Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=cJ-eGVfiw0M
Juhataja Liis Velsker
Head ajakirjanikud! Alustame tänast valitsuse pressikonverentsi. Valitsus on pidanud istungi ja kabinetinõupidamise. Tänasel pressikonverentsil on teie ees peaminister Kristen Michal, haridus- ja teadusminister Kristina Kallas, kaitseminister Martin Herem, sotsiaalminister Karmen Joller ning energeetika- ja keskkonnaminister Erkki Keldo.
Täna ma annan kohe pärast peaministri sõna kaitseministrile, sellepärast et tema peab pressikonverentsilt varem, kell 12.30 lahkuma. Võite oma küsimused talle esitada ka kohe peale tema esinemist.
Aga esmalt annan sõna ikkagi peaministrile.
Peaminister Kristen Michal
Jaa. Head ajakirjanikud! Head vaatajad-kuulajad! Kuna meil on jah sihuke lugu, et kaitseministril ei ole hävitajat, siis ta peab liinilennuga minema ja seetõttu ta peab õigeks ajaks jõudma Tallinna lennujaama. Nii see elu on.
Aga valitsuses arutatust veidi. Kõigepealt, täna oli kõige pikem kabinetiarutelu ja see oli selline ülevaate saamine. Saime ülevaate sellest, mis toimub maailmas, maailma kütuseturgudel. Seda me arutasime ka eelmises valitsuskabinetis, samuti arutasime täna.
Ja meil oli ülevaadet tegemas, ütleme , väga põhjalik meeskond. Eesti Pangast oli kohal Eesti Panga president Ülo Kaasik, kes andis ülevaate, millisena nemad näevad majandussiiret ja üldist majanduspilti.
Olgu ära öeldud see, mida nad oma prognoosides on kirjeldanud. Majandus on kasvule pöördunud, tarbimine on kasvanud, inimeste ostujõud on kasvanud. See tähendab seda, et palgad-pensionid, sissetulekud on kasvanud kiiremini kui hinnad, seda juba pikema perioodi vältel.
Ja hinnatõus võrreldes nüüd mitme aasta tagusega ja pikema ajaperioodi peale on ikkagi keskmisest madalam, see on taltunud. Ehkki nüüd kütuseturult tulnud surve jälle tõstab hindu.
Nii et see hinnatõusu prognoos on u kolme, kolme ja poole kanti aasta peale.
Siis andis ülevaate rahandusministeerium, kes kirjeldas, milline on dünaamika. Maksu- ja tolliamet oli riigi esindajana olemas. Ja ka varude keskus kirjeldas, millised on varude hulk, mida me täpsemalt teame maailmaturgudel toimuvast ja kuidas on lähiriikidel varude soetamine korraldatud.
Eestis on see korraldatud hoopis teisel viisil kui näiteks Lätis, kus see on oluliselt kallim jaehinnas, Eestis on see oluliselt odavam, kuna me oleme algselt teinud selle panuse juba ise varude soetamisse ära, nii et meie jaoks on see kõik palju mõistlikumalt korraldatud.
Ja siis olid ka turuosalised, kelle me olime sinna palunud, nii Neste kui ka Alexela, kes kirjeldasid, millised võiksid olla nende nägemuses võimalikud riskid, muuhulgas transiidikaubandusega Lätti ja teistesse riikidesse, ja kuidas see kõik käib.
See on kahtlemata huvitav informatsioon, päris üksikasjalikult, ma arvan, Erkki Keldo annab siin ka detailsema ülevaate. Aga üldine sõnum ka turuosalistelt muuseas oli ikkagi selline mõte, et selle mõne sendi pärast postihinnas … Tänahommikune ülevaade näitas jälle seda, et Eesti kütuse hind on küll Lätis omast soodsam – 2,09 oli diisel meil ja Lätis 2,12, kui ma õigesti mäletan –, ta on küll soodsam, hoolimata sellest, et Läti on nüüd juba korduvalt seal teinud erinevaid makseringe ja neil on plaanis erinevaid ajutise meetmeid, aga me jälgime valitsuses seda just sellel põhjusel, et jälgida võimalikku piirikaubandusriski, kui suur see on.
Ja ka turuosalised kirjeldasid, et transiidi valdkonnas on üsna vähe seost postihindadega – sellega, mida meie vaatame postihindadena tegelikult. Transiidivaldkonnas on pigem nii, et 24 tunni jooksul saadakse ülevaade, kust mingit kaupa saab, millisel viisil, tihti tehakse valikuid hinnapõhiselt, aga näiteks, kui Eestist on saada talvisemat kütust, siis valitakse siit jne.
Nii et seal on väga palju erinevaid kihte, mida saab siis lahata. Ja teine pool, kuhu me jõudsime valitsuskabineti aruteludes ja mis sai nüüd pandud ka Erkki Keldole ülesandeks, kuna energeetika on tema valdkond, on jälgida võimalikku kütusehinna tõusu, maailmaturul toimuvat, selle mõju tarbijakindlusele ja inimestele laiemalt, kas ta hakkab inflatsiooni mõjutama ja [hinda] tõstma.
Ütleme, tänased Eesti Panga ja ka rahanduse ja ka turuosaliste [esindajatelt] on esialgsed hinnangud on sellised, et mõju on pigem üsna väike, aga keegi ei tea, millal see võimalus võib tekkida.
Ja paljud osalised ütlesid ka seda, et sama hästi võib minna ka nii, et Hormuzi väinas olukord laheneb ja siis ühtäkki kukub ka maailmaturu hind alla tagasi.
Kas kütusehinnad nii kiiresti kukuvad? Seda keegi ei arvanud, kuna see üldine pudelikael tundub turgudel olevat isegi mitte selles, mida me kõik vaatame, Brenti [toor]nafta hinnas, vaid selles, mis tuleb rafineerimistehastest, kuna rafineerimistehased töötavad täie võimsusega, sealt läbi lihtsalt Euroopa poole kõike seda ei tooda. Ja rafineerimistehased on need pudelikaelad, mis praegu teenivad palju raha, aga ei suuda siis selles võimsuses kõike turule tuua sellise hinnaga, nagu me tahame.
Nii et miks ma seda kõike kirjeldan? Sellepärast, et inimestel oleks klaar, et valitsus on nüüd paaril kabineti[nõupidamisel] järjest seda arutanud ja tõenäoliselt kahe või nelja nädala pärast me arutame uuesti. Me hindame olukorda ja võtame seda tõsiselt, [arutame], millised on võimalused piirikaubanduse puhul samme astuda, kui Läti peaks samme astuma, või kas me peame ise samme astuma, kui maailmaturult tulevad hinnakõikumised mõjutavad meie enda hinnatõusu ja inflatsiooni laiemalt.
Ja üks turuosaline kirjeldab väga kenasti, et kui nemad vaatavad postihindu, siis see hinnamuutus on olnud rohkem kui 60 senti selle konflikti algusest. Nii et ütleme, kui Eesti teeks oma parimaid samme, siis parimal juhul aktsiisidega me suudaks mõjutada, ma ei tea, 10–12 senti, kui me [hinnad] Läti tasemele viiksime, võib-olla mingil tingimusel rohkem. Tegelikult kogu seda Hormuzi väina lööki ei suuda riik isegi kuidagi ära absorbeerida.
Võimalikud kulud sellisel juhul näiteks on umbes 10 miljonit eurot kuus, kui viia [hinnad] Läti tasemele, sellel eeldusel, ja kui teha rohkem, siis on need kulud suuremad, nii et aastas umbes 120 miljonit on n-ö miinimumvariant.
Eelarve defitsiidi olukorda te ju kõik teate peast, eks ju. See on laitmatu. Nii et selle kõrval me seda kõike arutasime. Ja lähinädalatel kindlasti arutame edasi, aga just selle vaatega, et oleks taju olemas, sellel hoitakse silma peal.
Nüüd, teine, mis puudutab seda, mida ma juba mainisin, Eesti Pangal on häid uudiseid jälle majandusest. Ja ma saan aru, et head uudised ei müü, aga mis seal ikka, valitsuses tuleb neist rääkida.
