Pressikonverentsi salvestus on järelvaadatav: https://www.youtube.com/watch?v=ZD6qXAsQd5c&list=TLGGMFS58ETWeqgxODAxMjAyNA
Juhataja Rasmus Ruuda
Tere päevast! Valitsuse tänane istung on lõppenud ning pressikonverentsil on peaminister Kaja Kallas, välisminister Margus Tsahkna, rahandusminister Mart Võrklaev ja siseminister Lauri Läänemets.
Ja nagu ikka, palun, peaminister!
Peaminister Kaja Kallas
Tere kõigepealt! Eelmisest nädalast üks oluline asi. Kui meil käis siin Ukraina president, siis see oli tähtis visiit ja selle korraldamisega tegeles väga palju inimesi. Nii et see oli väga suur vastutus. Ja kindlasti oleme tänu võlgu kõigile neile, kes selle visiidi õnnestumiseks oma panuse andsid – diplomaadid, ametnikud, politseinikud, protokollitöötajad, kaitseväelased, päästeametnikud, kõik, kes selle tööga kaasa aitasid, eriti need, kes pidid selles külmas pakases tänaval tunde olema. Loodan, et keegi haigeks jäänud ja kõik sujus kenasti.
Nüüd, julgeoleku teemad on sellel nädalal endiselt oluliselt. Ma kohtun homme siseturu ja kaitsetööstuse teemade eest vastutava volinikuga, Thierry Bretoniga, kes tuleb spetsiaalselt selleks Tallinnasse, kuivõrd Eestil on väga palju ideid, kuidas Euroopa kaitsevõimet tugevdada ja kuidas Ukrainat abistada.
Me räägime sellest, kuidas seda laskemoona algatust, mis Eesti tegi – kümne miljonit mürsku –, oleks võimalik täita ning mil viisil saab Euroopa kaitsevalmidust tõsta. Kaitsetööstuse strateegia, mida Euroopa Komisjon ette valmistab, on samuti teemaks.
Sellel nädalal tuli avalikuks ka uudis, et kindral Martin Herem on otsustanud lahkuda tegevteenistusest. Tema viimane tööpäev on 30. juunil. Mul on sellest väga kahju, olen küll püüdnud teda ümber veenda, aga tulutult. Herem on kaitseväge juhtinud sirge selja ja väga kindla vaatega, ta ei ole kartnud teha ka raskeid otsuseid ja ta on teinud tööd väga keerulisel ajal. Nii et igal juhul me oleme talle selle eest tänulikud.
Kaitseminister tegeleb uute kandidaatide leidmisega ja kui üks kandidaat on välja sõelutud, siis kindlasti anname sellest teada.
Aga asun siis selle teema juurde, mis teid ilmselt hetkel kõige rohkem huvitav, nimelt õpetajate streigi teema. Eestis on tõesti algamas midagi nii erandlikku, nagu see streik on.
Õpetajad on järgmiseks nädalaks välja kuulutanud streigi, mille eesmärk on saavutada 2027. aastaks palgatõus, mis vastaks 120%-le Eesti keskmisest. Seega hakkavad õpetajad 2024. aastal streikima 2027. aastaks seatud eesmärgi toetuseks.
Eesti on olnud selles suhtes väga hoitud ja meid on säästetud ühiskondlikest konfliktidest, ka tööturu konfliktidest. Me oleme väikese rahvana ikka suutnud lahendada oma erimeelsused kokku leppides, mitte streikides. Ma arvan, et selles on olnud ka väga oluline osa meie ajaloolisel kogemusel.
Aga ma mitte hetkekski ei sea kahtluse alla õpetajate õigust streikida, selline õigus on täiesti olemas. Kui neid ühendav ja esindav ametiühing on nii otsustanud, siis see on täiesti legaalne vahend nende tööriistakastis.
Aga kindlasti tuleb streikides jälgida ka seda seadust, mis streike reguleerib, ehk kollektiivse töötüli lahendamise seadust. Seal on paar paragrahvi, mida ma lihtsalt tahan eraldi rõhutada. Esiteks on § 20, mis ütleb: „Streigist osavõtt on vabatahtlik. Ei ole lubatud takistada streigiga mitteühinenud töötajate tööleasumist. Keelatud on streigi õhutamine isikute poolt, kes ei tööta ettevõttes, asutuses või muus organisatsioonis, kus töötüli on tekkinud [...]“
Miks see on oluline? See on oluline just sel põhjusel, et kui koolid pannakse kinni, siis need õpetajad, kes tegelikult streikida ei soovi, tööd teha ei saa. Seda ei tohiks teha. Ühel pool on inimeste õigus streikida, aga teisel pool on ka inimeste õigus tööd teha. Ja kindlasti ei ole lubatud streiki õhutada neil, kes tegelikult selles töötülis ei osale.
Teine oluline paragrahv on § 25, mille [esimene lõige] ütleb: „Streigi või töösulu aja eest töötajatele palka ei maksta.“ See on ka selliselt kirjas just selle jaoks, et erasektoris on see arusaadav – see on ettevõtja raha ja kui sina tööd ei tee, siis selle eest palka ei maksta. Aga maksumaksja rahaga kipub paraku nii olema, et selle jaoks on vaja eraldi välja öelda, et sellel ajal palka ei maksta. Põhimõtteliselt streik ei ole palgaline puhkus.
Mul on väga-väga kahju, et me oleme jõudnud sinna, kuhu me oleme jõudnud. Tõesti lootsin, et see nii ei lähe. Aga jällegi, inimestel on õigus streikida.
Peaministrina tahaksin lihtsalt veel üle rõhutada mõned asjaolud. Esiteks, mina ei ole kuidagi õpetajate palgatõusu vastu, ma olen täpselt samamoodi kahe käega selle palgatõusu poolt, toetan seda täpselt samuti nagu kõik teised. Küll aga ei nõuta minult ainult seda, et ma oleksin poolt, vaid tegelikult ka seda 50 miljonit [eurot] aastas, mida meil aga ei ole.
