Eesti majandusliku iseseisvuse idee üks autoreid
26. septembril 1987 ilmus ajalehes Edasi Siim Kallase, Tiit Made, Edgar Savisaare ja Mikk Titma artikkel „Ettepanek: kogu Eesti NSV täielikule isemajandamisele“. Isemajandava Eesti ehk IME ettepanek kutsus üles muutma Eesti majanduslikult iseseisvaks, minema üle turumajandusele ning looma oma raha- ja maksusüsteemi. Ettepanek tõi avalikku arutellu Eesti õiguse ise oma majanduse üle otsustada ning seostas majandusliku iseseisvuse üha selgemalt poliitilise enesemääramisega. IME andis tõuke ka Eesti Panga taastamise ja oma raha kasutuselevõtu ettevalmistamisele.
Rahareformi üks juhte
Siim Kallas sai Eesti Panga presidendiks 1. oktoobril 1991 ning oli selles ametis 1995. aastani.
Kallas kuulus rahareformi komiteesse ning sai volituse esindada Eestit läbirääkimistel Rahvusvaheliste Arvelduste Pangaga ja nende riikidega, kuhu Eesti Panga kuld oli enne Teist maailmasõda deponeeritud. Läbirääkimiste tulemusel tagastati Eesti Pangale ligikaudu 11,3 tonni kulda, millest sai oluline osa krooni kattevarast.
20. juunil 1992 võeti Eestis taas kasutusele kroon ja Eesti lahkus rublatsoonist. Rahareform oli paljude poliitikute, majandusekspertide, ametnike ja Eesti Panga töötajate ühine töö. Siim Kallas oli selle üks peamisi otsustajaid ja eestvedajaid.
Eesti majandus- ja erakonnamaastiku kujundaja
1994. aastal oli Siim Kallas üks Eesti Reformierakonna asutajaid ja temast sai erakonna esimene esimees. Ta juhtis Reformierakonda kümme aastat. Kallas valiti VIII, IX, X, XIV ja XV Riigikogu koosseisu.
Aastatel 1995–1996 oli Siim Kallas välisminister. Tema ametiajal esitas Eesti taotluse Euroopa Liiduga ühinemiseks ning alustas liitumise ettevalmistamiseks vajaliku riikliku koordinatsioonisüsteemi ülesehitamist.
Aastatel 1999–2002 oli Kallas Mart Laari valitsuse rahandusminister. Kallase ametiajal, 1. jaanuaril 2000, jõustus tulumaksusüsteem, mille kohaselt ei maksustata äriühingu kasumit selle teenimise, vaid jaotamise ajal.
Peaminister Eesti NATO ja Euroopa Liidu lävel
Siim Kallase juhitud valitsus astus ametisse 28. jaanuaril 2002 ning oli ametis 10. aprillini 2003. Eesti Vabariigi 42. valitsuse moodustasid Reformierakond ja Keskerakond.
Kallase peaministriaega jäid Eesti jaoks kaks määrava tähtsusega välispoliitilist otsust. 2002. aasta novembris sai Eesti NATO Praha tippkohtumisel kutse alustada alliansiga liitumise kõnelusi. Sama aasta detsembris lõpetas Eesti läbirääkimised Euroopa Liiduga ühinemiseks.
Eesti liitumine NATO ja Euroopa Liiduga jõudis lõpule 2004. aastal.
Kümme aastat Euroopa Komisjoni asepresidendina
2004. aasta mais sai Siim Kallasest esimene eestlasest Euroopa Komisjoni liige. Esialgu vastutas ta majandus- ja rahandusküsimuste eest. Alates 2004. aasta novembrist kuni 2014. aastani oli ta mõlemas José Manuel Barroso juhitud Euroopa Komisjonis asepresident. Siim Kallas oli veendunud eurooplane, Euroopa riikide tiheda koostöö ja Euroopa Liidu toetaja.
Esimesel ametiajal vastutas Kallas haldusküsimuste, auditi ja pettustevastase võitluse eest. Tema eestvedamisel suurendati Euroopa Liidu raha kasutamise, otsustusprotsesside ja huvide esindamise avalikkust. Avalikustama hakati Euroopa Liidu toetuste saajaid ning loodi huvide esindajate register koos tegevusjuhendiga.
Aastatel 2010–2014 oli Siim Kallas Euroopa Komisjoni transpordivolinik ja asepresident. Tema ametiajal töötati välja uus üleeuroopalise transpordivõrgu TEN-T korraldus ja võeti 2013. aastal vastu selle õiguslik raamistik. Üleeuroopalise transpordivõrgu osaks oli ka Rail Baltica. Kallase ametiajal kinnitati projekti tähtsust Balti riike ülejäänud Euroopaga ühendava raudteena ning tehti otsuseid, mis lõid aluse selle edasiseks rahastamiseks Euroopa Liidu eelarvest.