Nimelt, nüüd augustis kasvas ka Eesti tööstusettevõtete tootmismaht neli ja pool protsenti aastatagusega võrreldes ja kaks kolmandikku sellest läheb ekspordiks. Nii et tegemist on majanduskonjunktuuri mõttes kindlasti hea uudisega.
Teine huvitav uudis, mis puudutab just jaekaubandust. Kui te vaatate Statistikaameti viimaseid ülevaateid, siis näete, et pikalt ju arutati siin eelmise aasta lõpupoole ja selle aasta alguses, kui arvati, et majandus on veidi viletsamas seisus, kui me teadsime ta olevat – või me arvasime, et majandus tegelikult on viletsamas seisus, kui ta tegelikult oli –, siis tänaseks on hakanud nii kauplustes maht tõusma toidukaubanduses kui ka tootmiskaupade ostmine.
Nii et sealt on näha samamoodi, et Eesti augustis kasvatas oma jaekaupade müügimahtu kuus protsenti. See on päris kõrge kasv, see näitab ka tarbijate kindlustunde kasvu, inimesed on rohkem läinud tarbima.
Meie ees – et anda skaalat – on nt Rootsi 7,7 protsendiga, Küpros 7,5 protsendiga. Ja no kui vaadata naabreid, siis Lätis on 3,5 protsenti, Leedus on 3,8 ja Soomes 3,8 protsenti. Nii et me oleme tegelikult oma tarbimise kasvuga ja jaekaubanduse kasvuga juba, ütleme, nende riikide hulgas, kellel see kasvab kiiremini.
Ma arvan, et osalt on selle põhjus, nagu ka Eesti Pank on korduvalt kirjeldanud ja teised eksperdid on viidanud, ikkagi see, et tulumaksusüsteem tehti ühetaoliseks.
See on ka see, mida opositsioon meile väga kirglikult ette heidab, et me oleme pea miljardi raha inimestele kätte jätnud. Täitsa vastab tõele, maksualandus oli ajaloo suurim, 870 miljonit, ning see on inimestele ja majandusele kätte jäänud. Küllap sellest osa tarbitakse, kasutatakse oma investeeringuteks ja muuks vajalikuks. Nii et ilmselt see ka kirjeldab tarbijakindluse kasvu.
Siis üks selline võib-olla … Ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Ma ei ole inimene, kes moraali loeb, sest ma olen arvanud, et inimesed ise saavad aru, kuidas läheb, kas läheb hästi või halvasti, seetõttu ma püüan hästi pehmelt seda öelda, et hiljem ei saaks sellest moraalilugemise pealkirja.
Ja ma arvan tegelikult, et meedial endal on ka vastutus olemas. Eestis öeldakse, et on mitu võimuharu, meedia on, mis ta siis on, parajasti neljas või viies võimuharu.
Nädalavahetusel avaldas Postimees ühe loo – oli vist nädalavahetusel – ja ma ka kirjutasin sellest. See ei ole kindlasti etteheide ühele ajakirjanikule, vaid pigem näide meediavastutusest. Sinna oli pandud Jürgen Ligi pilt ja juurde [kirjutatud], et valitsus tõstab diisli ja bensiini aktsiisi.
Seal juures ei olnud seda, mida minagi olin varem öelnud avalikult, et me jälgime seda – ma kirjeldasin seda ka praegu, miks me jälgime ja kuidas me jälgime. Ja kui oleks viiteidki selle juures sellest, miks see nii on, siis selle peale oleks võinud iga poliitik ja poliitikaga kursis olev inimene öelda ja meenutada, et tegelikult kütuseaktsiisi tõusud otsustati ära selle sama kuulsa EKREIKE valitsuse ajal ja COVID-i ajaks kehtestati ajutine soodusmäär. Pärast oli otsus selline, et 2022. aasta maiks tõusevad kõik aktsiisid samale tasemele.
Ja Kaja Kallase valitsus – ma saan aru, et paljud teist seda ei usu, eks ju – rahandusminister oli vist Mart Võrklaev, ma arvan, tahtis olla hea ja mitte tõsta seda sellisel määral tagasi, kuna majandus ei oleks sellele vastu pidanud. Otsustati teha redel, samm-sammhaaval seda tõsta.
Ja see nüüd ongi see redel, mida mööda see kõik läheb, selle aasta kevadel ühe aktsiisitõusu me jätsime ära, selle poolt hääletas kogu parlament.
Nüüd panna üles Jürgen Ligi pilti öelda, et valitsus tõstab kütuseaktsiise – noh, vaadake, meedial peab olema ka faktikontrolli ees teatav vastutus, isegi kui meelestatus on mingis suunas.
Ja ma loodan, et väljaannete peatoimetajad, toimetajad, ma ei tea, ehk on ka eetikanõunikud – vähemalt ERR-is ma tean sellist ametit olevat, ma ei tea kuidas mujal – võib-olla vaatavad sellele otsa. Sest sellele järgnevalt saab ühel hetkel sõnast ka tegu.
Ja see, mis järgnes, tegelikult oli ju see, et Jürgen Ligi ise ütles, et tema tundis ennast turvaliselt. Aga kui inimene sõidab teie krundile – ja ma meenutan, et kõigi meie kodused aadressid on avalikud –, hakkab teid pildistama, filmima ja küsima, kuidas sellega on, noh, vaadake, siis see on ikkagi jagatud vastutus ka.
Nii et meedial on vastutus selles kohast kus sõnast saab tegu. Võtke seda n-ö sõbraliku kõrvalpilguna. Ma ütleksin seda täpselt samamoodi, kui see oleks Helmen Küti puhul, Tanel Kiige puhul või oleks see ükskõik kelle puhul. Kui Mihhail Kõlvarti ukse taha oleks keegi sõitnud, ma ütleksin täpselt samamoodi. See tegelikult ei ole okei.
Ka otsustajatel on õigus oma otsuseid teha ilma selleta, et nende krundile sisse sõidetakse, nende kodu ukse taha ronitakse või nende tuppa tullakse, eks ju.
Nii et see on selle loo tegelik tagajärg, eks ju. Seekord läks hästi, inimene läks ära ja kõik läks kenasti. Hiljem toodi Jürgen Ligile isegi meepurk. Aga üldiselt päris nii see ei pea käima. No vot.
Nüüd, edasi, töölainele jälle tagasi. Järgmisel nädalal ma olen ülemkogul, sellepärast mind pressikonverentsil ei ole. Seal on meil seesama teema, millest ma just rääkisin, energiahinnad. Ja seal on mitu teemat.
No üldjoontes on nii, et arutatakse, kuidas ETS-süsteem ehk heitkogustega kauplemise süsteem muutuks ettevõtjatele jõukohasemaks. No meil on oma soovid, meil on oma eesmärgid, meil on oma tööstusharud, mida seal kaitsta. Seda me kindlasti teeme.
Ja teine on ETS2-süsteem, mille kohta ma olen ka korduvalt öelnud, et selleks meil on ka ELAK-i mandaat ehk Euroopa Liidu asjade komisjoni mandaat. ETS2-süsteem tuleb edasi lükata ja võimaluse korral ära jätta. Selle eest me kindlasti seal seisame, mina seisan samamoodi. Nii et seda sõnumit seal edastame.
Ja teine teema on eelarve. Eelarve puhul on meie positsioon ilmselt kaunis klaar: meie toetame pigem suuremat ja ambitsioonikamat eelarvet. Me oleme selle kohta ka materjale saatnud. Ja see on ka kaunis loogiline, sest me näeme väljakutseid, mis on varasemast ajast, et jõuda Euroopale järele, aga me näeme ka seda, et kui vaadata kaarti, kus me asume, me vajame ühendusi Euroopaga, muuhulgas, ütleme, transpordiühendusi, aga vajame ka kriitilisi ühendusi energeetikas ja kõike muud. Selleks on raha vaja.
Lisaks on Euroopal vaja panna raha kaitsesse. Teadusesse ka, loomulikult, nagu ütles Kristina. No vot.
Nii et see kõik kokku on ülemkogu teema. Ja selle saateks tegelikult on üks asi, mis võib-olla soojas toas jällegi kipub ununema, aga Ukrainat ootab ees väga raske talv.
