuurile. Kultuurile, mille esimesed professionaalsed tulemused seonduvad just Estonia teatri ja kontserdisaaliga. See maja avati enne Eesti iseseisvuse sündi – 1913. Samal aastal sündis Siimu isa Udo Kallas, kes mängis klarnetit ja saksofoni Tallinna tuntud ansamblites ning lõpetas oma karjääri Eesti Raadio estraadiorkestris. See orkester esines lugematuid kordi just siinsamas saalis ja me võime oma fantaasiates kuulata tänase ERSO pauside ajal nendesse seinetesse salvestunud Udo Kallase klarnetihelisid.

Ega paljud vist ei tea, et ka Siim Kallas ise mängis kunagi klarnetit Tallinna Tuletõrjemaja puhkpilliorkestris ning olles Eesti Vabariigi rahandusminister, sai ta kolleegide poolt sünnipäeva kingiks hinnalise saksofoni! Selle pilli helisid on vist kuulnud ainult tema perekonna liikmed.

Kristi ja Siim Kallas olid 19 aastat taasavatud Estonia Seltsi liikmed, aastal 2009 asutasid nad Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde omanimelise allfondi, eesmärgiga toetada Eesti ajaloo mõtestamist teatris. Nad ühinesid nii ERSO kui Pärnu Muusikafestivali sõprade klubiga, Rahvusooperis Estonia käisid nad kuldkaardi omanikena ning nende rõõmsameelsetel nägudel peegeldus alati usu, lootuse ja armastuse tunne.                                                                                         

Ühes mitte väga kauges intervjuus ütles Siim: „Tead, kuis ma tahan tegelikult kultuurist rääkida, aga kedagi ei huvita.“  Olles Riigikogu liige, oli ta üks aktiivsemaid Estonia juurdeehituse toetajaid, soovides kunagi näha Estonias etendusi nende algupärases suuruses.

Kalju Lepikul on üks väike luuletus:

Kui süda seisma jääb,

jääb seisma aeg.

Ruum ruumituks saab.

Kõik kõne kaugusesse kaugeneb.

Üksainus pisar

                üksik täht.

Ta särab ikka veel.

Suur tänu, kallis Siim. Sinu tähesära Eesti ajaloo taevas jääb kestma üle aegade.

Perekond Kallase järelhüüe

Armas isa, viimased 25 aastat on Sul olnud suurtel juubelitel palve, et ma peaksin kõnet. Sest siis on Sul võimalus kõigile kõnesoovijatele ära öelda, kuna Sinu hinnangul on juubelitel peetud kõned reeglina ikka mitte juubilarist, vaid sellest, kuidas kõnepidaja juubilari tunneb ja seejärel kõnelejast endast ja see kõik võtab liiga palju aega. Sina aga tahtsid kiiresti minna tantsimise, söömise-joomise ja pidutsemise juurde. Nii kehtestasidki Sa enda juubelitel reegli, et kõnet saavad pidada ainult Sina ja mina. Aga täna meil pidutsemiseks põhjust ei ole ja ma olen kindel, et Sulle oleks meeldinud kuulata inimesi rääkimas sinust nii palju head. Aga nagu meil kokkulepe on olnud, püüan ka oma osa ära teha.

Kui uudis Su lahkumisest sai avalikuks, saime vennaga palju sõnumeid sisuga, et teie isa oli suur mees. Oluline mees. Eks Sa olidki, tegid palju Eesti jaoks. Ja me oleme Sinu üle nii uhked. Sa olid nii mitmegi olulise otsuse ja sündmuse taga, mis Eesti elu on mõjutanud. Iseseisvalt majandava Eesti ettepanek, Eesti kroon, ettevõtete tulumaksu ärakaotamine jne. Aga minu ja mu venna jaoks olid Sa eelkõige isa. Väga hea isa. Hea inimene läbi ja lõhki. Oma vanemaid valida ei saa, aga meil on vennaga ikka hullupööra vedanud.

