Pressikonverentsi salvestust saab järele vaadata: https://www.youtube.com/watch?v=dV1TNfU-8CY
Juhataja Rasmus Ruuda
Tere päevast! Valitsuse istung on tänaseks lõppenud, alustame pressikonverentsi. Ja nagu ikka, palun esimesena peaminister Kristen Michal.
Peaminister Kristen Michal
Aitäh, Rasmus! Austatud ajakirjanikud! Head vaatajad ja kuulajad! Head külalised! Mul on päris mitu teemat, nii et püüame need siis kõik ära käsitleda.
Kõigepealt veidi sellisest väärtusruumist ja väärtuspoliitikast. Väärtusruum on muidugi väga moodne sõna ka.
Lugesin täna seda uudist, mida ERR ka vahendas, kui palju inimesi Eestis peab vajalikuks Ukraina lipu hoidmist avalikkuses ja kui palju parajasti ei pea.
Ma mõned märksõnad siin ikkagi ütlen. Ma arvan, et meil tasub meeles pidada kogu seda, ütleme, vaadet kajastades, et Ukraina lipp on kindlasti midagi enamat kui ühe riigi lipp meie avalikus ruumis.
See on vastupanuvõitluse, enda tugevuse säilitamise, tugevale vastasele, agressorile vastu astumise sümbol kogu maailmas ja kogu Euroopas. Ja sellisena seda tuleb ka käsitleda.
Mina ütleksin nii, et on väga murettekitav, ütlen ausalt – võib-olla see sõna on iseenesest juba palju kasutatud, aga seda ta on –, kui Isamaa küsitlusbüroo, sest paremat nime ma sellele seltskonnale, kes neid uudiseid toodab, ei oska panna, suudab või soovib muuta väärtuspõhist poliitikat millekski muuks. Nii et seda tasub alati meeles pidada.
Ja lipu puhul ma ütleks seda, et oma riigi üle saab alati uhke olla. Sinimustvalge saab alati lehvida kõrgelt, oma riigi üle saab alati uhke olla. Aga Ukraina toetamine, sellest ei saa väsida. See on põhimõtteline küsimus.
Ja noh, ütleme nii, et kui meie väsime, soojas toas, elekter töötab, soe vesi voolab, siis mida peavad tegema need inimesed, kes seda sõda peavad? Mõelge korra sellele ka kõiki neidsamu küsitlusi ja neid vastuseid vaadates.
Nii et sellisele asjale, mina nimetaks seda isegi avaliku ruumi mõjutusoperatsiooniks, väärtuste suunamise operatsiooniks ja toimetamiseks, tuleb igal juhul põhimõtteliselt vastu astuda. See on esimene asi.
Teine põhimõtteline väärtusküsimus on Gröönimaa küsimus, mis puudutab meie liitlasi NATO-s, see puudutab laiemalt julgeoleku tulevikku ja debatti selle üle, kuidas seda nähakse.
On selge, et Arktika julgeolek on suur teema. Seda on erinevad, ütleme, julgeoleku-, välis- ja kaitsepoliitika vaatlejad juba pikalt kirjeldanud. Majandusvaldkonnas on ka selge, samamoodi, et erinevad piirkonnad muutuvad laevatatavaks, kasutatavaks, laevade võimsused kasvavad, kõik muud võimalused kasvavad. Aga ka julgeolekumured kasvavad.
Ja Gröönimaa puhul mina olen väljendanud, sama on öelnud välisminister Eesti Vabariigi nimel: Eesti ütleb üheselt välja, et Gröönimaa tulevik on Gröönimaa inimeste otsustada ja Taani Kuningriigi otsustada. Sellel positsioonil me oleme.
Ja uudisena võib-olla saab lisada, et täna valitsuses rääkisime ka Eesti kaitseministriga. Eesti kaitseminister ja kaitseväe juhataja on kontaktis oma Taani kolleegidega ja Eesti kaitsevägi osaleb seal toimuva õppuse Arctic Endurance planeerimisel.
Nii et kui see eeldab ka meie osalust sellel õppusel, kui me saame kuidagi juurde panustada, siis selleks me oleme kindlasti valmis. Me oleme Taaniga selles igati solidaarsed, nagu me oleme ka avalikult öelnud, see on väärtusküsimus. Ja me eeldame, et NATO julgeolekumured ja Arktika julgeolekumured lahendatakse NATO sees. Et seegi oleks väärtusküsimustest hästi klaarilt välja öeldud.
Nüüd, tulles edasi julgeoleku ja kaitse teemade juurde, siin siseminister räägib pärast sellest ka pikemalt, aga maailma vaadates, kui vaatame seda ajalugu ka, näeme, et maailmas on tihti erinevaid konflikte, kus tuleb inimesi, kellel on relva või lõhkeainete käsitlemisoskusi, kes on kannatada saanud vaimselt ja füüsiliselt ning pigem peaks olema arstide hoole all, mitte otsima uut tööotsa.
Euroopas ja, ma arvan, [kogu] maailmas mõistetakse väga [hästi], et kui vaadata ajaloos tagasi, siis me oleme kõik erinevate sisejulgeoleku- ja vastuluureteenistustega hoolitsenud selle eest, et Daesh või ISIS ei läheks teistesse riikidesse Euroopas ja igale poole mujale. Nüüd tuleb ette võtta samasugune kilbi ehitamine või filtri ehitamine, et kes tahes on Venemaa agressioonis osalenud, ei pääseks Euroopasse.
Ma arvan, et see on põhimõttelisem küsimus kui mõne üksiku võitleja või mõnesaja võitleja väljanoppimine. See on ikkagi põhimõtteline küsimus ka sellest, kuidas tagada Euroopa tulevik ja julgeolek.
Sest, ütleme, tihti ma olen oma Euroopa kolleegidele ka seda meenutanud, et kui see sõda ühel hetkel lõpeb – me eeldame, et ta lõpeb ka nüüd, seal on relvade all sõjast puudutatud tapmisoskusega inimesi Venemaal rohkem, kui oli sõja alguses –, siis see tähendab ikkagi julgeolekule väga tõsist küsimust.