Tuletan lihtsalt meelde, et meil on eelarves 400-miljoniline auk, mida tuleb tuludega sisustada. Vastutustundetu on olukorras, kus tulude pool on sisustamata, võtta peale uusi kulusid, millel katet ei ole.
Ma olen öelnud seda, et haridusministeeriumil on kõige suurem eelarve, see on 1,5 miljardit eurot – võrdluseks, kaitseministeeriumi eelarve on 1,3 miljardit eurot –, ja kui tõesti küsimus on 10 miljonis, siis kindlasti selle 1,5 miljardi sees saab neid kohti ka leida.
Aga mis mulle ei meeldi, on see, et tegelikult kõik teised peaksid neid pingutusi tegema. Mulle ei meeldi ka see, et valitsus justkui toimib põhimõttel, et kui on vaja vastu võtta mingi populaarne otsus, sest sellel on kaksteist ema ja isa, aga kui on ebapopulaarne otsus, siis sellel on ainult üks vanem ja see on see kuripeaminister, äärmisel juhul oma käsilasega.
Aga see ju tegelikult ei ole nii. Meil kõigil on ühine vastutus selle riigi tuleviku ees. Kõik valitsuse liikmed on ametivannet andes lubanud – tsiteerin – „pühendada oma jõu eesti rahva heaolu ja tuleviku kindlustamisele“. Keegi ei ole andnud lubadust olla kõige populaarsem minister.
Nii et me teeme seda koos, meil on kollektiivne vastutus, me oleme kõik otsused võtnud koos vastu.
Nüüd, kui õpetajate palk on prioriteet, siis, nagu ma ütlesin, hariduse ja teaduse valdkonnas ju kõvasti raha on, lihtsalt siis tuleb teha ümberpaigutusi.
Valitsus on teinud pingutusi selleks, et õpetajate sissetulekut suurendada ja äärmiselt pingelises eelarveolukorras lisaraha leida. 2023. aastal kasvas õpetajate palk 24%. Ka tänavu kasvab õpetajate keskmine palk 5,7%. Ehk siis brutopalk on 116 eurot rohkem kui 2023. aastal ja 440 eurot rohkem kui 2022. aastal.
Viimase viie aastaga on õpetajate palga alammäär kasvanud 40%. Teised olulised inimesed, riigipalgalised – päästjad, politseinikud, sotsiaaltöötajad, kultuuritöötajad –, kes samuti väärivad palgatõusu, seda sel aastal ei saa.
Oluline on ka seda meelde tuletada, et 2025. aasta toob õpetajatele olulise lisaraha selle näol, et on tulumaksureform, ja circa 100 eurot kuus saavad õpetajad juurde.
Valitsus on haridustöötajate liidule võimaluste piires juba vastu tulnud. Ma tuletan meelde, et eelmise aasta lõpus haridusminister leidis veel 8 miljonit eurot lisaks juba kasvavale palgarahale, et seda pingutust teha – 25 miljonit eurot [oli juba otsustatud] panna 561,9 miljonile eurole juurde. Aga hoolimata sellest on nii, et nüüd, kui neid nõudmisi lugeda, on näha, et need on justkui järjest suuremad, nüüd räägitakse juba circa 200 miljonist nelja aasta jooksul.
Paraku on ajad keerulised ja maksumaksja raha on piiratud. Täna me saatsime riigikogule automaksu eelnõu, mis peaks tooma riigieelarvesse 230 miljonit eurot.
Noh, te näete, olete näinud siiamaani ja näete ka edaspidi, milline pahameel on selle pärast, et makse tuleb rohkem maksta. Paraku riigil ei ole mitte mingisugust muud raha kui ainult maksumaksjalt saadav raha ja selles ulatuses me peame neid otsuseid tegema.
Nii et minu soov on asja lahendada sisuliselt. Kui õpetajatega rääkida, siis selgub, et küsimus ei ole ainult palgas, vaid küsimus on väga paljudes reformides. Iga euro, mida me õpetajatele lubame, peab olema kaetud riigieelarves ikkagi tulude poolega. Me ei saa jooksvaid kulusid katta laenuraha arvel, kuigi me juba praegu seda osaliselt teeme.
Ehk meil on järgmised valikud: kas tõsta makse, kärpida või teha sisulisi reforme haridusvaldkonna sees. Eesmärk on meil endiselt see, et õpetajate palk tõuseks 2027. aastaks 120%-ni keskmisest palgast. Aga sellepärast me panimegi selle sinna, et haridusministril oleks aega teha neid reforme.
Jah, need reformid on tõenäoliselt rasked, need on ebapopulaarsed, aga neid tuleb teha selleks, et midagi muutuks just õpetajate jaoks.
Muidugi, haridus on kohaliku omavalitsuse korraldada, seega peavad omavalitsused võtma ka õpetajate palga ja koolivõrgu korrastamise küsimust äärmiselt tõsiselt. See ei ole ainult valitsuse teema, õigemini isegi seaduse järgi on see puhtalt kohaliku omavalitsuse teema.
Aga miks osa omavalitsusi saab õpetajatele maksta juurde ja teised ei saa? Eriti ma vaatan siinkohal otsa Tallinna linnale, kelle eelarve on 1 miljard eurot, aga see n-ö lisa, mis nad õpetajatele maksavad, on 47 eurot. Teistes omavalitsustes on see summa ikkagi sadades, kuigi teised omavalitsused on tunduvalt vaesemad kui Tallinn.
Nii et siin on kõigil vaja teha ühine pingutus. Ja eks neid läbirääkimisi saab haridusmeister edasi pidada nii kohalike omavalitsuste kui ka õpetajatega, et arutada, kuidas lahendada sisulisi murekohti, mis õpetajatel on.
Nüüd valitsuse istungist. Saatsime mootorsõidukimaksu riigikogu poole teele, sellest saab rahandusminister pikalt rääkida. Ja kiitsime ka heaks Eesti-Venemaa vahelise õigusabilepingu lõpetamise, mille peab kinnitama ka riigikogu.