Kõike seda me kindlasti arutame. Kas me saame midagi veel teha? Me kindlasti peame tegema [rohkem] Ukraina aitamiseks, sest seal ikkagi valatakse verd ka meie vabaduse eest. Nii et see on kindlasti ülemkogu ülevaade.
Katkust räägib teile Karmen ja kirjeldab seda. Me arutasime ja saime sellest ka ülevaate, mida see täpselt tähendab. Eesti asutustel on silm sellel peal, erinevad asutused jälgivad väga hoolega, et tagada inimeste turvalisus, jälgime, mis toimub partnerriikides ja maailmas.
Aga üldjoontes põhiline probleem on lihtsalt see, et Venemaal tihti ei ole selge, mida nad ise teavad ja teevad ning veel vähem on selge, kui adekvaatset infot nad teistele riikidele annavad, mis neil täpselt toimunud on. Nii et seda saab Karmen täpsemalt kirjeldada. Aga me kindlasti jälgime olukorda.
No vot. Ja siia kõige lõppu soovin ma kõigile jõudu. Täna on e-rehkenduse päev. Matemaatika on elus väga tähtis. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja annan nüüd sõna kaitseministrile.
Kaitseminister Martin Herem
Aitäh! Ma lähen edasi siis võrranditega ehk riigikontrolli auditis sisalduvate etteheidete parandamisega kaitseministeeriumis.
Kaks osa. Esiteks, varade ja varude arvestus. Mul ei ole raporteerida käegakatsutavaid edusamme, aga hetkel korrastame reegleid ja teadmisi eelkõige varade arvelevõtmises riigi raamatupidamise tarkvaras.
Rõhutan: ladudesse nad on arvele võetud, raamatupidamise tarkvaras neid alati ei ole.
Toon näite. Kui näiteks USA otsustab anda siiski Eesti kaitseväele hävitaja, siis tuleb ta tõenäoliselt nullhinnaga. Raamatupidamislikult võiks ju saada seda arvele võtta, aga ma ütlen, et me täna ei oska.
Ja on ju lihtne, et moodustame komisjoni, paneme talle hinna või küsime ameeriklaste käest. Ei ole jällegi nii lihtne. Sest no HIMARS-i näitel üks HIMARS ei tule HIMARS-ina, vaid ta tuleb umbes 4000 reaga, millel igal ühel peab olema kood. Kui tarnija pole seda koodi andnud, siis peame meie selle välja mõtlema ja igale reale ka hinna panema.
Ja nüüd kujutage ette, et kuskil Jõhvi või Võru laos olev inimene peab selle kõik ära tegema. Nüüd, minu roll praegu on korraldada kaitseministeeriumis töö nii, et see inimene ei oleks seal selles õnnetus olukorras, et edaspidi lepingutega tulevad asjad oleks lepingu järgi juba kodeeritud ja hinnastatud, ja kui see nii ei ole, siis kaitseministeeriumi vastavad allasutused suudavad selle juba ära teha ja asi saaks arvele võetud nii, nagu peab.
Lisaks sellele, kaitseväes käib praegu üleüldine inventuur, mis annab meile sellise nullseisu, kuigi ma ei usu, et lisaks varasematele inventuuridele tooks ta välja midagi, mis oleks ära varastatud või kaotatud. Sest tegelikult inventuure tehakse pidevalt.
Ja selle kõigega ma ei taha kuidagimoodi vähendada riigikontrolli tehtud etteheiteid. Need asjad peavad olema korras. Ja et meil oleks selgem pilt ja kõrvaltvaade, me oleme siiamaani kaasanud rahandusministeeriumi ja riigikontrolli.
Aga kaitseministeerium võtab palgale ka eraldi inimese, kes nüüd seda protsessi järgmise mõne kuu jooksul jälgib, kuidas me seda parandame. Samuti võtame kasutusele mõned kaasaegsemad lahendused, nagu juhtmevaba ladu, mida me siiamaani ei ole teinud, sest me kardame, et näiteks Venemaa saab teada, kui palju meil on mürskude kõrval ka sokke ja kõike muud.
Aga seda teed mööda me läheme, sest muidu me ei suuda sammu pidada ei nõudmiste ega ka kogu varustuse [arvestusega]. Ma loodan, et detsembris peaks meil olema selge, kas me oleme suutnud sellele haavale plaastri peale panna ja asjad lähevad paremaks või siis peab keegi võtma selle eest vastutuse.
Nii et selle teine osa on Dataseli lugu ehk mürsuhange. Ma tahan siin rõhutada paari olulist asja. Euroopa Liidu ja doonorriikide raha eest Ukraina laskemoona leidmiseks ja Ukraina varustamiseks on kaitseinvesteeringute keskus möödunud paari aasta jooksul tarninud Ukrainasse 350 miljoni eest, umbes selles suurusjärgus. Kohe-kohe tarnitakse veel 50 miljoni eest, nii et kokku 400 miljoni eest on kaitseinvesteeringute keskus seda kõike teinud. Ja kaks lepingut, kokku u 70 miljoni eest on praegu vaidluses. Me nimetame seda Dataseli juhtumiks.
See raha doonoritelt ja Euroopa Liidult on antud kaitseinvesteeringute keskusele peamiselt kahel põhjusel. Esiteks, nad ei ole tahtnud ise seda teha, otsida seda moona. Ja teiseks, kaitseinvesteeringute keskust on usaldatud.
Nüüd, see peaks tähendama ka seda, et keegi ei tohiks öelda, et kaitseinvesteeringute keskus leidis mingi suvalise kohvipoe Kreekas, kes pidi 60 miljoni eest mürske vahendama. See kõik ei ole nii lihtne. Kahtlemata oli tegemist asjatundlike inimestega, on täna ka.
Nüüd, kuidas see lugu edasi läheb? Esiteks, Euroopa Prokuratuur uurib seda kelmuse mõistes. Ma loodan, et mingisugune selgus tuleb selle aasta detsembris ja uurijateks on Eesti kaitsepolitsei ametnikud, vist ka keskkriminaalpolitsei ametnikud.
Nii et selles suhtes ei tohiks seal jääda kivi kivi peale, kui midagi on valesti.
Lisaks sellele, sellel nädalal olid siin Euroopa Liidu välisasjade komisjoni esindajad, kes vaatavad lepingute järgimise hoolsust ja annavad oma hinnangu oktoobrikuu jooksul, kas Eesti peab selle raha doonoritele tagasi maksma ja millal peab selle raha tagasi maksma, kas see on enne kohtulahendit või pärast seda.
Lisaks, kaitseministeerium on algatanud juurdluse. Me vaatame peamiselt oma eeskirjade järgimist, vaatame selle sees ka erinevaid protokolle, otsuseid, ka kirjavahetust. Ja loodame sellega saada ühele poole oktoobri lõpuks, et me saaksime oma eeskirju parandada, aga et me saaksime ka paremini anda vastuseid kõigile nendele komisjonidele, mis selle loo ümber tiirlevad.
Sest praegu on tõesti nii, et küsitakse tükkhaaval ja kui me tahame leida kellegi töölt lahkunud inimese e-maili selles teemas, siis neid e-maile on tuhandeid, kus me peame lõpuks ka sisu järgi otsima, kas seal midagi sellest räägitakse. Nii et see [protsess] ongi aeglane.
Natuke on see seotud ka sellega, millised on meie infosüsteemid. Need on hästi kaitstud – riigisaladuse mõttes –, aga samas teevad meil sellise protseduuri hästi aeglaseks.
Ja lisaks sellele korraldab Eesti prokuratuur uurimist, selgitades välja, kas dokumente on hävitatud, peidetud vms.
Nüüd, selle kõige taustal on tegelikult jätkuvalt laual ka Dataselile pakutud kompromissettepanek, mida me peame kaaluma, rääkima ka ukrainlastega. Nii et kokku võttes võib juhtuda, et selle summa eest ukrainlased saavad siiski nendele vajalikku laskemoona.
Kohus, nagu ma ütlesin, tegelikult samal ajal ikkagi käib. Ja viimane punkt, kui räägitakse riigile rahaliste kohustuste võtmisest läbi nende lepingute, siis on natuke maitse küsimus, aga kaitseministeerium on selle võtnud sellisel moel, et selle katteks on 0,25 protsenti SKT-st, mis me oleme lubanud anda Ukrainale toetust.