Need inimesed ei lähe regulaararmee baasidesse, nad ei lähe tavalisele tööle, nad ei lähe kehalise kasvatuse õpetajaks, eks ju. Nad otsivad ikkagi mingit sellist toimetamist, nagu oli enne sõda Wagner. Tulevad järgmised ja need hakkavad opereerima üle Euroopa, Aafrikas, Aasias ja igal pool mujal.
Nii et see tähendab seda, et siseminister, siseministeerium, politsei- ja piirivalveamet ning kaitsepolitseiamet praegu koostavad nimekirju nendest, kes ei ole teretulnud Euroopa aladele. See on väga hea ja väga õige algatus.
See on väga põhimõtteline algatus, millega tuleb kaasa saada ka Euroopa suuremad riigid, teised riigid samamoodi, et tekiks arusaamine: need, kes on osalenud sellistes konfliktides, kellel on puutumus, võime selles konfliktis osaleda, tappa, kasutada erinevaid vahendeid selleks, ei pääse Euroopasse. Ja see on samamoodi põhimõtteline küsimus.
Nii et eks Igor räägib sellest täpsemalt, aga ma arvan, et meie kolleegid Euroopas saavad sellest ka väga hästi aru, kui tuua neidsamu paralleele, millega on aastakümneid tegeldud nendesamade terroristlike organisatsioonide puhul. Venemaa võitlejad ei ole kuidagi teistsugused.
Nüüd paar sõna riigikaitseinvesteeringutest. Kaitseministril on tulemas suurem põhjalikum ülevaade, selle ta annab siis ise. Aga mis on niisugune esmane ülevaade? Valitsuskabinetis kaitseminister ka täna lühikese ülevaate andis. See riigihanke kava, mis puudutab seda, mida riik riigieelarvest hankis maksumaksja raha eest, on 2025. aastal täielikult täidetud. Ehk see, mida oli vaja, suudeti hankida.
Kõige suurem või põhiline on moonahange, ligi 350 miljonit. Ütleme nii, et lihtsustatult öeldes võib tuua võrdluseks, et sisuliselt üks protsent meie SKT-st on läinud moonahankesse.
Tulid erinevad K9-d, Himarsid, erinevad võimed. Nii et see tähendab seda, et Eesti kaitsevõime kasvab kiiresti. Ja sellel aastal, nagu kõik teavad, kaitseinvesteeringud on umbes 2,4 miljardit ehk 5,4 protsenti SKT-st. See omakorda tähendab seda, et erinevate hangete arv kasvab, ja tähendab ka seda, et erinevad võimed, hanked, taristud on umbes pool sellest. Nii et meil tuleb sellel aastal veel väga palju võimeid juurde.
Aga täpsemalt räägib sellest kaitseminister, kui tal tuleb aastaülevaade või aasta alguse ülevaade.
Siis majanduse poole peale. Ühe märkuse või ühe sellise info ma jagan ka välja. Tasub tähelepanelikult lugeda. Ma tean, et tavaliselt ainult prillidega inimesed pühenduvad statistika lugemisele ja statistikaameti [andmete] vaatamisele. Aga seal tuli ka üks huvitav uudis, mis kirjeldas 2024. aasta teadus- ja arendustegevust. Nimelt, juba 2023. aastal olid Eesti investeeringud teadus- ja arendustegevusse väga kõrged, 2024. nüüd tulid aasta andmed ja need on samuti rekordilised.
Miks see oluline on? Sellepärast, et kui majanduses tahta jõuda kõrgemale tasemele, võistelda tipuriikidega, siis ainukene viis sinna jõuda – eriti kui palgakulud, sisendkulud, tooraine, konkurents ja kõik maailmaturul kasvab – on teha seda nutikamalt, targemalt.
Ja majanduses keerulistel aegadel, 2023 ja 2024. aastal on Eesti ettevõtjad seda teinud. Ütleme, numbrites võib lihtsalt öelda, et 13 protsenti, mida on väga palju, see on ligi 800 miljonit eurot, on kokku pandud teadus- ja arendustegevusse 2024. aastal.
See tähendab seda, et kui me vaatame majanduse tuleviku peale, siis kui Eesti ettevõtjad investeerivad nutikamasse, tähendab see meile kindlasti palju paremat ja kindlamat tulevikku.
Ja viimase punktina selline n-ö järgmise nädala soojendusteadmine. Me leppisime selle nädala kabinetis kokku, et kuna osa valitsuse liikmeid oli praegu puudu, siis järgmisel nädalal me hakkame arutama teise pensionisamba teemasid.
See tähendab seda, et teise pensionisamba taasliitumise aeg tõenäoliselt lüheneb. Eks me arutame läbi Eesti 200 ja Reformierakonna vahel valitsuses, aga üldine kontseptsioon on arusaadav.
Sealt on võimalik aeg-ajalt ka raha välja võtta. Ja ütleme nii, et ma arvan, et mulle isiklikult ja väga paljudele inimestele, kes on teises pensionisambas praegu ja tulevikus, on selline oluline printsiip kindluse mõttes see, et riik võiks sõnastada, et sõnamurdlik käitumine ei ole lubatud. See tähendab seda, et kui riik tahab kunagi enda makseid sellesse sambasse lõpetada või midagi ringi teha, siis antakse sellest viis aastat ette teade.
See tähendab seda, et kui me kogume sinna kõik raha, siis me ühel hetkel ei avasta, et see raha on läinud, teine pensionisammas on lõhutud ja me jääme sellest kuidagi ilma.
See on väga oluline kõigile inimestele, kes oma pensioni tulevikku kindlustavad. Ja enamik meist oleme teises pensionisambas. Nii et järgmisel nädalal selline põhimõtteline arutelu tuleb. Ma eeldan, et valitsuspartnerid ilmselt on üsna samal meelel, sest me tahame, et inimesed ise oma tulevikku kindlustaksid.