Õigusabilepingu eelduseks on usaldus teise riigi õigussüsteemi vastu. Arusaadavalt seda usaldust Venemaa õigussüsteemi vastu meil ei ole. Seega, nii kaua, kuni kestab see agressioonisõda, peame me jätkama ka neid pingutusi, et Venemaad rahvusvahelisel tasandil isoleerida ja absoluutselt miinimumtasemel Venemaaga läbida.
Me kiitsime heaks ja saatsime riigikogule ka seadusemuudatused, mis kaotavad ebamõistlikud piirangud kuld- ja hõbetoodete valmistajatele, sissevedajatele ja müüjatele. Väga huvitav probleem, aga see peaks muutma nende ettevõtete olukorra kergemaks. Siiani näiteks turgudel-laatadel ei ole saanud väärismetallist käsitööga kaubelda, nüüd peaks see olema võimalik, nii et praegused keelud, mis on olnud pikalt paigas, ennast enam ei õigusta, sest tarbijakaitse on meil hoopis teisel tasemel. Aga minu poolt kõik. Aitäh!
Juhataja
Aitäh, peaminister! Palun, välisminister!
Välisminister Margus Tsahkna
Aitäh! Minu poolt ka suur tänu kõigile neile inimestele ja Eesti rahvale laiemalt, kes aitasid korraldada Ukraina presidendi Zelenskõi visiiti.
See oli selles mõttes väga suure kaaluga, mitte ainult Eesti rahvale. Ja see tänu, mida ka president Zelenskõi Ukraina rahva nimel väljendas, oli väga siiras. Aga president Zelenskõi kõneles läbi Eesti tegelikult kogu maailmaga.
Ja kui me vaatame neid sündmusi, mis on järgnenud ja mis on käimas, siis näeme, kuidas see sõnum, et Ukrainat tuleb toetada, tuleb leida nii relvi, laskemoona kui ka rahalisi vahendeid pikaaegselt ja sõlmida kahepoolseid kokkuleppeid, mida on lubatud eri riikide vahel, kõlas läbi Eesti väga võimsalt.
Üks eraldi teema, mis kindlasti on ka teie kõigi huviorbiidis järgmiste kuude jooksul, on see, mis on arutelul Eesti Vabariigi riigikogus, nimelt külmutatud varade kasutuselevõtt. Venemaa külmutatud varade kasutuselevõtt on üks ühine prioriteet ja me oleme ka töökohtumistel oma järgmised sammud kokku leppinud. Ehk siis see on see, mille vastu tunnevad täna suurt nii Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia, G7 riigid kui ka kõik Euroopa Liidu liikmesriigid. Eesti on siin üks teerajajaid. Nii et see on see teema, mis tulevikus tuleb.
Miks ma sellest räägin? 22. jaanuaril ehk järgmisel esmaspäeval toimub järjekordselt välisasjade nõukogu, kus ka Ukraina teemad on laual. Minu mainitud teemadega me kindlasti proovime edasi liikuda. Nii et president Zelenskõi visiidi sümboolse sõnumi kõrval oli meil väga palju praktilisi kohtumisi ja me leppisime kokku järgmised sammud, mida me koos saame teha.
Tõepoolest, täna valitsus otsustas ka saata riigikokku eelnõu, mis lõpetab ära Eesti ja Venemaa vahelise õigusabilepingu. Selle põhjus ongi see, et meil lihtsalt puudub usaldus Venemaa õigussüsteemi vastu. Õigusabilepinguid on sõlmitud ühtepidi juriidiliselt, aga teistpidi ka sisulise täitmise võtmes peab olema vastastikune usaldus. Meil seda usaldust Venemaa õigussüsteemi vastu ei ole.
Ja mis nüüd edasi saab? Selle denonsseerimise otsuse langetab parlament ehk siis Eesti puhul riigikogu. Ja kui nüüd riigikogu otsustab denonsseerimisotsuse langetada ja selle eelnõu vastu võtta, siis saab meie õigusabileping läbi 18. märtsil 2025. aastal. Sellel on pooleaastane etteteatamistähtaeg ehk siis septembris. Ma loodan, et selleks riigikogu oma otsused langetab, nii et siis välisministeerium saab oma vastava noodi saata Venemaale.
Mis puudutab veel Venemaa sanktsioneerimist ja isikute sanktsioneerimist, siis võib-olla siseminister täpsustab, aga mina ütlen, et Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku juhi elamisluba ei pikendata.
Küsimus ei ole mitte kirikus, vaid konkreetses isikus, kes oma suhtumist ja käitumist ei ole kuidagi parandanud Eesti Vabariigi ruumis. Need otsused on väga selged. Eesti riik räägib väga selget keelt kõikidel tasemetel, mis puudutab agressiooni, mis puudutab nende väärtuste jagamist, ja me ei pea võimalikuks oma ühiskonnas nende levitamist. Absoluutselt mitte. Nii et kui see teema tuleb üles, siis saate sellest rääkida.
Ja nüüd, ma ei ole küll Kristina Kallas, aga ma olen Eesti 200 esimees. Ja Kristina Kallas on Eesti 200 määratud haridusminister, nii et sellepärast ma siin laua taga olen, et kommenteerida ka õpetajate saabuvat streiki.
Kõigepealt sellest, mis on tehtud. Ma arvan, et Kristina Kallas on teinud ära väga kõva töö. Ja tõepoolest, ma olen peaministriga nõus, et ainukene avaliku sektori palgatõus, mis sellel aastal riigieelarves tuleb, on õpetajatele ette nähtud 5,7%-line tõus. Aga see ei ole piisav, nagu me näeme. Õpetajad on lubanud streiki alustada.
Nüüd, Kristina Kallas on samamoodi tegelenud ju reformide elluviimise ja ettevalmistamisega ning kogu selle poolega. Tegelikult on Eesti 200 sõnum õpetajatele olnud ju väga selge. Me saame väga hästi aru nende pahameelest. Me ei ole täna mitte isegi hariduskriisis, vaid oleme hariduskorralduskriisis, ja see ei ole saabunud üleöö. Kõik erakonnad on rääkinud aastate kaupa õpetajatele seda, et nende palk tõuseb 120%-ni keskmisest palgast. Seda on rääkinud kõik Eesti erakonnad – kõik, kes on võimul. Ja jõudumööda on ka õpetajate palka tõstetud. Aga selle eesmärgini pole jõutud.