Juhul, kui me peaksime raha tagasi maksma, siis see on kaitseministeeriumi valitsemisala eelarves ja just nimelt selle lõigu all. Kas see on nüüd täiesti korrektne ja õige? No tegelikult muidugi ei ole, kui me raha kaotame, aga selles suhtes me ei pea minema kuskilt kelleltki lisaraha küsima, vaid see on varem niimoodi otsustatud ja n-ö maandatud. See on minu poolt kõik.
Juhataja
Aitäh! Kas teil on kaitseministrile kohe küsimus?
Võtame ühe.
Henry-Laur Allik, Postimehe uudistetoimetus
Ma saan teie vastusest aru, et juhul kui suurem tõenäosus on, et doonorriigid võivad siis aasta lõpul … Noh, need läbirääkimised käivad, aga kui nad küsivad, ütleme, kokku 14,5 miljonit eurot, siis kaitseministeerium n-ö mängib eelarve ümber, võtab raha – 0,25 protsenti SKT-st – Ukraina toetamise rahast, et tagasi maksta doonoritele. Või ka siis EPF-ile, kui EPF peaks neid Vene külmutatud varasid tagasi küsima. [Kas on nii?]
Martin Herem
Õige. Aga ma kahtlen, et see juhtub selle aasta jooksul. Ma ei usu, et seda raha nõutakse tagasi selle aasta jooksul, vähemalt minu teadmise järgi on nii, see on see info, mis mul praegu on.
Henry-Laur Allik
Teine küsimus on päevakajalisel teema. Eesti on palunud Euroopa Liidu sanktsioonide alt vabastada Solinkamski magneesiumitehase ja selle peadirektori.
Ma tahaks küsida. Nüüd see tehas ja see peadirektor on seal nimekirjas põhjusega: nad toetavad Venemaa agressiooni. Nüüd, Eesti on palunud neid vabastada sealt ja Eesti palvele on ka vastatud.
See küsimus on kaitseministrile ja peaministrile. Mis moraalne õigustus Eestil selle jaoks on? Ja kes selle idee peale tuli? Või kuidas see idee sündis?
Martin Herem
Mina olen liiga noor kaitseminister ja liiga noor poliitik, ma ei oska sellele vastata praegu veel.
Juhataja
Lubame Heremil siis lahkuda.
Martin Herem
Seal oli veel üks.
Juhataja
Okei, võtame siis ühe [küsimuse veel], viimase.
…
Mul on küsimus Balti kaitsevööndi kohta. Te olete varem öelnud, et sellega saaks kiiremini edasi minna. Nüüd kaitseministrina, kas te teete selle ettepaneku seda kiiremini rajada? Ja tõenäoliselt sellest tuleb ka raha leida. Kas on plaanis sinna lisaraha anda?
Ja teine küsimus. Teie sõnavõtu ajal oli näha ühte muiet, kui te ütlesite, et kui detsembriks nüüd plaastrit peale ei saa seoses kaitsevarudega, siis tuleb võtta vastutus. Kas see tähendab, et kui need asjad korda ei saa, siis te võtate selle vastutuse sünonüümina, et astute tagasi? Aitäh!
Martin Herem
Ma alustan viimasest. Kui mina asju korda ei tee ja ma pole asju korda teinud, siis tegelikult on võimalus ka, et keegi teine allpool võtab enne vastutuse, mitte tingimata mina.
Ja esimene küsimus oli …? Tuletage mulle palun meelde. (Saalist täpsustatakse.)
See on töös. Raha juurde ei ole vaja kaitseministeeriumi eelarvele. Ja kui mul on täpsem pilt, mida me teeme ja mida te näete näiteks jaanipäevaks, siis ma annan sellest kahtlemata teada. Ja parema [meelega] ma sooviksin seda anda niimoodi, et te näete seda kosmosest, mitte et ma räägin seda siit.
Juhataja
Aitäh! Aga kaitseminister peab nüüd lahkuma.
Martin Herem
Äkki ERR …?
Juhataja
Olgu, anname viimase [võimaluse küsida].
Martin Herem
Vabandust! Ekspress.
Madis Hindre, Eesti Ekspress
Aitäh. Kui tohib, ma küsin ka kaitseministrilt.
Te mainisite oma sõnavõtus seda, et endiselt on laual Dataseli kompromissettepanek. Senine RKIK-i väljendus on olnud, kui ma nüüd õigesti mäletan, et selleks on liiga hilja. Kui nüüd seda kõnekujundit kasutada, nemad lükkasid selle laualt maha. Kas ma saan õigesti aru, et see on nüüd uuesti kaalumisel, võtta vastu Dataseli pakutud kompromissettepanek? Millest see sõltub, kas võtta? Ja mis ajaks võiks see otsus tulla?
Martin Herem
Ma teen lühidalt. On uus kompromissettepanek sellest tulenevalt.
Madis Hindre
Millest see uus kompromissettepanek detailides seisneb?
Martin Herem
Ma nendesse detailidesse ei saa minna, sest ma isegi peast ei saa kõiki arve ja asju öelda. Aga ma olen seda näinud. Ja me nüüd kaalume seda, nagu ma ütlesin, räägime ukrainlastega, siis vaatame ise ja siis tegutseme edasi. See on väga värske ettepanek.
Madis Hindre
Millal see tuli?
Martin Herem
Mina nägin täna hommikul.
Juhataja
Aitäh! Nüüd kaitseminister peab lahkuma Ukrainasse.
Aga jätkame pressikonverentsi ja annan edasi sõna haridus- ja teadusministrile.
Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas
Jaa, aitäh! Tere päevast! Kõigepealt valitsuse teemadel.
Valitsus tegi täna otsuse hariduspreemiate andmise kohta kaheksas erinevas kategoorias. Preemia saajaid ma siiski täna avalikustada ei saa, sest hariduspreemiad antakse kätte laupäeval õpetajate galal Tartus. Nii et jälgige siis hoolega õpetajate galat ja seda, kes Eestis on need aasta õpetajad, aasta lasteaiaõpetajad ja aasta huvihariduse õpetajad. Aga täna valitsus need preemiad ära jagas.
Ja teiseks, ma tahtsin rääkida teadusest. Siin peaminister juba Euroopa Liidu eelarvet mainis, sellega on ka üks teema, millest on võib-olla Eestis vähem räägitud. Aga saabusin täna hommikul just Tokyost. Nimelt, Kyotos toimus maailma teaduspoliitika tippkohtumine.
Ja mul oli suur au tegelikult esindada selles suures poliitilise arutluse paneelis Euroopat. Ehk see, et Eesti valiti sinna Euroopat esindama, oli juba päris suur tunnustus Eestile.
Peamine teema, mis tõstatus ja mis on praegu teaduses väga terav teema, on see, et kui teise maailmasõja järgselt suur osa teadusest, mis lõpuks ka kas majandusse või ühiskonna heaollu jõudis, tehti avaliku raha eest, avalikes instituutides ehk siis ülikoolides ja teadusinstituutides – Ameerika Ühendriikides lausa 80 protsenti teadusest tehti ülikoolides ja teadusinstituutides avaliku raha eest –, siis tänaseks on selline olukord, kus maailma teadusest 77 protsenti tehakse eraettevõtetes ja eraettevõtete [eestvedamisel]. Ja tegelikult ka n-ö alusteadustest, mida teevad ülikoolid, üle 34 protsendi rahastatakse erakapitalist.
Teadupärast erakapitalil ja eraettevõtlusele natuke teistsugune toimeloogika, kui on avalikul sektoril, puhtalt selle tõttu, et erakapitalil on intellektuaalomandi kaitse, ärihuvide kaitse. Ja see tekitab väga suuri küsimusi teaduse jaoks – kelle oma on see teadustulemus või üldse tehtav teadus ja teadmine? Kas teadmine kui selline, mis on universaalselt olnud teadupärast inimkonna ühine omand, on täna kujunemas eraomandiks?
Ehk siis kellelgi on teadmised ja ta omab neid ning ülejäänud maailmal ja ühiskonnal ei ole teadmisi, ta ei oma neid ega ei saagi neid omada. See on väga tõsine mure teaduses ja teaduse arengus.