Rahandusministeerium siis selle materjali toob, nii et eks siis järgmisel nädalal on ka põnevaid uudiseid. Aitäh!
Juhataja
Aitäh, peaminister! Ja järgmisena palun, siseminister Igor Taro!
Siseminister Igor Taro
Aitäh! Tere veel kord nii siinolijatele kui ka kaugemalt vaatajatele!
Eesti on teinud tõepoolest väga tugeva ja väga vajaliku otsuse sellega, et on me kehtestasime Schengeni sissesõidukeelu 261-le Venemaa tegelasele. Mul isegi keel ei [paindu] viisakaid sõnu kasutama nende. See keeld on nendele, kes on osalenud Putini sõjas Ukraina vastu.
Eks ka enne poliitikasse tulekut juba, kui see sõda algas, kirjutasin päris palju sellest, et Venemaa peab selle eest täiel määral vastutama. Õnneks Eesti on ka väga erinevates liinides seda asja ajanud, et olla ka eestvedaja Venemaa vastutusele võtmise asjus. Venemaa peab vastutama riigina, aga vastutama peavad ka kõik need inimesed personaalselt, kes selles agressioonis osalevad. Nii et see on selle rehkenduse üks osa.
Ja üks põhjus, miks me seda teeme, on see, et neil inimestel – kui nii üldse võib öelda –, kes selliseid asju teevad, ei ole kohta tsiviliseeritud maailmas. Need ei ole ju turistid.
Kuigi ka turistide puhul on meil praegu Eestis nulltolerants sõja ajal. Me ei anna turismiviisasid ega lase ka läbi oma välispiiri teiste riikide turismiviisadega Venemaa kodanikke. Sellepärast, et sõda käib ja me oleme seda teemat kogu aeg tõstatanud.
Aga siin me tegeleme sellise laiema probleemiga ja pikaajalisema lahendusega – sellega, mis saab pärast sõja lõppu.
Need ei ole ka üliõpilased, need ei ole rahuarmastajad inimesed, vaid need on tõepoolest sellised tegelased, kes on relvaga Putini käske täitnud, nad on käinud tapmas, nad on käinud hävitamas, vägistamas, röövimas.
Nüüd teine pool, miks me sellega tegeleme, on ka julgeolekuoht Euroopale. See oht ei kao siis, kui kusagil sõlmitakse mingisugune rahu või vaherahu või sõjategevus peatub. See julgeolekuoht jääb alles, sellepärast et selles seltskonnas, mida hetkel on rindel üle 600 000, neid on 600 000 ja 700 000 vahel, hinnanguliselt, kokku on rindelt läbi käinud poolteist miljonit, seal hulgas on ligi 200 000 varem süüdi mõistetud kurjategijat, kes vanglatest valla päästeti ja saadeti sinna rindele. Ja nüüd tilguvad Venemaale tagasi.
Venemaa enda statistika juba näitab, et neil on kõigi aegade kõige kõrgem kuritegevus, ilmselt ka seetõttu, et need tegelased sinna rindelt tagasi lähevad.
Igal juhul on kõik need inimesed, kes on seal sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes osalenud, ideaalne kasutusmaterjal organiseeritud kuritegevusele.
Seda me ei taha Euroopas näha, mitte mingil juhul, seda on varem nähtud, 1990-ndatel, siis pärast Afganistani n-ö invasiooni lõppu Nõukogude Liidu poolt, kui üks suur kontingent liikus organiseeritud kuritegevusse, samuti pärast Tšetšeenia sõdu. See kõik ei lõppenud absoluutselt hästi.
Nii et seetõttu on meie tegevus väga selge, see nõuab kiiret koordineeritud tegutsemist. Viisad ja elamisload – igal juhul on selles osas täielikud piirangud, eluaegsed piirangud kõigile sõjas osalenud Venemaa kodanikele.
Eesti on olnud siin initsiatiivi hoidja. Juunikuus toimus Tallinnas siseministrite kohtumine, kus Soome, Läti, Leedu, Norra, Poola ja Rootsi minister kirjutasid alla Tallinna deklaratsioonile, mille üks eesmärk oli seesama tegevus.
See on nõudnud teatavat ettevalmistusaega, et meil oleksid kvaliteetsed nimekirjad, et meil oleksid head õiguslikud alused, sellepärast et kui Venemaa seadustest ei lähtu, siis paraku meie peame ikkagi nagu õigusruumi mahtuma.
Meie leidsime hea õigusliku lahenduse ja sellepärast me oleme nüüd esimesed, kes on sellega alustanud. Nii et igal juhul ei tee me seda mingisugusest hirmust, vaid vastutusest Euroopa turvalisuse eest.
Ja kindlasti on meil vaja seal partnerite abi. Me jätkame seda koostööd välispartneritega kõikides liinides, sellepärast et nende kannete maht on tohutu, ütleme, sellest saab ühel hetkel suur ja ilus projekt, nagu klassikud ütleksid, Ukraina jaoks ja Euroopa julgeoleku jaoks.
Aga seal on vaja ka suurriikide panuseid, sellepärast et alustasime 200-st sissekandest, me teeme 2000, võib-olla ka mitukümmend tuhat, aga viie aasta pärast on vaja neid kõiki pikendada. Ja kokku on 1,5 miljonit, seal on vaja suurriikide panust.
Üks teema veel, räägin lühidalt. Saatsin just kooskõlastusringile ühe olulise määruse, mis tagab turvalisema Eesti ja tugevdab kogukondasid. See puudutab kriisikindlust. See määrus aitab MTÜ-del, vabakonna esindajatel ja igasugustel organisatsioonidel panustada elanikkonnakaitsesse ja kriisikindlusesse.
Me pöörame seal rõhku kõige rohkem nendele piirkondadele, kus on kõige suurem ebakindlus, kõige suurem oht, ehk piiriäärsed piirkonnad on fookuses, alates Narva-Jõesuust kuni Läti piirini välja – me räägime praegu välispiirist –, nii et tormid, elektrikatkestused, õnnetused, muud ohud ja kõik need asjad igal juhul on seal fookuses.