Tegelikult me soovime seda, mida ka õpetajad soovivad, see on nimelt see, et istuda laua taha ja rääkida läbi järgmiste aastate kokkulepe selle jaoks, et see eesmärk täidetaks.
Meie seisukoht ja ka Kristina Kallase kui haridusministri seisukoht on olnud see, et me mitte ei räägi ainult läbi siis palgatõusu teemat, vaid räägime koos omavalitsustega läbi ka selle, kuidas Eesti koolivõrk on korraldatud, ja ühtlasi räägime läbi, mismoodi on reguleeritud kvaliteedinõuded. Ehk siis me räägime sellest, kuidas meie õpetajate töö on korraldatud, sest õpetajad on väga tõsises ülekoormuses, see on ka üks nende väga suur mure.
Kokkuvõttes ei käi ju jutt mitte ainult sellest, kui palju keegi palka saab – sest selles me oleme ühiskonnas kokku leppinud, et haridus on meie prioriteet sõna otseses mõttes –, vaid jutt käib ka sellest, et me peame lahendama probleemi, et meil oleks tulevikus õpetajaid, et meie noored tuleksid õpetajatööd tegema ja nad teaksid ka ette, mis on nende pikaajaline plaan. See on see, mida õpetajad soovivad.
Ma väga loodan, et need läbirääkimised toimuvad ja et kokkulepped saabuvad. See on üks põhiosa sellest, mida me tegelikult taotleme. Ja ma loodan väga, et see protsess läheb käima.
Nüüd, teine osa, mis puudutab saabuvat streiki. On ka ettepanek, et valitsuse leiaks 10 miljonit eurot, et seda streiki ei toimuks ning et me saaksime ilma streigita istuda laua taga ja põhimõtteliselt läbi rääkida neid teemasid. Seal laua taga peavad olema ka omavalitsused, kes on enamiku koolide tegelikud omanikud ja koolipidajad. See on see meie taotlus ja seda teemat me ka kabinetis arutame nüüd pärastlõunasel kabinetinõupidamisel.
Ehk minu hinnangul on võimalik veel seda streiki ära hoida. See streik ei ole mitte ainult õpetajate streik, vaid kindlasti sinna koondub ka rahulolematus laiemas võtmes. Me peame aru saama ka sellest, et küsimus ei ole mitte tehniliselt streigis ja selles sõnumis, mida õpetajad annavad, mis on väga tähtis sõnum, ja ka selles, kas meie lapsed käivad koolis või ei käi koolist nendel päevadel, vaid ma ütlen, et see streik tegelikult puudutab meie ühiskonda laiemalt. Sest me oleme hariduse ühiskond, see on meie jaoks ürgselt olnud väga tähtis teema.
Seetõttu ma väga loodan, et meie poliitilised arutelud jõuavad nii kaugele, et me suudame välja pakkuda veel ühe sammu, et seda streiki ei toimuks ja me saaksime lahendada tegelikku probleemi, mis on pikaaegse reformi teema.
Mis puutub Tallinnasse, siis ma olen peaministriga väga nõus. Tallinna linnas on väga palju koole ja Tallinna linnale on meil väga palju küsimusi, mitte ainult selle kohta, kui palju makstakse õpetajatele palka juurde, vaid ka selle kohta, kuidas viiakse ellu eestikeelsele haridusele ülemineku reform. Aga see on puhtalt poliitiline otsus.
Ja mina ütlen Eesti 200 esimehena, et meie oleme valmis küll Tallinna linnavõimu vahetama. Keskerakonna aeg on seal läbi saanud. Siin laua taga istub veel osalisi, kelle abil seda on võimalik teha.
Ja ma arvan, et see võiks toimuda võimalikult kiiresti, et me ilma igasuguse naljata saaksime vaadata üle ka kogu Tallinna linna enda hariduse korraldamise poole. Ma olen täiesti veendunud, et hariduse korraldamiseks on Tallinna linna eelarves piisavalt ressursse, et linn saaks sinna rohkem panustada, lisaks riigile.
Ma olen siin ka nõus peaministriga, et lisaks riigi panusele on Eestis väga palju omavalitsusi, kes panustavad haridusse ja ka õpetajate töötasuks omalt poolt lisaks, et neil oleks väärikas palk.
Ja seda me tegelikult taotlemegi, kahte asja. Esiteks, et streiki ei toimuks. Ma loodan, et me suudame leida siin poliitilise kokkuleppe ja teha veel oma pakkumise. Ja teiseks tuleks istuda laua taha koos omavalitsustega ja vaadata üle kolm olulist teemat: pikaaegne palgakokkulepe, koolivõrgu korrastus üle Eesti ja see – väga tähtis –, kuidas on organiseeritud õpetajate töö, ehk siis töökorraldus ja koormus. Aitäh!
Juhataja
Aitäh! Ja palun, siseminister!
Siseminister Lauri Läänemets
Tervist kõigile! Ma alustan natukene kaugemalt ja käin üle selle poole, mis puudutab politsei väljaõpet.
Viimastel nädalatel on meedias leidnud kajastust mure politseinike nappuse pärast. Ma tahan üle rõhutada, et politsei järjepidevus ja väljaõpe on minu jaoks prioriteet ja oli seda ka viimastel eelarvekõnelustel.
Valitsus on eelmise aasta augustikuus otsustanud politsei väljaõppesse suunata järgnevatel aastatel 74 miljonit eurot. Ehk siis nende teemadega, mida ka Elmar Vaher tõstatas ühes raadiosaates, me oleme olulised varem tegelenud, peaaegu kõigi nende teemadega.
Ehk siis me kahekordistame juba sellel aastal ja suurendame järgmistel aastatel politseinike väljaõppe mahtu, ajakohastame väljaõppeprogrammi ehk seda, kuidas see õpe üles ehitada, teeme investeeringuid taristusse, Sisekaitseakadeemia Kase tänava lagunevate ühiselamute asemele tulevad uued tänapäevased õppe- ja eluhooned, Väike-Maarja õppelinnaku arendamine, kahekordistame siseturvalisuse õpet pakkuvate gümnaasiumite arvu, muudame värbamissüsteeme ja kõike muud. Nii et neid tegevusi on väga palju.