Või teine küsimus, mis seal muuseas on, on see, kes üldse otsustab, millist teadust tehakse ja milliseid teadustulemusi või milliseid teadusküsimusi uuritakse.
Üks näide, mida seal maailma teadusfoorumil tõsiselt arutati, on see, et teadupärast inimkond vajab uusi antibiootikume – Karmen oskab seda paremini selgitada –, kuna resistentsus on muutunud niivõrd suureks. Aga välja töötada erasektoris erarahaga antibiootikume, mille ülesanne on arstile öelda, et palun kirjutage neid võimalikult vähe – no sellist ärimudelit tõenäoliselt ei ole mõistlik mitte kellelegi soovitada.
Järelikult ikkagi avalik raha on see, mis peaks teadust tegema. Aga me näeme, et ravimitööstuses teadustöö liigub massiliselt väga suures hulgas nii rahastamise mõttes kui ka selle tegemise mõttes tegelikult erasektorisse või on üldse äride käes. Nii et see on väga tõsine teema.
Kyotos olid sellised teemad. Ja nüüd ma jõuan Euroopa Liidu juurde. Euroopa Liidu järgmise perioodi eelarve näeb ette Euroopa Liidu teadus-ja arendustegevuse eelarve kahekordistamist.
Eesti seda väga toetab, sinna sisse on viidud ka kaitsetööstus ja kaitseuuringud ning kaitselisel eesmärgil tehnoloogia ja teadustöö rahastamine. Varem Euroopa Liit [neid valdkondi] sellisel kujul rahastanud ei ole. See konkurentsivõime fond, mis on sinna teadus- ja arendustegevuse alla toodud, on täpselt selliste ülesannete täitmiseks.
See on muidugi oluline ja Eesti seda igatpidi toetab. See on ka põhjus, miks me suuremat eelarvet toetame – just nimelt sellel eesmärgil, et Euroopa kaitsevõime, sh teaduse tegemine Euroopa kaitsevõime suurendamiseks on oluline.
Aga seal on üks suur aga. See on see, et ülejäänud teadus, mida rahastatakse oluliselt suurema rahaga kui konkurentsivõime fondist, on jätkuvalt nii-öelda piiridega. Ehk on keelatud teha nii-öelda kahese eesmärgiga teadustööd.
See teadustöö, mida Euroopa teeb, peab olema väga rangelt piiratud ainult tsiviileesmärgil tehtava teadustööga. Ja see paneb Euroopa teadlastele väga suured piirangud ette, mida nad tohivad üldse uurida.
Eesti on võtnud ette selle eestvedamise, et ta on samameelsete riikidega ikkagi esitanud tugevaid ettepanekuid teha vabaks ka muu teadus- ja arendustegevuse rahastamise reeglid, nii et kahese kasutusega tehnoloogia arendamine teaduses on lubatud ka teiste vahendite eest kui ainult kaitsevõime fondi raha eest.
Ehk siis n-ö dual use teaduses on okei, sest selle piirangu peale panemine tähendab seda, et Euroopa teadlased väga paljusid asju tegelikult uurida ei saa. Ja see on teadusele piirangute panemine.
Meie ettepanekuga on liitunud kõik Skandinaavia riigid, Poola ja kõik Balti riigid. Ehk siis meil on selline tugev NB8 blokk, kes väga jõuliselt seisab selle eest, et Euroopa Liidu teadusraha saaksid teadlased kasutada ka sellel eesmärgil, et tulevikus võib olla sellel teaduslahendusel ka kaitseotstarbeline, militaarotstarbeline kasutus.
Ma panen selle lihtsalt lauale, sest see on Euroopa eelarve läbirääkimistel ülioluline teema ning ka Euroopa teaduse ja tervikuna konkurentsivõime mõttes väga oluline teema.
Kui ameeriklased ja teised, eriti hiinlased, teadupärast oma teadlastele mitte mingisuguseid piiranguid ei sea selle koha pealt, millist teadust nad tohivad teha, milliseid küsimusi nad tohivad endale ette seada ja uurida – ma mõtlen, just kaitse mõttes ei sea piiranguid, Hiina paneb muid piiranguid –, siis see tekitab Euroopas olukorra, kus Euroopa teadlased lihtsalt ei oma seda võimekust, ei oma teadmist ja neil ei ole ka tegelikult vabadust teadust teha.
Nii et need on olulised [teemad]. Järgmisel nädalal ei ole ka mind pressikonverentsil, olen Euroopa Liidu haridusministrite kohtumisel. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja annan sõna edasi sotsiaalministrile.
Sotsiaalminister Karmen Joller
Aitäh! Tere! Alustan tervishoiuteenuste korraldamise seadusest, mille järjekordsed muudatused valitsus täna heaks kiitis. See puudutab perearstiabi.
Selle aasta alguses oli Eestis 77 perearsti nimistut, kus oli asendav arst. See ei tähenda, et inimesed olid täiesti arstiabita, aga oma perearsti nendel nimistutel ei olnud. Ja nendesse nimistutesse kuulus kokku üle 130 000 inimese.
OSKA prognoosi järgi tuleb 2033. aastaks vanuse tõttu asendada ligi 420 perearsti. Tegelikult on see juba ammune info ja me oleme sellega ka kogu aeg tegelenud. Sellega on tegelenud tegelikult juba ministrid enne mind.
Sellel aastal oleme teinud päris mitmeid muudatusi, mis juba on mõjutanud perearstiabi kvaliteeti ja kättesaadavust Eestis. Näiteks on rahastus pandud sõltuma kvaliteedist, aga ka sellest, kui palju on konkreetse patsiendiga perearstil tööd. Samas on kokku lepitud erinevad tingimused, mis peavad olema täidetud selleks, et patsiendid ehk kõige tavalisemad Eesti inimesed saaksid oma perearstikeskusega õigel ajal kontakti.
Ja mida me siis täna tegime? Põhimõtteliselt on praegu nii, et kui näiteks tervisekeskusesse kuulub viis nimistut ja üks või kaks perearsti lähevad sealt näiteks pensionile või ei saa mingil muul põhjusel töötamist jätkata, siis lähevad need nimistud avalikule konkursile. Ja tervisekeskus, kes on arvestanud nende nimistutega, võib sattuda hätta.
Seetõttu oleme koostöös perearstide ja tervisekeskuste ühingutega näinud ette variandi, et teatud perioodi saab tervisekeskus ise korraldada need asendused, kuni nad ise leiavad uue arsti. Ja kui tõesti uut arsti ei leita, siis võtab juhtimise üle tervisekassa.
Samamoodi, kui näiteks perearst on väga pikalt haige ja teinekord see haigus võib tulla ootamatult, siis varem pidid patsiendid ootama endale uut perearsti 60 päeva, nüüd, kui on teada, et perearst tõesti enam tagasi ei tule, saab tervisekassa ka 30 päevaga sekkuda.
Väga oluline on see, et perearstidel oleks oma patsientide jaoks rohkem aega. Ja Eestis on eri suurusega ka nimistud, osas on 1200–1300 patsienti, aga on ka selliseid, kus on 2400 või 2700 patsienti. See näitab, et koormus on väga erinev.
Seetõttu on tegelikult juba vana ajalooline vaidlus perearstide ja ka riigi vahel, mis lahendati hea tahte leppega, aga nüüd on see ka seaduses. Ehk kui nimistus on üle 1600 – seda perearstid peavad heaks suuruseks – ja kui läheduses on mõni teine nimistu, kus on vähem vähe patsiente, näiteks 1300, siis on perearstil õigus öelda, et teate, ma ei saa teid võtta nimistusse, aga siin kõrval lähedal on teine nimistu, olge hea, pöörduge sinna.
Samas, kui ei ole väikest nimistut läheduses, siis kehtivad endised reeglid. Ehk perearst võib keelduda alles siis, kui tal on 2000 inimest täis, ja loomulikult võib keelduda ka siis, kui inimene ei ela tema teeninduspiirkonnas.
Lisaks loome võimaluse toetada rohkem neid piirkondi, kus perearstiabi on ohus, näiteks et toetada paremini arstide tööle asumist või soodustada suuremate tervisekeskuste väikeste filiaalide tekkimist piirkondades, kus vajadus on suurem.