See aeg on läbi, kus kogukonnad on kriisideks valmistumisel üksi. See kogukonnafond on sel aastal mahuga 1,6 miljonit ja see annab päris jõu siis inimestele, kes on koha peal, mitte kusagil kabinetis, vaid meie külades, linnades ja majades.
Me loome sellega ka varjumiskohti, me rajame kerksuskeskusi, tugevdame kogukondi, koolitame inimesi. Igal juhul me teeme niimoodi, et kui midagi juhtub, siis Eesti inimesed on valmis, ja teeme seda väga targalt.
Ja 70 protsenti meetme rahastusest läheb just sinna, kus on kõige suurem probleem, 30 protsenti jaotub igale poole mujale. Ja kogu see meede siis ehitab üles kindlustunnet, usaldust ja tugevat Eestit. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja palun järgmisena taristuminister Kuldar Leis.
Taristuminister Kuldar Leis
Tere päevast! Mul on kaks teemat: üks on liiklus ja teine on jäätmed, aga see on kerge geograafilise nüansiga.
Esiteks, liiklusseaduse muutmine. Täna kinnitasime ära, kiitsime heaks ja saatsime riigikogusse ettepaneku, et kindlatel põhimaanteedel saaks eriloaga kasutada pikemaid ja raskemaid autoronge. Muudatuse eesmärk on muuta kaubavedu efektiivsemaks ja teha seda nii, et ohutus jääks ikkagi esikohale.
Uue korra järgi saaksid ettevõtted kasutada autoronge, mis on kuni 25 meetri pikkused ja 60-tonnised. Kaks sellist autorongi veavad sama koguse, milleks muidu oleks vaja olnud kolme tavapärast veokit.
See on selline muudatus, mis teeb neli halba asja väiksemaks ja ühe hea asja suuremaks. Väiksemaks lähevad ettevõtete veokulud, bürokraatia, maanteede liikluskoormus ja transpordikeskkonna mõju. Suureneb seeläbi Eesti kaupade konkurentsivõime.
Aga ma rõhutan üle, et need pikemad autorongid ei tule üleöö ega ei tule ka igale poole. Nagu öeldud, need on lubatud ainult eriloaga ja ainult kindlatel põhimaanteedel, kus möödasõiduks on hea nähtavus.
Katsesõidud ja analüüsid on tehtud, lahendus on põhjalikult ette valmistatud. Me ei ole loomulikult siin Eestis esimesed, see praktika on juba ammu kasutusel nii Lätis kui ka kõikides Põhjamaades.
Ja muide, see ettepanek tuli ka peaministri efektiivsuse ja majanduskasvu nõukojast, sest kui sama kogus kaupa liigub vähemate sõitudega, siis on vähem ka dokumente ja asjaajamist ehk bürokraatiat.
Kui riigikogu selle eelnõu plaanipäraselt vastu võtab, siis hakkab see võimalus kehtima 1. aprillist.
Nüüd teine teema, jäätmereform. Suur jäätmereform ja väike Tallinn selle sees. Ehk siis laupäeval jõustub jäätmereform. Pärast kümmet aastat paigalseisu algab üleminek õiglasemale jäätmekorraldusele.
Aga taas, midagi ei muutu üleöö, üleminek on planeeritud järk-järgult, vastavalt sellele, kuidas eri omavalitsustes kehtivad praegused hankelepingud.
Ja eesmärk on, et jäätmed ei läheks põletusahju ega prügimäele, vaid jõuaksid materjalina tagasi Eesti tööstusesse. Selleks tuleb inimestele luua mugavamad võimalused jäätmete üleandmiseks ja liigiti kogumiseks, et teha süsteem läbipaistvamaks ja konkurentsi soodustavamaks.
Sel aastal teevad esimesed omavalitsused uued hanked. Oleme neile igati sellel üleminekul nõu ja jõuga abiks.
Aga tegelikult on uuele korrale üleminek juba toimunud nendes valdades ja linnades, kes on eesrindlikud, juba varem. Näiteks see minu väike kodukoht, kus ma elan, on Põlva ja seal me kogume, kes vähegi tahab ja on motiveeritud, oma jäätmeid liigiti juba pikka aega. Ja võin tunnistada, et neid olmejäätmeid, mis kõige halvemad on – segaolmejäätmed –, sama hästi kui ei tekigi.
Samas, me Põlvast vaatame kogu aeg, et Tallinn on kõiges eeskujulik, no mitte ainult jäätmete [sortimise poolest], vaid üleüldse, sest Tallinn on ilus, suur ja võimekas.
Nüüd, selle taustal teevadki mind murelikuks need värsked uudised, mis on tulnud just pealinnast viimaste päevade jooksul. See on nagu Eesti visiitkaart, see peaks olema teistele eeskuju ja Tallinn oli kaks aastat tagasi ja Euroopa rohepealinn.
Aga need uudised, mis nüüd tulevad Tallinnast, ei ole just väga kenad ega väga rohelised. Näiteks, jaanuari alguses tekkis Tallinnas tõsine häire jäätmeveoteenuse kindluses, paljudel linlastel jäid jäätmed vedamata, ja probleem kestab tänaseni. Linn ei ole vedajalt ka vastutust nõudnud ja inimesed on jäetud prügikottidega ootama.
Samuti nüüd värske uudisena linn koondab seitse ametikohta, mis on seotud muuhulgas just ringmajanduse eestvedamisega. See tähendab, et pealinn vähendab nimelt seda võimekust, mis pidi aitama ka jäätmereformi ellu viia.
Teisalt, positiivne uudis on see, et, et järelevalve tugevdamiseks luuakse uus töökoht Tallinnas. Aga jäätmereformiga muutub kogu ahel, mitte ainult järelevalve, ehk siis muutuvad hanked, lepingud, andmed, teenuste juhtimine, sortimisreeglid ühtlustuvad.