Loomulikult on väga oluline ka politseinike palk. Ja nagu ma olen öelnud, üle-eelmisel aastal oli prioriteet palgad, eelmisel aastal oli prioriteet politsei väljaõpe. Ja kui me nüüd suvel hakkame rääkima uuesti, siis kindlasti räägime jälle palgast.
Eile andis näiteks vanglateenistus teada, et nad koondavad ligi 90 ametnikku, kes on laitmatu taustaga, füüsilises heas vormis hea tervise ning erivahendite kasutamise oskustega inimesed. Need on tegelikult olulised eeldused ka politseinikele, nii et me plaanime väärtusliku kogemusega vanglaametnikke kutsuda PPA ridadesse nii palju kui võimalik.
Neil on olemas olulised eeldused, mis politseinikul on vaja. Samuti oleme valmis otsima nende lõplikuks väljaõpetamiseks paindlikke rätseplahendusi. Nii et siseministeerium, politsei- ja piirivalveamet ja sisekaitseakadeemia on juba väga pikka aega politsei väljaõppe nimel pingutanud, et töökoormus neil, kes praegu töötavad, oleks väiksem ning inimesed oleksid motiveeritud ja maailma parimal tasemel ka siseturvalisuse hariduse mõttes.
Aga mis puudutab seda uudist, et täna teatas politsei- ja piirivalveamet otsusest jätta rahuldamata Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirikujuhi metropoliit Jevgeni taotlus pikendada elamisluba, siis küllap ei ole selline otsus üllatav, arvestades nii metropoliidi varasemaid poleemikat tekitanud tegemisi ja sõnumeid kui ka meie laiemat julgeolekukonteksti, eriti viimaste päevade uudiste valguses.
Moskva patriarh on Kremli käepikendus, mis võimendab Putini režiimi sõnumeid ning õigustab verist agressiooni ja agressioonisõda Ukrainas ning annab sellele usujuhina oma n-ö püha õnnistuse. Praegu siinne usujuht Jevgeni tegelikult allub ju otseselt Moskva patriarhile.
Me kõik mäletame neid teemasid, mida siin on arutatud. Ma soovin kindlasti rõhutada, et see otsus tehti metropoliiti suhtes lähtuvalt tema konkreetsest profiilist ja julgeoleku hinnangust ning seeläbi ei ürita Eesti riik kuidagi sekkuda siinse Moskva patriarhaadi Eesti õigeusukiriku siseasjadesse. Kirikul on kõik vabadused jätkata siin oma tavapärast tegevust.
Kindlasti ei sekku riik kuidagi uue kirikujuhi valimistesse, see lihtsalt on usuvabadust austavas õigusriigis välistatud. Küll aga avaneb kirikul võimalus leida uueks juhiks inimene, kes jagab meie väärtusruumi ning hingab ülejäänud Eesti ühiskonnaga samas rütmis.
Ja nüüd õpetajate palkadest. Lihtsalt, vaadates meedias ringi siin tänasel päeval ka, ma näen, et Eestis on väga vähe jäänud järele neid inimesi, kes arvaks, et õpetajate palka tõstma ei pea. Ma vaatasin, et ka kunagine haridusminister Liina Kersna on sõna võtnud ja öelnud, et kindlasti valitsus peab leidma võimaluse õpetajate palga tõstmiseks. Ma olen ka väga paljude reformierakondlastega nõus – seda me peame tegema.
Nüüd sellest, et läbirääkimised loomulikult on ju väga mõistlikud olnud minu arvates õpetajate puhul. Mul on üleskutse: ärme paneme kõlama õpetajate soovi kuidagi niimoodi, et nüüd mindi streigile ja sellega kuidagi halvatakse ühiskonda ja tehakse kellelegi liiga.
Ei, streik on läbirääkimiste viimane osa. Streik on selle tagajärg, et Eesti Vabariigi valitsus siiamaani ei ole suutnud õpetajatega läbirääkimistes kokku leppida. Streik on inimeste põhiseadusejärgne õigus öelda: „Me ei ole rahul, räägime edasi.“ Ja kui streigiga öeldakse see sõnum, siis minu arvates peaksid läbirääkimised jätkuma. See ei ole see koht, kus valitsus saab öelda: „Nüüd rohkem me ei räägi, me seda küsimust aruta, ja sellel aastal mingisugust palgatõusu kindlasti ei tule.“ Selline ei ole ühiskondlik dialoog, selline ei ole terve, demokraatliku ja tugeva ühiskonna dialoog.
Nii me jõua kuskile, kui me kellegagi ei räägi, nii me ei jõua kuskile, kui me kompromisse ei otsi. Selles mõttes meil on väga erinevad arvamused.
Minu arvates ei saa lähtuda ainult riigieelarvest. Minu arvates me peame vaatama, kuidas kogu ühiskond toimib. Ja kui me räägime sellest populaarsusest, siis ma tahan öelda, et sotsiaaldemokraadid ei räägi õpetajate palgatõusust sellepärast, et see on kuidagi populaarne. Ma meenutan: ma olen sellest kogu aeg rääkinud. Ma rääkisin sellest aasta tagasi, ma rääkisin eelarveläbirääkimistel. Mäletate, ma rääkisin ka sellest, mis on sotsiaaldemokraatide seisukoht palgatõusude külmutamise teemal, siis kui Vabariigi Valitsus andis riigieelarve projekti riigikogule üle? See oli pressikonverentsil.
Sotsiaaldemokraadid on kogu aeg sellest rääkinud ja me ei tee seda populaarsuse pärast. Küll aga ma tahaks öelda, et populaarsuse pärast võib-olla ei peakski asju tegema. Näiteks ma olen aru saanud, et kuna maksutõusud Eesti rahvale ei meeldi, siis on rahandusminister teinud ettepaneku – ja peaminister toetab seda –, et me maksutõuse rohkem tegema ei pea. Minu arvates see on populaarsuse pärast tegutsemine, kuigi Eesti riigi huvi on hoopis teises kohas.