Eestis on ka ajutise asendaja leidmine olnud eelmisel aastal keeruline. Ehk see probleem süveneb. Lahendusi on erinevaid ja nende kõigi kallal me ka töötame, enamikku neist ma juba mainisin.
Lisaks on väga palju poleemikat põhjustanud avalikkuses terviseandmete teema. Eelkõige need andmed, mida saavad jõuorganid pärida TEHIK-ust, mis majutab tervise infosüsteemi.
Ja lisaks on needsamad jõuorganid küsinud andmeid ka näiteks tervishoiuteenuse osutajatelt ja tervisekassa andmekogudest.
On väidetud, et ma ei ole mitte midagi teinud. Olen küll. Ma olen päris palju tööd teinud selle nimel, et saaksid kummutatud kahtlused, nagu esialgu väideti, et kõik ametnikud surfavad inimeste terviseandmetes. See oli otsene ja teadlik vale.
Esiteks, ükski lihtsalt ametnik ei pääse terviseandmetele ligi, selleks on väga kindlad volitusnormid. Ja teiseks on tegelikult üsna ilusti selgitatud, kes ja millistel alustel üldse võib esitada päringuid.
Tõepoolest, 2022. aastal tegi riigikohus otsuse, kus lahendis oli kirjas, et need normid on liiga üldised. Ma olen väga nõus sellega. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler. Ja selles olen ma ka väga nõus minister Liisa Pakostaga.
Nüüd, pärast seda, kui see riigikohtu lahend tuli, on nii TEHIK kui ka politsei- ja piirivalveamet võtnud tarvitusele oluliselt rangemad juhised, mis kirjeldavad, mida tohib ja mida ei tohi. Ja nüüd nende süüdistuste valgel tegi PPA ka auditi, millest selgus, et tegelikult on neid juhiseid üldjuhul jälgitud, leiti üksikud olukorrad, nt TEHIK-u kohta leiti üks juhtum, kus päring tegelikult oleks võinud olla olemata, ja rohkem leiti vigaseid päringuid, mis olid tehtud tervishoiuteenuste osutajatele.
Ehk nagu ma mainisin, et tegemist on liiga laia või üldistava normiga. Meil tuleb järgmisel nädalal valitsusse ametiprivileege käsitlev eelnõu, kus kirjeldatakse ära needsamad põhimõtted.
Ehk tulevikus saab inimesed teadmata tema terviseandmeid pärida ainult siis, kui selleks on kindel kohtuotsus. Ja see päring peab olema nii, nagu ka praegu, selle ulatus peab olema põhjendatud ja ka alus peab olema põhjendatud. Seda kontrollivad nii väljastaja kui ka andmepäringu esindaja.
Rõhutan seda, et ka praegu on andmed hästi kaitstud. Selleks, et kaitse oleks tugevam, muudame seadust. Ja ära ei tohi unustada ka tervishoiutöötajate vastutust. Me oleme näinud, kuidas tervishoiutöötajad teinekord sotsiaalmeedias jagavad liigagi delikaatset infot.
Eesti arstide liit on andnud tegelikult med24 portaalis ka välja väga hea artikli soovitustega, mis räägib sellest, kuidas ja millistel tingimustel võib patsiendi andmeid üldse jagada.
Ehk patsient ei tohi olla isikuna tuvastatav. Kui on tegemist väga haruldase haiguslooga, siis patsient võib olla tuvastatav. Ja nii edasi.
Väga lühidalt ka juba peaministri mainitud katkust. Tegelikult selle katku tekitaja ei ole täpselt ikkagi teada. See tähendab seda, et seda nimetatakse mittespetsiifiliseks kopsupõletikuks.
Venemaal reageeriti väga ulatuslikult ja see tekitas ka võib-olla sellise hirmu, et see on katk. Ehk nagu ka peaminister ütles, mis siis täpselt toimub, Venemaalt neid andmeid saada on väga keeruline.
Aga Venemaal hoiab silma peal ka WHO, samamoodi Euroopa nakkustõrje- ja kontrollikeskus. Nii et väga hoolega jälgitakse, mis toimub.
Hetkel terviseameti hinnangu kohaselt on risk meile väga madal, inimestel ei ole vaja oma tavapärast käitumist muuta.
Katk on selline haigus, mis eluneb looduses, mistõttu seda aeg-ajalt puhangutena esineb. Näiteks Madagaskaril on olnud puhanguid, veel mõnel maal, nagu Mongoolias, aga ka Venemaal.
Eestis ega Euroopas sellist looduslikku levikut katkul ei ole. Ehk see tekitaja saaks reisida ainult koos inimesega. Ja kui tõesti peaks see katk meie lähedusse jõudma, siis on olemas rahvusvahelised standardiseeritud meetmed, mida ka Eesti järgib.
Lisaks on meil olemas ka ravimid, on olemas võimekus nende juhtumitega tegeleda- Ma arvan, et siin hetkel ei pea keegi kartma või väga muretsema, aga me hoiame silma peal sellel, mis toimub, koos rahvusvaheliste organisatsioonidega.
Minu poolt praegu kõik. Aitäh teile!
Juhataja
Aitäh! Annan sõna energeetika- ja keskkonnaministrile.
Energeetika- ja keskkonnaminister Erkki Keldo
Jaa. Tere! Peaminister tegi jällegi väga hea sissejuhatuse teemasse, mida tõesti väga tõsiselt koos valdkonna ekspertidega, Eesti Pangaga, rahandusministeeriumiga, maksu- ja tolliametiga ning turuosalistega vaatasime, nimelt, milline on kütuse hinna tõusu mõju Eesti riigi rahandusele, aga laiemalt ka majanduse konkurentsivõimele.
Igaks juhuks tuletan jälle muidugi meelde, et kuigi opositsioon üritab väita, et kütusehindade tõusu peamine põhjus ei ole maksud, vaid nagu me tegelikult ju kõik aru saame, see on ikkagi maailmaturu olukord, kus on selge pakkumise vähenemine.
Ja naftatoodete odavnemiseks, jällegi, ma arvan, ei ole üllatus, on ainult üks lahendus: see, et lõpetada see sõda Lähis-Idas, nii et tarned normaliseeruksid.
Kui me vaatame, milline siis kütusehind hetkel on, siis ta on tõesti võrreldav ka juba 2022. aasta tipuga. Ja jällegi, kahjuks ka üks niisugune valeväide, mis on tekkinud ja mis tuleb ümber lükata: kui me vaatame riigi rahandust, siis kõrgem kütusehind ei tähenda automaatselt suuremat maksutulu riigile. Miks? Sellepärast – jällegi, eksperdid tõid väga ilusti välja –, et kui 10 protsenti kütuse hinnatõusu rakendub, siis selle tõttu ka tarbimine väheneb, eriti just eratarbijatel. Suurusjärgu kohta öeldi, et kümneprotsendilise tõusu juures tarbijad vähendavad [tarbimist] 6 või 6,2 protsenti. Sest inimesed siis mõtlevad väga hoolikalt läbi oma sõidud, milliseid teha, kuidas teha.
Keerulisem on ettevõtetel, kellel on vaja näiteks logistikas kaupa vedada, nemad siis vähendavad 2,2 protsenti. Ehk siis jah, tuleb tõesti natukene rohkem käibemaksu, aga just see väiksem tarbimine ehk ka aktsiisi laekumine väheneb selle arvel.
Ei ole kuskil mingeid pudrumägesid. Valitsus ei ole kuidagi paha, sest ei taha inimestele leevendust teha, vaid lihtsalt tulebki aru saada, kuidas üldine turg toimib.
Samamoodi, mis on selle turu võib-olla selline eripära? Jah, me peamegi ju jälgima, mida teevad ka naabrid, ja seda me väga pingsalt jälgime. Läti on nüüd teinud oma esimesed aktsiisilangetused, Läti konkurentsiamet viimase parima teadmise järel ütleb, et aktsiisilangetusest 53 protsenti ehk sisuliselt ainult pool jõudis postihindadesse.