Nii et kõigepealt peab juurutama selle liigiti kogumise, mis inimestele on mugavaks tehtud, ja seejärel on vaja seda järelevalvet, mitte vastupidi. Kui me tegeleme ainult ühe lüliga ehk järelevalvega, siis ülejäänud ahel jääb logisema ja probleem jõuab lõpuks ikka elanike õuele tagasi.
Ja üks usaldusküsimus veel. Kui jaanuari alguses see probleem Tallinnas tekkis, siis Isamaa abilinnapea kontrollib Isamaaga seotud ettevõtet, või ütleme, Isamaa juhtimisega seotud ettevõtet EKT-d. Ehk siis siin on ka niisugune usaldusküsimus, et kuidas saab siis selles kontrollis nagu kindel olla. Aga küll nad selle ilusti korda saavad ja Tallinn saab jälle puhtaks.
Lõpetuseks, eks iga linn teeb oma valikud, aga Tallinnas tekib aastas umbes kolmandik Eesti olmejäätmetest. See on suur vastutus. Miks ma sellest räägin? Põhjus ongi see, et suured linnad peaksid olema just eeskujuks ja eestvedajateks Eesti puhtamaks saamisel. Ehk siis pealinn peaks olema vedur, mitte pidur või isegi tagurpidikäik. Aitäh!
Juhataja
Suur tänu! Järgmisena palun justiits- ja digiminister Liisa Pakosta.
Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta
Aitäh! Saan Kuldar Leisi jutule täienduseks tõesti öelda, et kui liigiti koguda, siis olmejäätmeid peaaegu ei teki, isegi mitte Tallinna linnas.
Aga nüüd päevakorra juurde. Alustan ka Ukrainast. Igor Taro tõi väga hästi välja selle, kuidas tuleb vastutusele võtta iga inimene, igaüks, kes on tõstnud relva Ukraina vastu, peab saama karmilt koheldud. Ja me teda siia ei oota.
Samamoodi on rahvusvahelises õiguses tegelikult arusaam, et kui üks riik sõdib teise riigi vastu, siis agressorriigi kanda on tegelikult kõik kahjud, mis sellega kaasa tulevad. Ja loomulikult, see ei ole siis ainult Putin, kes maksma peab, vaid see koormus peab jagunema tervele rahvale ehk terve see riik peab neid kahjusid kinni maksma.
Ja selleks, et neid sõjakahjusid Venemaalt välja nõuda, kirjutati eelmise aasta 16. detsembril Haagis alla Ukraina kahjunõuete komisjoni asutamise konventsioon.
Rahvusvaheline õigus näeb ette, et neid kahjusid tuleb koguda, neid tuleb hinnata ja need tuleb siis agressorriigi ehk Venemaa käest välja nõuda.
Ja täna me saatsime valitsusest riigikogu poole teele selle kahjunõuete komisjoni asutamise konventsiooni ratifitseerimise. Vaja on 25 riiki, kes selle ratifitseeriks, ja sellisel juhul see komisjon saab siis täie õigusjõuga Haagis tegutsema hakata.
Ma olen täiesti kindel, et need 25 riiki tulevad üsna ruttu kokku. Konventsiooni enda allkirjastas juba 35 riiki ja Euroopa Liit.
Aga lihtsamate teemade juurde. Saatsime riigikogu poole teele sellise seaduseelnõu, mis teeb tarbijate elu kergemaks. Juhul kui tarbija on teinud kas mobiiltelefonis või arvutis mingisuguse lepingu, näiteks ostnud midagi või asunud mingeid teenuseid tellima, siis see põhimõte on selles, et sellest teenusest taganemine peab olema sama lihtne, kui oli selle teenuse sõlmimine. Selle asja tagastamine peab olema sama lihtne, kui oli selle asja ostmine, 14 lubatud päeva jooksul.
See tähendab seda, et niisugused juhtumid, nagu meil siin on olnud, näiteks üks telekomi ettevõte oli, kellel teenuse sa said sõlmida veebis, aga kui sa soovisid sellest taganeda, siis sa pidid kontorisse kohale minema, täiesti selgelt ei ole enam lubatud.
Veel kord: kui sa veebis teed mingi asja, ostad mingi teenuse või ostad mingi kauba, siis täpselt sama lihtne, kui oli selle kauba ostmina, peab olema ka selle tagastamine või teenuse lõpetamine.
Ja lisaks keelame ära ka sellised manipuleerivad võtted, et kui sa lähed kuskile veebilehele, siis ei hüppa sulle seal mitu korda ette mingi hüpikaken, mis ütleb sulle, et osta kohe, muidu soodustus kaob, ja nii edasi. Nii et sellised manipuleerivad tumemustrid me keelame ära. Nendel ei ole ausat eesmärki.
See ei ole eriti koormav, ettevõtjatega on see kõik läbi arvutatud. Enamik ettevõtjaid on seda juba rakendanud, et taganemine on sama lihtne kui lepingu sõlmimine või millegi ostmine. On veel üksikuid veebipoode, kellel see uuenduste maksumus võiks olla umbes kas paarsada eurot või kui ettevõte soovib, et see oleks täisautomaatne, siis võib see küündida ka mõne tuhande euroni.
Aga veel kord: enamik ettevõtteid on selle juba niimoodi kasutusele võtnud. Ehk see lihtne tagastamisnupp või lihtne teenusest taganemise nupp peaks ilmuma ka telefoniekraanile, et inimestel oleks seda lihtsam kasutada.
Nüüd, kolmandaks peatuksin korra sellel, et meedia on mitu korda tähelepanuväärse, tähelepanu juhtinud sellele ja ka Eesti inimesed ootavad meilt seda, et kui meile midagi Euroopa Liidus ettevalmistatavat ei meeldi, siis me täie jõuga sellele ikkagi vastu seisaksime, et me ei püsiks vakka ega ootaks, et äkki läheb õnneks.
Ja üks selline küsimus, mis meile ei meeldi ja meile ei sobi ja mille suhtes me oleme juba väga jõuliselt oma vastuseisu väljendanud ja väljendasime valitsuses – loodetavasti riigikogu ka nõustub sellega –, on niinimetatud ärikukru teenus.