Ja ma meenutan seda, et meil on ju ühiskonnas debatt olnud ka selle üle, miks enne valimisi mõned erakonnad ei rääkinud sellest, et riigieelarve olukord on selline ja makse on vaja tõsta. Mina mäletan, et vastus oli: sellepärast, et see ei ole populaarne, ja siis ei saaks kuidagi valimistel head tulemust. Selles mõttes, ma ei tahaks nagu kuulda seda süüdistust, et me teeme asju populaarsuse pärast, on ju, kui tegelikult need näitajad on hoopis teises kohas.
Nüüd … (Peaminister kommenteerib midagi.) Jah. Ei, see mind puudutab väga, sellepärast, et mind sotsiaaldemokraadina alati kõige rohkem käivitab see, kui ühiskonnas kellelegi tehakse liiga.
Ja minu arvates tehakse praegu õpetajatele liiga. See on alati olnud mind käivitav jõud olnud ja ma arvan, et me siin valitsuses kindlasti enne ei jäta, kui me lõpuks oleme selle küsimuse ära lahendanud. Aga rahulikult, mõistlikult ja läbi rääkides, õpetajatega läbi rääkides.
Nüüd on mul hea uudis. Ma eile konsulteerisin ka rahandusministriga, küsimus on selles, kas meil on siis raha õpetajate palga tõusuks, kui me räägime sellest 10 miljonist eurost, või ei ole. Ja eile meil oli Mart Võrklaevaga õhtupoole juttu sellest, et eelmisel aastal, kui te mäletate, oli plaan, et Eesti Energiale võiks anda 114 miljonit eurot, et siis ehitada Narva üks gaasijaam. Me selles küsimuses kokkuleppele ei jõudnud. Rahandusminister mulle eile kinnitas, et Eesti Energia teeb selle gaasijaama nüüd ise omavahenditest ära. See on ka muidugi omaette küsimus, miks sinna oli siis vaja raha anda. Aga riigikogu pole veel otsustanud, mida selle 114 miljoniga teha.
Mart Võrklaev
Sellest me muidugi ei rääkinud …
Lauri Läänemets
Ei, me rääkisime sellest. Mart Võrklaevaga me sellest rääkisime. (Mart Võrklaev ei ole nõus.) Jaa, me rääkisime, Mart, sellest. Palun ära lükka seda tagasi! Sellest me rääkisime. Sa ise ütlesid, et Eesti Energia läheb sellega edasi … (Kaja Kallas kommenteerib.) Jaa, ma räägin, et raha on olemas, selles mõttes, 114 miljonit eurot.
Loomulikult, seda raha täna saab katta riigieelarvest selles mõttes, et me peame vähem laenu võtma. See on nagu valiku koht. Me ei pea nii palju, 114 euro võrra [rohkem] laenu võtma, sest see raha on siin olemas.
Aga teine võimalus on meil see, et me saame tegelikult 10 aastat, kui me tahaksime, kasutada seda raha, 10 miljoni eurot, palgatõusu tegemiseks. Minu arvates me oleme oluliselt kaugemale jõudnud, kui me räägime katteallikatest, me ei pea rääkima riigieelarve reservist või millestki muust, on ju. Selles mõttes see vahend on ju olemas. Nüüd on küsimus edasises arutelus. Aitäh!
Kaja Kallas
Ma lihtsalt siia vahele ütlen, et vaadake, kui läbipaistev on Eesti riigivalitsemine. Meil ei ole veel valitsuses seda vaidlust olnud, me peame seda pressi ees. Tegelikult seda, mida me tavaliselt kabinetis arutame, teie kuulete enne, kui kuulevad teised ministrid. Nii et väga läbipaistev.
Lauri Läänemets
Vabandust, me rääkisime peaministriga seda hommikul hommikusöögil, kui seal oli Margus Tsahkna ja peaminister. Jah. (Kaja Kallas ei ole nõus.) Aga loomulikult, minu arvates läbipaistvus on väga hea asi.
Juhataja
Jaa, aitäh! Läheme edasi. Palun, Mart Võrklaev!
Rahandusminister Mart Võrklaev
Aitäh! Kui siin eelkõnelejate suust on kuulda olnud, kuhu igale poole saaks raha panna ja kui palju meil seda kõike olemas on, siis mina räägin sellest, kust see raha tuleb. See raha tuleb Eesti inimeste ja ettevõtjate taskust. Ja kuigi ma Lauriga tihti ei nõustu, nagu te olete märganud, siis ühe lausega ma tõesti praegu nõustun: me peame vaatama, kuidas ühiskond tervikuna toimib. Ehk maksutõuse on inimesed päris valusalt vastu võtnud. Ja põhjus, miks ma sellest räägin, on see, et valitsus kiitis täna heaks mootorsõidukimaksu eelnõu ja see liigub nüüd riigikokku. Oleme sellega ligi pool aastat tööd teinud, väga palju erinevate huvigruppidega suhelnud, partneritega, avalikkusega, ja nüüd on see siis saanud riigikokku saatmiseks küpseks.
Mille üle see debatt käis ja kus need raskuskeskmed olid? Mootorsõidukimaksuga oli vaja leida tasakaal keskkonnaeesmärkide ja selle vahel, et see tooks riigieelarvesse raha ja oleks ka jõukohane Eesti inimeste ja ettevõtjate jaoks. Ise usun, et see tasakaal on saanud selles eelnõus päris hea.
Miks me mootorsõidukimaksu teeme? Kordan ka selle üle, et endiselt autostumise vähendamine eeskätt linnades on see põhimõte, säästliku liikuvuse suurendamine ja inimeste suunamine keskkonnasõbralikumate sõidukite poole.