See tekitab olukorra, kus, jah, füüsiliselt näiteks Lätis aktsiisimäärad on madalamad, aga saime ka just ülevaate värskelt viimased tulnud postihinnad Eesti ja Läti võrdluses, näiteks bensiiniga siis viimastel andmetel ehk 5. oktoobri seisuga, kui väga detailseks minna, oli bensiini postihind keskmiselt 1,94 Eestis ja Lätis 1,96 ning diisli hind vastavalt Eestis 2,09 ja Lätis 2,12.
Mida see näitab? Jah, turg tervikuna on dünaamiline, turgu mõjutavad ka regionaalsed hinnaerinevused, turu konkurents, seda ka turu osapooled selgitasid. Ühesõnaga, siin ei ole sellist ühtset lahendust.
Selle tõttu saingi ka valitsuselt ülesande turuosalisi monitoorida, vaadata. On teadmisi, et Läti mõtleb enda varustusmakse peatamisele. Tuleb ausalt öelda, et eks see nende varustuskindlusele ja varustushoiusele, ma arvan, kõige positiivsem ei ole. Aga kui nad peaksid täiendavalt tegema näiteks varustuskindluse makse langetamise, siis jällegi on meie ülesanne vaadata, kas ja kuidas see mõjutab piirikaubandust, kas ja kui palju see mõjutab postihindade vahet.
Ühtepidi, me peame aru saama, et iga selline aktsiisilangetus viib riigieelarvest raha välja. Aga ma saan ka väga hästi aru, et me peame vaatama, mida majanduse üldine konkurentsivõime teeb. Valitsusel on selline keeruline ülesanne: balansseerida seda olukorda.
Ja lihtsalt tuuaksegi näiteks – siin on käidudki väga palju erinevaid numbreid välja –, et kui viia näiteks mõlema kütuse aktsiis terveks 2027. aastaks Euroopa Liidu miinimummäärani, nagu on pakutud, siis väheneks aktsiisitulu ligikaudu 210 miljonit eurot.
Tulin eile just debatilt – võib-olla mõned vaatasid –, kus eesmärk oli rääkida, kuidas siis opositsioon peaks rohkem tasakaalu jõudma. Ma ei jõudnud lõpuks kokku arvutada, aga mulle tundus, et mõnesaja miljoni eest pandi hoopis uusi kulusid peale.
Siin on jällegi 200 miljoni eest täiendavat tulude vähenemist. Ma tegelikult kutsun üles kõiki osapooli ikkagi vastutustundlikule debatile. Ja muidugi, ajakirjanikud, ka meie käest tuleb alati küsida sisuliselt, kust see raha tuleb.
Kui ühelt poolt öeldakse, et tehakse maksulangetusi, näiteks aktsiisidega, ja teiselt poolt öeldakse, et veel riigi kulusid ka suurendatakse, siis see matemaatika – täna on tõesti matemaatika, rehkendamine – ei tule ka algklassides kokku. Väga vabandust, tõesti, nii on.
Aga tõesti, me peame vaatama seda mõju ettevõtjatele, eratarbijatele, et meie … Ja hästi oluline on muidugi öelda, et jah, et kütusega probleeme kui selliseid ei ole, nii nagu ka gaasiga, küsimus on ikkagi hindades.
Ja veel, kui natuke seda pilti ilmestada, siis võtan ette siin diisli hinna muutus komponentide kaupa, et te saaksite aru, kust see võrdlus ja muutus on tulnud.
Kui selle aasta ehk 2026. aasta jaanuaris oli diisli hind ilma maksudeta 68 senti, siis nüüd selle aasta septembris ilma maksudeta on see 1,25 eurot. Ehk on peaaegu kahekordne kasv.
Aktsiis liitri kohta on jäänud samaks, 43 senti. Tuletan meelde, et me ju jätsime ühe n-ö redeli, kavandatud aktsiisitõusu ära, et just vaadates seda majanduse konkurentsivõimet, inimeste hinnatundlikkust.
Ja tõesti, käibemaks tol hetkel, kuna hind maksudeta oli madalam, aasta alguses oleks olnud 27 senti, nüüd on 40 senti, sellepärast et seesama energia ehk kütuse enda hind on nii palju kasvanud.
Kogu vahe ongi nüüd 71 senti, millest suur-suur osa ehk enamik on maailmaturu hind, mida Eesti ei saa mitte kuidagi mõjutada. Ja väga oluline ongi aru saada, missugune on veel viimaseks majanduslik üldine mõju.
Kui me räägime asjast, millest füüsiliselt defitsiit puudub, pakkumist ei ole nii palju, kui varasemalt oli, siis selle subsideerimine muudab ka turu üldist loogikat. Selle tõttu ma ütlen, et meil on väga vastutusrikas ülesanne, et me saame sellest olulisusest aru, et balansseerida Eesti riigieelarve ühiskonna kindlustunde peale.
Seda ka tegelikult Eesti Panga esindajad ja üldse finantseksperdid rõhutasid: lisaks sellele, et me vaatame, mida teevad naabrid, on siin väga palju rohkem mõju ka sellel, kuidas üldine inimeste tarbimiskäitumine on.
Kui me hirmutame väga kõrgete hindadega, siis inimesed teadlikult mõtlevad, kas ma ikkagi julgen teha neid oste, tangin – ei tangi. Jällegi, ma kutsun üles sellisele ratsionaalsele debatile, kus argumentidest ja faktidest kinni pidada.
Olukord on keeruline. Aga lõpetan sellega, millega ma alustasin: selle probleemi lahendab see, kui Lähis-Idas lõpeb sõda.
Pikemas vaates minu arust üks positiivne uudis siia lõppu. Eile tulin Tartust, Tartu külje alt Raadilt, kus Estiko avas Lõuna-Eesti suurima päikesepargi, 40 miljonit investeeringut. Järgmine samm on, et sinna pannakse akud külge, et tekiks salvestusvõimsus.
Kui me tahame pikaajalist energiasõltumatust, varustuskindlust, julgeolekut ja, mis seal salata, ka soodsamaid hindu tarbijatele, siis selline muutus, et me vähendame imporditud fossiilseid kütuseid enda energiatarbimises ja suurendame kodumaist puhast tootmist, on see lahendus, mis aitab meid pikas plaanis edasi. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Nüüd on võimalus küsida küsimusi. Küsime läbi mikrofoni, ütleme ka nime, väljaande ja kellele küsimus on esitatud.
Anne-Mari Saks, Eesti rahvusringhäälingu uudistetoimetus
Ja kohe tulekski minister Keldole küsimus sellesama diislikütuse aktsiisi kohta. Eesti kaubandus- ja tööstuskoda tegi just valitsusele ettepaneku langetada ajutiselt diislikütuse aktsiisi määra Euroopa Liidu miinimumtasemele. Kuidas te sellele vastate? Kas valitsus oleks nõus seda tegema? Millise vastuse te annate?
Erkki Keldo
Jah, aitäh! Siin ma ütlengi, et tuleb kahte asja nüüd eristada. Üks on riikidevaheline majanduse konkurentsivõime. Nagu ma ka kirjeldasin, kui me vaatame faktiliselt posti hindu, siis oli veel isegi 5. oktoobril Lätis diisel odavam.
Kuna see tõesti alles tuli, siis ma ei ole veel jõudnud ise kaubandus- ja tööstuskojaga [sellel teemal] suhelda, kuigi me aktiivselt kogu aeg suhtleme. Ma saan aru, et seal on ka teine mure: kaubanduskoja liikmetel – seal on väga palju ehitus-taristuettevõtjaid, ma usun – on see küsimus, et seal on mingi hetk tehtud ju pikad lepingud, mis on tehtud ühtede sisendhindadega, ja nüüd, kui sisendhinnad on väga palju muutunud, siis ka need lepingud lähevad kallimaks.
Et ma nüüd ei eksiks … Meile anti mõned kuud tagasi ka ülevaade, mida andis transpordiamet, Rail Baltic Estonia. Just selliste hankepartneritega nad jooksvalt ja jätkuvalt kogu aeg suhtlevad.
Jällegi, kindlasti me oleme valmis seda teemat arutama, ma ei hakka uuesti numbreid kordama. Selline langetus miinimummäärani oli 210 miljonit terveks aastaks. See peab tulema millegi arvel.