Lühidalt tähendab see seda. Meil on praegu olemas mobiil-ID ja Smart-ID, mida me saame kasutada enda identifitseerimiseks digitaalselt. Ja Euroopa Liit tahab, et oleks ka üks üle terve Euroopa Liidu kasutatav võimalus ja seda nimetatakse praegu siis digikukruks.
Ja nii nagu postkontoris on nii, et sa saad paki teele saata, ükskõik kas sa oled tädi Maali või sa saad selle paki teele saata, kui sa oled ka OÜ Maali, on üks ja sama postkontorite võrk, siis see üks ja seesama digiidentifitseerimine tegelikult aitab nii ettevõtteid kui ka eraisikuid.
See üleeuroopaline digiidentifitseerimine läheb meile maksma umbes 28 miljonit. See ei ole väike summa. Aga nüüd tahab Euroopa Liit sinna juurde teha veel niinimetatud ärikukru, mille maksumus oleks umbes 150 miljonit.
Meie arvame küll väga selgesti seda, et kui üks üleeuroopaline digiidentifitseerimise vahend juba loodud saab – see pole ka odav –, siis sellest piisab väga hästi nii ettevõtete kui ka eraisikute jaoks. Kahte eraldiseisvat vaja ei ole, niisamuti nagu meil ei ole kahte eraldi postkontorite süsteemi.
Ja lõpetuseks, hästi lühidalt, jah, kooskõlastusringil on ka suurepärane rahapakkumine selleks, et Tallinnast Tartusse ja Tartust Tallinnasse ja ka teistel põhitrassidel saaks inimene reisida niimoodi, et internet on kogu aeg olemas. Ehk me paneksime umbes 50 masti juurde. Aitäh!
Juhataja
Aitäh peaministrile! Aitäh ministritele! Ja nüüd palun, sõna on saali. Kas on küsimusi? Jah, palun!
Maria-Ann Rohemäe, „Aktuaalne kaamera“
Küsimus peaministrile. Te korraks juba mainisite Gröönimaad. Aga kas Eestil on plaanis ka kuidagi muud moodi tugevamalt sõjaliselt panustada, kui Taani seda palub ja küsib?
Kristen Michal
Jah, ma mainisin. Aga noh, ütleme nii, et me oleme nüüd Euroopa liitlastega kõik avalikult välja öelnud, mis on Gröönimaa puhul väärtusküsimus. Euroopa vaade on see, et Gröönimaa tulevik on Gröönimaa inimeste otsustada, Taani Kuningriigi otsustada, mitte kellegi teise.
Ja NATO sees liitlased lahendavad omavahelised eriarvamused ikkagi diplomaatilise tegevuse käigus ja omavahelise suhtluse käigus.
See, mida mina mainisin, on see, et Eesti osaleb, Eesti kaitseväe juhatajale on tulnud palve osaleda sellesama õppuse Arctic Endurance planeerimisprotsessis. See on nüüd käimas või kohe tuleb.
Kui on võimalust, soovi, vajadust või palvet selles osaleda ka väekontingendiga, meestega või mis tahes [viisil], siis me kindlasti seda teeme. See on minu arvamus.
Ja kui Taanil on teisi palveid, siis noh, ma ütlen nii, et olen korduvalt vestelnud Taani peaministri Mette Frederikseniga, oleme vestelnud Euroopa kolleegidega, me kindlasti oleme valmis panustama oma võimete kohaselt Arktika julgeoleku tagamisel, kui see eeldab ükskõik millist tegevust, muuhulgas Taanis või Gröönimaal.
Aga see kõik on praegu hüpoteetiline, sest Taani sellist täiendavat palvet ei ole esitanud. [Ütlen seda,] et see oleks klaar.
Ja no mina ütlen nii, et kui Ühendriikidel näiteks on Arktikas julgeolekumuresid – see on mõistetav, sest Venemaa ja Hiina aktiivsus on ju märgatav –, siis need julgeolekumured minu hinnangul saab kindlasti kõik lahendada NATO kaitse planeerimise tegevuse raamides, kus osaleb ka Eesti ja osalevad teised.
Maria-Ann Rohemäe
Kas siis, kui peaks mingisugune palve tulema, me oleme valmis sealhulgas n-ö USA vastu seisma?
Kristen Michal
No minu ettekujutus siiski on selline, et NATO seisab koos ühiselt ja lahendab neid julgeolekumuresid, mis NATO liikmetel on. Täna see nii on, loodan, et see ka nii jääb.
Juhataja
Järgmine küsimus, palun!
Karmen Laur, Äripäev
Küsimus, mitu tükki tegelikult.
Alustan peaministrist. Te ütlesite, et järgmisel nädalal teise pensionisamba taasliitumise aega arutate. Mis teie ettepanek on? Seda esiteks.
Ja teiseks, kas te ei pelga seda, et kui Isamaa peaks taas koalitsiooni saama, siis olgu see enne valimisi või pärast valimisi, nemad ilmselt tahavad seda uuesti ära lõhkuda? Kuidas see võiks mõjutada inimeste investeerimisharjumusi ja -kindlust? Aitäh!
Kristen Michal
No ma püüan järjest vastata.
Ettepanekud tulevad rahandusministeeriumilt. Kuna meil lihtsalt oli täna osa kolleege puudu, siis me leppisime kokku, et selle teema võtame rahandusministeeriumi ettepanekul ette järgmisel nädalal.
Koalitsioonikõnelustel oleme ka seda arutanud ja koalitsioonis olevatel erakondadel on minu hinnangul üsna sarnane nägemus, põhimõttelisi erinevusi siin ei ole.
Me tahame, et inimesed saaksid kiiremini taas liituda, see on üks ettepanek või üks selline asi, mida me arutame. Rahandusministeerium on seda ka avalikult välja öelnud, et kümne aasta piirang, mis praegu on taasliitumisele, võiks muutuda viie aasta peale. No see on üsna põhimõtteline muudatus.