Sul on inimeste suhtes alati olnud väga positiivne hoiak. Üldiselt Sa usaldasid inimesi, kui just ei olnud tõendatud vastupidist. Tänu sellele oli Sul palju sõpru ja häid tuttavaid. Aeg-ajalt said ka kõrvetada, kui keegi Su usaldust kuritarvitas, aga Sinu põhimõte oli siiski, et inimeste usaldamisest on tunduvalt rohkem võita kui kõiki kahtlustada. Nii oligi Sul sõpru ja tuttavaid erinevates vanustes, erinevatelt aladelt ja erinevatest rahvustest. Sa õpetasid meile vennaga varajasest noorusest, et kõiki inimesi tuleb kohelda austusega. Ametikohad, töökohad, positsioonid tulevad ja lähevad, aga see, kes sa oled inimesena, jääb. Ja Sa ise olid meile selles osas suureks eeskujuks.

Uute tutvuste kõrval õpetasid Sa hoidma neid sõpru, kes on sinu kõrval olnud läbi elu. Nii oli ka Sinul emaga ülikooliaegne sõpruskond, kes siiamaani tihedalt koos käib. See sõpruskond oli ärgas ja alati valmis vaidlema ja arutama ühiskonna sõlmpunktide üle, aga vähem olulised ei olnud peod.

Sulle on alati väga meeldinud pidutseda. Kui oli midagi tähistada, siis tuli tähistada. Sinu elurõõm nakatas kõiki. Kõiki sünnipäevi, pulma-aastapäevi ja muid tähtpäevi tähistati meie peres suure seltskonna ja peoga. Alati olid Sa valmis kaasa minema erinevate avantüüridega ja Sulle meeldis neid ka ise korraldada. Olgu see siis pulma-aastapäevaks korraldatud jalgrattamatk Viljandist Tartusse, minu sünnipäeva orienteerumisvõistlus pöörases vihmasajus või isegi alles kaks aastat tagasi venna ufoteemaline juubel, kuhu Sa koos emaga ei pidanud paljuks tulla kohale tulnukateks riietatuina. 

See iseenda mitte-liiga-tõsiselt võtmine ja huumorimeel on midagi, mis aitas Sind läbi elu. Nalja sai meil alati palju. Ja mitte ainult pidudel. Sa võisid alati visata mingi suvalise vimka. Näiteks kirjutasid üks kord meili alla „Siim E.Kallas“. Kui küsisime, mis „E“ see nüüd on, teatasid, et see on Su artistinimi :). Kord oli Püünsis naabrite juures koosviibimine, kuhu naabrid olid kutsunud ka kaugemaid sugulasi. Need olla väga pabinas olnud, et Siim Kallas tuleb ka. Naabrid rahustanud, et oh ei, ärge kartke, Siim on väga lihtne inimene. Sina aga otsustasid teha nalja ja siseneda peole frakis, kandes kõiki oma ordeneid. Vaestel külalistel läks tükk aega toibumiseks ja mõistmiseks, et tegemist on ikka „lihtsa“ inimesega. 

Oleme alati teadnud, et meil on väga tark isa. Aga Sa ei ärbelnud oma teadmistega kunagi. Uudishimu kogu maailma vastu säilis Sul elu lõpuni. Alati olid Sa valmis uusi asju lugema või uurima ja endale selgeks tegema. Oma loengute ettevalmistamist Tartu Ülikoolis nautisid täielikult ja harvad ei olnud korrad, kui Sa selle käigus helistasid, et „kuule, vaata, mis mõttele ma sattusin, ehk sul võiks sellest kasu olla“. Ma tegelikult oleks tahtnud Su loenguid kuulata, sest ettevalmistatud materjal oli nii põnev. Üliõpilaste nooruslik seltskond sobis Sulle väga hästi. 

Eks sa andsid meile edasi ka eluks muidu vajalikke isalikke õpetussõnu. Näiteks rääkisid, et ülikooli ajal oli üks sõber soovitanud, et kui oled purjus, võta pits „Vana Tallinnat“ koorega, see lööb kaineks. Sinu poolt meiega jagatud elukogemus oli, et ärge proovige, see ei tööta.