Pärast Euroopa Komisjonist lahkumist kandideeris Siim Kallas 2016. aastal Vabariigi Presidendiks. Aastatel 2017–2019 oli ta Viimsi vallavanem ning 2019. aastal naasis Riigikokku. 2024. aasta septembris lahkus Kallas Riigikogust ja aktiivsest poliitikast.
Eesti kultuuri pühendunud viljeleja
Siim Kallase avar maailmapilt ulatus poliitikast ja majandusest kaugele kultuuri. Ta oli kirglik lugeja, kes nimetas end ise „lugemisnarkomaaniks“, luges palju nii proosat kui luulet ning pidas oma lemmikluuletajateks Juhan Viidingut, Paul-Eerik Rummot ja Betti Alverit.
Eriline suhe oli Kallasel teatri ja muusikaga – ta oli pühendunud ooperi- ja kontserdikülastaja nii Eestis kui ka Euroopa suurtel lavadel. Koos abikaasa Kristiga 2009. aastal loodud omanimelise fondi kaudu toetas ta Eesti ajaloo ja selle suurte isiksuste mõtestamist teatris. Kallase kultuurihuvi ulatus ka kujutavasse kunsti: ta hindas ja kogus Eesti kunsti, tema kodus leidus muuhulgas Eduard Wiiralti loomingut ning talle olid lähedased Kaljo Põllu ning Aili ja Toomas Vindi tööd.
Kultuuril oli Kallase elus ka perekondlik mõõde. Ema Rita kaudu kuulus ta Alverite suguvõssa ning oli suguluses Betti Alveriga; Kallas meenutas, kuidas ema jälgis luuletaja loomingut tähelepanelikult, rääkis lastele Betti Alverist ja Heiti Talvikust ning kuidas ta ise Alverit lugema hakkas.
***
Siim Kallas lõpetas 1967. aastal Tallinna 22. keskkooli kuldmedaliga ja 1972. aastal Tartu Riikliku Ülikooli rahanduse ja krediidi erialal cum laude. Nõukogude ajal töötas ta Eesti NSV rahandusministeeriumis, hoiukassade süsteemis ja ajalehe Rahva Hääl toimetaja asetäitjana. Aastatel 1989–1991 oli ta Eesti Ametiühingute Keskliidu esimees ja NSV Liidu rahvasaadik.
Kallas kirjutas majandusest, poliitikast, liberalismist ja Euroopa Liidust. Tema raamatute hulka kuuluvad „Turumajandus ehk kodanike riik“, „Vabaduse ja kurjuse vahel. Euroopa Liidu lugu“, „Eduard Alver. Tema aeg ja inimesed“, „Mina. Siim Kallas“, „Liberalism: ideed ja poliitika“, „Torupill ja nuga. Alverite saaga“.
Aastatel 1976–1989 oli ta Eesti Raadio mälumängusaate „Mnemoturniir“ toimetaja ja saatejuht.
Autasud
Siim Kallast tunnustati 2003. aastal Riigivapi II klassi ja 2015. aastal Riigivapi I klassi teenetemärgiga.
2001. aastal pälvis Siim Kallas Prantsusmaa kõrgeima autasu, Auleegioni IV klassi ehk suurohvitseri ordeni.
2000. aastal tunnustati Kallast Saksamaa Liitvabariigi teeneteordeniga, 2019. aastal Poola Vabariigi III klassi teenetordeni ehk komandöriristiga.
Siim Kallase juhitud Vabariigi Valitsuse 42. koosseis astus ametisse 28. jaanuarist 2002 ning oli ametis kokku 438 päeva - 10. aprillini 2003. Valitsuskoalitsiooni moodustasid Eesti Reformierakond ja Eesti Keskerakond.
- Peaminister Siim Kallas
- Haridus- ja teadusminister Mailis Rand (Reps)
- Justiitsminister Märt Rask
- Kaitseminister Sven Mikser
- Keskkonnaminister Heiki Kranich
- Kultuuriminister Margus Allikmaa (03.09.2002-10.04.2003)
- Kultuuriminister Signe Kivi (28.01.2002-29.08.2002)
- Majandus- ja kommunikatsiooniminister Liina Tõnisson
- Minister Eldar Efendijev
- Minister Toivo Asmer
- Põllumajandusminister Jaanus Marrandi
- Rahandusminister Harri Õunapuu
- Siseminister Toomas Varek (alates 10.02.2003)
- Siseminister Ain Seppik (kuni 03.02.2003)
- Sotsiaalminister Siiri Oviir
- Välisminister Kristiina Ojuland