Teine selline kontseptuaalne või põhimõtteline küsimus on see, et kui keegi tahab – mis iganes need põhjused siis on – teisest sambast raha kasutada, kui võivad olla elulised vajadused, need võivad olla tervisepõhjused, võivad olla mingid muud praktilised vajadused, siis ta ei pea teisest sambast tulevikus tervikuna väljuma, vaid ta saab osa sellest rahast kasutada. See on ka selline kontseptuaalne lähenemine, mida rahandusministeerium pakub.
Ja kolmas on ikkagi ka põhimõtteline küsimus, mis võib-olla veidi vastab ka sellele teisele poolele, mida ma ka kindlasti kommenteerin.
Nimelt, tulevikus võiks see teise pensionisamba investeering olla selline – sest me kõik tegelikult ju paneme oma raha sinna, võib-olla mõni üksik ei pane, aga enamik siiski otsib võimalusi, kuidas oma tulevikku kindlustada, ja mida varem teed, isegi kui sa kogud vähe, tulevikus on ikka rohkem –, et selle vara väärtust, mis sinna on kogutud, ei lõhutaks kiiresti. Sest täpselt see juhtuks, mida te kirjeldasite, et kui mis tahes poliitiline erakond, on see siis Isamaa või keegi teine, tuleb ja ütleb, et vaadake, et teise pensionisambasse riik me enam panust ei tee, raha ei anna, siis nende varade väärtus, mida me kõik sinna oleme kogunud, oluliselt väheneb .
Ja vastu pükse ei saa sel juhul mitte ainult need inimesed, kes sinna kogusid, vaid ka kõik ülejäänud, sest inimesed koguvad vähem tulevikus pensioniks.
Noh, see tegelikult on suur finantskuritegu. Ma väidan ja ma olen seda ka varem öelnud, et teise pensionisamba lõhkumine on finantsvaldkonnas Eesti rahva suhtes üks suurimaid kuritegusid üldse. Sellepärast, et kui inimesed koguvad isegi vähe tuleviku jaoks, on see palju rohkem kui üldse mitte midagi.
Ja nüüd hiljem, ütleme, kui seesama teine pensionisammas lõhutakse, inimestel on vähem pensioniks kogutud, me lõhume kindlust pensionisüsteemi, usku sellesse tegelikult. Ja noh, lisaks, ütleme nii, et ühel hetkel inimesed, kes uskusid seda Isamaa juttu – ma olen aru saanud, et Isamaa liidrid ise vist teisest pensionisambast ei väljunud, see vääriks ka kontrollimist –, et teisest pensionisambast tuleb lahkuda, osta küprokit, Soome reis, uus raadio või midagi sellist, lähevad pensionile ja küsivad, aga kus nende pensioniraha on. Seda ju pole, sest nad pole kogunud, või neil on vähem.
Ja siis nad ütlevad, aga nad tahaks sama palju saada kui need, kes teise pensionisambasse kogusid. No siis ma ei tea, võib-olla Sven Soiveriga me oleme umbes samas vanuserühmas, siis me hakkame maksma. Võib-olla Sven on noorem, ma ei tea. Siis me hakkame koos maksma neile inimestele ja ütleme, et see kõik jagatakse jälle laiali, on vaja makse tõsta, midagi ringi jagada.
Nii et inimeste pensioni kindlustunde lõhkumine saab olla üks kõige rängemaid kuritegusid üldse tuleviku vastu, kindlustunde vastu. Nii et selleks, et riik sõnamurdlikult ei käituks, tuleb see kindlus anda. Ja ma arvan, et seda me järgmine nädal hakkame arutama.
Mina ise arvan, et võiks olla see printsiip selline, et alla viite aastat riik oma tingimusi selles teises pensionisambas muuta ei saa. See tähendab seda, et meil kõigil on aega ümber orienteeruda, kas me siis lähme teisest kolmandasse sambasse ja kas me kogume sinna rohkem või mida me teeme.
Võib-olla Isamaale see ei meeldi. Aga ausalt öeldes mina muretsen Eesti rahva pensioni tuleviku pärast, mitte selle pärast, kuidas Isamaal läheb. Saagu ise hakkama.
Karmen Laur
Aitäh! Ja siis mul on küsimus ka minister Leisile. Te märkisite juba siin Tallinna … ära. Kuidas nüüd need otsused, et Tallinn rohekliima teemadest tõmbab julgemalt tagasi, mõjutavad riigi kliimaeesmärke? Ja kas see tähendab meile ka seda, et mingitest eurorahadest, toetustest me hakkame ilma jääma, sellepärast et Tallinn on suur tükk riigi plaanist? Lähtun siin näiteks sellest, et Tallinna vaatest trammiteede ärajätmine tähendab põntsu. Aga kas laiemalt ka veel, kas neid arvutusi on? Aitäh!
Kuldar Leis
Jah, aitäh! On ikka neid arvutusi. Riigi seisukohast midagi ei muutu, me liigume ikkagi oma plaanidega edasi.
Küll aga see trammiteede näide on väga hea. Kui see omal ajal saigi disainitud Tallinna jaoks, et trammiliiklust arendada, siis ükski teine Eesti linn seda toetust ei saa.
Ja nüüd, kui Tallinn ütleb, et oops, ma nüüd trammi ei taha, tahan hoopis tunnelit, siis seda tunnelit loogiliselt ei tule, sellepärast et see raha oli trammi jaoks ja kui trammi ei ole, siis me saame seda raha jaotada ümber, kui me saame, kogu Eesti jaoks. Võib-olla kuskil on SKP väiksem on ja kuhugi on seda toetust rohkem vaja.
Nii et tagasi tulles selle juurde, et riigi seisukohast midagi ei muutu, meie lähme edasi. Ja ma loodan, et ka Tallinn on ikkagi paadis. Sest okei, tavaliselt ikka peale meeskondade vahetusi väiksed võbelused on, aga eks asjad loksuvad paika.
Karmen Laur
Üks lühike lisaküsimus, mis puudutab ronge. Siin nüüd see rong, mis siin Riiga hakkas sõitma, on ju, nõuab prognooside järgi umbes miljon eurot riikliku dotatsiooni aastas. Kas te peate seda mõistlikuks?