Ehk ühtepidi, jah, me saame ettevõtjate murest aru, aga teistpidi peame vaatama üldist majanduse konkurentsivõimet ja riigi rahanduse olukorda ka.
See on keeruline ülesanne, aga ma arvan, et ka kaubandus- ja tööstuskojal – eks ma pean nendega veel rääkima – on küsimus ka pigem nendes väga paljudest pikkades hankelepingutest, kus sisendhind on selgelt tõusnud. Aitäh!
Anne-Mari Saks
Jaa, aitäh! Järgmine küsimus oleks peaministrile. Just siin otsapidi ka juba seda teemat puudutati, et Eesti on korduvalt tõesti rõhutanud, et sanktsioonide surve Venemaale peab suurenema, ja ka kritiseerinud teiste Euroopa riikide soovi teha sanktsioonides erandeid. Aga nüüd selgus, et Eesti enda palvel jäeti uuest sanktsioonide paketist välja Venemaa ettevõte, mis tarnib Eesti ettevõttele, Silmetile toorainet.
Kas te ei näe siin teatavat vastuolu?
Kristen Michal
Aitäh küsimuse eest! Ma mõtlesin, et Postimehele ma ei jõudnud vastata, aga siis ma vastan kohe koos ära.
Küsisin välisministri käest ja tema kirjeldus sellest on üsna lihtne. Tegemist oligi selle sanktsioonide nimekirja puhul konsultatsioonidega komisjonis, kus küsiti Silmeti ja Neo kohta muuhulgas, kuna Euroopa autotööstus ja tehnoloogiasektor neist sõltub. Ja küsiti, kas sellel on mõju. Mõju sellel on.
Miks mõju on? No seda ma võin ka vanast elust meenutada valdkonnas, et suur hulk sellest tooraineturust on Hiina käes, veidi Venemaa käes, veidi Ühendriikide käes.
Silmet ja Neo ei ole suutnud ilmselt leida endale tarnijaid väljastpoolt sellest nimekirjast. Nii et see läheb küll, jah, ma arvan, konflikti meie väärtuspõhise lähenemisega.
Meil on alati olnud ju selliste sanktsioonide puhul poliitika selline, et viimati me näiteks u nädal tagasi ütlesime, et Vene vilja sissevedamist me ei tee, hoolimata sellest, et Eestisse pakuti 200 000 tonni, palun vedage Vene vilja. Me ütlesime esimesena, et me ei tee, kutsun teise Balti riike üles [sama] tegema, hoolimata sellest, et me oleks kasu saanud, eks.
Aga Euroopa vaatest on tegemist nii olulise tootmisega, et praegu otsustati selle tagasiside põhjal – meie välisministeeriumi tagasiside põhjal – mitte lisada neid inimesi sinna sanktsioonide nimekirja. Varem neid seal ei olnud, nii et kedagi välja ei võetud.
Aga selle juurde tuleb tagasi tulla ja no see surve või sõnum ilmselt läheb siit ikkagi ka Silmetile ja Neole: leida endale teisi tarnijaid.
See on see, mida ma saan praegu kommenteerida. Detaile, kuidas see protsess seal käib, peab välisministeerium kommenteerima, sest valitsusse seda infot ei tooda, milline on see sanktsioonide ja konsultatsioonide nimekiri, seda teevad saadikud ja välisministeerium kohapeal.
Ja selle eelmise küsimuse peale ma lihtsalt ütlen nii palju, et ettevõtjate kiri tuli tõesti eile. Aga vaadake, ettevõtjate mure kojal ja tööandjatel mõlemal – me suhtleme tõesti nendega praktiliselt iganädalaselt, eks ju – on sihuke kahesuunaline. Ja nad selles kirjas ka, nii palju kui mina jõudsin silmata seda, ütlevadki, et tegelikult neil on mure ka eelarve defitsiidi pärast, eks.
Ehk küsimus ongi, kumb nüüd on siis nagu olulisem argument, kas tarbijakindluse vähenemine, maksude valgumine Lätti, või siis defitsiidi tõus, eks ju.
Kui see summa on 210 miljonit – no ma arvan, kui Erkki annab koja presidendile Oliver Väärtnõule teada, et selline summa on sellise otsuse taga, siis tõenäoliselt, ma ennustan, mõtteid tuleb väga palju.
Me küsisime ka täna turuosalistelt just seda. Kütusemüüjad on tavaliselt selle poole peal, kes ütlevad, et igal juhul tuleks seda alla suruda, et saaks rohkem kaupa müüa. Nende sõnum pigem oli, et mõne sendi puhul ei ole mõtet seda riski võtta, sest selle mõju tegelikult eelarvele ja kõigele muule on halvavam.
Pigem tuleb kaaluda seda argumenti just selle nurga alt, kas see mõjub meie kasvama hakanud tarbijakindlusele. No et inimesed ei tunneks ennast halvasti, et hinnad tõusevad, aga riik midagi ei tee. Aga me tegelikult kõik teame, intelligentsed inimesed ju teavad, et see ei ole riigi teha.
Ükskõik kui väga me puhuks ja pigistaks ja saadaks Heremi sinna Hormuzi väina, ikka see ei lahene seal sellepärast kiiremini. Nii et see on tegelikult see olukord, kus me oleme. Nii et nagu alati, valitsusel on halvad ja veel halvemad valikud. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Võtame siit ka küsimuse.
…
Jaa, ma küsiks jätkuks selle Silmeti teemal. Kui Prantsusmaa küsis erandeid seal sanktsioonide nimekirjas, siis Eesti näitas näpuga, et nii ei saa teha. Kust me selle idee võtsime, et meie lähme paluma erandeid mingitele Vene ettevõtetele, isikutele? Kas Silmet käis meid palumas või Neo käis meid palumas või miks me seda tegime? Vene vilja puhul te ise ütlesite väga hästi, et me ütlesime, ei me ei võta seda.
Kristen Michal
Jah, ma võib-olla kordan, võib-olla midagi jäi ebaselgeks. Aga see konsultatsioon käib Euroopa Komisjoni ja meie välisteenistustest saadikute vahel, nende käest peate siis küsima. Valitsusse, minu juurde ega siia kolleegide juurde selle küsimusega ei tulda. Me sellist otsust siin ei langetanud. Seda esiteks.
Teiseks, Prantsusmaa soovis sanktsioonide nimekirjast välja võtta, kui ma õigesti mäletan. Meie puhul küsiti, milline on majanduslik mõju Silmetile ja Neole ehk Eesti ettevõtetele, Euroopa jaoks olulistele ettevõtetele, kelle puhul tegelikult on ju pikka aega teada ... Ma arvan, et ajakirjandus on tegelikult kirjutanud viis aastat või kümme aastat tagasi juba sellest, et probleem on see, kui sul maailmaturu kriitilisi muldmetalle valitsevad tegelikult Hiina, veidi Venemaa ja veidi Ühendriigid.
Ja noh, sul on valida siis selle vahel, kas sa hangid Hiinast oma tooret või hangid sa Venemaalt või millisest regioonist sa oma tooret saad. Sest me oleme Euroopa sees tegelikult ka kõvasti vaeva näinud, et Silmetil ja Neol oleksid uued väljad, kust saada neid toormeid, mis ei oleks tegelikult nende riikide kontrolli all. Selle kallal Euroopa Liit vaeva näeb.
Nii et seal on suur hulk selliseid vahesid. Aga veel kord: jah, valitsus seda otsust kuidagi ei langeta.
Ja minu sõnum on küll, et kõik, kes Eestis toimetavad, peaksid otsima endale teised tarnijad võimalikult kiiresti, sest meie väärtuspõhise poliitikaga [läheb kokku] – mina küll tajun, et vähemalt valitsuse sõnum peaks olema selline –, et venelastele ei anta võimalust äri teha, eks ju.
Aga täna oli nii, et Euroopast küsiti, kuidas see mõjub, ja ametnikud suhtlesid. Aitäh!
(Saalist küsitakse veel midagi.) Mitte lisada, ütles mulle välisminister.
Juhataja
Kas oli veel soov viimane küsimus küsida sealpool? Ei olnud.
Siis vist lõpetame praegu pressikonverentsi. Nüüd on võimalus teha eraldi intervjuusid. Aitäh!