Millised on numbrid, millest me siin lähtume? Eesti autopark on CO2 heite järgi peaaegu Euroopa kõige saastavam ja vanem. Euroopa Liidus on autode keskmine vanus 12 aastat, Eestis on see 17. Ja 2022. aasta seisuga on Eesti autopark uute sõiduautode registreerimise järgi Euroopa kõige saastavam. Ehk need autod, mis me ka uuena siia registreerime, toome, on kõige saastavamad, 142 grammi CO2 kilomeetri kohta on see keskmine, Euroopa Liidus on see 108. Ja siis meil on Euroopa Liidu keskmisest kõrgem sõidukite arv ühe inimese kohta samuti. Samas oleme seadnud endale nii riigina kui ka Euroopa Liidu liikmena keskkonnaeesmärgid, saaste vähendamise eesmärgid, ja me peame neid täitma.
Maks on loomulikult ka riigile täiendav tuluallikas, see on see, millest ma alustasin. Ja olen nii mina kui on ka mitmed ministrid varem selgitanud, et riigieelarve on keerulises seisus.
Kuna siin eelnev debatt oli lisakulude üle, siis ütlen, et sellel aastal 900 miljonit me katame püsikulusid laenuga. See on see reaalsus, selle raha me põhimõtteliselt maksame palkadeks ning sisuliselt sööme ja kulutame ära, võtame laenu ja maksame intresse lisaks.
Ja samal ajal on meil surve ju uusi kulutusi teha, näiteks investeerida teedesse ja ühistransporti. Selle aasta eelarves läheb ühistransporti 40–45 miljonit eurot lisaraha. Ehk mootorsõidukimaks toob eelarvesse 230 miljonit eurot lisatulu. Aga nagu ma eespool ütlesin, auk, mida täita, on üpris sügav.
Nüüd maksudisainist. See on jäänud suures plaanis samaks, kui me algusest peale oleme rääkinud. Ehk see arvestab CO2 heitmeid, massi ja maksubaasosa ning siis on manusekomponent eraisikutel, mis seda vähendab.
Ehk see kannab kahte eesmärki: et see oleks jõukohasem inimestele, kes ei jaksa endale kohe uut autot osta – me mõistame, et loomulikult nii on –, ja teisalt see soodustab vanemate autode lõpuni kasutamist.
Nüüd on toimunud ka mõned muudatused, millest on juttu olnud, aga käin need siin ka üle. Seesama massikomponent hübriid- ja elektriautodel. Kui muidu sisepõlemismootoril on 2000 kilogrammi, siis hübriidil on 2200 ja elektriautol 2400. Ehk see hübriidi erisus on vahepeal juurde tulnud. See on puhtalt ka tagasiside põhjal, et me ei karistaks neid, kes on püüelnud puhtama sõiduvahendi poole, vähemate heitmete poole.
Ja siis teatud erisused on ka seal nii aastase maksu kui ka registreerimistasu vanuse vähendamisel. Registreerimistasul hakkab langema alates esimese aasta lõpust. Ja on ka erisusi autokaravanide puhul. Jällegi, tagasiside põhjal.
Nüüd mootorsõidukimaksu tasumisest. Ka siin on jällegi mõned sellised muudatused tehtud. 15. veebruaril tuleb inimesel maks tasuda. Maksetähtajad: poole ulatuses 15. juuni ja ülejäänud 15. detsember. Ehk inimesel on võimalik maksta see maks ära kohe, kui teade tuleb, aga samal ajal on tal võimalik ka jagada see võrdsetes osades näiteks terve aasta peale, 12 makseks, siis see maksukoormus oleks inimese jaoks lihtsam.
Puuetega inimestele ... Siin tunnustan sotsiaalministrit, kes on välja töötanud koos puuetega inimeste esindajatega korraliku paketi raske ja sügava puudega inimeste toetamiseks, ja seda eeskätt lähtekohast, et ka need inimesed, kellel autot ei ole, soovivad ja vajavad liikumisvõimalust. Me nii raske kui ka sügava puudega inimeste, sealhulgas puudega laste toetusi tõstame.
Jutuks on olnud ka muuseumid. Siin kultuuriministeeriumiga on väljatöötamisel n-ö kompensatsioonimeede, et kui muuseum on Eesti inimestele või avalikkusele avatud ja seal säilitatakse vanemaid autosid, siis tuleb sinna kompensatsioonimehhanism.
Palju on olnud juttu ka romudest. Kordan üle, et kliimaministeerium töötab siin välja regulatsiooni ehk kui tõesti inimesel on auto kadunud või on see aastaid tagasi võõrandatud, siis ei pea kartma ega tundma hirmu, et nüüd riik tuleb võtma selle eest maksu. Ehk seal on mõistliku pingutusega võimalik tõestada, et seda autot enam ei ole, ja siis saab sellest maksust vabaneda. Küll peab tegema sel juhul teatud toimingud, et neid romusid, mis meil looduses on, oleks võimalikult vähe ja et neid juurde ei tekiks. Minu poolt kõik. Aitäh!
Juhataja
Aitäh ministritele! Jõuame võtta ka mõned küsimused. Nagu ikka, öelge oma nimi, väljaanne ja kellele küsimus on suunatud. Sven, palun!
Sven Soiver, TV3
Küsimus rahasummade kohta, et oleks selgus majas. Peaminister rääkis, et õpetajate palkadeks on vaja 50 miljonit, teised rääkisid, et on vaja 10 miljonit [eurot]. Peaminister on öelnud ka, et tegelikult nende aastate peale kokku on vaja 200 miljonit. Mis summat te nüüd siis kabinetis otsima hakkate?
Ja ühtlasi, mida te arvate siis Läänemetsa leiust, kus ta vaatas Võrklaeva taskusse ja leidis 114 miljonit?
Kaja Kallas
No meil see arutelu on alles ees, me ei ole seda arutelu veel avanud.
Aga kui ma loen seda memo, siis põhimõtteliselt on kaks ettepanekut: kas 36 miljonit kohe või siis 10 miljonit kohe ja siis 200 miljonit pikaajaliseks kokkuleppeks. Selles mõttes see eesmärk tundub olevat siiski 200 miljonit nelja aasta peale – alguses 10, sinna välja, ja siis see 200 miljoni küsimus jääb ikkagi lahendada.