Uudishimu tõttu ja tänu asjaolude kokkulangemisele sattusid Sa Mnemoturniiri tegema. Tol ajal kuulasid seda saadet vist küll peaaegu kõik. Eks sellega seoses tuli ette naljakaid seiku, kus inimesed küsisid Sinu käest kõikvõimalike asjade kohta. Sulle endale meeldis kõige rohkem näide, kus suvalises kohvikus üks härra tuli Su juurde ja küsis: „no ütle, mis on „Tähekese“ tiraaž?“ (härra üllatuseks Sa isegi teadsid seda). Siiamaani valmistasid regulaarselt ette mälumängude küsimusi ja testisid neid ka meie peal. Sinu sõnul on hea küsimus viktoriinis mitte see, mille vastust keegi ei tea, vaid see, mille vastuse peale inimesed võiksid arutlemise käigus lõpuks jõuda. Enne internetti olid Sina meie „internet“, kellelt sai kõike küsida. Sul oli tohutu lugemus ja seeläbi ka meeletu teadmiste pagas. Sinuga ei saanud näiteks kunagi teha nalja, et „mis on Alzheimeri eesnimi? – ei tea- ...no sealt see hakkab...“, sest Sa teadsid kohe, et Alzheimeri eesnimi oli Alois :). 

Vaatamata suurtele teadmistele ei arvanud Sa ometi, et elul pole Sulle enam midagi õpetada. Pigem vastupidi. Sa tõesti järgisid põhimõtet, et inimene õpib kogu elu. Veel hilises vanuses võtsid ette prantsuse keele ja tegid endale selgeks kliimamuutuste teema. Oli ka asju, mida Sa ei pidanud vajalikuks ära õppida, näiteks suurem asi meistrimees Sa ei olnud. Põrandaliistud meie Mustamäe korteris olid aastaid panemata.

Sa pole kunagi väitnud, et sinu käes on tõemonopol, aga Sind jäädi kuulama. Sul oli haruldane oskus ka teisi kuulata. Rahulikult, tähelepanelikult ja päriselt kohal olles. Seetõttu tulidki nii paljud inimesed Sinu juurde oma muredega ja küsisid Sinu käest nõu. Mul endal muidugi tohutult vedas, sest käies Sinu jälgedes, olid Sa ainus inimene, kes tõeliselt teadis karisid, mida see amet kaasa toob ja oskasid viidata ohtudele, mida noorpoliitik sugugi ei märganud. Tänu Sinu nõuannetele olen nii mõnegi vea jätnud tegemata.

Aga Sa andsid alati nõu, öeldes, et ega ma lõpuni kõike ei tea ja vastutus on ikka sinu. Otsuse pead tegema ise. Sa olid läbi ja lõhki liberaal. See väljendus juba väikesest peast meie soovide austamises. Sina ja ema ei suunanud meid kunagi teie poolt valitud rajale (vähemalt mitte nii, et me vennaga oleks sellest aru saanud :)). Sa uskusid kõigi inimeste õigustesse ja vabadustesse ning käitusid selle järgi ka ise. Kui hakkasin mõlgutama mõtteid poliitikas osalemisest, siis oli Sinu esimene reaktsioon, et „ahsoo, aga mis erakonnaga sa mõtled liituda..?“

Oled öelnud, et Sinu vaateid mõjutas väga Coudenhove-Kalergi raamat „Totaalne riik. Totaalne inimene“, aga mööda ei saa Sinu perekonna mõjutustest. Sinu ema oli tõeline eestiaegne proua ja seda meelsust sa kandsid endas edasi. Seetõttu pidasid ülioluliseks eesti kultuuri ja keele kestmist. Igal jõululaupäeval tulid Sul esitamisele uued luuletused Eesti luuletajate (peamiselt Betti Alveri) varasalvest ja meie, nooremad, pidime tihti silmad maha lööma, et meie ikka kordasime aastast aastasse vanu. Ka teatrisse suhtusid Sa suure austusega ja pidasid lugu heast muusikast. Olgu see siis rahvusooper „Estonia“ kõik esietendused, mis te emaga ära vaatasite või erinevate Eesti väiketeatrite lavastused, mida kõrgelt hindasite või ERSO kontserdid, kus olite regulaarsed külalised. Ajaloo edasikandmine järeltulevatele põlvedele läbi teatrikunsti on Sulle olnud nii oluline, et oled koos emaga asutanud fondi, mis juba peaaegu 20 aastat toetab Eesti ajaloo mõtestamist teatris.