Ja siis jätkuna veel: kuidas te Eesti Raudtee rekonstrueerimistööde graafikutega rahul olete? See on olnud päris pikalt suur probleem.
Kuldar Leis
Jah, aitäh! Ma isiklikult pean seda Riia-Tartu-Tallinna rongi väga mõistlikuks.
Mõni aasta tagasi, kui veel kultuuripealinna sai juhitud, siis tegelikult oli ideaalne eesmärk see, et oleks juba 2024. aastal selline otseliiklus toimunud.
Me tihtipeale vaatame nagu siitpoolt, et kuidas meie saame Riiga. Aga tegelikult ka kultuuripealinna raames oli eesmärk hoopis see, kuidas suurest linnast ehk siis peaaegu miljonilinnast Riiast tuleks meile ka maksujõulist seltskonda, kes meie majandust edendaks.
Nii et kui praegu on ka küsimus, kas see ajaliselt on õige või kas see maksmine on õige, siis on küll. Me peame alati kahte punkti või kahte poolt vaatama.
Ja samas, kui ainult Tallinnast vaadata, siis tõesti, ühistransporti võikski teha ainult Tallinnas ja siin ümbruses, sest siin on palju rahvast ja siin see võib-olla tasub ära, aga Eesti on natuke suurem kui Tallinn.
Ja teine küsimus, see Eesti Raudtee remondi elektrifitseerimise venimine. Jah, see ei ole läinud nii nagu, nagu plaanitud. See viga ei ole tulnud nüüd siin viimase poole aasta või aasta jooksul sisse, vaid on juba algusest peale.
Siin peavad vastavad tegelased endale tuhka pähe raputama. Kui sellise suure taristuprojekti käimalükkamine on, siis tuleb ikkagi väga selgelt hinnata, kas need ajalised eesmärgid, mis pannakse, on reaalsed või mitte. Ei saa üle oma varju hüpata.
Nüüd on siis [tagajärg] käes, see on lihtsalt veninud kauem, kui esialgu ette nähtud oli.
Aga Eesti Raudtees tulevad ka muudatused, nii et toetame kõigiti, et nad teeks kõik võimaliku.
Muide, ma olen ka järgmine nädal Madriidis, kus suure tõenäosusega kohtun ka Siemensi selle üksuse juhiga, kes just tegeleb signalisatsiooni teemadega, mis on seotud Eesti Raudtee signalisatsiooniprojektiga. Nii et aitame kaasa igatpidi.
Juhataja
Aitäh! Kas on veel küsimusi? Jaa, palun! Üks veel.
Nii kaua ütleb vahepalaks, et Sven Soiver on tõesti noorem kui peaminister.
Kristen Michal
Vanem?
Rasmus Ruuda
Noorem ikka, paar aastat noorem.
Kristen Michal
Kaks aastat, see on suur vahe. Tänan!
Elisabeth Viil, Delfi
Mul on avatud küsimus, nii et vastata võib iga minister, kui soovite.
Aga küsimus on toidujulgeoleku kohta. Nüüd selgus, et Eestil ikkagi ei ole 14 päevaks kriisi puhul toiduvarusid, nagu valitsus on ette näinud.
Ja nagu minister Terras ütles, see eesmärk võeti vastu enne tema valitsusaega, nii et tema ei tea sellest teemast suurt midagi.
Siis ma tahtsin küsida, kuidas teiste ministritega on. Kas te oskate natuke täpsemalt öelda, mis sellest 14 päeva eesmärgist nüüd saab? Kas see muudetakse ära kuidagi?
Liisa Pakosta
Käisin eile õhtul Põhja-Tallinna linnaosa üldplaneeringu avalikul arutelul. Ja tegelikult näiteks see oli üks koht, kuhu ma kodanikuna tegin ettepaneku, et ka Tallinna linnas – seal on praegu kirjas, et aiad peavad olema esteetilised – selle asemel peaks ikkagi vaatama, et ka linnas oleks õunapuid ja muid asju.
Ma ei ütle, et see toidujulgeolekut tagab, aga vähemalt ajaloolistes asumites me teame ajaloolistest allikatest, et on kasvanud väga palju just viljakandvaid puid ja põõsaid, ilusti Tallinna linnaarhiivis on need loetelud olemas.
Kui keegi tahab oma kinnistu kohta teada, siis sakslased, kui nad vara tagasi jagasid teise maailmasõja ajal, kirjutasid saksa täpsusega kõik üles, nii et aedade koosseise kõikide marjapõõsaste ja viljapuudega on igalühel võimalik vaadata ja on võimalik võrrelda sellega, mis praegu toimub. Nüüd ei ole peaaegu mitte midagi.
Pikka aega on olnud Tallinnas ka see põhimõte, et ei tohi kastanit asendada õunapuuga.
Ma tahan rõhutada seda, et tegelikult on toidujulgeolek äärmiselt oluline teema ja seda tuleb vaadata kõikidel tasanditel, nii kohalike omavalitsuste kui loomulikult ka riigi tasandil.
Aga annan siis jutujärje edasi.
Kristen Michal
Jah, ma kaks lauset ütlen. Riigikontrolli järeldust, et suuremat selgust on vaja, on õige. See on ka, ma saan aru, hoiak. Riik peab omama kriitilist toiduvaru, see peab olema optimaalne, ei tohi raiskamiseni viia.
Lisaks sellelesamale laos olevale on riik tugevdanud ka sedasama toidutarneahelat, mis puudutab seda, mida kriisis tehakse, põllumeeste logistika ning tehaste tootmise ja poodide müügiga.
Näiteks on valitsus juba loonud ka näiteks kriisipoodide võrgustiku, see jätkub. Samamoodi tuleb reservtoidu laopindu kasvatada.
Aga täpsemalt jah, saab varude keskus või siis regionaal- ja põllumajandusminister seda teemat kommenteerida.
Juhataja
Nii. Aitäh! Tänaseks lõpetame.