Aga veel kord: ma ei tahaks seda arutelu pidada valitsuskabineti asemel siin pressikonverentsil, kuivõrd meil on ka teised ministrid ja kõik peavad olema selles osalised. Meil peab olema võimalus ka haridusministrilt küsida nende asjade kohta, mis seal memos kirjas on, ja me ei tee seda meedia vahendusel, vähemalt me püüame seda mitte teha, vaid teeme seda nendes kohtades, kus see on ette nähtud.
Margus Tsahkna
Aga lihtsalt, et oleks nagu selge, siin on kaks osa. Esimene asi, kui me räägime kas keskeltläbi 500 miljonist aastas või suurusjärgus 200 miljonist järgmiste aastate jooksul, siis see on see pikaaegne kokkulepe, mida ka õpetajad soovivad, mille üle tuleb läbi rääkida, kes nimetab seda kollektiivlepinguks või kes nimetab seda kuidas iganes, näiteks haridusleppeks.
Ehk siis see on see mastaap, millest rääkida järgmiste aastate jooksul, et õpetajate palk jõuaks 120%-ni [Eesti keskmisest]. Selle jaoks tegelikult ju haridusminister küsib mandaati, et istuda laua taha ja läbi rääkida, aga mitte ainult selle rahanumbri üle, vaid ka kohalike omavalitsustega koos, samal ajal koos õpetajatega, arutada läbi koolivõrgu teema ja ka kvaliteedinõuete teema, mis on iseenesest see õpetajate töökorralduse koormuse teema.
See on see pikk reform, kokkulepe, mis tegelikult tuleks hariduskorralduse kriisi [ületamiseks] saavutada ja mida tegelikult õpetajad küsivad.
Nüüd, 10 miljonit on see summa, mis jäi puudu sellest õpetajate nõudmisest, mis oli siin novembris, kui te mäletate. Kristina Kallas oma vahenditest – muidugi mitte oma isiklikust taskust, vaid haridusministeeriumist – suutis leida lisaks sellele planeeritud ja läbi räägitud õpetajate palgatõusule veel 8 miljonit eurot, kui te mäletate. Ja see 10 miljonit on see puuduolev summa, mida õpetajad küsisid, et streik ära jääks.
Nüüd, see on see summa, mida täna on võimalik kabinetil otsustada, poliitiliselt selle jaoks, et streik ära jääks ja me saaksime ilma streigitingimusteta läbi rääkida ja arutada seda pikaaegset plaani, millest juttu on olnud. Nii et siin on kaks poolt.
Nii et streik on planeeritud esmaspäevaks ja ma väga loodan, et see poliitiline kokkulepe jõuab. Lauri ettepanek on üks variantidest, on ka igasuguseid muid variante. Aga siin on palju rohkem kaalul. Nii et kabinet arutab seda, nii nagu peaminister ütles, pealelõunasel koosolekul. Aitäh!
Lauri Läänemets
Jaa, ma täpsustan ka. Täpselt nii nagu siin välisminister ütles, et küsimus 10 miljonis on praegu selles, et streik ära jääks, ja siis tuleb ülejäänud palgaläbirääkimisi pidada pikema aja jooksul, sellepärast et seal on erinevaid küsimusi.
Muidugi, ma arvan, et meist keegi ei kujuta ette, et me siin praegu hakkaks ütlema seda, et nelja aasta jooksul õpetajatel palk Eestis ei tõuse, arvestades olusid ja kogu olukorda. Loomulikult see palgatõus tuleb. Nii et mingisuguses raamis on võimalik seda pikaajalist küsimust ju edasi rääkida.
Ja nüüd, et ei jääks muljet, kuidagi nagu lambist, et ühekordne raha. Selles mõttes see 110 miljonit või 114 miljonit, mis selle gaasijaama jaoks oli, ei ole ju püsiraha, see ei ole igas riigieelarves sees. Aga kui me räägime sellest, et praegu on seda 10 miljonit vaja, siis me ei pea kuskil kärpima haridus- ja teadusministeeriumi ridadelt, et võtta väikekoolidelt, või ma ei tea, kustkohast sealt seda raha võtta.
Tegelikkuses see läheb eelarvetehniliseks küsimuseks, aga ilma kuskilt hetkel ära võtmata on võimalik seda otsust teha, seda katteallikana kasutada või kuidagi teistmoodi seal ringi vaadata. Lõpuks me peame nagunii eelarve muudatusi tegema, sest see 8 miljonit on vaja riigikogus otsusena vormistada.
Nii et minu arvates seda küsimust, vähemalt seda teemat sotsiaaldemokraatide jaoks ei ole, et meil ei ole nüüd hetkel kuskil ilma ühtegi valusat otsust tegemata võtta seda 10 miljonit. Ma arvan, et seda teemat ei ole. Aga keerulisem küsimus on see, kustkohast järgnevate aastate palgatõusuks seda raha tulema peaks. Ja seda me peame arutama. Aitäh!
Mart Võrklaev
Aitäh! Ma kommenteerin. Ma arvasin, et ma ei pea seda tegema, aga see on tõesti eelarvetehniline küsimus. Eile, Lauri, me sellest ei rääkinud, et gaasijaama raha võiks panna õpetajate palkadeks, sihukest vestlust meil ei ole olnud. (Lauri Läänemets vaidleb vastu.)
Käin selle üle, et 2023. aastal tõesti meil oli soov eraldada Eesti Energiale finantseerimistehinguks 114 miljonit, et saaks tegeleda Narva soojamajandusega ja Eesti elektri varustuskindlusega. Seda otsust valitsus ei teinud, 2023. aastaga lõppes selle raha kasutamise võimalus ja seda raha kuskil niimoodi hunnikus või seifis või kontol ei seisa, see oleks olnud ikkagi see raha, mis tuleb laenuna võtta, ehk tulnuks suurendada jälle meie laenukoormust ja maksta intresse.
Ehk kuskil eelarves sellist raha ei seisa. Sellist raha olemas ei ole ja seda niimoodi kenasti nii õpetaja palkadeks kasutada ei saa. Ma mõistan seda demagoogia võlu siin, aga sisuliselt see meid kahjuks kuidagi edasi ei aita. Aitäh!
Juhataja
Jaa, aitäh! Tänaseks on pressikonverents lõppenud, kohtume nädala pärast.