Sa olid elav kehastus Gustav Suitsu ütlusest, et jäägem eestlasteks, aga saagem ka eurooplasteks. Mäletan hästi, kuidas Sa alguses ei tahtnud sugugi Eesti volinikuks Brüsselisse minna, aga töötamine Euroopa keskel sobis Sulle nii hästi. Kõik see Euroopa riikide kultuur, erinevad rahvused, põnevad väljakutsed. Naersime vennaga, kuidas meie silme all kehastusid Sa lugupeetud Kesk-Euroopa härrasmeheks, kellel ei olnud Ida-Euroopa taagast tulenevaid komplekse. 

Kui olid saanud ka välismaal elamise ja töötamise kogemuse, siis naastes teatasid Sa, et kavatsed nüüd minna pensionile ja kirjutada raamatu. Saame näha, mõtlesime meie. Ja saimegi – ei olnud Sul seda püsivust pensionile jääda. Peale naasmist lisasid oma CV-le veel Viimsi vallavanema, Riigikogu aseesimehe. Riigikogu Euroopa asjade komisjoni esimehe ja Riigikogu liikme ametikohad. Ja igal pool ikka häid meeskondi ehitades ja uusi sõpru saades.

Selle kõige kõrval olid Sa pere jaoks alati olemas. Sinu tähtsusjärjekorras esimene oli alati ema. Tänapäeval on suhteliselt haruldane, et inimesed on koos 56 aastat, neist 54 abielus. Vaadates teie noorpõlvepilte, võib pealiskaudsel vaatlejal tekkida küsimus, mida minu kaunitarist ema küll sellises lõnguses leidis. Aga ema on öelnud, et teda võlus see, millise austuse ja armastusega Sa oma vanematest rääkisid. Oma vanaisast ja suguvõsast oled kirjutanud suisa kaks raamatut, millest kumab uhkus ja armastus oma juurte vastu. Pere oli Sulle väga oluline. Aga ikka selles järjekorras – kõigepealt ema ja alles siis lapsed ja lapselapsed. Mäletan hästi, kui hinge värisedes tulin teile ütlema, et kolin välja. Kujutasin ette, kuidas Sa ütled, et vara veel ja püüad mind ümber veenda. Sina aga vaatasid emale otsa ja ütlesid: „Väga hea. Teeme Kaja toast siis raamatukogu.“ :). Sinu armastus ema vastus kumas läbi kõige. Ikka aeg-ajalt õhkasid Sa möödaminnes, et teie ema näeb ikka pagana hea välja :).

Pere on meil alati olnud väga kokkuhoidev. Kui ühel või teisel on olnud raske, siis on meil mantra, et „läheb, kuidas läheb, meie armastame sind ikka“. Ja see annab rasketel hetkedel palju jõudu. Tean, et suutsime ka Sulle rasketel hetkedel jõudu anda, sest oled ise öelnud, et perekonna tugev tagala on Sulle andnud julguse võtta ette enneolematuid riske. 

Vaatasime vennaga 20 aastat tagasi tehtud ETV saadet „Tähelaev“ ja seal küsitakse Sinu käest, et kas on midagi, mis on Sul jäänud tegemata või mida Sa tahaksid veel teha. Ja Sa ütled, et tahaksin raamatu kirjutada. Pärast seda jõudsid Sa välja anda tervelt viis raamatut, kirjutada ka kuuenda, mille ilmumist Sa paraku ära ei jõudnud oodata. Mul on selle üle nii hea meel, et Sul tõesti ei jäänud midagi tegemata, mida Sa tahtsid teha. Kui vaadata Sinu elulookirjeldust, siis tundub, et aastaid oli Sul tunduvalt rohkem, kui tegelik number näitab. Sa tahtsid elada ja oskasid elada ning elasid ilusa elu, kus oli nii palju saavutatut, aga ka nii palju toredaid inimesi, rõõmu, nalja, armastust..

Öeldakse, et inimene elab, kuniks elab tema mälestus. Neid inimesi, kes Sind mäletavad, on palju. Seega elad Sa edasi, kuigi Sulle helistada ja Sind kallistada enam ei saa. Head kerget teed Sul minna, kallis isa.